Tartu Kevadjooks 2016

Tuli alla 1 h

Juba 2 nädalat on Tartu Kevadjooksust möödunud ja pean tõdema, et vaikselt hakkab mälestus  võistlusest tuhmuma. Teeme siis kiire ülevaate sellest jooksust.

Jooksule registreerisin nädal varem, sest olin nädalavahetusel Tartusse minemas ning tahtsin testida enda vormi 10-kilomeetrisel lõigul. Lisaks oli palju tuttavaid ka jooksule minemas. Kuidas ma siis kõigest sellest kõrvale jään?!

Nädala jooksul enne võistlust tegin tavapärasest kiirema tempoga trenne ja väga hea enesetunne oli treeningjooksudel. Jooksudele andis vunki juurde ka kõrvaklappidest kostuvad tempokad eurolaulud. 

Tegelikult magasin eurotralli ja kõige muu tõttu Tartu Kevadjooksu nädalal väga halvasti. See nädalast nädalasse kehv magamine on aktuaalne siiani (mistõttu hakkame peatselt uut elamispaika otsima).

Suurt süsivesikute laadimist ma eelnevalt ei teinud. Piirdusin vaid ühe Värska joomisega võistluseelsel päeval. 

Öö enne võistlust magasin isegi hästi, kuid hommikul oli väike ärevus sees. Hommikusöögiks sõin banaani ja jogurtit, kuid paar tundi hiljem tuli uuesti midagi näksata, sest jõuvarud olid taas otsas. Otsustasin, et ma ei korda enam sama viga, mis Viljandi Järve Jooksul, ehk mõtlesin eelnevalt riietuse läbi, sest pidi tulema kuni 20 *C (pool)päikeseline ilm. Olin isegi uued lühikesed püksid muretsenud, mida olin eelnevatel jooksudel testinud. Jalas on nad mugavad, kuid välitingimustes tunnen ma neid kandes veidi out of my comfort zone. Esialgu panin siiski uued püksid jalga, kuid võistluskeskusesse kohale jõudes vahetasin kiiresti vanade pükste vastu. Mulle endale tundus vähemalt, et liiga palju pilke mu vähetreenitud kehale.

Jõudsime S-ga hea ajavaruga kohale, et käia kõigis olulistes kohtades enne suurt starti läbi. Veidi enne starti kohtasime Kristelit. Jagasime eesootava võistluse osas strateegiaid. Minu mõte oli joosta vähemalt alla 1 h ja kui väga hästi läheb, siis alla 55 minuti. Aga olgem ausad, minu senise treenituse ja läbimõtlematu treenimise puhul on see üsna ebatõenäoline. 

Kõlas stardipauk. Vaatamata kõigele eelnevale (loe üleeelmine lause) andsin kohe alguses hagu. Juba esimestel meetritel tundsin, et jalgades väga kerget minekut pole, kuid jätkasin enda piitsutamist seni kuni tugevas vastutuules olin ennast 1,5. kilomeetriks hingetuks jooksnud. Jalakäijate sillale jõudes mõtlesin, et astuks rajalt maha. Läheks võtaks kiirelt stardipunktist enda asjad ja läheks saba jalge vahel koju. No tõesti, juba siis oli raske. 

Joogipunkt tundus kilomeetrite kaugusel olevat, ilm üpris palav vaatamata veidi jahutavale vastutuulele. Minekut ei olnud (ega tulnud). Kristel oli ammu minust mööda jooksnud, kusagil silmapiiril veel nägin teda. 

Peale esimest joogipunkti (enne 4 km) läks olemine veidi paremaks, kuid vaakusin hinge, üritasin Kristelit silmapiiril hoida. 

Kilomeetrite ajad on järgmised:

1 km 5:01 min/km

2 km 5:19 min/km

3 km 5:51 min/km

4 km 5:55 min/km

5 km 5:51 min/km

6 km 5:43 min/km

7 km 5:43 min/km

8 km 5:57 min/km

9 km 5:54 min/km

10 km 5:33 min/km

Ühesõnaga, vaatamata sellele et mingil hetkel tuli korraks tagasi "uus hingamine" ja jaksu juurde, siis Kristelit ma kätte ei saanud ja mingi ime läbi tuli aeg alla 1 h ehk 57 min 57 sek. 

Aeg: 57:57

Üldkoht: 896 (1363-st)

N. koht: 306 (888-st)

Vanuseklassi koht: 195 

Keskmine pulss: 185 x/min

Max pulss: 207 x/min  EBANORMAALNE!

Keskmine kiirus: 5:44 min/km

Tegemist on käesoleval aastal viimase võistlusega enne jooksukava järgi treenimist. Alates 16. aprillist on mul ametlikult jooksukava, mille järgimine on esialgu läinud üle kivide ja kändude, sest I treeningnädalal jäin haigeks ja II nädal on mul töö tõttu väga raske (1 päeva- ja 2 öövalvet). Aga edaspidi ma loodan, et läheb ikka ülesmäge. Isegi mu jooksukava teinud treener ütles, et arvestades seda, kui väike on mu nädalane jooksukilometraaž, on mul väga head tulemused. Seega, lootust on :)

Maijooksust

Maijooks raja kõrvalt

Vaatamata sellele, et 5 päeva varem ja enne seda olin jooksu osas positiivselt meelestatud, siis neljapäeva öösel tekkis tugev nohu. Sellele lisandus päeva jooksul rammestus ja ebameeldiv tunne peas. Teate küll seda "paksu" tunnet peas, kui nohu on nii tugev, et maitse- ja lõhnameel on halvatud. Väga vahet pole kas süüa heeringat või šokolaadi, maitset ega lõhna ju ei tunne. 

Neljapäeval olin veel optimistlik, et ehk paari päeva möödudes on juba parem olla. Reedel veel mõtlesin, et kui enesetunne on enam-vähem, siis vähemalt kõnnin distantsi läbi. Laupäeva hommikul tõusin voodist suurte raskustega. Ja kuna enesetundes paranemise märke polnud, pidasin mõistlikuks võistlema mitte minna. Tegemist on esimese võistlusega, millel jätan osalemata tingituna haigusest. Läksin lihtsalt korraks lauluväljakule melu vaatama. Oli ilus päikesepaisteline ilm, aga väga tuuline. Võtsin sekretariaadist ka pakikese välja, milles oli palju flairereid ja veidi muud nänni. 

