Nädala kokkuvõte (25.08 - 31.08) - #100blogipäeva (66/100)

Olen meeldivalt üllatunud, et hoolimata intensiivset töönädalast suutsin ennast kergesti jooksuradadele meelitada.

Esmaspäeval tegin esimese trenni FootBalance sisetaldadega + Mizuno potased. Oli küll vihmane ilm, kuid jooks oli väga nauditav. Jooksin sama rada nagu eelneval päeval ilma lisavarustuseta. Mõne sõna mainisin ka esmaspäevases postituses.

Teisipäevasest jooksust ilmus samuti väike kirjatükk. Terve päev oli suur magusaisu ja kui ma lõpuks ühele šokolaadile lõpu peale tegin, oli nii halb enesetunne, et lihtsalt pidin jooksma minema. Loe siit. Jooksin seekord FootBalance + Adidas climacoolidega. Jällegi mõnus jooks. Tegin ka 1km x 2 kiirendust. Tundsin, et mul on tekkinud väike jooksusõltuvus.

Neljapäeva õhtul peale tööpäeva tegin viimase sörk-jooks tiiru Viljandis. Väike väsimus oli jalgades ja üleüldse kehas. Tegin ööhämaruses Viljandist ka pilte, mistõttu oli jooks veidi katkendlik. Õhtud on juba päris külmaks muutunud.

Pühapäeval ehk täna läbisin rahulikus tempos 10 km. Jalas olid FootBalance sisetallad + Adidas climacoolid. Tore on olla Tartus ja nautida ilusat päikeseloojangut. Vahepeal hakkas vasak jalg jällegi kusagilt valutama, aga õnneks see möödus peagi.

Aktiivsust käesoleval nädalal: 42,6 km ehk 6 h 3 min

Jooks: 28,08 km, 3h 29 min  olen rahul!

Pole rahul aga sellega, et ujumist ja ratast on väheks jäänud. Õigupoolest ujumist pole mu augustikuu Garmini päevikus üldse.

Tore uudis on veel see, et jooksin augustis kokku 106,49 km, mis on minu uus rekord. Kas mäletate veel maikuu postitust, kus võtsin eesmärgiks läbida kuu jooksul 80 km joostes? Nüüd sai rekord püstitatud ilma suurte ja uhkete eesmärkideta. 

Ei pea enam kaua ootama, sest juba homme ilmub postitus jalaanalüüsist ja FootBalance sisetaldadest.

Sain hakkama - #100blogipäeva (65/100)

Mul on nii hea meel! Täna oli mul viimane tööpäev Viljandis. Mitte ainult selle üle ei ole mul hea meel, et see kurnav töö (60 h juulis + 192 h augustis) läbi sai ja olen lõpuks kodus. Olen siiralt rõõmus, et ma sinna tööle asusin ja pidasin selle kenasti vastu. Ja veel enam, usun, et suutsin paljusid seal aidata. Ma õppisin Viljandis olles väga palju. Täna oli mul isegi väga kahju sealt lahkuda, kuna töökaaslased on väga toredad ja ma tõesti oleks tahtnud teada, mis ühest või teisest pt-st saab.

Mind kutsuti ka järgmisel aastal sinna tööle. Loodetavasti on mu nime ees siis dr.

Ehk kuuleb järgmiselgi aastal minu seiklustest Viljandis?! Elame, näeme!

5 põhjust - #100blogipäeva (64/100)

Nii naljakas, kui see ka pole, siis vahepealsed 4 aastat pole ma sugugi nii väga tahtnud kooli minna kui sel aastal.

Viis põhjust, miks ootan kooliaega:

1. Uuest nädalast saan loodetavasti pisut vabamalt olla. Esmaspäeval algab kool, mis tähendab küll 5 päeva nädalas loenguid, aga see tundub töö kõrval täiesti köömes. Olen väsinud siin Viljandis olemist. Õigupoolest näeb minu päev välja järgmine: ärkan, pesen, söön, kõnnin tööle, töö, kõnnin koju, söön, magan. Ja korrake eelnevat lauset 4 korda.

2. Saab näha toredaid kursakaaslasi, sõpru, tuttavaid. Ma tunnen seltskondlikust elust täiega puudust.

3. Olen Tartus tervislikum: söön Tartus rohkem värsket kraami kui siin Viljandis. Lisaks meeldib mulle Tartus rohkem trenni teha. Erinevalt Viljandist on Tartus õhtul jooksmiseks mõnusad valgustatud rajad.

4. Ma saan elukaaslasega rohkem koos olla.

5. Algav kooliaasta on minu jaoks märgilise tähendusega ka selle poolest, et olen viimast aastat üliõpilane. Loodetavasti tuleb uus kooliaasta edukas!!

"Oh, kooliaeg, oh, kooliaeg, millal sina tuled.." :D

Jooksusõltuvus? - #100blogipäeva (63/100)

Mul on vist vaikselt tekkinud jooksusõltuvus. Juba kolmandat päeva järjest käisin jooksmas, sest ma tõesti naudin seda tunnet (jooksukaifi), mis tekib pärast jooksmist. Kusjuures see ei ole üldse minu moodi, et ma jooksen mitu-mitu päeva järjest. Tänane jooksuvabandus oli seesugune, et terve päev oli mul magusaisu ja kui ma lõpuks seda rohke šokolaadiga toitsin, oli kõhus nii halb tunne, et ma lihtsalt pidin jooksuriided selga panema ja välja minema, et seda seisundit leevendada. 

Ma olen tähele pannud, et mina rohkem joosta, seda enam ma seda teha tahan. Ja vastupidi. Praegu ma juba kurvastan, et ilmselt homme ma jooksma ei jõuagi.

Homsest alates olen ma 4 päeva jällegi töölainel Viljandis. Need on ka minu viimased päevad Viljandis ja ma kavatsen ka seal paar head jooksutiiru teha. Sest kunas jälle saab Viljandis joosta?!

Lõpetuseks üks huvitav artikkel jooksusõltuvusest.

Allikas

FootBalance - #100blogipäeva (62/100)

FootBalance sisetallad

Üks teema on pikalt oodanud kajastamist. Aga natuke kannatamist veel. Hiljemalt nädala jooksul ilmub põhjalikum postitus FootBalance sisetaldadest ja Rademari jalaanalüüsist.

Aitäh, Rademar! Üle hulga aja pole ma ilma kompressioonpõlvikuteta saanud valuvabalt joosta. Täna, kui ma lõpuks ometi panin FootBalance sisetallad oma spordijalanõude sisse, nautisin ma (ilma kompressioonpõlvikuteta) tervet jooksutrenni. Nii mõnus oli, et isegi vihmane ilm ei suutnud mu tuju rikkuda! 

Nädala kokkuvõte (18.08 - 24.08) - #100blogipäeva (61/100)

Tegemist oli üpris väsitava nädalaga, kuigi sportlik tegevus on üsna kasin. Kasin oli nädal seetõttu, et tööpäevi oli palju ja need on väga intensiivsed. Hallid päevad on siis tööpäevad Viljandis. Lisaks sellele tundsin, et keha vajab peale kahte võistlust nii lühikese aja jooksul puhkust.

