Jooksukava

Otsustasin mõttetule lahmimisele STOPi panna ja tellida jooksukava. Jooksukava tellisin Prorunneri asutajalt ja treenerilt Viljar Vallimäelt. Ehk siis alates 16. maist olen treeninud tellitud jooksukava järgi. Esialgu tekkis ka mitmeid tagasilööke: I jooksukava nädalal haigestusin ülemiste hingamisteede viirusinfektsiooni, tuli ka ette ootamatuid kohtumisi, mille tõttu trennid jäid ära.

Treener Vallimäe ütles enne jooksukavaga alustamist, et arvestades seda, kui vähe ma jooksunädalas keskmisel jooksen, on mul võistlustel väga head tulemused. Ja lisas, et minu puhul on tulemuste parandamine tõenäoliselt üsna lihtne, kui kilometraaži tõsta.

Ilmselt mõni lugeja mäletab, et 2013. aastal poolmaratoniks treenimisel oli mul ka jooksukava. Selle ma leidsin juhuslikult Internetist ja ma järgisin kava puhul ainult jooksude kilometraaži. Ehk kui kavas oli kirjas 7 km, siis ma suhteliselt suvalises tempos lonkisin selle läbi. 

Uue kava puhul keskendun ma esiteks jooksukilometraaži tõstmisele, samas ka jooksude varieerivusele.

Kava järgi on mul nädalas 3-4 jooksutrenni. Sõltuvalt mu valvegraafikust või väsimusastmest on treener trennid sättinud sobivatele päevadele. Samas, kui tunnen väsimust ja trennipäeval jääb trenn ära, saan ma ise vajalikud korrektuurid sisse viia ja trenn mõnel teisel päeval teha.

Jooksunädalas on tavaliselt üks lühem aeglane jooks (6 km) + staatlis/dünaamilised harjutused, 1 fartlek jooks + ÜKE ja üks pikem jooks.

Pean tunnistama, et kui esimesel korral oli Fartlek trenn väga ebameeldiv, siis järgmistel kordadel olen hakanud seda isegi nautima. Fartleki puhul meeldibki mulle trenni lühiajaline intensiivsus. Ühtäkki ma enam ei naudigi pikki lonkimisi.

Hea meel on öelda, et puhkusega on trennid paremini paika loksunud ja unekvaliteet paranenud. Kuigi kohtumised sugulaste ja sõpradega ning poolkohustuslik jalka EM-i vaatamine jätab siiski mõne jälje.

Eelmise nädala jooksukavaga olen ma esimest korda rahul, kuna suutsin kõik jooksutrennid (ÜKE-d jäid erinevatel põhjustel tegemata) ära teha. Loodan, et suudan edaspidi ka järjepidev olla. 

Tänasega on pool puhkust veel ees. Planeeritud tegevusi on palju ning puhkuse lõpus toimub ka kolimine Tallinnas uude elukohta. 

PS: Registreerisin ennast Skechers 5 km jooksule, mis toimub täpselt 2 kuu pärast. Vahepealsel ajal tahaks ka mõnest võistlusest osa võtta. Mõttes on olnud Kõrvemaa triatlon, kuid logistilistel põhjustel jääb see minu jaoks vist sel korral ära.

Aasta tähtsaim nädal + jooksuvõistlused

Alustan veidi teemavälise teemapüstitusega, kuid minu jaoks on käesolev nädal aasta üks olulisemaid nädalaid. Kui keegi veel ei tea, siis olen väga väikesest põnnist alates olnud tulihingeline Eurovisiooni lauluvõistluse fänn. Olin lausa nii suur fänn, et kirjutasin väiksena "Minu sõbrad" mälestusteraamatusse, et tahan saada eurolaulukirjutajaks. Seepeale tegid sõbrad nalja, et siis ma saan vaid üks kord aastas tööd teha. 

Muusikakooli päevil tegelesin vähesel määral ka kompositsiooniga, rohkem klassikalise muusika viljelemisega. Jõudsin ka heliloominguvõistlusele Tallinnas, kus kandsin Olav Ehalale enda tehtud 2 teost ette ja sain publikupreemia. Viimased 12 aastat ma enam heliloominguga ei tegele, Eurovisiooni jälgin endiselt suure põnevusega ja alati korraldame sõpradega omavahel suure ennustusvõistluse.

Tooksingi siinkohal välja minu tänavused lemmikud (1. koht on kindlasti mu lemmik, edasine järjekord on pigem juhuslik): 

1. Bulgaaria (Poli Genova - If Love Was A Crime) - sobib suurepäraselt kiirema jooksutrenni jaoks! Vaieldamatult mu lemmik! Kuula ülal olevat lugu!

2. Horvaatia (Nina Kraljic - Lighthouse) - meenutab veidi 2013.a Eurovisooni võidulaulu (Taani)

3. Prantsusmaa (Amir - J'ai Cherche) - jällegi mõnus tempokas lugu

4. Tšehhi (Gabriela Guncikova - I Stand) - ütleks, et plagiaat (Hispaania 2015), aga hea lugu.

5. Soome (Sandhja - Sing It Away) - hea tempokas, teatud kohtadel tüüpiline Eurokas

6. Austraalia (Demi Im - Sound of Silence) - meeldejääv viis

7. Rootsi (Frans - If I Were Sorry) - kõik raadiojaamad on seda lugu juba tükk aega lasknud

8. Malta (Ira Losco - Walk On Water) - jällegi hea lugu

9. Aserbaidžaan (Samra - Miracle) - hea kuulata

10. Hispaania ( Barey - Say Yay)

Tegelikult on häid lugusid sel aastal üpris palju (lisaks Leedu, Island, Armeenia, Poola, Belgia, Sloveenia, Iirimaa, Iisrael, Holland, Küpros). Aga nagu Mart Normet ütles on kõik lood viimasel ajal väga ühetaolised, palju riigid tellivad laule Rootsi laulukirjutajatelt ja riikide omapära on suures osas kadunud. Tõsi, nõustun sellega!

Tulles tagasi jooksujuttude juurde, siis töökaaslastega tekkis paar nädalat tagasi idee minna koos SEB Maijooksule. Jälle olen võtmas osa võistlusest, kus pole varem osalenud. Eile õhtul tundus väga ahvatlev varasema Paf Olümpiajooksu nime all tuntud Tartu Kevadjooks. Jällegi sai kiirelt ennast jooksule registreeritud. Hetkel tundub, et ilma poolest võiks enam-vähem sobida ja Tartus on alati tore joosta! Kas ma just rekordit püüdma lähen, ei oska öelda. Aga, kui ei proovi, siis ei saa kunagi teada ka. Joostes kasvab jooksuisu :D

Vilets jooksukuu jätkub?

Allikas

Piinlik eneselegi tunnistada, kuid märtsikuu on üle 8 kuu kõige kehvema kilometraažiga kuu. Kokku jõudsin jooksma AINULT VIIEL korral ja kogusin jooksukilomeetreid 28,29 km. Ja see ei ole aprillinali! Enamik jooksudest olid kehva enesetundega.

Millegipärast kehtib minu puhul seaduspärasus: mida vähem jooksen, seda vähem kibelen uuesti jooksurajale. Ja hetkel tundub, et sellest nõiaringist välja ei saa.

Täna tehes aprillikuu esimest jooksu tundub, et halb enesetunne jätkub. Jalad on töntsid, vaim annab liiga kergelt alla, kokkuvõttes väga raske oli. Järgmise nädala lõpus pärast mitut valvet on plaanis Parkmetsa jooksule minna. Kas tasub üldse minna? 