Oh, kuidas tahaks terveks saada ja trenni edasi teha! Täna, pühapäeval, on enesetunne endiselt sant ja "paks tunne" peas ei taha kuidagi kaduda. 

Aasta tähtsaim nädal + jooksuvõistlused

Alustan veidi teemavälise teemapüstitusega, kuid minu jaoks on käesolev nädal aasta üks olulisemaid nädalaid. Kui keegi veel ei tea, siis olen väga väikesest põnnist alates olnud tulihingeline Eurovisiooni lauluvõistluse fänn. Olin lausa nii suur fänn, et kirjutasin väiksena "Minu sõbrad" mälestusteraamatusse, et tahan saada eurolaulukirjutajaks. Seepeale tegid sõbrad nalja, et siis ma saan vaid üks kord aastas tööd teha. 

Muusikakooli päevil tegelesin vähesel määral ka kompositsiooniga, rohkem klassikalise muusika viljelemisega. Jõudsin ka heliloominguvõistlusele Tallinnas, kus kandsin Olav Ehalale enda tehtud 2 teost ette ja sain publikupreemia. Viimased 12 aastat ma enam heliloominguga ei tegele, Eurovisiooni jälgin endiselt suure põnevusega ja alati korraldame sõpradega omavahel suure ennustusvõistluse.

Tooksingi siinkohal välja minu tänavused lemmikud (1. koht on kindlasti mu lemmik, edasine järjekord on pigem juhuslik): 

1. Bulgaaria (Poli Genova - If Love Was A Crime) - sobib suurepäraselt kiirema jooksutrenni jaoks! Vaieldamatult mu lemmik! Kuula ülal olevat lugu!

2. Horvaatia (Nina Kraljic - Lighthouse) - meenutab veidi 2013.a Eurovisooni võidulaulu (Taani)

3. Prantsusmaa (Amir - J'ai Cherche) - jällegi mõnus tempokas lugu

4. Tšehhi (Gabriela Guncikova - I Stand) - ütleks, et plagiaat (Hispaania 2015), aga hea lugu.

5. Soome (Sandhja - Sing It Away) - hea tempokas, teatud kohtadel tüüpiline Eurokas

6. Austraalia (Demi Im - Sound of Silence) - meeldejääv viis

7. Rootsi (Frans - If I Were Sorry) - kõik raadiojaamad on seda lugu juba tükk aega lasknud

8. Malta (Ira Losco - Walk On Water) - jällegi hea lugu

9. Aserbaidžaan (Samra - Miracle) - hea kuulata

10. Hispaania ( Barey - Say Yay)

Tegelikult on häid lugusid sel aastal üpris palju (lisaks Leedu, Island, Armeenia, Poola, Belgia, Sloveenia, Iirimaa, Iisrael, Holland, Küpros). Aga nagu Mart Normet ütles on kõik lood viimasel ajal väga ühetaolised, palju riigid tellivad laule Rootsi laulukirjutajatelt ja riikide omapära on suures osas kadunud. Tõsi, nõustun sellega!

Tulles tagasi jooksujuttude juurde, siis töökaaslastega tekkis paar nädalat tagasi idee minna koos SEB Maijooksule. Jälle olen võtmas osa võistlusest, kus pole varem osalenud. Eile õhtul tundus väga ahvatlev varasema Paf Olümpiajooksu nime all tuntud Tartu Kevadjooks. Jällegi sai kiirelt ennast jooksule registreeritud. Hetkel tundub, et ilma poolest võiks enam-vähem sobida ja Tartus on alati tore joosta! Kas ma just rekordit püüdma lähen, ei oska öelda. Aga, kui ei proovi, siis ei saa kunagi teada ka. Joostes kasvab jooksuisu :D

87. Suurjooks ümber Viljandi järve

Näost näha, et raske oli :D

Viljandi järvejooksule mineku idee tekkis suhteliselt ekspromt. Kuna paar nädalat varem mõtlesime minna Viljandi Discgolfi radu vallutama, siis ühtäkki eelmise nädala alguses meenus mulle, et 1. mail toimub traditsiooniline Ümber Viljandi Järve Jooks, millest olen varasemalt eemale jäänud. Tegemist oli viimase aja kõige kiirema otsusega mõttest kuni osaluspääsme lunastuseni. Kuni selleni läks kõik kenasti. Millegipärast vaevas mind terve nädala jooksul totaalne unetus. Nelja päeva jooksul seitsmest mul und ei olnud ega tulnud. Järgmistel päevadel kuni tööpäeva lõpuni pidasin kenasti vastu, siis koju maandudes oli väga raske hoiduda õhtuuinaku tegemisest. Lõpuks päästis mind melatoniin, aga see selleks.

Päev enne jooksu sai tehtud üks kiirem hommikune jooksutiir (esimene viga), viimase kilomeetri tempo alla 5 min/km (minu viimase aja keskmise tempo puhul kõva saavutus), sai ka kõvasti suvilas mütatud - on ju uusi istikuid vajalik istutada, lisaks porgandi-, tilli-, lilleseemned maha külvata, herned ka.

Õhtul mõtlesime O. ja S.-ga pastat teha. Pasta tegemine lükkus edasi ja liikusime hoopiski Annikorgu discgolfi mängima ja lõpuks kui tagasi Tartusse jõudsime oli kellaaeg pasta tegemiseks juba liiga palju ning hüppasime Fastersist läbi ja ostsime pastaisu leevendamises hiinapärast pastat. Kahjuks oli seal ainult paar pastajuppi sees, ülejäänud kaste ja aedviljad. Vaatamata pastadefitsiidile sai kõht väga täis. Lausa nii täis, et järgmisel hommikul ärgates oli väga raske tunne. Külmkapis pesitses totaalne tühjus, kiirelt panin asjad kokku, hüppasin poest läbi ja juba tuligi autoga põrutada Viljandisse.

Kas panete tähele, et vee või vee/viinamarjamahla joomisest pole sõnagi juttu? Just nimelt, eelmise nädala jooksul jäi see väga tähelepanuta (viga nr 2).

Viljandisse sõit kulges ladusalt ja kenasti leidsime ka stardipaiga üles. Viljandisse saabudes tundus ilm olevat aga oluliselt jahedam ja tuulisem kui Tartus vaatamata päikesepaistelisele ilmale, niisiis otsustasin viimasel hetkel, et panen lühikeste pükste asemel pikad püksid jalga (viga nr 3). 