Kolmapäeval käisin Skechers 5 km jooksuvõistlusel kodulinnas Tartus. Hindasin oma võimeid ja kehalist valmisolekut võistluseks vahetult pärast poolmaratoni üle. Pikemalt kirjutasin sellest siin. Aga kokkuvõttes on tegemist ühe kihvti võistlusega. Treenituse korraldatud võistlused on alati ägedad ;)

Neljapäeval oli plaanis kasutada ratast transpordivahendina. Olude sunnil jäi sõit nii lühikeseks. 

Pühapäeval (ehk täna) otsustasin pärast sünnipäevapidu minna jooksma. Kas oli kõht sünnipäevast liiga täis või jalad on endiselt võistlustest väsinud?! Igastahes oli raske jooks. Mul oli tunne, et ma jooksin aeglaselt ja ma tegelikult jooksin ka väga aeglaselt. Kuidagi üldse ei olnud minekut. Läbisin 6 km ajaga 49 min 22 sek, 8:13 min/km keskmine tempo. Keskmine pulss: 130x/min. Ilmselt see keskmine pulss on vale, kuna esimesed 500 meetrit ei läinud pulsiandur üldse tööle.

Ma väga loodan, et uuel nädalal on keha pisut värskem ja jõuan ennast rohkem liigutada.

Kokku olin aktiivne: 21,65 km ehk 2h 54 min

Jooks: 10,99 km (1h 15 min) väga nigel!

Täna alustasime ka remonti väikeses toas, mis meil eelmisel aastal ajapuudusel jäi remontimata. Saaks see tuba juba kiiremini valmis.

Pahtlilabidas - minu parim sõber

Oleks ja poleks - #100blogipäeva (60/100)

Kui ma poleks täna õhtuni Viljandis tööl. Kui ma ei oleks jätnud oma jooksuriideid Tartusse. Kui ma jõuaks täna õhtul piisavalt vara Tartusse, siis ma kindlasti läheks täna jooksma. Aga ma olen, ma jätsin ja ma ei jõua.

No vaadake, milline kena ilm on väljas. Vähemalt siin Viljandis on akna taga küll superkena päikesepaisteline ilm.

Minge kõik jooksma või lihtsalt välja jalutama! Võtke Eestimaa suvest viimast!

Loosiauhind - #100blogipäeva (59/100)

Nii äge, et ma tegelen jooksmisega. Nii äge, et ma ikkagi läksin Skechers 5 km jooksule. Nii äge, et ma tutvusin Margitiga terviseblogijate kokkutulekul. Nii tore, et Margit ütles, et ma vist võitsin mingisuguse loosiauhinna. Nii vahva, et võistluse korraldajad pakkusid lahkelt ka peale võistlust loosiauhinda. Super! Aitäh Teile!

Nüüd esitlengi teile oma loosiauhinda - Perwoll (Sport&Active) spordipesugeel. Spetsiaalne pesuvahend spordi- ja matkarõivaste puhastamiseks. Säilitab spordirõivaste membraani funktsiooni.  Mul polegi kunagi seesugust spetsiaalset spordirõivaste pesuvahedit olnud.

Ma pole ka ühelgi võistlusel kunagi loosiauhindu võitnud, kuigi sageli olen jäänud loosiauhindade jagamist vaatama. Kui mitte võistluse enda pärast, siis just loosiauhindade pärast soovitan võtta osa väiksematest spordiüritustest, kuna võidušanss on ju seda suurem!! Mina usun nüüdsest loosiauhindadesse :D 

Rakvere Ööjooks (21,1 km) 2014 - #100blogipäeva (58/100)

Allikas: sport.delfi.ee

Nädala kokkuvõttes juba mõne sõna mainisin, et täiesti arvestatav jooksuärevus oli mul juba mõned päevad enne poolmaratoni olemas. Sellest hoolimata magasin võistluspäeva hommikul kaua, kuna eelnevad päevad olid üpris töised.

Kuna ööjooksu start antakse õhtul kl 21:30, siis tuleb aega jooksuni otstarbekalt kasutada - mitte väga hullult rahmeldada, samas päris niisama ei taha ka istuda. Kohe peale ärkamist vaatasime hommikusöögi kõrvale televiisorist Zürichis toimuvat EM-i, kus parasjagu näidati naiste jooksumaratoni. Mõne sõna rääkisin sellest ka nädala kokkuvõttes. Telerist vaadatud maraton innustab mind millagi uuesti maratoni teekonna ettevõtmist. Milline emotsioon!!

Pärastlõunasel ajal suundusime kolmekesi (mina, minu elukaaslane ja vend) Asian Chefi pasta partyle. Sõime kana- ja aedviljanuudleid. Poisid võtsid juurde ka liha (vastavalt magushapu kana ja eriti vürtsikas siga) ja muidugi viinamarjamahl. Mul on tunne, et seekord tarbisin süsivesikuid enne võistlust just parasjagu ehk siis piisavalt. Peale sööki käisime veel ostukeskuses, muretsesime veel toidukraami. Küll need meesterahvad on ikka näljased :P

Varsti jõudsimegi koju ja täielik rammestus tekkis peale süsivesikute laadungit. Aga enne kui unne vajusime, oli vaja veel pool ampulli peedimahla kontsentraati ära juua. Seekord oli kontsentraadi joomine veelgi vastumeelsem, kuna nüüd ma juba teadsin, mis maitse sel on. Kuidagimoodi õnnestus siiski 35 ml alla neelata + pool Mg-ampullist profülaktika mõttes jõin ka ära.

Pärast väljaskäiku vajusin 1,5 h-ks unne ja peale ärkamist oli juba parem olla. Panime asjad kiirelt kotti ja asusime teele.

Kella poole 7 paiku õhtul alustasime teekonda Rakvere suunas. Esialgu pidime Rakverre minema neljakesi (mina, mu ema, vend ja elukaaslane). Kuna mu emal oli teisi asjatoimetusi, siis läksime kolmekesi. Oleme varasemalt Rakveres mitmeid kordi käinud, kuid niimoodi pole teelt kunagi eksinud. Ühel hetkel avastasime ennast Järvamaal Järva-Jaanis. Ma kartsin, et ei jõuagi Rakverre ja oleme sunnitud oma poolmaratoni jooksma hoopiski Assamallas, kuhu me ka kuidagi sattusime. Õnneks mingi ime läbi (poisid hakkasid kaarti ja GPS-i kasutama) me siiski Rakvere tee jälle üles leidsime ja lõpuks ka kohale jõudsime.

Rakverre jõudsime umbes 1 h enne starti. Parkisime auto ~ 500 m kaugusele stardipunktist. Külastasime põhikohti: tualettruumid, sekretariaat jne. Imestasin, et järjekordi praktiliselt polnud. Väljas oli veidi kahtlane ilm, tibutas vihma. Kaalusin, kas panna pikem pluus jooksusärgi alla. Õnneks ma seda siiski ei teinud. Stardikoridorri minnes kl 21:15 paiku oli vihm üle läinud ja ilma jakita oli täiesti mõnus lühikeses riietuses olla. Minu riietus oli siis järgmine: Ööjooksu särk, lühikesed püksid, kompressioonsukad + aluspesu + Adidas climacoolid + mobiilihoidja, mida ma võistlustel kasutan geelikotina.