Allikas

Märtsikuus hakkasin käima ujumistrennis. Siiani olen kõigis ehk kahes trennis käinud ja olen sellest trennist vaimustuses. Oleme õppinud selili ujumise käte tehnikat, delfiinistiilis ujumise jalgade tehnikat, kukerpallitamist, kroolistiilis ujumise jalgu ja hingamist. Väga vahva trenn!

Veel käisin märtsis päev enne soojamaareisile sõitmist uisutamas. Oli see alles kontrast! Kahjuks tugeva seljavalu tõttu väga uljalt uisutada ei saanud.

Tahaks loota, et märts oli lihtsalt ajutine madalseis ja edasi läheb aina paremaks. 

Kui jooksmine muutub üksluiseks, siis ...

... mine suusatama!

Pekist priiks 2015 Tartu

Esimesed jooksusammud. Pilt: Krista Mikk

Eelmise aasta sügisel tekkis mul esimest korda mõte osaleda Pekist priiks jooks-matkal. Kahjuks või õnneks jäin toona osavõtupääsme lunastamisega hilja peale ja pidin leppima "minu stiilis pekist priiks nädalaga", kus 2014.a lõpus ühe nädala jooksul jooksin kokku 52 km. Minu stiilis pekist priiks nädala ehk minu kõige intensiivsema trenninädala kohta võib lugeda siit.

Suure hurraaga registreerisin ennast käesoleva aasta sügise alguses Pekist priiks jooks-matkale. Mida lähemale 26. detsember tuli, seda enam hakkasin ma endas kahtlema, kas mul tasub nimetatud üritusele minna.

Kellel on veel jäänud selgusetuks, millega Pekist priiks puhul tegu on, siis Margit kirjutas oma blogis väga ilusasti:

Pekist Priiks on TriSmile triatloniklubi poolt korraldatav jooks/matk, mis on Tartumaal toimunud traditsiooniliselt 26. detsembril ehk 2. jõulupühal. Nii ka sellel aastal. Transpordiga liigutakse alguspunkti (sellel aastal rongiga Taevaskojas Põlvamaal) ning hakatakse siis jalgsi Tartusse tagasi liikuma. Rada on ~ 47 km pikk (!!!) ning see läbitakse järgmise süsteemiga: 5 minutit joostakse, 5 minutit kõnnitakse, siis jälle 5 min jooks, 5 min kõnd ja nii kuni 47 kilomeetrit läbi saab (orienteeruvalt 5–… tundi). Osalejad on jagatud erinevatesse gruppidesse jooksutempo järgi: 5:00 -5:15, 5:30-5:45 või 6:00-6:30 min/km. Kuna sellel aastal on start Tartus hilisem, siis jäädakse ilmselt ka pimedasse. Ekstreemne!

Nädal enne üritust olin 95% kindel, et ma Pekist priile ei lähe. Miks? Sest ma olin nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnatud. Kõige meelsamini oleks ma pühad voodis veetnud. Paar päeva enne üritust olin kõhu heast ja paremast jõulukraamist nii täis söönud, et tekkis tungiv vajadus liigutamise järele. 47-kilomeetrine matk tundus selleks ideaalne. Päev enne Pekist priid olin kindel, et kui järgmisel hommikul on sama nõme ilm nagu 25. detsembril - tugev tuul + vihm, siis minu jaoks jääb see üritus ära. 

26. detsembri hommikul säras taevas ilus päike ja tundus tobe tuppa jääda konutama ja hiljem matkale mitteminemist kahetseda.

Väike eellugu veel: kuna 23. detsembril olin sunnitud veidi kauemaks tööle jääma, siis kujunes kojusõit Tartusse nii tormakaks, et ma Tallinna kodust enam läbi ei jõudnudki ja mitmed asjad jäid maha, sealhulgas jooksujakk ja jooksukindad. Oh well! Selle kõige tõttu muretsesin päev enne pekist priid (vaatamata kahtlustele matkale minemise osas) uue jooksujaki ja pealambi, kuna S-lt laenatud jooksulambike kahjuks tööle ei läinud.

Igastahes olin täies rüüs 26. detsembri hommikul Tartu raudteejaamas ja ootasin koos teiste matkalistega rongi. Kõige hädavajalikumad asjad toppisin taskusse: salvrätikupakk, pealamp, 2 geeli, Bounty šokolaad, telefon, raha. Koti, kus oli lisavarustus (jook, teine pikk jooksupluus, 2 salli; 2 banaani), panin pakiautosse.

Matkale läksin ma üksinda, kuna mu sõbrad-matkalised ei saanud tulla. Rongis tutvusin ühe toreda matkalisega, kes oli Pekist priiks üritusel juba kolmandat korda ja lubas olla platsis ka järgmisel aastal. Juttu jätkus terveks rongisõiduks ja kiiresti saigi rongisõit läbi.

Rongist väljudes koguneti jooksugruppidesse. Uus tuttav läks kiiremasse stardigruppi, mina valisin viimase stardigrupi kilomeetri ajaga 6:00-6:30 min/km. Tõele au andes aimasin ma, et suure tõenäosusega ei jõua ma täna tervet matka läbi teha. Seega olin elukaaslasele öelnud, et ta hoiaks telefoni pidevalt enda läheduses.

Haarasin kätte ka väikese joogipudeli, kuna uus tuttav seda tungivalt soovitas. Ja kuna kõht hakkas tasapisi tühjaks minema, siis pistsin enne starti ühe banaani nahka. Esimesi jooksusamme alustades oli enesetunne ja tuju hea. Peagi jõudsime Taevaskoja maastikukaitsealale ja, kas põhjuseks oli pidev tõusude ja languste vaheldumine või miski muu, kuid esimesed 9-10 km läbisime me suuremas jaos kõndides. Mõtlesin, et kas nii lihtne saabki see olema?

Järgmised kõnnisammud Pilt: Krista Mikk

Hetk peale rongist lahkumist tekkis mul tugev metsapeatuse vajadus, kuid kuna mets oli hõre, siis ei tihanud hõreda kuuse alla kükitama minna. Nii ma kannatasin kuni pika kõnniosa lõpuni ehk 10 kilomeetrit, aga see oli ka piir. Õnneks vahetult enne kui saime metsast välja, oli väike välikäimla. Seoses pisike järjekorraga jäin suurest jooksugrupist maha, kuid veidi kiirema jooksusammuga püüdsin teised peagi kinni. Grupi üks vedajatest Vembu tuli veel uurima, kuidas läheb. Ja tõesti oli hea olla.

12,5. kilomeetril oli väike joogipunkt. Jõime janu kustutamiseks jääkülma vett, sõime banaani ja mandariini ning tegime grupipildi. Leia mind pildilt!

6:00-6:30 grupi grupipilt Pilt: Krista Mikk

Peale esimest joogipunkti läks minu mäletamist mööda maastik üha üksluisemaks, kruusased külavaheteed ning tuul muutus järjest tugevamaks. Umbes 15-kilomeetri paiku tundsin, kuidas labajalad kisuvad natuke krampi. Oleks mul üks Mg-ampullike kaasas olnud. Mõtlesin, et oleks pidanud parema ettevalmistuse mineraalainete tarbimise näol tegema. Kõrval matkalised rääkisid, kuidas eelnevatel päevadel olid joonud rohkelt viinamarjamahla ja Värskat. Ja mida kilomeeter edasi, seda raskemaks muutus 5-minutiline jooksmine. Jooksmise ajal unistasin, millal ometi saan kõndida. Kõnnitempo oli üpris kiire, kuid jõukohane. 

Mingil hetkel muutusid jalad eriti kangeks ja ma mõistsin, et lõunasöögi kilomeeter jääb ilmselt viimaseks. Hakkasin tasapisi telefoni mapi vaatama, et lokaliseerida asukoht. Kahjuks ei olnud läheduses ühtegi kindla nimega kohanime. Küsisin ka grupijuhtidelt, et kuidas on selle kohanimi, kus meil söögipunkt on. Plaanisin nimetatud punkti elukaaslase järele kutsuda. Paraku ei osanud ka nemad seda öelda. 