Stardimaterjalid käes, tuli kiirelt seada sammud tualettijärjekorda (järjekord oli ilmatu). Imestasime, et stardimaterjalide ümbrikus oli tavapäraselt vähe muud nänni ehk ainult stardinumber. Samas tavaliselt muu nänn ongi suhteliselt mõttetu ja me tulime ikkagi jooksma, mitte nänni hankima. Enam polnudki aega, et niisama jalgu kõlgutada, seadsime sammud stardikoridorri. 

Stardikoridoris hakkas kuidagi väga palav (juba kahetsesin pikkade pükste valiku osas). Kõlas stardipauk, kulus aega 10, 20, 30.. sekundit. Ja veel ja veel. Kokku kulus 1 minut ja 45 sekundit, et üle stardijoone saada! Tundus nagu oleks rattavõistlusega tegemist. Ma pole ilmselt kunagi nii kaua jooksuvõistluse stardijoone taga pärast stardipauku olnud. 

Eelnevalt olin lugenud asjalikku kokkuvõtet Viljandi jooksust siit. Mistõttu teadsin, et jõuvarusid tuleb arukalt hoida ja jagada. Rahvast oli palju, väga palju ja esialgu ei proovinudki ma kellestki mööduda. Rahulikus tempos liikusime suure massiga esimese tapjamäe suunas, mis oli 1,5. kilomeetril ja see oli kõrge, kuid esialgu üritasin jooksusammu hoida. Keset mäge hakkasid kõik kõndima ja siis ma ka teiste eestkujul võtsin kiirema kõnnisammu sisse. Varsti silmasin raja ääres O. ja L.-i, kes olid samal ajal Discgolfi mängimas ja meile kaasa elamas. 

Mägi vallutatud, oli rahvast ümber veidi hõredamalt, üritasin hoida tempot 5:53 min/km. Selja taha ilmus üks meesterahvas, kes ütles, et mul olevat hea tempo ja ta jookseb minuga koos. Mul polnud selle vastu midagi. Samas oli minu plaan see rada läbida pigem tugeva trenni eesmärgil, ei kavatsenud ma sugugi joosta "veri ninast väljas". Hea oli joosta, rääkisime isegi juttu. 

Teadsin, et kui rada hargneb, tuleb hoida paremale, kus on asfaltkattega tee ja majad. Parempoolne rada pidi olema lihtsam ja lühem. Kummalisel kombel ma seesugust hargnemist ei näinudki. Hoopiski metsavaheteel, kus mina jooksin toimus veel üks hargnemine ja seal hoidsin siis paremale, aga ei olnud seal ei asfaldit ega maju. No läks veidi maad edasi ja varsti nägin, et minu paremalt käelt tuleb veel inimesi kusagilt juurde. Hästi, suutsin valida vale raja.

Mingil hetkel oli minu uuest jooksukaaslasest saanud jänes mulle, kuna ma ei suutnud enam tempot hoida ja sellises tempos veidi kehvema enesetundega jooksmine polnudki mul eesmärk. Tema aga hõikas pidevalt järele: "Tule nüüd, tule  nüüd!". Kuni 7. kilomeetrini pidasin sellises järelveetavas tandemis vastu, siis jäin nimme maha ja üritasin oma enesetunnet parandada. Tempo langes tugevalt, samas rajaprofiil muutus taaskord mägisemaks. Kohati meenutas rajaprofiil ka Kõva Mehe Jooksu. Ühtäkki pidi jooksma kuhugi orgu, hüppama üle oja ja siis jälle jooksma mäest üles. 

Esimene joogipunkt oli umbes 5,5 kilomeetril. Tegelikult oleks soovinud, et oleks juba veidi varem end kasta saanud. Huvitav leid, et pakuti ka veest läbiimbunud svamme nagu Euroopa või maailmameistrivõistlustel. See oli päris mõnus! Üks lisajoogipunkt oli pealtvaatajate poolt organiseeritud, võtsin ka sealt topsiku vett ja viimane joogipunkt oli 10. kilomeetril. 

8.-9. kilomeetri paiku oli üks äärmiselt ebameeldiv koht - põld. Jooksime mööda tolmust põldu, mööda kitsaid traktorivagusid. Päike paistis lagipähe ja jalgadel oli mööda konarlikke ja kitsaid traktorivagusid väga ebameeldiv joosta. Siis tahtsin küll, et see jooks lõppeks nüüd ja kohe. Õnneks peale põllul jooksmist sai veidi ka asfaldil joosta, tempo tõusis, oli ka rohkem rahvast raja ääres ergutamas ja tuju ning tempo paranesid. Viimase kilomeetri jooksin isegi 5:35 min/km tempos. 

Lõpuks tuli ka finiš ja sain medali kaela. Oli see vast jooks. 

Medal on ilus!

Peagi sain S-ga kokku, kes oli väga hea jooksu teinud ja ta oli rajast ülimalt vaimustuses. Muidugi on ta Tartu Jooksumaratoni läbimise ettevalmistuseks ennast harjutanud mägedest jooksmisega. 

Varsti liikusime supi järjekorda. Pean tunnistama, et sel korral oli ülihea supp või oli mu kõht väga tühi. Pärast supi söömist liikusime oma asjadega uuesti 1,5. kilomeetri tapjamäe suunas, kus meie Discgolfi kaaslased ootasid ja tegime väikese peatuse Viljandi korteris.

Ammu ei ole lihased pärast jooksu niivõrd piimhapet täis olnud ja järgnevatel päevadel tunda andnud. Õhtul jätsin selle tõttu ujumistrenni minemata. 

Koos superjooksu teinud S-ga

10 õpetust Viljandi Järve Jooksult (need ei ole kindlasti universaalsed reeglid kõigile - pigem kehtivad minu puhul):

1)  Ära tee võistlusele eelneval päeval tugevat lihastrenni, kiirendusjooksu või remonti - valutavate lihastega on jooks palju vähem nauditavam!

2) Joo eelnevatel päevadel piisavalt vedelikku - ära koonerda!

3) Kui kahtled, kas panna pikad või lühikesed püksid (a la "äkki hakkab jooksu ajal külm"), siis tõenäoliselt ei hakka külm - pane lühikesed!

4) Pane ometi müts pähe!