Sel aastal läksime stardikoridorri niivõrd hilja, et olime üsna taga ja kui sinna jõudsime, siis tehti juba soojendusvõimlemist. Nii tore oli näha ekraanilt seda punast inimmerd ja olla üks täpike teiste seas. Mul oli tunne, et sel aastal oli vähem panustatud langevarjuritesse ja muudesse taevas lendavatesse objektidesse, kuid elamus oli siiski tore.

Plaan oli joosta enesetunde järgi. Kui start anti, siis rahvamass pani kiirelt minema. Ma üritasin sundida ennast mõistusele. Kiirus tuli alguses kuni 5:45 min/km. Mõtlesin, et vaatan, kuidas ma jõuan.

Esimesed 10 kilomeetrit on toredad rohkete lauljate, tantsijate, kaasaelajate tõttu. Samas on see ka raske, sest kui üritad mitte ennast väga tagant sundida, siis palju inimesi jookseb mööda ja see võib üsna demotiveeriv olla. Siiski möödusid esimesed 10 kilomeetrit päris rutakalt.

Ühel hetkel, kui 10 km rahvas keeras kõrvaltänavale ja rajale olid jäänud vaid poolmaratoonlased, siis algas minu õige jooks. Väga vähe inimesi jooksis minust mööda, pigem olin mina see, kes noppis järjest enam inimesi. Ja see noppimine annab justkui jõudu juurde.

Oma esimese geeli sõin 11-12.kilomeetril, kui rajal jagati Isostar geele. Eelmisel aastal kirjutasin, kuidas mulle see nii väga meeldis. Sel aastal jättis geeli maitse mind üsna ükskõikseks. Päris kogu geeli ma alla ei neelanud, sest kõht ei tundunud üldsegi tühi olevat. Igas joogipunktis võtsin 2 jooki: üks joogiks, teine pähe. Millegipärast olen harjunud iga ilmaga, v.a miinuskraadidega võistlustel nõnda talitlema. Jooksin ka vihmakardinatest läbi. Päris mõnus ergutus oli see.

Umbes 14. kilomeetrist, kui 2/3 teekonnast oli selja taga, siis tundus, et 2 h saavutamine või selle alistamine ei tundugi väga võimatu. Üritasin hoida tempot. Kell trikitas kõvasti, vahepeal näitas tempot 6:22, siis 5:20 jne. Kardan, et pean varsti kellapatarei ära vahetama.

Kuna mul oli kompressioonsukad jalas, siis jalavalu ma ka ei tundnud. Umbes 15 km muutus parem jalg (terve jalg) pisut töntsimaks ja siis neelasin teisegi Mg-ampulli alla. Lisaks magneesiumile oli mul rajal kaasas üks vedelikuna pakutav Turbo-nimeline energiaampull ja SIS-geel. SIS-i ma lõpuks ei kasutanudki. Lihtsalt ei olnud vaja. Proovisin aga Turbo nimelist vedelikku, mis oli Mg-le sarnaseses pakendis ja sarnase magushapuka maitsega. Täitsa meeldis see. Ja kui see ei olnud Turbo energiaampull, mis mind alates 17.kilomeetrist turbo-kiirusel liikuma pani, siis ma ei tea, mis see oli.

Sageli tekib võistlustel kardiovaskulaarselt raskuski. Halb on hingata, kõhus hakkab pistma. Ühesõnaga ei ole kõige parem olla. Mainimisväärne on see, et sel korral mul sellist momenti ei tekkinudki. Jõudsin veel mõelda, et millal raskeks läheb.

Hea oli veel see, et tänavu oli rada juba tuttav. Mäletan, et eelmisel aastal oli raske umbes 19.km-l, kui olime kusagil kaugel äärelinnas täielikus pimeduses.

Mis mind võistluse juures pisut häiris, oligi see, et teatud kohad olid väga pimedad. Mõnes kohas oli vaid kellegi musta kogu enda ees jooksmas näha. Kartsin, et äkki on tee peal ebatasasusi ja kukkumine oleks üsna reaalne. Tõesti, midagi ei olnud vahepeal näha. Õnneks mõnes punktis kohalikud rakverelased valgustasid oma autotuledega teed, mis oli jällegi tore.

Viimasel paaril kilomeetril hakkas alakõht ka pisut valutama, aga eks see ole selle keemia - geelide, kontsentraatide, Mg-i kokteilist.

Hästi tore oli joosta ca 20.kilomeetril, kus avanes pimeduses imeline vaade Rakvere linnusele ja Tarvale. Natuke kultuuri ka pimedusse :D

Viimasel 500-l meetril panin kiirust hoogsalt juurde. Aga tabloo näitas lõpus ajaks 2:00:45. Ma olen tegelikult ülirahul. Tegemist on minu uue rekordiga poolmaratoni distantsil! Parandasin isiklikku rekordit ~4 min.

Kokkuvõttes võib öelda, et see oli üpris hea enesetundega joostud võistlus. Mitte kordagi ei olnud sellist tunnet, et hakkaks kõndima või enam ei suuda. Mulle meeldis see!

Peale finišeerumist riputati medal kaela ja ulatati kopsakas kinkekott. Nägin kaugemal oma elukaaslast, kes oli lõpetanud 18 min varem. Ootasime veel mõnda aega mu venda, kel oli käsil või lõpetatud poolmaratoni debüüt. Meil kummalgi ei olnud telefoni ega autovõtmeid. Telefonid ja isiklikud asjad olid siis autos ja autovõtmed mu venna käes. Kui me seal finišis mõnda aega ootasime, siis tundsin väga muret, kas mu vennaga on kõik hästi. Peale pikka ootamist liikusime siiski auto juurde ja selgus, et vend oli juba 11 min enne mind lõpetanud ja ootas meid juba autos.

Võistluselt saadud nänn

Tegime pimedas mingisuguse monumendi juures veel paar pilti mälestuseks toredast võistlusest ja vahetasime riided.

Sõit koju kulges libedamalt, enam ei eksinud teelt kõrvale. Kella 2 paiku öösel saime koju. Mul oli nii hea meel, et ema oli eelmisel päeval andnud meile veidi ülesoolatud kurgid. Peale sellist võistlust kulusid need kurgid marjaks ära.

Ma arvan, et trenni mõttes ei olnud ma paremini võistluseks valmistunud kui eelmine aasta. Võimalikud sammud, mis aitasid tulemust 4 min parandada:

• kompressioonsukad
• õigel hetkel manustatud geelid, lisaained (Turbo-energiaampull!)
• peedimahla kontsentraat
• võistluspäeva hommikupooliku ja päeva veetsin rahulikumalt kui eelmisel aastal
• tuttav rada
• rohkelt viinamarjamahla

Võistlus numbrites:

Aeg: 2:00:45
 Koht: 904/1279-st
 N koht: 214/448-st
 Vanuseklassi koht: 150/312-st
 Keskmine kiirus: 5:43 min/km

 Keskmine pulss: 182x/min
Max pulss: 196x/min

Skechers 5 km jooks - #100blogipäeva (57/100)

Mitmed postitused ootavad kirjutamist. Lihtsalt pole ajaliselt jõudnud, aga loodetavasti juba õigepea ilmuvad needki.

Täna toimus esmakordselt Skechers 5 km jooks Tartus. Start anti A. Le Coq Spordimaja juurest keskpäeval ja rada kulges Annelinna ja Uue-Ihaste teedel. 