23-kilomeetril helistasin elukaaslasele, et öelda, et ma hakkan katkestama. Ta oli parasjagu ühele järjekordsele jõuluüritusele läinud ja arvas, et vast jõuan ikka edasi minna. Siiski, olin oma otsuses kindel. Pärimise peale, et kus ma asun, ei osanud ma midagi konkreetset vastata, sest iPhone-i kaardil ei olnud ühtegi kohanime läheduses. Oskasin öelda, et kusagil 61-maantee juures metsade vahel. Elukaaslane palus, et ma katsuks ikkagi paremini enda asukoht tuvastada. Google maps õnneks lokaliseeris täpsemalt mu asukoha. Lõpuks suutsin öelda, et olen Vana-Kuuste-Lootvina teel.

Ootasin juba, et millal saabub lõunapaus, sest kõht oli tühi ja see tähistas minu jaoks ka matka lõppu. Kuulsin, et see pidi olema 25-kilomeetril, kuid ometi ei paistnud toidupunkti kusagil. Varsti oli juba 26 kilomeetrit joostud, kuid endiselt ei näinud oodatud punkti. Veel umbes 500 meetrit ja seal see oligi. Esmalt võtsin ma pakiautost enda seljakoti, selga pannes hakkas kohe veidi soojem. Sõime suppi, pirukat ja jõime kuuma teed. Midagi enamat ei osanudki sel hetkel tahta.

Lõunapaus Pilt: Krista Mikk

Taamal paistis üks jooksugrupp tulemas. Lähemale tulles selgus, et tegemist on minu tuttava 5:30 jooksugrupiga. Nimelt olid and Taevaskojas metsas kogemata valele rajale läinud ja nii olid nad 5-kilomeetrise lisatiiru teinud. Jõudsin rääkida, et ma kardan, et edasi ei jõua täna minna. Motiveerivate sõnadega püüti katkestamismõtted kõrvale heita ja edasi matkata.

Varsti hõigati, et 6:30 grupp peab edasi minema. Peale söögipunkti hakkas mu kehal kuidagi eriti külm. Mul ei olnud kotis väga palju soojemaid riided, et vahetust teha. Nii ma toppisin olemasolevad asjad selga ja hakkasin kõndima. Kõndisin lihtsalt selleks, et sooja saada, aga nii külm oli. Lootsin, et elukaaslane leiab varsti mind üles. Jõudsin vast 1 kilomeeter kõndida, kui minu kõrvale sõitis korraldajate buss. Bussist küsiti, mis plaanid mul on. Ütlesin, et tahan Tartusse minna ja võimalikult ruttu, sest mul oli väga külm. Lahke korraldaja kutsus mind bussi, kus oli teisigi katkestajaid. Nii me sõitsimegi järgmisesse joogipunkti ja sealt edasi lõpp-peatusesse Kantri hotelli. 

Suunasin elukaaslase hoopiski Kantri hotelli juurde järele.

Kojusõit Trismile bussis

Koju jõudes läksin esimese asjana ma kuuma vanni, et eluvaim sisse soojendada.

Garmini andmetel läbisin kokku 27,12 kilomeetrit 3 h 44 minutiga. Keskmine pulss oli 161x/min.

Ma pole 100% kindel, kas ma järgmisel aastal Pekist priiks üritusele lähen. Kokkuvõttes pean ma ütlema, et kahtlemata on tegemist vahva üritusega.

Highlight of the week

Tänane jooks oli highlight of the week. Ometi jooksu esimesi kilomeetreid ei nautinud ma sugugi. See seletab nii mõndagi töönädala kohta, mis tõepoolest ei olnud väga mõnus. Aga kes on öelnud, et tööelu peab kergete killast olema.

Pildikesi tänasest jooksust:

Midagi halba, midagi head

Esmaspäeval toimus järjekordne NRC trenn, sel korral siis niiöelda tavatrenn (mitte lõigutrenn). Peale õhtusööki oli raske ennast välja külma kätte sundida minema, kuid võtsin ennast kokku ja asusin teele.

Esmaspäevase trenni kogunemispaigaks oli Estonia teatri esine, kuhu meid kogunes külma ilma trotsides 4 inimest koos treeneriga. Esmalt tegime kiire jooksu Šnelli tiigi juurde ja seal hakkasime erinevaid jooksuharjutusi tegema.

Olgem ausad, ma polnud NRC lõigutrennist ja laupäevasest Tartu Sügisjooksu 10 kilomeetri võistlusest sugugi taastunud. Lihased olid ja on endiselt valusad. Seal ma siis koos kahe teise trennitegijaga hüppasin, kargasin ja tegin kükk-harjutusi kuni mul tekkis tugev valu vasaku reie ees- ja tagapinnal. Esialgu oli selline nõme krambitunne, kuid kui ma vähegi liigutada püüdsin, siis lõi tugev valu taaskord sisse. Rumala peaga tegin jooksuharjutusi ja ülejäänud trenni väiksema intensiivsusega edasi, kuid hea see polnud.

Joostes ma trennist koju minna ei suutnud, isegi kõndides andis reis tunda. Tänaseks kõndimine enam valu ei tee, kuid kogemata kükki laskudes annab lihastrauma endast ikka märku. Tõenäoliselt peab jalale rahu andma, külmaaplikatsioone kasutada pole enam mõtet ning valuravimeid ma pole samuti tarvitama pidanud, sest hetkel see mind väga ei häiri.

Vaatamata sellisele õnnetule lihastraumale (kerge rebestus?) olin ma eile sunnitud ostma uued jooksujalanõud. Sportlandis olid mugavad ja kerged Nike-i jalanõud väga hea hinnaga müügil, et ei raatsinud ostmata jätta.  Nüüd ootan igatsusega, kuna saaks tasapisi jälle jooksuradu vallutama minna. Karta on, et lähipäevadel seda ei juhtu.

PS: Varsti (hiljemalt nv-l) looodan üllitada Tartu Sügisjooksu postituse.

 

Minu nunnud Nike Tri-fusion Run jalanõud

NRC lõigutrenn

Allikas

Olen varasemates postitustes korduvalt rääkinud, kuidas ma tahaksin ka kuuluda mingisugusesse jooksugruppi. Teha koos ühist asja, rääkida jooksujutte ja nii edasi. Ma ei saa veel 100% öelda, et ma kuhugi kuulun, kuid väikese alguse ma selleks tegin.

Esialgu oli plaanis esmaspäeval võtta osa NRC (Nike Run Club) tasuta ühistrennist Tallinnas. Kehva ilma ja mitte kõige parema enesetunde tõttu jätsin ma aga sinna minemata.

Teisipäeval peale tööd säras taevas imekaunis päike, oli kaunis sügisilm. Enam ei saanud ettekäändeid tuua, et ühistrenni mitte minna. Kõhklesin ja kahtlesin küll enne koduuksest väljumist, kuid lõpuks võtsin ennast kokku.

Tegemist oli NRC lõigutrenniga, mis toimus erandkorras Šnelli staadionil. Kodust treeningpaika ma tegin väikese 1,5 kilomeetrise sörgi ja nibin-nabin paar minutit enne 18:30 jõudsin kohale. Kuna olin ainuke uustulnuk, siis treener tutvustas end mulle ja küsis, millised ootused mul trenni suhtes on. Ma oskasin vaid öelda, et tahan head trennielamust.