5) Ära jookse kellegi teise järgi, eriti kui keegi kamandavalt ütleb: "Kas tuled juba?". Jookse enda tempoga!

6) Söö õiget toitu ja piisavalt! "Hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga, õhtusöök anna vaenlasele"!

7) Ära söö eelneval õhtul kõhtu nii täis, et järgmisel hommikul on halb olla!

8) Treeningutesse rohkem vaheldust - ei tasu pidevalt lonkida tasasel rajaprofiilil samas tempos ja loota, et mägisemal rajal õnnestub sul väga kiiresti joosta. Aitab suvalisest lonkimisest, muretse endale jooksukava!

9) Kvaliteetne ööuni - ei lõunauinakutele tavapäevadel (v.a öövalvete päevadel)!

10) NB! Päikesekreem! Suutsin näo (eeskätt nina) ära kõrvetada ja ööuni oli selle ning valutavate lihaste tõttu taaskord häiritud.

Aeg: 1:18:21
kilometraaž: 11,98 km
Koht: 2264 (2777 st)
Nkoht: 595 (924 st)
Vanuseklassi koht: 270 (405-st)
Avg pulss: 177
Max pulss: 190
Avg kiirus: 6:32 min/km

Üllatusvõistlus

Kuna tuleval pühapäeval oli lähedastega plaanis Viljandisse minna, siis täna tekkis ekspromt mõte, et võiks võtta osa ka Ümber Viljandi Järve jooksust. Pole nimetatud võistlusel varem kunagi käinud, kuid erinevatest allikatest olen lugenud, et tegemist on üpris tugevat pingutust nõudva võistlusega.

Ei saa just öelda, et oleksin väga heas vormis arvestades seda, et eelmise nädala lõpus olev jooks oli väga hädine, kui mõttest registreerimiseni kulus seekord erakordselt vähe aega.

Üks huvitav lugemine siin.

Jooks toimub tänavu 87. korda ja osalejaid saabub üle Eesti üle 5000 inimese. Rada kulgeb Viljandi järve ääres peamiselt kruusakattega teedel ja metsateedel. Kilomeetreid ca 12 km. Rajal on 2 joogipunkti. Täna õhtuni on veel soodusreigstreerimine.

Tule ka!

Viljandi Järve Jooksu kaart aastast 2013

PS! Üks jooksuvõistlus on veel idanemas. Täna sellest ei räägi. Püsi lainel ;)

Parkmetsa jooks 2016

Allikas: Stuudiopunkt

Osalesin Parkmetsa jooksul teist korda (viimati 2013. aastal) ja tegemist oli minu 2016. aasta esimesese jooksuvõistlusega. Terve võistlusele eelneva nädala jooksul ei mõelnud ma kordagi jooksule. Mõtted olid ainult töölainel, kuna nädalasse mahtus 1,5 valvet (sealhulgas reede hommikul lõppenud öövalve). Ainuke asi, millest ma mõtlesin, et millal saaks ainult magada. Sealhulgas laupäeval. Laupäeval kl 10 paiku ärgates kaalusin ma väsimuse tõttu jooksule minemata jätmist. Jõudsin kahetseda, et  olin jooksule registreerinud mitte kõige soodsamal ajal, mistõttu otsustasin siiski treeningjooksu mõttes Parkmetsa jooksule minna.. Pealegi oli tuttavaid inimesi ka võistlusele minemas. 

Minek sattus üpris viimasele hetkele. Kohale jõudsin vaevalt 20 minutit enne starti. Vahetult enne võistluse algust nägin ka Sigridit, kel olid jooksu osas ambitsioonikamad plaanid. Siiski startisime koos jooksjate tagumisest otsast. Peale stardipauku kulus omajagu aega (27 sekundit!), et üle stardijoone saada. Aga ma ei muretsenud, kuna kavatsesin võtta rahulikult ja tunnetada oma keha. Isegi GPS-i ei suutnud ma kellal õigel ajal sisse lülitada. Õigupoolest sisse ma lülitasin, kuid kilometraaži hakkas kell lugema alles 0,5 kilomeetrit hiljem. Kõik vurasid minust mööda, aga mind see ei morjendanud. Mina jooksin oma jooksu ja unistasin voodist. Mingil hetkel avastasin, et enam ei joosta minust mööda, vaid eesmiste seljad tulevad mulle üha lähemale. Nii ma siis järjest noppisin eesolevaid jooksjaid. Tempo tundus üpris jõukohane (5:20 - 6:04). Joogipunkti ootasin küll veidi varem. Veel veidi ja oligi finiš silmapiiril. Jõuvarusid jätkus isegi lõpuspurdiks. Kui mul poleks valvete poolest sellist hullu nädalat olnud ja paar kiiremat trenni oleks veel enne võistlust olnud, siis ehk oleks ajalise paranduse ka teinud. Aga OLEKS on paha poiss. Suures plaanis jäin enda hooaja esimese jooksuga rahule. 

Aeg: 40:01
Koht: 307 (484st)
Nkoht: 106 (244st)
Vanuseklassi koht: 54 
Avg pulss: 183
Max pulss: 196
Avg kiirus: 5:36 min/km

Läbisegi kõigest

Annan endast väheke märku. Märtsikuu on kohe-kohe lõpule jõudmas. 

Märtsikuu võib jagada kolmeks perioodiks: aeg enne reisi, reisil olek ja aeg peale reisi. Enne reisi oli tööalaselt väga pöörane nagu ka praegu pärast reisi. Hetkel olen ametis ühe ettekande tegemisega, mis valmib väga visalt.

Rääkides reisist, siis valdasid mind enne, pärast reisi ja selle ajal erinevad tunded. Enne reisi oli ootusärevus reisi ja kauaoodatud puhkuse ees suur. Kui pidevalt intensiivselt tööd teha, siis mingil hetkel hakkab "kett maha jooksma" ja reis tuli just õigel ajal, et aeg maha võtta. Ka minul olid väikesed eelarvamused reisi sihtkoha suhtes. Tavaline palpisaar ju.