Alustaks sellest, et ma polnud 5 km jooksu suhtes väga positiivselt meelestatud. No mulle tõesti ei meeldi nii kiiresti joosta. Hommikul veel pikalt kaalusin, kas ma ikka tahan täna kiiresti joosta. Kuna võistluse eest oli makstud (4 euri - kõige soodsam võistlus üldse) ja mängus oli kena jooksusärk, siis läksin ikkagi kohale. 

Elan võistluspaigast ca 1,5 km kaugusel, mistõttu oleks kenasti ka jalgsi ja rattaga kohale läinud, kuid mu kaaslane oli eile kõvemat lihastrenni teinud ja polnud suuteline autota minema. No hästi, jõudsime stardipaika 40 min enne stardipauku. Trehvasin Margitit, kel oli plaanis Suvejooksu 10 km võistlusest osa võtta. Respekt talle, et jõuab vahetult peale poolmaratoni läbimist järgmisele pikemale jooksule minna. Margit juhatas mind stardimaterjalide väljavõtu punkti ja sain kenasti numbri, kiibi + flaierid kätte.

Enne jooksu

Teine järjekord oli mõeldud võistlussärgi kättesaamiseks. Vahetult enne mind jagati viimane naiste ja väiksema suurusega meeste särk välja. Milline ebaõnn!? Pakuti küll meeste XL- ja L-suuruses särke, kuid anti ka võimalus, et ehk on võimalik kunagi hiljem särk kätte saada. Päris kurb oleks see, kui ma seda särki ei saaks, kuna see oleks juba teine võistlus sel aastal, kus ma jääks lubatud särgist ilma.

Mis mulle Tartus toimuvate väiksemate võistluse puhul meeldib, on see, et palju spordisõpradest tuttavaid, vanu kolleege, kursakaaslasi jt inimesi näeb. Nii tore on see! Sport ühendab inimesi! Lisaks sellele on võistluse korraldajad ja juhuslikud inimesed võistluselt juba näo järgi tuttavad ja tore on neid aeg-ajalt jälle kohata. 

Tegime Margitiga ka paar pilti enne võistlust.

Margitiga

Veel enne, kui sai stardikordidori mindud, toimus soojendusvõimlemine. Väga pikalt ma seal ei keksinud, kuna kiires korras tuli võtta ette käik tualettruumi. Seejärel suundusin edasi stardikordidori. Minu üllatuseks kohtasin ma järgmisena ühte toredat spordiblogijat, Liisat, kellega olin tutvunud varem tervise-(spordi)blogijate kokkutulekul. Tore oli enne võistlust veel muljetada, sest väike närv oli ikkagi sees. Ka tema jooksis 4 päeva tagasi poolmaratoni ja tundis muret jalgade pärast.

Stardipauk tuli nii äkitselt, et ei saanud arugi, kui järsku hakkasid inimesed liikuma. Kohe alguses hakkasin kiires tempos jooksma, kuid sain aru, et jalad on poolmaratonist endiselt väsinud. Seda väsimust tundsin ma esimesest sammust ja see saatis mind võistluse lõpuni. Lisaks saatis 1/2 võistlust mõõduka tugevusega vastutuul.

Esimese kilomeetri ajaks tuli 4:36 min/km, mis on minu kohta liiga kiire ja see oli ka võistluse suurim viga, millega hakkama sain. Peale esimest kilomeetrist mõistsin, et ei suuda sellise tempoga jätkata, sest hingamine muutus raskeks, kõhus hakkas pista ja üleüldse oli kõik väga halb. Esimesel kilomeetril jooksin väga paljudest mööda, järgmised paar kilomeetrit pidin aga teistele teed andma. Järgmiste kilomeetrite ajad olid 5:15, 5:39, 5:28, 5:07. 

Eelnevalt arvasin, et jookseme minu jaoks tuttaval asfaltkattega rajal, kuid palju oli jooksmist mingisugusel heinasel jalgrajal. Enne jooksu mõtlesin, et joogipunktist ilmselt jooksen niisama läbi, kuid kui kätte jõudis joogipunkt, siis haarasin tavapärased 2 topsi: üks pähe, teine janu kustutamiseks.

Ma tõsiselt kannatasin sellel võistlusel. Ei jõudnud ära oodata kuni lõpp tuleb kätte. Veel enne lõppu tuli vastu Margit 10 km rajal ja vana kolleeg Piret. Ergutasime teineteist ja mul tuli jälle parem jooksusamm sisse.

Vot nii väsinud olingi 50 m enne finišit

Veel enne lõppu karjus mu kaaslane raja ääres, et pane hoogu juurde, tuleb alla 26 min. Ma olin aga nii läbi, et kusagilt ei olnud midagi juurde panna. Lõpetasin ajaga 26:00 min. Tegemist on tegelikult isikliku rekordiga, kuid mõnusast enesetundest oli asi kaugel. Ja kõik võib ilmselt panna liiga kiire 1 km süüks.

Finišis anti joogipudel ja Skechers trenni käterätik kätte. Seejärel suundusin ma esialgu toolile, hiljem murule toibuma. No tõesti raske pingutus oli see!

Kui ma natuke olin toibunud, siis pakuti suppi, saiakest ja leiba. Väga isu ei olnud, mõned ampsud supist isegi võtsin. Õnneks oli mu kaaslane väga näljane.

Peale sööki läksime uuesti raja äärde, et elada kaasa 10-km võitjale Ibrahim Mukungale. Nii võimas keenialane. Paneb kõik võistlused siin Eestis kinni.

Ilm oli terve võistluse ja peale seda üpris tuuline, mistõttu ei tahtnud higisena loosiauhindu ja teisi 10-km lõpetajaid ootama jääda. Margit mainis, et minu nimi oli valjuhääldist hiljem maha hõigatud nagu ma oleks mingisuguse loosiauhinna võitnud. Ütlesin veel oma elukaaslasele, et niikuinii, kui ära läheme, siis loositakse mulle midagi välja ja kui jään siia ootama, siis loodetud võitu ei tule.  Murphy seadus! Aga pole hullu.

Vaatamata sellele, et jooksusärki ma veel ei ole saanud, jooksin liiga tormakalt ja loosiauhinnast jäin ilma, oli tegemist toreda üritusega toredal päeval. Head taasiseseisvumispäeva! 

Nipet-näpet võistluselt

Numbreid võistluselt:

Aeg: 26:00 min           Jee! Uus rekord!
Distants: 5 km
Üldkoht: 53/205-st        Olen rahul!
N koht: 10/63-st            Jeee!

Avg pulss: 184x/min (max 194x/min)

Avg kiirus: 5:13 min/km

Superuudis veel lõppu. Just sain e-maili Skechers jooksu korraldajatelt ja öeldi, et särgi saan ilmselt varsti kätte ja loosiauhind (spordipesugeel) on samuti veel saadaval! Jeeee! Aitäh, treenitus.eu!!

Peale väikest kosumist

Peagi võistlusele - #100blogipäeva (56/100)

Juba ülehomme on järgmine võistlus - Skechers 5 km jooks. Idee võistlusel osaleda tekkis ekspromt, kui märkasin, et 4 euri eest on võimalik kodu lähedal mõnusasti joosta. Boonusena kingitakse ilus jooksusärk ja süüa saab ka! Ojaa, viimasel ajal tõmbab magnetina võistlustele, kus mängus on jooksusärgid.