Trenn algas nelja soojendusjooksu ringiga staadionil. Seejärel tegime 3-kaupa jooksuharjutusi: põlve- ja sääretõstejooksud, keksimine, kiirendused. Kui nahk oli kenasti märjaks jõudnud saada, siis algas treeningu põhiosa ehk lõigud. Need on tegelikult minu suurimad õudusunenäod. Vabal ajal ma lõikude jooksmist iseseisvalt väga ei harrasta. Ja kui ma seda ka üliharva teen, siis intensiivsuse poolest jäävad nad oluliselt alla NRC trennis tehtule.

Lõiguharjutused nägid välja sellised: kahekaupa paaris tuli joosta 100 meetrit 80%-lise intensiivsusega, seejärel 1 min pausi ja siis 150 meetrit kiiret jooksu ja siis 3 minutit pausi. Ja seda kordasime me 4 korda. Minu paariliseks oli üks noormees ja ma ei suutnud üle 3 sekundi temaga küll tempot pidada. Veel enam, ka tagumise grupi tüdrukud jõudsid mulle järele.

Peale esimest lõikude ringi olid mu jalad täiesti "süldid". Üldse täheldasin ma, et kui ca 50 meetrit pean ma kenasti vastu, siis järgmised 50 meetrit oleks nagu "köis kaelas". Vot nii raske oli!

Lahe oli see, et kõik trennikaaslased olid väga sõbralikud ja kohe tekkis selline ühtekuuluvustunne.  Mainimata ei saa jätta ka seda, et kõik trennid on tasuta. Kindlasti tahan ma edaspidigi NRC jooksutrennidest osa võtta. 

Nüüd 2 päeva hiljem ma enam nii rõõmus ei ole. Või noh, väga kurb ka mitte, kuid lihasvalu on peale lõigutrenni lausa tappev. Mul valutavad sellised lihased, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Näiteks valutavad plantaar fastsia, sisemine kõhu põikilihas ja kõhu ristilihas. Isegi köhatada ja nuusata on väga-väga valus. Ei saa magada, kummardamisest ja trepist käimisest ma parem ei räägigi.

Kuna viibin ühe koolituse tõttu parasjagu Tartus, siis nädala alguses oli plaan võtta osa Prorunneri ühistrennist, kuid praegusel hetkel on igasugune liigutamine väga raske.

Loodetavasti laupäevaks olen valudest vaba, sest peaksin ju Tartu Linnamaratoni 10 kilomeetri stardis olema.

Ja juba järgmisel esmaspäeval tahaksin uuesti NRC jooksutrenni minna. Rohkem infot NRC trennide kohta siit.

Kardiopulmonaalne koormustest

Kirjutasin eelmises postituses, et mul on plaanis minna kardiopulmonaalsele koormustestile. Käisin ära ja räägin järgmisena oma muljetest selle testi osas.

Kes pole veel kokku puutunud nimetatud uuringuga, siis lühidalt on kardiopulmonaalse koormustesti puhul tegemist meetodiga, mis ühe võimalusena aitab hinnata (tervise)sportlase füüsilist sooritusvõimet. See diagnostiline meetod põhineb vereringe, hingamissüsteemi ja lihaste ainevahetuse kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel komplekssel hindamisel testi tegemise ajal. Testi kasutatakse veel südame- ja kopsuhaigete seisundi objektiviseerimisel. Selleks kasutatakse veloergomeetrit või liikurrada (treadmill).

Illustreeriv pilt

Olin juba ammu tahtnud koormustestile minna. Soodne hind ja M.Pirksaare sõnad tõukasid mind kiiremini tegudele. Cherry.ee pakub aeg-ajalt soodustusi Vomax koormustesti tegemiseks. Kui tavaline koormustesti hind jääb vahemikku 115-135 eurot, siis kasutades sooduskupongi saab koormustestile 60 euroga. Mõeldud, tehtud.

Panin ennast umbes nädal aega varem uuringule kirja. Ühel heal päeval helistati mulle Vomaxist ja küsiti, kas mulle sobiks hoopiski sama päeva hilisem (kl 13:30) või varasem (kl 8:00) aeg, kuna üks klientidest oli registreeringu valesti teinud. Nimelt on Vomaxis võimalik endale ise Interneti teel aeg broneerida. Kuna mul oli samaks päevaks veel tegevusi planeeritud, siis pidin esialgse kella 9 asemel kl 8 testi alustama.

Olen hetkel puhkuselainel, mistõttu oli esmaspäeva hommikul kl 6:45 päris raske ärgata. Kiire tualett, hommikusöök ja teele. Õnneks asub Vomax minu kodust umbes 1 km kaugusel. Jõudsin 20 min enne  kella 8 Vomaxisse ja õnnekombel oli üks koormustesti hindajatest juba kohal ja näitas mulle vajalikke ruume. Pärast riietumist liikusime koormustesti ruumi, kus oli treadmill ja veloergomeeter. Veel täpsustati minu sportliku tegevuse staaž ja alad, võistlemise sagedus ja parimad ajad ning palju muud.  Mõne hetke pärast saabus ka spordiarst, kes tutvustas end ja esitas veel täiendavaid küsimusi ning asus mind siis rahuolekus uurima. Vererõhk, kopsude ja südame auskultatsioon, rüht, pikkus ja kehakaal.

See esimene asjaosaline (mitte spordiarst) selgitas, et kuna minu jooksmise tempo olevat ~ 10 km/h, siis on see piisavalt aeglane, et mitte testi teha liikurrajal, vaid hoopiski veloergomeetril. Mitte, et see asjasse puutuks, kuid näiteks eelmisel aastal jooksin Skechers 5 km jooksuvõistlusel keskmiselt 11,5 km/h. Ma olin vägagi üllatunud, et sellest lähtuvalt ei saa ma treadmillil joosta.

Minu jaoks on rattaga sõitmine olnud alati füüsiliselt veidi enam pingutust nõudvam kui jooksmine. Just nimelt jalgade väsimise osas. Hakkasin siis 1.koormusega väntama, vahepeal mõõdeti vererõhku. Seejärel tõsteti koormust ja väntasin edasi. Vaikselt hakkasin ma jalgade väsimust tunda, kõrvalt öeldi, et see on alles soojenduseks. Taipasin, et oleks pidanud eelmisel päeval pigem puhkama, mitte tegema jooksutrenni. Koormustesti protokollis on kirjas, et koormustesti katkestamise põhjuseks oli jalgade väsimus, kuid testi tegemise ajal ma ei kaevelnud. Testi ajal öeldi mulle, et katkestati hoopiski sellel põhjusel, et maksimaalne hingamiskoefitsent läks üle normi.

Kokkuvõttes võib öelda, et vererõhkude üle ei nurisetud. Samuti kardetud rütmihäiret - supraventrikulaarsed ekstrasüstolid, mis mind kevadel ootamatult lõpueksamiks õppimise ajal tabasid, ei esinenud. Ka koormusjärgne taastumine oli hea.

Mis mind aga üllatas, oli kehakoostise anlüüsist ilmunud tulemus, et keha rasvasisaldus on võrreldes sügisega oluliselt tõusnud. Sügisel käisin Wellness testil kehakoostist hindamas ja seal selgus, et keha  rasvaprotsent on normi ülemisel piiril. Kodus on mul lisafunktsioonidega saunakaal, mis mõõdab lisaks tavapärasele kehakaalule ka keha rasvaprotsendi, vee sisalduse, lihasmassi jne. Sügisel Wellness testil käies selgus, et Wellnessi rasvasisalduse tulemus oli sarnane minu koduse kaalu näiduga. Esmaspäevasel koormustestil oli rasvasisaldus oluliselt kõrgem (3% kõrgem), kui sügisel. Esmalt pidasin seda kevadise õppimisperioodi süüks, kuid koduse kaalu tulemus on tõusnud vaid 1% võrreldes sügisega. Seda kõike lühidalt öeldes selgitati mulle, et ma pean ca 5 kg rasva kaotama.  Ometi pole kaalunumbris rasvasisalduse tõus sugugi kajastunud. Hetkel olen ma samas kaalunumbris nagu eelmisel aastal, kui füüsilist aktiivsust mahtus igapäevaselt enam.