Sõitsime Kanaari saartest suurimale Tenerife saarele. Meie hotell paiknes saare põhjarannikul musta vulkaanilise liivaga Puerto de la Cruzis, mis on ajalooliselt esimene Tenerife kuurortlinn. Praegu on soodsa kliima tõttu populaarsemad saare lõunarannikul olevad kuurortlinnas Playa de las Americas ja Los Cristianos. Miks ma ütlen kliima, sest keset saart on vulkaan Teide, mis on ühtlasi Hispiaania kõrgeim mäetipp, olles merepinnast 3718 meetri kõrgusel merepinnast. Nimetatud vulkaan, mis purkas viimati 1909. aastal, jaotab saare kaheks erinevaks kliimavööndiks. Vulkaani varjus asuv saare loodeosa on niiske ja lopsaka troopilise taimkattega, lõunaosa on kuum, kivine ja kuiv. 

Õnnetus või mitte, olime ainsate eestlastena tervest lennukist saare põhjaosas, kus oli veidi jahedam ilm. Lausa nii jahe, et inimesed käisid seal jopedega. Minul olid kaasas vaid suvised kleidid, paar õhukest kampsunit ja kevadmantel. Temperatuur kuni 18*C ja tuuline. Esimestel reisipäevadel oli mul väga tugev alaseljavalu, mistõttu olin olukorras veel rohkem pettunud. Paar päeva hiljem, kui seljavalu kaebused näitasid vähenemise märku (suutsin juba kõndida rohkem kui 1 km), otsustasime külastada meie linnas paiknevat kuulsat loomaparki "Loro Parque". Veetsime pargis 5 h - gorillad, pingviinid, mõõkvaalade-/delfiinide- ja merilõvideshow jne. 

Järgmistel päevadel rentsime auto, põrutasime Teide tippu pealpool pilvi imelist vaadet nautima ja edasi veetsime aega saare lõunarannikul, sõime mitmel korral mereandidega Paellat ja päevitasime end pruuniks. Nii uskumatu, kui see ka pole, sain ma Kanaaridel aru, et ka kõrvu peaks päikesekreemiga kreemitama, kuna need kõrbevad muidu ära.

Reisi lõpus oli väga kahju lahkuda, sest hispaanlased oli supersõbralikud, toit oli imehea ja ka põhjarannikul muutus ilm soojemaks. Eelarvamustest vabanenuna võin öelda, et soovitan minna Tenerifele, kuna saare loodus on väga mitmekesine (eriti kui sõita Teide tippu ja tagasi), võimsad kiirteed, kuna võimas on hullata 2-meetristes ookeanilainetes Los Giganteses, kui tahad külastada Loro Parque-i (mida 1993. aastal külastas ka Michael Jackson), kui tahad ronida Hispiaania kõrgeima mäe tippu, kui tahad nautida rannamõnusid, kui tahad süüa hästi ja  kui oled väsinud, et kohalikud peavad sind alailma venelaseks (nagu paljude teiste riikide kuurortites).

Loro Parque - delfiinishow

Teel Teide tippu, pealpool pilvi

Teide tipus, 3718 m merepinnast.

Sünnipäevalaps basseinis

Puerto de la Cruzis viimast päeva

Sünnipäeva lõunasöök - Paella mereandidega

Playa de las Americas

Reisil olles lugesin läbi Stig Rästa raamatu "Minu Kennedy". Kas see just "must read" checklisti kuulub, on küsitav, kuid ma ei saa ka öelda, et ma kahetseks, et kulutasin oma aega selle raamatu lugemisele.

Tagasi Eestis, otsustasime elukaaslasega minna täiskasvanute ujumiskursusele Reval Spordiklubis. Möödunud pühapäeva õhtul sai esimeses treenis käidud ja emotsioonid on laes. Läksime kursusele, mitte seetõttu, et me ei oskaks ujuda, kuid tore oleks tehnikat lihvida. Eriti, mis puudutab kroolimist ja kuidas efektiivsemalt vees ja vee peal hingata. Veel õppisime vees kukerpalle tegema, mis on oluline oskus kroolis edasi-tagasi ujumise puhul. Ootan põnevusega juba uut tundi. Seltskond on lahe ja ujumistreener ka tore.

Märtsis oli mul plaanis liituda ka Sparta spordiklubi maratoni jooksugrupiga. Eile pidingi esimest korda tundi minema. Olin nädalast väga väsinud, sealhulgas 2 magamata ööd (öövalve + ühel ööl ei tulnud lihtsalt und), kaalusin plusse ja miinuseid ning otsustasin siiski nimetatud trenniga esialgu mitte liituda. 

Blogi pealkiri "Minu jooksumaailm" tundub viimasel ajal suhteliselt küsitav, kuna jooksukilomeetreid väga palju ei ole kogunenud. Põhjuseks on olnud väsimus, kehv trenn selja- kaelavalu tõttu jne. Hetkel ei oska ma öelda, mis saab minu edasistest jooksutrennidest, võistlustest. Uljalt registreerisin end aga Parkmetsa jooksule, kus ma pole mitu aastat käinud, kuid elame-näeme.

Suure küsimärgi all on maratonil osalemine, kuna hetkel ei treeni ma kindla kava järgi, ega oma mingisugust tulevikuvisiooni selle osas.

Ei-kaota-veel-lootust-Miina

Pekist priiks 2015 Tartu

Esimesed jooksusammud. Pilt: Krista Mikk

Eelmise aasta sügisel tekkis mul esimest korda mõte osaleda Pekist priiks jooks-matkal. Kahjuks või õnneks jäin toona osavõtupääsme lunastamisega hilja peale ja pidin leppima "minu stiilis pekist priiks nädalaga", kus 2014.a lõpus ühe nädala jooksul jooksin kokku 52 km. Minu stiilis pekist priiks nädala ehk minu kõige intensiivsema trenninädala kohta võib lugeda siit.

Suure hurraaga registreerisin ennast käesoleva aasta sügise alguses Pekist priiks jooks-matkale. Mida lähemale 26. detsember tuli, seda enam hakkasin ma endas kahtlema, kas mul tasub nimetatud üritusele minna.