 Kui ma päris aus olen, siis 5 km võistlus on minu jaoks kõige vähem meeldivam võistlus. Ilmselt seetõttu, et liiga kiiresti peab jooksma ja kui saad selle õige jooksusammu sisse, siis on võistlus juba läbi.

Lähtun jällegi enesetundest. Kui enesetunne lubab, siis teen mõned kiiremad liigutused.

PS! Kui ööjooksu pildid ilmuvad, siis jutustan ka Ööjooksust lähemalt. + mitmest muust asjast tahaks ka rääkida.

Super-Fosti!

Jee! Roman Fosti lõpetas Zürichi maratoni 18. kohaga! Super! Isikliku rekordiga!

Nädala kokkuvõte (11.08 - 17.08) - #100blogipäeva (55/100)

Käesoleva nädalaga võib rahule jääda, kuigi see on üsna kahevärviline.

Esmaspäeval tegin ühe kiirema jooksutrenni. Tegemist oli ühe kiire trenniga enne eesootavat poolmaratoni. Mõtlesin, et prooviks joosta alla 6 min/km. Väikese proovikivina jooksin Riia mäest tempokalt üles. Kokku läbisin 7 km 41min 21 sek-ga. Keskmine tempo: 5:54 min/km. Ütleme nii, et muidu oli trenn üpris jõukohane, aga see Riia mägi oli küll kohutav. Pidin poolel mäel otsad andma. See näitab, et pole mägedega veel väga sõbrunenud. Keskmine pulss: 176x/min.

Teisipäeval olin ma suure osa ajast voodis. Lihtsalt nii väsinud olen sellest Tartu-Viljandi-Tartu sõitmisest ja kiirest tööelust. Õhtul sõitsin jällegi tagasi Viljandisse ja pidin 3 suure kotiga mööda maanteed 3 km korterisse kõndima.

Kolmapäev. Kirjutasin siin oma kehvast trennist pimeduses ja püsivast jalavalust.

Neljapäeval ja reedel tegin kõvasti tööd ja kõndisin marsruudil kodu-töö-pood-kodu. Jõin mitu pudelit Värska mineraalvett, sõin puuvilju ja lugesin teiste postitusi ööjooksu kohta ja endalgi tekkis väike ärevus.

Reede õhtul, mil ma Tartusse tagasi jõudsin, õnnestus mul proovida Beet it peedimahla kontsentraati, millest ma olin varem kuulnud vaid Gätly blogist. Kuna ma ise olin suure osa nädalast Viljandis, siis ema hankis mulle Velospetsi spordipoest nimetatud ampullid. Mainiks, et ühe ampulli (70 ml, vastab 1,5 l peedimahlale) hind on 3 euri. Ema ostis mulle 3 ampulli maitseks. Ühe andsin vennale, teised 2 jagasime sõbralikult elukaaslasega. Kui L. esimese ampulli reede hilisõhtul lahti tegi, siis lõhn, mis sealt tuli, ei olnud sugugi meeldiv. Aga pole hullu. Otsustasime, et jagame 70 ml pooleks, et siis saab võistluspäeval ka ühe pudeli nõnda poolitatud. Ehk siis minu osa oli 35 ml. Kujutate ette, see on ju väike tilk ainult, aga see maitse oli lihtsalt KO-HU-TAV. Eelnevalt oli mulle Velospetsi poest (kui ma neid ampulle tellisin) öeldud, et see on see õige peedimahl, mitte mingi lahja jook, mida poes müüakse. Poe peedimahlad on varasemalt olnud üpris talutava, kui mitte mõnusa maitsega. Kirjeldaks seda maitset veel: soolane-magus jubedus. See oli lihtsalt kohutav! Aga ära ma selle mikrokoguse jõin ja ampsasin kiirelt midagi peale.

Beet it peedimahla kontsentraat; allikas

Laupäeval magasin ennast raskest nädalast kenasti välja. Kui üles ärkasin, siis näidati teleris Zürichis toimuvat kergejõustikku EM-i naiste jooksumaratoni, kus jooksid meie oma kolmikud Luiged ja Evelin Talts. Lihtsalt pidin seda vaatama. Nii äge on omadele kaasa elada, eriti kui antud spordiala on hingelähedane. Eriti võimsad olid esikolmikusse kuuluvad prantslanna Daunay (39-aastane), itaallanna Straneo ja portugallanna Augusto. Nad läbisid 5 km ainult 17 minutiga. Täiesti müstilised naised! Eriti vahva oli see, et keskmine maratoonar oli antud võistlusel 30-40.aastane. See annab lootust, et minulgi on võimalik kunagi oma tulemust parandada, kui mitte EM-le minna :D Nali!

Kui teleülekanne maratonist läbi sai, siis oli mõte minna süsivesikuid sööma. Seda tegime me kolmekesi (mina, vend ja elukaaslane) Asian Chefis kõige maitsvamaid nuudleid süües. Tavaliselt enne pikemat jooksu toimub nn pasta party jooksule eelneval päeval, kuid kuna jooksuni oli veel omajagu aega, siis miks mitte ennast korralikult pastaga laadida. Peale söömist tuli täiega unekas ja järgmised 2 h võtsingi rivitult.

Õhtul ootas minu kolmas poolmaraton jooksmist. Nagu ma eelnevalt mainisin, siis ajalisi eesmärke ei olnud. Ma polnud oma jooksuvormist eriti teadlik, arvestades seda, et mai lõpus toimunud Ööjooksul kõrbesin ma täielikult ja järgmist võistlust (Kõva mehe jooks) ei saa ka tavaliste jooksudega võrrelda. Oluline oli eelkõige nautida Eesti kõige ägedamat spordiüritust. Ilmselt lähipäevil ilmub pikem postitus Ööjooksust. Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et Ööjooks oli endiselt superhüpermegalahe ja läbisin selle päris hea enesetundega oma uue rekordi ehk 2h 00 min 45 sekundiga. Juhuuu!!

Pühapäeval ehk täna ilmselt kasutan transpordivahendina jällegi ratast, natuke kõndimist tuleb ka vast. Aga muidu üritan kenasti puhata poolmaratonist. Ja homme varahommikust olen jällegi Viljandis.

Kokku olin aktiivne: 51,64 km ehk 7 h 23 min

Jooks: 33,26 km (3h 20 min) - olen väga rahul!!

Mõtted enne Ööjooksu - #100blogpäeva (54/100)

Kaalusin täna pikalt, kas minna peale tööpäeva jooksma või mitte. Ühest küljest saavad mu jalad tööl olles nii ehk naa kõvasti vatti. Samas üks kerge sörk-jooks enne Ööjooksu on ehk pisut kosutav?!

Siiski ma läksin jooksma. Jooksin 5 km poolhämaras kuni pimeduseni välja. Pole ime, kui jooksu alustada kl 21.45. Kohati oli päris hirmus siin väiksemal maanteelõigul joosta, kui tee kõrval heinamaalt kostub sahinat ja praginat.

Olin oma kompressioonsukad Tartusse maha jätnud, mistõttu olid sääred üpriski toestamata ja vana mure oli kohe tagasi. Kohe esimesest kilomeetrist alates tundsin ma jälle valulikkust vasaku sääre mediaalse pinna keskmisel kolmandikul. Täitsa hirmus kohe! Viimasel ajal pole ma ilma kompressioonpõlvikuteta julgenud joosta ja olin oma luuümbrisepõletiku juba unustanud. Vana probleem pole aga kuhugi kadunud. Oh häda!