Antud postituses ei hakka ma pikemalt lahkama üksikasju nagu VO2max ja nii edasi, kuna midagi väga rõõmustavat seal ei olnud.

Mis mind positiivselt hämmastas oli see, et mul on südame kui ka kopsude poolt reservi piisavalt, samas ei oska ma neid vajalikul määral kasutada. Koormustesti keskel, kui koormus oli juba tugevam, öeldi, et ma hingaks sügavamalt ja sagedamini. Te ei kujuta ette, kui keeruline oli mul käsu peale hakata kiiresti ja sügavalt mask peas lahtise suuga hingama. Teatud hetkeks mul see isegi õnnestus. Spordiarsti sõnul ma hingavat liiga aeglaselt ja pindmiselt, mistõttu skeletilihased ja südamelihas ei saa piisavalt hapnikku ja sellest on tingitud ka kiire jalgade väsimus.

Soovitused, mis mulle kaasa anti on järgmised. Rahvaspordivõistlustel osalemine on lubatud. Treeningutes tuleb hakata keskenduma baasvastupidavuse tõstmisele. Siiani on minu trennid olnud liiga intensiivsed. Ehk siis järgmised paar kuud, kui mitte enam on vaikselt tiksumine pulsiga 124-148 x/min ja rohke hingeldamisega näidustatud (et õppida vajalikku hingamise tehnikat). Lisaks sellele pean ma pikendama treeningute kestust. Kui varem tegin ma nädalas mitu alla 1 h kestusega trenni, siis edaspidi pean ma tegema vähemalt 1-1,5 h kestusega jooksu- või rattatrenne. Selleks, et liigset rasvasust vähendada, pean ma hakkama soovituste järgi toituma. Veel soovitati teha 1 kuur Vitabiotics wellwoman sport vitamiinide ja Panangini preparaatidega.

Juba aprillis 2016 soovitati mul Vomax kordus koormustestile pöörduda, kuna areng on sellise regulaarse trenniga tõenäone ja seetõttu on vajadus tulemusi uuesti hinnata.

Eile käisingi esimest korda soovituste järgi jooksmas. Keskmine jooksutempo oli 8:52 min/km ja pulss 138x/min. Pean tunnistama, et väga raske on ennast tagasi hoida ja üliaeglases tempos "tiksuda". Kõrvaltvaatajale võis tunduda sellises tempos hingeldav (tegin sügavaid ja kiireid hingamisharjutusi) tervisejooksja väga pentsik vaatepilt.

Postitus võis tunduda liigselt kriitiline, kuid paar päeva antud olukorra seedimist on mulle millegipärast nõnda mõjunud.

Mida homsest Skechers jooksust arvata? Kuna kiireid liigutusi mul täiesti ära ei keelatud, siis jooksutempo valikul lähtun homsest enesetundest.

Jooksujutte

Eile oli omamoodi triatlonlik päev. Sõitsime elukaaslasega ratastega suvilasse ca 10 km, ujusime järves 10 min (1,5 korda üle järve), seejärel 10 km kiiresti ratastega tagasi koju, et ma jõuaks SEB Tallinna Maratoni Jooksukooli, mis toimus kl 18 Laululaval. Nimetatud üritusest kuulsin juhuslikult samal päeval paar tundi enne selle toimumist Facebooki vahendusel ja tundus tobe tasuta treeningutst loobuda. Facebooki andmetel oli end kirja pannud 31 inimest, kuid kas nii palju inimesi seal ka oli, kes teab.

Kohale jõudes tuli ennast kirja panna, et osaleda järgmise aasta SEB Tallinna Maratoni vabalt valitud distantsi pääsme loosimises. Peale seda rääkis Margus Pirksaar olulisematest nüanssidest jooksmise puhul. Anaeroobne, aeroobne lävi, fartlek, 2+1 trenn, koormustest jne. Ta selgitas pea, käte, puusa õige hoiaku tähtsusest jooksmise ajal. Seda kuulates kahetsesin, et pole varem liitunud jooksuharrastajate grupiga. Seejärel tegime soojendusjooksu ca 2 km, tempo oli vaid 8:30 ja sellist tempot oli väga raske hoida. Soojendusjooksu järel tegime huvitavaid jooksuharjutusi, mida võiksin endagi jooksutreeninguga siduda. Eriti raskeks osutus musculus piriformise treeningharjutus ja pöiaharjutused. Peale jooksuharjutusi paluti meil paaris joosta 10 km tempos paarsada meetrit ja M.Pirksaar kommenteeris, mida ja kuidas teha paremini. Mulle öeldi, et ma peaks jooksusammu lühendama. Lõpetuseks toimus lõdvestusjooks ja venitamine. Kokku kestis jooksukool veidi alla 1,5 h ja pakuti ka meelepärast jooki, kas vett või spordijooki. Olen väga rõõmus, et nimetatud üritusel käisin.

Kel huvi SEB Tallinna Maratoni jooksukooli osas, siis pidagu neid aegu silmas:

13.08 kell 18.00 Paide (kogunemine Vallimäel, laululava juures)

26.08 kell 18.00 Tallinn (kogunemine Järvel, Merko maja parklas)
27.08 kell 18.00 Pärnu (kogunemine Mudaravila ees)

Eilse päevaga olin üle hulga aja rahul: 10 min ujumist (~250 meetrit), 27 km ratast, 3,43 km jooksu.

Vaatamata sellele, et ka varem on mul soovitatud koormustestile minna, siis lõpuks ometi võtsin kedagi (M.Pirksaart) kuulda ja registreerisin ennast Vomaxi koormustestile järgmisel nädalal.  Loodame, et mul jooksmine täiesti ära ei keelata. Vomax pakub cherry.ee kaudu soodsamat võimalust koormustesti tegemiseks.

Lisaks sellele registreerisin täna Skechers 5 km jooksule. Põhjusi jooksule registreerimiseks oli mitmeid. Esiteks olin sõbrannale juba kevadel nimetatud võistluse pääsme kinkinud. Ja kuidas ma jätan siis ise jooksule minemata. Teine põhjus on ehk see, et tahaks näha, mis seisus ma hetkel olen. Tean, et jooksutrenni on vähe olnud. Kui päris aus olla, siis trenni üleüldse on väga vähe olnud. Sellest hoolimata loodan, et võistlus annab veidi hoogu juurde mu praegustele tegevustele.

Järgmisel nädalal on Tartus toimumas veel üks tasuta jooksutreening.  See on NRC Pop-Up: Hit The Streets üritus. Leiab see aset neljapäeval (20. augustil) kell 19.30 Tartus, Oskar Lutsu mälestusmärgi juures. Mina loodan seal kohal olla, tule sina ka!

Ok, selleks korraks kõik. Midagi tuleb järgmisteks kordadeks ka jätta. 

Süstamatk

Olen veidi tõbisena reisilt tagasi. Haigestusin reisi viimasel päeval konditsioneeri tõttu ning pole siiani sellest täielikult taastunud. Aga loodan siiski uuel nädalal veidi sportlikumas võtmes hakata tegutseda. Olen võlgu ühe jutustuse seiklusesest Võhandu jõel.

Mõni päev enne Itaaliasse sõitmist käisime neljakesi (mina, vend, venna elukaaslane ja minu elukaaslane) süstamatkal. Tegemist oli sünnipäevakingitusega mu vennale. Süstamatka idee tekkis juhuslikult cherry.ee portaali külastades, kus pakuti võimalust Ahja või Võhandu jõel teha üks tore matk. Kellelgi meist polnud eelnevat kogemust süstaga sõitmisel, kanuuga aga küll. 