Kellel on veel jäänud selgusetuks, millega Pekist priiks puhul tegu on, siis Margit kirjutas oma blogis väga ilusasti:

Pekist Priiks on TriSmile triatloniklubi poolt korraldatav jooks/matk, mis on Tartumaal toimunud traditsiooniliselt 26. detsembril ehk 2. jõulupühal. Nii ka sellel aastal. Transpordiga liigutakse alguspunkti (sellel aastal rongiga Taevaskojas Põlvamaal) ning hakatakse siis jalgsi Tartusse tagasi liikuma. Rada on ~ 47 km pikk (!!!) ning see läbitakse järgmise süsteemiga: 5 minutit joostakse, 5 minutit kõnnitakse, siis jälle 5 min jooks, 5 min kõnd ja nii kuni 47 kilomeetrit läbi saab (orienteeruvalt 5–… tundi). Osalejad on jagatud erinevatesse gruppidesse jooksutempo järgi: 5:00 -5:15, 5:30-5:45 või 6:00-6:30 min/km. Kuna sellel aastal on start Tartus hilisem, siis jäädakse ilmselt ka pimedasse. Ekstreemne!

Nädal enne üritust olin 95% kindel, et ma Pekist priile ei lähe. Miks? Sest ma olin nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnatud. Kõige meelsamini oleks ma pühad voodis veetnud. Paar päeva enne üritust olin kõhu heast ja paremast jõulukraamist nii täis söönud, et tekkis tungiv vajadus liigutamise järele. 47-kilomeetrine matk tundus selleks ideaalne. Päev enne Pekist priid olin kindel, et kui järgmisel hommikul on sama nõme ilm nagu 25. detsembril - tugev tuul + vihm, siis minu jaoks jääb see üritus ära. 

26. detsembri hommikul säras taevas ilus päike ja tundus tobe tuppa jääda konutama ja hiljem matkale mitteminemist kahetseda.

Väike eellugu veel: kuna 23. detsembril olin sunnitud veidi kauemaks tööle jääma, siis kujunes kojusõit Tartusse nii tormakaks, et ma Tallinna kodust enam läbi ei jõudnudki ja mitmed asjad jäid maha, sealhulgas jooksujakk ja jooksukindad. Oh well! Selle kõige tõttu muretsesin päev enne pekist priid (vaatamata kahtlustele matkale minemise osas) uue jooksujaki ja pealambi, kuna S-lt laenatud jooksulambike kahjuks tööle ei läinud.

Igastahes olin täies rüüs 26. detsembri hommikul Tartu raudteejaamas ja ootasin koos teiste matkalistega rongi. Kõige hädavajalikumad asjad toppisin taskusse: salvrätikupakk, pealamp, 2 geeli, Bounty šokolaad, telefon, raha. Koti, kus oli lisavarustus (jook, teine pikk jooksupluus, 2 salli; 2 banaani), panin pakiautosse.

Matkale läksin ma üksinda, kuna mu sõbrad-matkalised ei saanud tulla. Rongis tutvusin ühe toreda matkalisega, kes oli Pekist priiks üritusel juba kolmandat korda ja lubas olla platsis ka järgmisel aastal. Juttu jätkus terveks rongisõiduks ja kiiresti saigi rongisõit läbi.

Rongist väljudes koguneti jooksugruppidesse. Uus tuttav läks kiiremasse stardigruppi, mina valisin viimase stardigrupi kilomeetri ajaga 6:00-6:30 min/km. Tõele au andes aimasin ma, et suure tõenäosusega ei jõua ma täna tervet matka läbi teha. Seega olin elukaaslasele öelnud, et ta hoiaks telefoni pidevalt enda läheduses.

Haarasin kätte ka väikese joogipudeli, kuna uus tuttav seda tungivalt soovitas. Ja kuna kõht hakkas tasapisi tühjaks minema, siis pistsin enne starti ühe banaani nahka. Esimesi jooksusamme alustades oli enesetunne ja tuju hea. Peagi jõudsime Taevaskoja maastikukaitsealale ja, kas põhjuseks oli pidev tõusude ja languste vaheldumine või miski muu, kuid esimesed 9-10 km läbisime me suuremas jaos kõndides. Mõtlesin, et kas nii lihtne saabki see olema?

Järgmised kõnnisammud Pilt: Krista Mikk

Hetk peale rongist lahkumist tekkis mul tugev metsapeatuse vajadus, kuid kuna mets oli hõre, siis ei tihanud hõreda kuuse alla kükitama minna. Nii ma kannatasin kuni pika kõnniosa lõpuni ehk 10 kilomeetrit, aga see oli ka piir. Õnneks vahetult enne kui saime metsast välja, oli väike välikäimla. Seoses pisike järjekorraga jäin suurest jooksugrupist maha, kuid veidi kiirema jooksusammuga püüdsin teised peagi kinni. Grupi üks vedajatest Vembu tuli veel uurima, kuidas läheb. Ja tõesti oli hea olla.

12,5. kilomeetril oli väike joogipunkt. Jõime janu kustutamiseks jääkülma vett, sõime banaani ja mandariini ning tegime grupipildi. Leia mind pildilt!

6:00-6:30 grupi grupipilt Pilt: Krista Mikk

Peale esimest joogipunkti läks minu mäletamist mööda maastik üha üksluisemaks, kruusased külavaheteed ning tuul muutus järjest tugevamaks. Umbes 15-kilomeetri paiku tundsin, kuidas labajalad kisuvad natuke krampi. Oleks mul üks Mg-ampullike kaasas olnud. Mõtlesin, et oleks pidanud parema ettevalmistuse mineraalainete tarbimise näol tegema. Kõrval matkalised rääkisid, kuidas eelnevatel päevadel olid joonud rohkelt viinamarjamahla ja Värskat. Ja mida kilomeeter edasi, seda raskemaks muutus 5-minutiline jooksmine. Jooksmise ajal unistasin, millal ometi saan kõndida. Kõnnitempo oli üpris kiire, kuid jõukohane. 

Mingil hetkel muutusid jalad eriti kangeks ja ma mõistsin, et lõunasöögi kilomeeter jääb ilmselt viimaseks. Hakkasin tasapisi telefoni mapi vaatama, et lokaliseerida asukoht. Kahjuks ei olnud läheduses ühtegi kindla nimega kohanime. Küsisin ka grupijuhtidelt, et kuidas on selle kohanimi, kus meil söögipunkt on. Plaanisin nimetatud punkti elukaaslase järele kutsuda. Paraku ei osanud ka nemad seda öelda. 