Järgmised 3 päeva pean andma jalgadele nii palju rahu, kui võimalik. Kuigi mind ootab ees 2 pikka tööpäeva, üritan võimalikult palju puhata, juua mineraalidega rikastatud vett ja teha läbi üks valuravi kuur (Deep Relief või Fastum). Tegelikult ei saa seda just kuuriks pidada (3 p enne võistlust).

Kui rääkida eesmärkidest eelolevaks poolmaratoniks, siis tahaks selle hea enesetundega läbida. Ma sel aastal tõesti ei panusta ajalistele eesmärkidele. Ma lihtsalt tahan nautida ühte Eesti kõige ägedamat spordiüritust.


Jagaks teiega oma viimaste päevade lemmikut:

Nädala kokkuvõte (4.08 - 10.08) - #100blogipäeva (53/100)

Antud nädalal sai üsna vähe higistatud (v.a töö ja kuum ilm). Hallid päevad on siis tööpäevad (Viljandis), mille järgselt või eelselt olen ma suutnud ainult kõndida. Pikemad kõndimised on tehtud kaugemal asuvasse poodi.  

Kolmapäev. Teisipäeva õhtust olin tagasi Tartus. Ma olen tööjärgsel päeval sageli täiesti "kutupiilu" ja üldse ei plaaninud jooksma minna. Kuna mu vend tuleb ka oma esimest poolmaratoni eeloleval laupäeval jooksma, siis tänu temale pisut enne kella 22 õhtul läksin siiski jooksma. Tegelikult jooksime kolmekesi (mina, vend ja mu elukaaslane). Hakkasime Tamme staadionil ringe jooksma. Pool ringi jooksime kolmekesi koos, siis pudenes meie seltskond vaikselt laiali. Kokku läbisin 7 km, aeg: 42min 36 sek. Viimase kilomeetri aeg oli 5:08, mis on päris hea. Pulsist ma parem ei räägi. Mulle tegelikult ei istu eriti staadioniringide jooksmine. Ma võin seal joosta paar ringi, kuid edasi hakkab mul igav. Mul on tunne, et liiga palju aega kulub mingi teekonna läbimiseks ja ma lõbustan ennast pideva kella vaatamisega. Jooksu lõpuks olin ma täiesti läbi.

Neljapäeval sõitsin rattaga 9,78 km. Aga see polnud treeningsõit, vaid kasutasin ratast transpordivahendina.

Reedel sõitsin tagasi Viljandisse, kus ma läbisin mõnusas rahulikus tempos (7:28 min/km) 9,1 km. Alguses oli jooks natuke raske päeval söödud šokolaadi tõttu. Alates 2.kilomeetrist hakkas jooks paremini kulgema. Jooksin oma Viljandi kodust Paala järveni, kus tegin 2 tiiru ja siis tagasi. Keskmine pulss 155x/min. Nii mõnus ilm oli! Inimesed sulistasid järves, päike loojus ja mina jooksin oma rahulikku jooksu. Ma nii armastan joosta mõnusas tempos suvel mõnusa ilmaga mõnusa lühikese riietusega. Liiga mõnus jutt.

Mul olid suured plaanid veel nädalavahetuseks (Freeletics + jooks), aga ma lihtsalt ei suutnud midagi enam välja pigistada. Uueks nädalaks mingeid lubadusi ei anna.

Kokku olin aktiivne 39,43 km 5h 44 min

Jooks: 16,44 km (1h 50 min)

Jõuharjutused: 6 min 22 sek

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Täna hommikul läks uni mul juba varakult ära. Pidasin pisut aru ja otsustasin siiski Tartusse tagasi sõita. Kõndisin oma 3 suure kotiga 3 km Viljandi bussijaama. Buss väljus juba kl 8:15. Ma olin nii õnnelik, et täna sain kenasti bussi peale. 

Kui ma Tartusse jõudsin, olin veel õnnelikum. Vanemad tulid mulle vastu ja viisid mind enda juurde, toitsid ja jutustasid. Käisin nii ema kui ka isaga veel kaubanduskeskustes.

Lõpuks peale kella 15 jõudsin megaväsinult enda koju, aga mul oli väsimusest hoolimata nii hea meel. Öeldakse, et kodu ei ole 4 seina, vaid kodu moodustavad selles elavad inimesed. Aga sel momendil tundsin, et need 4 või rohkem seina on minu jaoks nii olulised. Ma olen viimased päevad nii väga igatsenud kodus olemist. Kodu on koht, kus ma saan teha, mida ja millal ma tahan. 

Tegin endale mitu tundi muusikateraapiat. Ma pole ammu muusikat kuulanud. Raadiost tulev muusika on mind autoga/bussiga sõites sageli saatmas, aga millal ma viimati muusikat kuulasin. Ei mäletagi. Otsisin oma vanad head cd-plaadid ja arvuti muusikakataloogid välja ning kuulasin oma lemmiklaule. Nii mõnus ja lõõgastav! Peale paaritunnist muusikateraapiat läksin välja jooksma. Jooksin 7 km poolmaratoni võistlustempos. Esimesed 2 km olid väga mõnusad, siis aga tuli Riia mnt mägi. See oli paras katsumus. Aga läbi ma selle tegin ja hetkel on nii hea olla. 

5 päeva jäänud poolmaratonini. Rahulikku meelt!

Hirmus päev - #100blogipäeva (52/100)

Ma olen nii vihane praegu. Ärkasin hommikul vara, et tööle minna. Siis aga avastasin, mu Garmin spordikell on taaskord kustunud ja sisse ei lülitu. Kasutasin valumeetodeid. Hakkas tööle, kuid aku sai tühjaks ja laadija on kodus Tartus. Peale tööd oli plaanis teha üks jooks ja sõita bussiga Tartusse. Olin aga tööpäevast nii väsinud, et jooks jäi ära. Vaevalt sain asjad kokku pandud ja mu elukaaslane, kes oli teel Pärnusse, toimetas mind bussijaama. Bussijaamas olles selgus aga, et piletid tänasele viimasele sõidule on kõik väljamüüdud. Nii ma siis nukralt istusingi taksosse ja sõitsin tagasi oma ajutisse elupaika. Poleks seda 3 km suutnud raskete kottidega läbida.

Täna nädala kokkuvõtet ei tule.

Olen jooksja - #100blogipäeva (51/100)

Terve päeva tundsin ennast kuidagi halvasti. Selline raske tunne oli kehas. Ma usun, et oma osa mängib ka see, et teel Viljandisse sõin mõned tükid šokolaadi ja pitsat. Viljandisse jõudes ei mõelnud ma kaua ja läksin välja jooksma.

Kui ma jooksmist alustasin, siis oli endiselt selline raske tunne. Õnneks see tunne vaibus pärast paari esimest kilomeetrit. Edasi tundsin jooksust puhast naudingut. Keskmine tempo 7:28 min/km, keskmine pulss 155x/min. Tee kulges minu Viljandi elukohast Jämejala kandis Paala järveni. Tegin 2 tiiru ümber järve ja jooksin tagasi. Kokku läbisin 9,1 km 1h 8 minutiga.