Matka broneerides sain täpsemad kontaktid, kuhu tuleks sõita. Kuna viibisime eelmisel päeval Võrumaal, siis vajas üksjagu kaardilugemisoskust, et mööda väiksemaid teid Võhandu sild (kohtumispaik) üles leida. Õnneks 10 minutit enne matka (arvatavat) starti me saabusimegi. Ilm oli päikeseline, kuid mitte liialt palav (21*C).

Silla vahetus läheduses oodates selgus, et me polegi ainukesed matkalised. Matka toimumise eelduseks oli muidugi see, et vähemalt 10 matkalist osaleks. Kohal oli 6 kanuud ja 5 süsta ning ~20 inimest. Õigepea loeti matkalised üle ja siirduti jõe äärde. Autojuhid aga suunati tagasi autodesse ning sõideti autodega matka lõpp-punkti. Selleks ajaks, kui autojuhid olid tagasi, oli matka arvatavast algusajast möödas veidi vähem kui 1 tund.

Vahepeal me arutasime, kuidas küll on võimalik kahekesi mahtuda ühte süsta, kuna matka kirjelduses oli kirjas, et matkaks on olemas 2- või 3-kohalised süstad. Õnneks peagi seletati täpsemalt, kuidas ja milliseid liigutusi kanuutajad ja süsta-matkajad tegema peavad ja mis meid ees ootab. 

Mainin veel ära, et Võhandu jõgi on pikim täielikult Eesti territooriumil kulgev jõgi, mille pikkuseks on 162 kilomeetrit. Meie matk aga tervet jõge ei kata ning pidavat kestma ca 3-4 tundi.

Varsti selgus, et süstamatkale tulijad sõidavad siiski igaüks enda eest ehk ühekohalises süstas. Asetasime päästevestid selga, lisaks ka süstaseelikud, mis on vajalikud selleks, et vesi süsta ei tungiks. Seejärel aidati süstad vette, kinnitasime süstaseelikud süsta külge ja sõit võis alata.

Matka alguse fotosessioon

Alguses sai päris palju naerdud, itsitatud, pritsitud ja nii edasi. Ja nii me olimegi juba kohe matka alguses viimaste matkaliste seas. Kui umbes tunnike sai sõidetud, siis minu kaaslased tahtsid juba söögipausi teha. Hommikusöögi aeg oli 10 paiku, kella kaheks oli kaaslastel intensiivsest liigutamisest juba jõuvarud otsas. Kogenematusest olime võtnud nelja peale ainult 1 paki matka-vorstikesi, paki kummikomme ja 0,5 l vett. Vaatamata sellele, et elektroonikat ei soovitatud kaasa võtta, siis pakkisin telefoni igaks juhuks ja pildimaterjali tarvis kilekotti (matkakorraldajad soovitasid kasutada ka kondoomi, mis pidavat kenasti vett pidama). 

Aktsioonis

Peale väikest söögipausi liikusime mööda Võhandut edasi. Mingil hetkel jäime mina ja mu venna elukaaslane meesterahvastest maha, kuid kulgesime oma rahulikus tempos mitmest kanuust (kus oli 2-3 aerutajat) mööda. Kui olime umbes 9 kilomeetrit (~2 tundi) tasase vooluga jõel seigelnud, märkasime kaldal inimesi ja selgus, et ka meie peame nüüd kaldale sõitma. Vahepeal olime jõudnud mõelda, et kas matk ongi nüüd läbi. Tõepoolest, kätel olid juba mitmes kohas villid ja õlalihased non-stop aerutamisest väsinud.

Kuna ees oli tamm ja sellest üle/läbi sõita on päris ohtlik, tuli süstad mööda maismaad 100-150 meetrit vedada edasi. Väga hea, et meie seltskonnas oli ka meesterahvaid, kes süstade tassimisega said kenasti hakkama. Seejärel koguti kogu matkaliste grupp jälle kokku ja seletati, et matka teine pool on kindlasti huvitavam ja kiirem, kuna nüüd ootas meid ees 6 kärestikku. Ja kiirem pidi teine osa matkast seetõttu olema, et eelneval päeval oli tamm alla lastud ja vett järgmises jõe osas enam. Meile seletati orienteeruvalt millal mingisugune kärestik tuleb ja kuidas nende puhul talitleda. Et oleks kõige turvalisem kärestikke ületada oli skeem järgmin: (sellises järjekorras tuli kärestike puhul hoiduda vastavasse kärestiku ossa) keskelt - keskelt - paremalt - keskelt - vasakult - vasakult.

Matka kauneimas paigas

Matka II pool oli tõesti huvitavam ja kiirem, kuid väsimus ja tühi kõht andsid selgelt tunda. Matka lõpetasime veidi enne kella 17, kui olime kokku sõitnud 17 km ja pidevas liikumises olime 3 h 43 minutit. Pärast matka võrdlesime, kel on kätel rohkem ville.

Kokkuvõttes võib öelda, et süsta manööverdamine pole sugugi keeruline, kuid küllaltki vastupidavust nõudev. Võrdlesime süstamatka maratoniga, kuna käed olid pärast matka täielikud makaronid. Lisaks andis mul ka alaselg veidi tunda. Süstamatka järgne öö oli veidi rauhutu, kuna intensiivsest aerutamisest tegid käed magadeski valu. Ka järgmisel päeval olid kõikvõimalikud käelihased ja ka kõhulihased valusad. 

Kärestikku ületamas / pilt: kanuumatkaja.ee

Vend ütles, et järgmine kord, kui seesugune matk plaanis, peab eelnevalt kätele rohkem trenni tegema, et neid selleks piisavalt ette valmistada. Ka on soovitatav võtta matkale rohkem süüa ja juua kaasa, eriti kui kaaslaste seas on meesindiviide. Päikeselisema ilmaga tasub kanda nokamütsi. 

Kõigile huvilistele soovin lõbusat matka!

Motivatsioon, kus sa oled?

Pärast lõpueksami sooritamist on väga raske ennast kokku võtta ja uuesti õppima asuda. Õigupoolest alustasin käesoleva nädala esmaspäeval taas õppimist, aga õppimine läheb kuidagi eriti vaevaliselt. Mu tähelepanu hajub peale 5 minutilist keskendumist. Lihtsalt kohutav! Ja mitte ainult see ei ole kohutav. Nõme on veel see, et ma ei taha enam välja jooksma ka minna. Vorm on kehv ja ei suvatse selle parandamiseks midagi ette ka võtta.

Jalgrattakiiver?

Allikas

Käesoleval nädalal pumpasin jalgrattal kummid täis ja avasin jalgrattahooaja. Sõitsin kahel päeval 10-11 km ja seda ~30 minutiga üpris tuulise ilma ja rohke liiklusega rattateel. Elukaaslane arutles selle üle, kas minu vorm on hea või tema vorm on väga halb, sest tal oli minuga raske sammu pidada.

Rattasõidud on nii lühikeseks jäänud, kuna muul ajal tegelen õppimisega. Iga päevaga tuletan varasemalt õpitu meelde ja muutun loodetavasti üha targemaks, mistõttu pean eriti oluliseks jalgrattakiivri muretsemist. Naljaga pooleks, kuid tahan kaitsta seda tarkusest pulbitsevat peakest.

Armsad lugejad, mul oleks hädasti teie abi vaja. Oskate te mulle soovitada head/häid jalgrattakiivrit/jalgrattakiivreid? Või milliseid omadusi ja miks peate oluliseks?

Allikas

Jutte jooksurajalt ja selle kõrvalt

Kuigi viimasel ajal pole jooksmisest palju juttu olnud, siis tahan öelda, et ma pole jooksmist sugugi ära unustanud. Hoolimata kiirest elutempost üritan endiselt nädalas kahel-kolmel korral jooksmas käia. 