23-kilomeetril helistasin elukaaslasele, et öelda, et ma hakkan katkestama. Ta oli parasjagu ühele järjekordsele jõuluüritusele läinud ja arvas, et vast jõuan ikka edasi minna. Siiski, olin oma otsuses kindel. Pärimise peale, et kus ma asun, ei osanud ma midagi konkreetset vastata, sest iPhone-i kaardil ei olnud ühtegi kohanime läheduses. Oskasin öelda, et kusagil 61-maantee juures metsade vahel. Elukaaslane palus, et ma katsuks ikkagi paremini enda asukoht tuvastada. Google maps õnneks lokaliseeris täpsemalt mu asukoha. Lõpuks suutsin öelda, et olen Vana-Kuuste-Lootvina teel.

Ootasin juba, et millal saabub lõunapaus, sest kõht oli tühi ja see tähistas minu jaoks ka matka lõppu. Kuulsin, et see pidi olema 25-kilomeetril, kuid ometi ei paistnud toidupunkti kusagil. Varsti oli juba 26 kilomeetrit joostud, kuid endiselt ei näinud oodatud punkti. Veel umbes 500 meetrit ja seal see oligi. Esmalt võtsin ma pakiautost enda seljakoti, selga pannes hakkas kohe veidi soojem. Sõime suppi, pirukat ja jõime kuuma teed. Midagi enamat ei osanudki sel hetkel tahta.

Lõunapaus Pilt: Krista Mikk

Taamal paistis üks jooksugrupp tulemas. Lähemale tulles selgus, et tegemist on minu tuttava 5:30 jooksugrupiga. Nimelt olid and Taevaskojas metsas kogemata valele rajale läinud ja nii olid nad 5-kilomeetrise lisatiiru teinud. Jõudsin rääkida, et ma kardan, et edasi ei jõua täna minna. Motiveerivate sõnadega püüti katkestamismõtted kõrvale heita ja edasi matkata.

Varsti hõigati, et 6:30 grupp peab edasi minema. Peale söögipunkti hakkas mu kehal kuidagi eriti külm. Mul ei olnud kotis väga palju soojemaid riided, et vahetust teha. Nii ma toppisin olemasolevad asjad selga ja hakkasin kõndima. Kõndisin lihtsalt selleks, et sooja saada, aga nii külm oli. Lootsin, et elukaaslane leiab varsti mind üles. Jõudsin vast 1 kilomeeter kõndida, kui minu kõrvale sõitis korraldajate buss. Bussist küsiti, mis plaanid mul on. Ütlesin, et tahan Tartusse minna ja võimalikult ruttu, sest mul oli väga külm. Lahke korraldaja kutsus mind bussi, kus oli teisigi katkestajaid. Nii me sõitsimegi järgmisesse joogipunkti ja sealt edasi lõpp-peatusesse Kantri hotelli. 

Suunasin elukaaslase hoopiski Kantri hotelli juurde järele.

Kojusõit Trismile bussis

Koju jõudes läksin esimese asjana ma kuuma vanni, et eluvaim sisse soojendada.

Garmini andmetel läbisin kokku 27,12 kilomeetrit 3 h 44 minutiga. Keskmine pulss oli 161x/min.

Ma pole 100% kindel, kas ma järgmisel aastal Pekist priiks üritusele lähen. Kokkuvõttes pean ma ütlema, et kahtlemata on tegemist vahva üritusega.

Ööjooksule

Jee, nüüdsest saab minu lemmikjooksule registreerida. Selleks on muidugi Rakvere Ööjooksu poolmaraton.

Tule ja saa ka osa kõige ägedamast ööhämaruses toimuvast jooksust! 

Vaata siia!

Kohtume Rakveres!

Meenutusi 2014.a Ööjooksult

Novembrijooks (5 km) 2015.a

Kristeliga peale finišeerumist

Mingil hetkel hakkasin suure tuhinaga sügisest jooksukalendrit erinevate võistlustega täitma. Sealhulgas registreerisin ennast Tartus toimuvale Novembrijooksule. Novembrijooks on Treenituse meeskonna poolt korraldatav üritus, mida väisasin sel korral kolmandat korda.

Paar päeva enne võistlust ei olnud suurt entusiasmi jooksule minna, sest jooksmine on praeguse elutempo juures pisut tahaplaanile jäänud. Kuna mul oli Tartusse sel nädalavahetusel nii või teisiti plaanis minna, siis tundus tobe jooksule minemata jätta. Kasvõi treeningu mõttes on tore võistlustest osa võtta.

Hommik algas ilma suurema närveerimiseta. Kerge hommikusöök kakaokreemi ja banaani näol sai söödud, panin riidesse ja peagi oli aeg suunduda Kvissentali veemotobaasi, kus oli võistluse start. Kohale jõudes hakkas kõht vaikselt korisema.

Stardimaterjalid käes nägin ma Kristelit, kellega tegime soojenduseks väikese sörgi. See oli pea ainus viis, kuidas sellise jaheda ilmaga toime tulla. Tõesti külm ilm oli. Peale sörki mõtlesin, kas ma üldse jõuan stardipaugu kõlades veidi kiiremat tempot arendada. 

Stardijoone taga nägin veel Margitit, kes küsis, et mis plaan mul on. Plaan oli teha veidi kiirem trenn ja selle juures nautida protsessi.

3-2-1 ja minek. Hoidsin ennast sel korral tugevasti tagasi, sest varasemad meenutused Novebrijooksust olid järgmised: 

• 2013.a "Seesama mitte kõige meeldivam mägi kohe alguses ja vihm, ning kolmandast kilomeetrist ebameeldiv pistmine rinnus võtavad jooksu kokku. Kartsin, et ei jõuagi lõpuni." 

• 2012.a "Tahaks veel seda öelda, et see jooks polnud sugugi kergete killast"

Vaatamata sellele, et suur mass minust mööda vuras, püsis tempo esialgu normis ja enesetunne oli hea. Ka keha hakkas vaikselt üles soojenema. Õigepea tuli kardetud mägi, millest olen eelnevalt õudukaid näinud. Pean mainima, et sel korral oli mäest üles jooksmine oluliselt valutum kui eelnevatel aastatel. Tasapisi hakkasin ma tempot tõstma ja katsusin eespool paistvaid selgu kätte saada. 

Ütleks selle kohta - üsna stabiilne!

Viimased 500 meetrit enne finišit kurvitab päris kõvasti, kuid õnnestus ka seal slaalomit tehes paljud seljad seljatada. Tuligi finiš ja aeg kellalt vaadates polnud ka sugugi kole. Imestasin, et üsna rahuldava enesetunde juures aeg 26:58, mis on minu parim aeg Novembrijooksult. Olen rahul!