Nii tore ilm jooksmiseks. Kaunis päikeseloojang, inimesed ujumas/sulistamas järves. Tegelikult on tore see, et väljas on endiselt soe. Saab õhtuti kl 21-22 paiku lühikeses vormis joosta ja ei tunne kuskilt, et külm näpistaks. Mõnikord tuleb pisiasjadest rõõmu tunda.

Tagasi koju joostes hõikas üks 10-aastane poiss emale: " Emme, tule eest! Jooksja tuleb tagant!". Vot, olen jah jooksja :)

Allikas

1/2 - #100blogipäeva (50/100)

Allikas

Kas tõesti on juba "100 blogipäeva" raames 50% postitustest kirjutatud? Uskumatu, kui kiiresti on see läinud. Kardan, et sama kiiresti, kui mitte kiiremini möödub järelejäänud suvi.

Olen raske südamega võtnud vastu otsuse "100 blogipäeva postitusi" hetkel enam mitte kirjutada. Ma tunnen, et ma pean puhkama ja kui ma igapäevaselt puhke-, kui ka tööpäeva õhtul postitusi kirjutan, siis mul polegi sellist täielikult vaba päeva. Eriti, kuna mul ei ole juba viimased paar aastat sellist klassikalist koolilapse puhkust olnud, kus peale väsitavat kooliaastat saaks suvel "akusid laadida". Ning uus kooliaasta tõetab tulla vägagi pingeline, siis arvan, et otsus on õigustatud.

Ma olen alati arvanud, et kvaliteet on olulisem kui kvantiteet. Sestap edaspidi keskendungi pigem kvaliteedile.

Türgine - #100blogipäeva (49/100)

Kolmanda tööpäeva lõpuks olen ma tohutult väsinud. Hetkel polegi veel koju jõudnud, kuulan vanemate Türgi reisist muljeid, vaatan pilte, maitsen türgipärast sööki. Oh, kuidas tahaks ka puhata ja reisile minna.

Minu spordikell - #100blogipäeva (48/100)

Minu Garmin Forerunner 110; allikas

Mõni aeg tagasi tahtsin rääkida oma toredast spordikellast Garmin Forerunner 110. Ühel õnnetul päeval (2,5 näd tagasi) kustus äkitselt mu spordikella ekraan ja ükski nupulevajutus teda ei äratanud. Pikemalt kirjutasin sellest juhtumist siin. Õnneks kasutades mitmeid Internetist leitud valuvõtteid ärkas mu kellake ellu. 

Enne seda juhtumit oleks postitus spordikellast kõlanud nagu üks suur kiidulaul, aga see pisut komplitseerib olukorda.

Garmin Forerunner 110 soetasin 2013.a jaanuaris. Enne seda oli mul Polar F6, mille muretsesin endale minu jooksmise teekonna algusaastail. Tol ajal tahtsin ma head spordikella ja tähtsaks pidasin eelkõige stopperi olemasolu, pulsi mõõtmise võimalust ja muu polnudki nagu oluline. Polar F6 ostsin Sportlandist 2005.a (?) aastal. Tol ajal maksis see kell 1700 krooni, mis tundub hetkel üüratu summa olevat sellise kella kohta. Häiris mind see, et pulsianduri ja kella vaheline ühendus sageli katkes jooksmise ajal. Lõpuks tüütas mind see pulsianduri jant ära ja siis hakkasingi pulssi jälgimata jooksma ja igal jooksul andsin endast 100%. Ei soovita!

Minu vana kell Polar F6; allikas

Mida rohkem ma spordivõistlustel käisin, seda enam sain aru, et ainult pulsi ja aja mõõtmisest jääb väheks. Tahtsin teada jooksmise tempot ja läbitud vahemaad. Oli aegu, kui ma mõõtsin Googlemapile sarnasel kaardil joonlaua abil läbitud distantsi pikkust. Oli see vast ajakulukas teguviis.

Enne kui kella ostsin, küsisin ja kuulasin arvamusi poodidest, inimestelt ja foorumitest erinevate kellade kohta. Sõelale jäid Garmin Forerunner 110 ja Polar RS300X (koos GPS-ga). Isegi Gätlyle kirjutasin seoses kellaostuga. Temal oli Polar RS300X ja temagi kaalus uue kella muretsemist.

Õnneks tuli minu ellu 1,5 aastat tagasi Garmin spordikell. Ostsin selle Eestist Garmin GPS-nimelisest e-poest. Enne ostu uurisin ja puurisin veel, kas on tegemist usaldusväärse kohaga.

Garmin Forerunner 110 plussid:

• sisseehitatud GPS-andur (ei ole vaja lisavidinat kaasas kanda/osta nagu Polar RS300X puhul oleks pidanud)
• väga mugav andmete ülekanne Garmin Connect leheküljele, mille abil teen nädala kokkuvõtteid ja jälgin üldse oma arengut (minu vana Polar kellaga pidi käsitsi treeningu andmed kandma veebipäevikusse)
• mõnusa suurusega (ei ole tegemist väga maskuliinse kellaga; sobib kanda ka igapäevaselt; ei jää ette; ei ole raske)
• pulsiandur töötab väga hästi (tugev pluss võrreldes minu vana kellaga)
• ma saan jälgida jooksutempot, distantsi pikkust (see on olnud väga oluline just pikemate trennide puhul)
• väga lollikindel kell (kellal on ainult 4 nuppu ja lihtne kasutada)
• teiste GPS kelladega võrreldes oli kell soodne (maksis toona 172 euri)
• ei ole vaja lisavidinaid (nagu mainitud GPS-andur, andmete edastamise vidin jne nagu Polari puhul; ja see oleks olnud lisakulu)
• laadimisvõimalus - kui aku on tühi, siis on võimalik seda laadida arvuti või laadija abil

Garmin Forerunner 110 miinused:

• siseruumides (jõusaalis, ujulas) ei leia kell satelliite - ei mõõda distantsi/tempot
• veekogus ujudes kaotab vee all satelliidid - ei mõõda distantsi/tempot
• peab sagedasti laadima - kell peab kasutamata ~ nädala vastu, intensiivsel kasutamisel 3-4 päeva
• nõme juhtum kellaga (millest rääkisin postituse alguses)
• kui taevas on pilves, otsib kell satelliite väga kaua (talvel hakkab külm ja jooksuisu läheb mööda)
• ei ole võimalik erinevaid treeningplaane, eesmärgile suunatud trenne sisestada ja neid kasutada
• kallis (võrreldes mobiiltelefonide jooksuappidega, mida saab laadida tasuta ja efektiivselt treeningvahendina kasutada)

Aga kokkuvõttes võib öelda, et ma olen oma kellaga siiski väga rahul ja uut kella ei plaani ma lähiajal soetada!

Nädala kokkuvõte (28.07 - 3.08) - #100blogipäeva (47/100)

Kolmapäeval proovisin huvi pärast Freeletics appi. Valisin trenniks Aphrodite. Kirjutasin sellest lähemalt siin. Raske oli! Burpeed vajavad harjutamist! Uuel nädalal tahaks proovida mingisugust teist Freeletics trenni. Lisaks kasutasin ratast transpordivahendina.  

Neljapäeval jooksin tõusvas tempos 8 km. Rademari facebooki kuulutus andis nii palju jõudu, et jooksin kaaslasega tõusvas tempos. Ja tore oli! Rohkem saab selle kohta lugeda siit.  