Kevad on täies hoos. Käisin täna õhtupoolikul pärast suuremat vihmasadu jooksmas ja see oli omaette huvitav kogemus. Esiteks oli tore see, et ilmselt suurem osa jooksurahvast oli eilsest jooksuvõistlusest väsinud, et olin rajal ainuke jooksja ja üks vähestest inimestest. Siiski ei saaks öelda, et liiklus rajal oleks väga hõre olnud: rajale olid tulnud tuulist ilma trotsides vihmaussid, teod ja üks üksik sisalik. Ühel hetkel vaatasin teelt kõrvale murule ja seal silmitses mind üks priske kärnkonn. Järgmisel hetkel pidin tegema suure hüppe, et mitte astuda peale paarituvatele konnadele. Ja siis oli seal veel konnasid. Vihma järgselt oli puude vahel tunda mõnusat kevadist lõhna. Noored naadivarred ja väikesed võilillelehed. Oh, kui vahva aeg see kevade! Kui ma ei peaks toas õppimisega tegelema, siis ma veedaks ilmselt tunde looduses. 

Vahva oli tänase jooksu juures veel see, et pulss oli päris mõistlik. Ok, tempo oli aeglane, kuid mulle meeldis see! 

Mainin veel ära, et hakkasin uuesti kohvi jooma, kuigi varasemalt mu keha on selle liiga pööraselt reageerinud. Aga ma ei suuda seda metsikut 3,5 aasta materjali läbi võtta, kui ma pidevalt unega võitlen pean. 

Lõpetuseks üks soovitus: kel vähegi aega, mingu välja kevadet nautima ;)

Allikas

Veerandsajane

Ahoi! Vahepeal olen pikalt eemal olnud. Mitmel-setmel korral olen tahtnud kirjutada oma tegemistest. Tõepoolest teemasid, mida arutada, on palju, kuid ometi ei ole jõudnud tegudeni.

Eelmise nädala pühapäeval (15. märts) tähistasin ma näiteks enda veerandsajandat sünnipäeva. Sel aastal tuli see jällegi teisiti. Sugulastega sai sünnipäev maha peetud ametlikust päevast hoopis nädal varem ja sõpradega tähistan ma seda järgmisel nädalal. Väga vahva oli see, et päris sünnipäeva päeval sai võtta aega ainult enda jaoks. Sünnipäevale eelneval päeval käisime elukaaslasega Hot Potis head ja paremat söömas. Et järgmiselgi päeval midagi mõnusat kapist võtta oleks, siis astusime läbi Sushi Cityst ja tellisme kaasa laadungi sushit.

Hot Potis

Sushi Sushi Cityst

Õigel päeval magasin kaua, maiustasin sushiga ja kui aeg küps, siis läksin jooksule - sünnipäevajooksule. Esialgu ei julenud mõeldagi, kuid plaan oli joosta 25 kilomeetrit. Täpselt niipalju, kui aastaid ette lõi.  Ilm oli imeilus, päikesepaisteline. Esimesed 8 km saatis mind elukaaslane joostes, edasi läksin üksi. Kaasas oli ka üks troopilise maitsega SIS-geel, mille kulutasin 10.kilomeetril ära. Kuni 15.kilomeetrini oli väga hea joosta, siis hakkasid aga põlved valutama. 17-18 kilomeetril muretsesin endale janu kustutamiseks veepudeli ja sellega ka põlvedes kangus, valu kadus. Viimased 3 kilomeetrit Emajõe kallastel möödusid eriti rõõmsalt, kiirelt ja suurepäraselt. Kohati oli lausa maratonitunne. Aega kulus 2 h 56 min.

Minu teekond sünnipäevajooksul

Õhtupoole külastasin vanemaid, käisin saunas ja sõime kooki.

Kokkuvõtlikult oli väga lahe sünnipäev!

Mõnus päev

Tänane päev oli väga mõnus. Esiteks sain eksamihinde teada. Teiseks tegin kosutava jooksutrenni. Võrreldes eilsega oli nagu öö ja päev. Tõesti hea oli joosta. Pulss oli pisut kõrge, kuid ajan selle liiga paksu riietuse süüks. Kolmandaks tegin päeva teise trenni - ujusime S-ga 1,250 km. Mingil hetkel hakkas ka lund väljas sadama ja suur tahtmine oli uuesti välja jooksma minna. Aga see oleks juba liig, mis liig. Trenni mõttes oli suurepärane päev. Lisaks kinkis sõbranna K tasuta kinopiletid kahele naisteõhtule. Nii lahe, juba ootan homset.

Avastasin, et Pekist priile enam registreeruda ei saa, kuna kohad täis. Ju pidi nii minema. Ma tegelikult olengi veidi liiga hõivatud oma projektide, töö ja jõuludega.  Võimalik, et teen Pekist prii Miina eriürituse.

Vot nii mõnus päev oli; allikas

Suusaseminar

Allikas

Nädala lõpul lubatakse juba tõsisemaid külmakraade, mistõttu on paslik rääkida suusaseminarist.

Eelmisel nädalal (13.novembril) toimus esmakordselt üritus nimega "94 päeva Tartu Maratonini ehk esimene suusaseminar". Ürituse korraldamise eest vastutas EAÜS ja leidis see aset Biomeedikumis. Kuna parasjagu viibin minagi seal palju, siis ei saanud ma sellisest võimalusest loobuda. Pealegi oli Jaak Mae kutsutud seminari pidama.

Kui rääkida murdmaasuusatamisest, siis pole ma kunagi selle suur fänn olnud. Lapsena käisime vanematega sageli Käärikul ja Vooremäel suusatamas. Praktiliselt igal nädalavahetusel tegelesime eestlaste ühe kõige armastatuima talispordialaga või käisime uisutamas. Mulle tegelikult suusatamine väga ei meeldinud, kuna see eeldab ikka väga tugevaid käelihaseid. Kuna mul neid ei olnud ja siiamaani ei ole, siis on raske tugevate suusainimestega sammu pidada.

Mainin veel ära, et olen elus umbes 3 kuud ka suusatrennis käinud. See oli vist 6-7-klassis? Aga selle  trenni tõttu saingi aru, et ma ikka pole tõeline suusasõber ja jätsin trennis käimise pooleli.

Veel enam, olen kahel korral käinud ka suusavõistlusel. Ei, tegemist ei olnud tillu suusamaratoniga. Hammustasin ikka pisut suurema ampsu ehk Tartu Maratoni Naistesõit (16 km; Palu-Elva). Ja seda kahel korral!! See oli suhteliselt hull temp. Peale esimest kilomeetrit (nähes isa autot stardipaigast lahkumas) kirusin ennast maapõhja, et olin ennast nimetatud võistlusele kirja pannud. Aga lõpuni ma selle sõitsin, mõlemal korral. Esimest korda sain selle hullusega hakkama 2004. aastal, mil sõitsin 35. Tartu Maratoni Avatud Raja Naistesõit 16 km. Lõpetasin ajaga 1h 52 min 8 sek. Lõpetajatele kingiti vahva 35. Tartu Maratoni rinnamärk. Järgmisel aastal oli aeg 4 minutit parem, kuid jäin ikka alla emale ja vennale.

Diplom ja šokolaadimedal aastast 2004

Aga mitte ainult endast ei tahtnud antud postituses rääkida. Järgmisena on võimalik lugeda  olulisemaid punkte J. Mae suusaseminarilt:

Tehnika

• Et suusatamist nautida, on oluline hea tehnika. 
• Suusatamise puhul peab liikumine toimuma puusast. Väidetavalt saab jalga puusast tõsta 7 cm. Liikumine puusast!
• Kiirus ja edu spordirajal on suusatamise puhul tingitud tegelikult oskusest lõdvestuda.
• Kui te näete üle kanna jooksvaid jooksjaid, siis tõenäoliselt on need inimesed suusatrennis käinud.
• Suusatades ei pea/tohi olla liiga pöia peal - võib kergesti kukkuda. 
• Tõusu korral on oluline ölavöötme hoid, ühe kepi tugi.
• Suusatreening võiks kesta vähemalt 1h.
• Hästi oluline on treeningute tsüklilisus.

Ettevalmistus

• Suusatamisega algust tehes proovida olla väljas kauem kui 30 min. 
• Proovida kepid käes kõndida üle kanna.
• Nädala lõpus teha üks pikem 2h-ne treening.
• Käte treeninguks võtta suusakepid ja teha nendega kepikõndi.
• Suusatamise puhul on olulised kõhu- ja seljalihased - JÕUSAAL!
• Soovitus: võtke vett kaasa nii trenni kui võistlusele.
• Varbaküüned lõigata ca 1 nädal enne maratoni, mitte võistluseelsel päeval!

Võistlus

• 2 nädalat enne suusamaratoni proovida maratoni rada
• 10 päeva enne maratoni lasta treeningkoormus alla
• Kissell on hea toiduaine nii maratoni ajal kui enne seda
• Suusasaapapaelu ei tasu kõvemini kinni tõmmata kui tavalises trennis - varbad surevad ära
• Hea viis võistlusest/trennist taastuda - saun.

Varustus

• Saapad: oluline on saabas, mis on mugav. Ära valeta müüjale ja iseendale.
• Suusakepid: klassika enda pikkus - 30 cm, uisk enda pikkus - 20 cm.
• Suusa pikkus: tõsta käsi sirgelt üles - labakäe kõverdus
• Määrdeala suuskadel ei tohiks kannast tahapoole minna. Soovitus: määre mitte alla 40 cm!
• Pikema suusa eelis - libisemispinnad pikemad, libisemine on pikem.
• Allapoole pannakse soojemaid määrdeid, peale panna libesemiskindlaid määrdeid. 
• Õhemad määrdekihid on paremad.
• J.Mae alla 6-7 kihi ei määrinud kunagi.
• 4-5 erinevat suusamääret on väga hea: 0-2 kraadi, -2 - (-5) kraadi, -8 kraadi ja enam
• Lilla parafiin (-2 - (-8) kraadi) lihtne eemaldada
• Peale iga trenni eemaldada vana määre.
• Hea määrde eemaldusvahend on kitsas (5 cm) pahtlilabidas

Peale neid ebaõnnestunud suusavõistluseid kuni üleeelmise aastani ma suusatamisega ei tegelnud.   Nüüd aga on tekkinud jällegi suurem huvi selle talispordiala vastu. Jutu lõpetuseks tahan öelda, et peas on jällegi hakanud keerlema suusavõistluse mõtted. Aga miks mitte proovida jälle Tartu Maratoni Naistesõitu?! Loodetavasti ei jää see ainult mõtteks.

Nädala kokkuvõte (10.11 - 16.11.14)

Mul oli praktiliselt terve nädal raskusi motivatsiooni leidmisega. Puudus igasugune soov ennast liigutada või üldse midagi teha. Õnneks nädalalõpp pakkus positiivseid noote ja andis uue hingamise.

Esmaspäeval jätsin tavapärase vesiaeroobika + ujumise ära, kuna üks kiireloomuline koolitöö vajas tegemist. Lõpetasin koolitööga pool 3 öösel. Olen üsna kindel, et selle magamata öö tõttu oligi antud nädal kuidagi raske.

Muuhulgas mainin, et ma olen täiega hommikuinimene. Ma eelistan käia tööl/koolis hommikul kl 8 selleks, et mu õhtune aeg oleks täiesti minu pärast. See nädal ja järgmised 2 nädalat on mul kool kell 13-17 ja see ajab kõik mu plaanid sassi. Ma ei viitsi/taha enne kooli väga rahmeldada ja samas peale kooli olen ma nii väsinud, et trenni tegemine jääb unarusse.

Teisipäeval vaatamata hilisele uinumisajale ärkasin juba kl 9 ja otsustasin teha tasa eilse antisportliku päeva. Läksin jooksma ja see oli üks suur-suur viga. Pulss oli väga kõrge, jalad olid täiega pakud ja pea oli väsinud. Kokku jooksin siiski 6 km, 39 min. Tempo: 6:28 min/km, keskmine pulss 169x/min!!

Kolmapäeval käisin enne kooli Wellness testi tegema, millest kirjutasin siin. Lisaks sellele liikusin jalgsi päris palju. Olin kõndimise mõttes selle päevaga päris rahul (10,4 km + ~1 km, mis jäi kellal fikseerimata). Jõudsin suhteliselt hilja õhtul koju, mistõttu trenni ei teinud.

Neljapäeval tundis terve keha rammestust ja olin üpris passiivne. Õhtul käisin suusaseminaril. Kõnelen sellest uue nädala alguses.

Reedel jätkasin oma passiivsust kuni märkasin, kui tublid on bogijad Margit ja Kaili, kes igapäevaselt jõuavad kadestamisväärselt palju trenni teha. Ajasin lõpuks jalad kõhu alt välja ja minu ees avanes mõnus jooksumaailm. Alguses plaanisin tavapärased 5-6 km joosta, kuid mida rohkem kilomeetreid ma jooksin, seda toredamaks kõik läks. Jalgades oli kergus, hingamine oli hea. 10 km, 1h 8 min, tempo 6:47 min/km.

Laupäeval olin praktikal. Õhtul sõin kooki ja muud head, sest minu vanematel oli pulma-aastapäev!

Pühapäeval ärkasin varakult ja mõtlesin, mida sportlikku täna võiks teha. Otsustasime midagi teistsugust teha ja sõitsime elukaaslasega Vooremäele. Olen Vooremäel korduvalt käinud, kuid mitte kunagi jooksmas. Ammugi mitte maastikujooksu tegemas. 

Vooremäe puhul on tegemist minu arvates ühe ägedama murdmaasuusakeskusega. Lapsepõlves sai seal rohkelt kelgu- ja suusakilomeetreid kogutud. Eelmisel aastal avastasime Vooremäe taas. Käisime seal mõned korrad suusatamas. 

Mul ei olnud tegelikult õrna aimugi, kas Vooremäel praegusel hooajal midagi teha saab. Mõeldud, tehtud. Kohale jõudes selgus, et me ei ole seal sugugi ainsad. Seal oli rohkelt orienteerujaid ja kepikõndijaid (suusatamise imiteerijaid).

Ma ei ole suusatades varasemalt tähele pannud, kui künklik Vooremägi on. Valisime 8,2 km-se Vooremäe terviseraja. Rada kulges mäest üles-alla-üles-alla. Peale 2 kilomeetrit oli juba päris raske olla. Aga metsa lõhn ja selle ilu korvas suurel määral trenni raskuse. Kokku jooksime 8,3 km 1 h jooksul. Keskmine tempo 7:12min/km ja pulss oli pidevalt punases (keskmine 165x/min).

Järjekordne tõus sai seljatatud

Nii kiire laskumine oli, et pilt jäi uduseks :D

Kindlasti tahaks millalgi veel Vooremäele või kuhugi mujale metsajooksu tegema minna. Tõeline energialaeng!

Peale head trenni veel parem venitus

Kokku oli aktiivsust sellel passiivsel nädalal 42,8 km (6h 24 min)

Jooks: 24,38 km (2h 47 min)

Kõnd: 18,42 km (3h 37 min)

Uuel nädalal proovin ära süvaveeaeroobika, jooksen ja teen midagi vahvat.