Laupäeval  oli plaanis teha viimane pikk jooks enne poolmaratoni. Miks just laupäeval? Sest pühapäeval (ehk täna) olen juba Viljandis ja teen siin kõvasti tööd. Kuna ilmad on üpris kuumad, siis oli mõttes jooksmisega alustada hommikul vara. Ja kuna õhtul hilja jõudsin Viljandisse, siis ei olnud kuhugi jooksu edasi lükata.  

Hommikuks ma äratust ei pannud. Silmad avasin 7:45, kiirelt tegin 2 võileiba maksapasteediga, panin riided selga ja läksingi välja. Oma kõigi toimetustega sain valmis kl 8.15, kui alustasin jooksu. Esimesed 6 km olid väga rasked ja kartsin, et sellest jooksust asja ei saa. Ilm oli väljas suhteliselt kena, 16 kraadi ja päike siras vastu. Õnneks olin ma hommikul kompressioonsukad jalga tõmmanud ja jalavalu, mis mind viimasel ajal kimbutab, ei olnudki. Mingil hetkel läks taevas pilve ja selle üle võib pika jooksu ajal ainult rõõmustada. Enne 8. kilomeetrit tekkis meeletu janu, hüppasin kiirelt R-kioskist läbi ja ostsin pudelivee kaasa. Iga kilomeetri läbimise eest premeerisin ennast loksu või paari lonksu veega. Ja nii mul seda vett jätkuski jooksu lõpuni.

Minu jooksurada kulges Vana-Ihaste ja Uue-Ihaste teel, seejärel mööda Emajõe kallast Tähtvere dendropargini ja tagasi. Alates 12-st kilomeetrist muutus jooksmine üha kergemaks. Ilmselt tundus lõpp juba käegakatsutav ja nii ka tempo tõusis. Kui jooksu keskmine tempo oli 7:29 min/km, siis lõpus oli see 6:39 min/km. Suurest jooksust väsinuna unustasin lõpus kella stopi peale vajutada. Esimesed fotojäädvustused tegin kui aeg oli 2 h 14 min. Jätkasin 2 min jooksul piltide tegemist, kuna eelmised olid udused.  Peale venitusharjutusi märkasin, et kell oli vahepeal tiksunud kuni 2 h 29 min. Kokku jooksin siis rahulikus tempos 18 km, ajaga 2h 14 min.

Pühapäev - täna oli tööl suhteliselt väsitav. Kõige enam väsitavad mõned inimesed. Nii ma siis sammusingi peale tööd poodi, kuhu oli päris pikk maa ja maandasin kõndides ja jäätist nosides pingeid. Lisaks kõndisin1 + 5 km enne ja pärast tööd.

Kokku olin aktiivne: 9 h 3 min

Jooks: 26,03 km (3h 3 min) - üle pika aja olen rahul!

Freeletics: 27 min 9 sek

Mina ja söök - #100blogipäeva (46/100)

Mõni lugeja on ehk mõelnud, et miks mina oma päevamenüüd blogis ei esitle. Sellel on väga hea põhjus. Ma nimelt ei ole kõige eeskujulikum toidu tarbija.

Kui ma veel kuu aega tagasi öövalveid töö pärast tegin, siis väga sageli olin ma sunnitud sööma öösel kl 2, 3, 4, 5 jne. Selline tobe aeg einestamiseks oli vajalik lihtsalt selleks, et see väsitav öö üle elada ja tühja kõhuga magama minna ju ei saa. Veel enam, kui otse peale öövalvet kooli minna ja seal tahta produktiivne olla, siis tundub, et toit on ainus asi, mis hoiab ärkvel. Kui siis lõpuks kella 13 paiku (kui hästi läheb) koju jõuan, siis olen nagu kass Garfield. Magan-söön-magan-söön. Ahjaa, unustasin mainida, et õpin ju eriala, kus on pidevalt palju või isegi väga palju õppida. Kui pärast öövalvet paari-nelja-viie tunni pärast üles ärkad, siis roidumus on endiselt kehas. Ja et jõuaks kenasti oma toimetustega õhtusse, siis ainult söök suudab mind veel tunnikese motiveerida õppima, lugema ja muud tegema.

Te kindlasti mõtlete, et mis see üks magamata öö nädalas siis ära ei ole. Aga selliseid öövalveid ja nendele järgnevaid päevi oli mul 1,5 aasta jooksul teinekord isegi 4 x nädalas.

Lisaks sellele olen ma tugevalt emotsionaalne sööja. Kui mul on paha tuju, siis söön. Kui ma ei viitsi õppimist alustada, siis võib leida mind söömas. Kui miski ei õnnestu nii nagu vaja, siis ma söön. Kui mul on külm, siis hakkan jälle sööma. Kui mul on igav, söön. Jne.

Allikas

Ma tunnen, et rutiinne elu on see, mis aitab mul mõttetust söömisest ja lahmimisest hoiduda. Seetõttu mulle meeldib see, kui ma olen tegevuses. Nüüd viimase kuu jooksul olen märganud, et mul esineb vähem sellist tarbetut niisama söömist. Ma päris täpselt ei teagi, millest selline väike edusamm on toimunud. Aga olulist rolli mängib kindlasti see, et öövalveid ma enam ei tee. Samuti üritan endale erinevaid toiduaineid mitte keelata ja see toimib. Sest sageli isutab kõige enam just selle toidu järele, mis on nö "keelatud".

Ma loodan, et ma olen teel tervislikuma toitumise poole. Kindlasti on veel selles osas palju õppida.

Pika jooksu plaan - #100blogipäeva (45/100)

Mõte on homme hommikul vara ärgata ja teha üks pikem jooks. Pikem jooks tähendab minu jaoks 15 ja enamat kilomeetrit. Eks näis, kuidas läheb, aga plaan on vähemalt selline.

Juba kahe nädala pärast on tulemas minu selle aasta esimene poolmaraton. Kui homme teen pika jooksu ära, siis ilmselt enne võistlust pikkadeks jooksudeks enam aega polegi.

Peaks hakkama vaikselt ka peedimahla jooma. Jah, ma millegipärast usun sellesse. Eelmisel aastal vahetult enne minu maratoni debüüti ilmus üks huvitav artikkel Marathon100 koduleheküljel, milles räägiti peedimahla kasulikkusest. Ühest uuringust tuli välja, et "peedimahla positiivne mõju ilmnes juba neljandal päeval, mil seda võlunektarit tarbinud uuritavate vastupidavusvõime paranes 16% võrra". Niisiis jõin minagi enne maratoni ohtralt peedimahla.

Allikas

Hiljuti lugesin ka Gätly blogist, et temagi on peedimahla usku. Gätly tutvustas põnevat peedimahla kontsentraati, mida müüdavat Rademaris ja mille 70 ml võrdub 1,5 l peedimahlaga. Võimas! Pean ka seda proovima. Täna käisin küll spordipoodides, kuid millegipärast ei hakanud nimetatud kontsentraat sugugi silma. Keep looking!

Täna ja eelnevad päevad olen piisavalt vett joonud. See ei tähenda aga seda, et praeguste kuumade ilmadega ei peaks trenni ajal ennast veega varustama. Vähemalt ühe peatuse pean kusagil tegema, et kasvõi väike pudel vett osta.

Aga elame, näeme! Homne postitus tuleb taaskord Mulgimaalt!