Järgmise aastani!

Aeg: 26:58
Koht: 227 (331st)
Nkoht: 77 (156st)
Vanuseklassi koht: 34 (66st)
Avg pulss: 183
Max pulss: 198
Avg kiirus: 5:20 min/km

Tartu Linnamaraton/Sügisjooks 10 km

Erialase koolituse tõttu saabusin Tartusse juba paar päeva enne võistlust. Paraku ei õnnestunud mul võistluspäeva eel jooksu suhtes testida, kuna mul olid teisipäevasest NRC lõigutrennist kõik lihased nii valusad, et igasugune liigutamine oli väga vaevaline. Samuti oli mul tekkinud seljavalu, mille tõttu kummardamine oli lootusetu. Vanainimese probleemid!

Võistlusele eelneval päeval ei teinud ma suuri ettevalmistusi. Jäi ära pastaparty, selle asemel sain sõbrannaga kokku, sõime/jõime head ja paremat. Võistluspäeva hommikul läks uni juba varakult ära. Tartu Sügisjooks oli tänavu esimene võistlus, mille eel tekkis tugev "liblikatetunne" kõhus.

Aknast välja vaadates tundus ilus päikesepaisteline ilmake, kraadide poolest oli ka piisavalt 13-kraadi. Otsustasin joosta pikkade pükste ja lühikeste varrukatega jooksusärgiga. Hoolimata mitmekihilisest riietusest pidin kodust väljudes kringliks külmuma. 1,5-kilomeetrisel teel kodust võistluspaika oli mitmel korral mõte, et lähen koju tagasi ja panen talvejope selga.

Võistluskeskusesse jõudsin vaid 30 minutit enne starti. Ootasin veel enda elukaaslast, kellelt tahtsin riietumisalast nõu küsida. Elukaaslane soovitas jätta pikkade käistega pluusi muu riietuse peale. Olin temaga nõus, sest kartsin, et valutavate lihaste tõttu osutub jooks eriti pikaks ning võib külm hakata.

Enne stardipauku

Stardis lehvitasin veel elukaaslasele ja juba oli ta parematele jahimaadele (Discgolfi mängima) läinud. Enne stardipauku mõtlesin, et väga super oleks joosta alla 1 h, kuid kartsin, et ei pea sellisele pingutusele vastu. Enam ei kulunud kaua aega, kui kõlaski stardipauk ja sai hakata jooksma.

Jalad olid kuidagi eriti rasked ja valusad. Eespool silmasin Margitit, lisasin veidi tempot, et teda tervitada. Tartu Kaubamaja juures jõudsingi talle järele ja ajasime paar sõna juttu. Margit küsis, et mis aega lähen jooksma. Vastasin, et tunni ringis aega, kuid sisimas olin kindel, et võib minna oluliselt kauem.

Teistega koos joostes hakkas juba esimesel kilomeetril nii palav, et olin sunnitud pikkade varrukatega pluusi seljast võtma. Jooksmise ajal, kui võistlusnumber on haaknõeltega rinnale kinnitatud, on enda lahtiriietamine üpris tülikas ettevõtmine. Mul hakkas sellest pusimisest täiega pistma ja joostud oli vaevalt 1 km, korraks isegi peatusin, et saaks numbri uuesti rinnale kinnitatud. Järgnes tappev Õnne tänava tõus.

Väike tiir Karlovas mõjus hingamisele ja pistmisele paremini. Raua tänavale jõudes oli mul tunne, et ma vist ikka jaksan täna joosta. Hoidusin kellal üldaja vaatamisest, olin sättinud seaded nii, et minu ees on vaid distants, pulss ja kilomeetri aeg. Vahetult enne Sõpruse silda märkasin elukaaslast, kes elas mulle innukalt kaasa, viskasin talle ka üleliigseks osutunud pikkade varrukatega särgi.

Sõpruse sillale jõudes hakkas taaskord pistma ja tekkis tugev joogijanu. Õnneks juba sillalt maha tulles 4,5 kilomeetri peal oli joogipunkt koos muu söödavaga. Ma ei tea, mis mul arus oli, kuid haarasin lisaks joogiveele ka hapukurgi kaasa. 10 kilomeetrit ei ole kindlasti märkimisväärselt pikk distants, et peaks sööma, kuid millegipärast nii juhtus. 

Plaan oli nägemisulatuses olevaid selgu mitte väga kaugele lasta. Atlantise juures olev treppide tõus oli endiselt vastik, kuid meelierutav oli kaasaelava publiku rohkus. Hõigati, et püüdku ma eesolevad mehed kinni. :D Mõnele meesindiviidile tegingi tuule alla, kuid 3 kilomeetrikest oli veel ees.

Tartu Ülikooli spordihoone juures olev lõik on minu jaoks eriti ebameeldiv. Enesetunne polnud kõige parem ja fakt, et lõpuni on veel kõvasti minna. Supilinna tiirul ei jõudnud ma finišit ära oodata. Õnneks varsti olingi juba Tartu Ülikooli juures. Raske oli! Jõudes Barclay hotelli juurde, muutsin kellal režiimi üldaja peale. Kell näitas 55 minutit ja mul oli veel 400 meetrit minna. 150 meetrit enne finišit lisasin veel kiirust, kui nägin, et mul õnnestub ehk alla 58 minuti joosta.  Finišisse jõudsin, kui aeg oli 57 min 59 sek.

Imeilus medal

Tegemist oli hooaja kõige raskeima ja pikima jooksuvõistlusega. Imestasin, et hoolimata valutavatest ja tinarasketest jalgadest ning veidi ebaõnnestunud jooksuhooajast suutsin ma joosta enam-vähem normaalse aja. Meel muutus koheselt palju paremaks!

Peale väikest kosumist suundusin supi järjekorda. Väga palju ei suutnudki süüa, kuna jooks oli oma jälje jätnud ja mõningase iivelduse tõttu ei olnud väga isu süüa.

Jooksuvõistlusele järgnevate tundide jooksul ma ennast väga hästi ei tundnud. Sain aru, et olin südamele veidi liiga teinud. Süda oli pisut tahhükardiline ja eelistasin horisontaalset asendit seni kuni mu elukaaslane ja minu vend kutsusid mind kaasa vanemate juurde. Hea seltskond mõjus hästi ja  südamevaevused taandusid peagi.

Võistlus numbrites:

Aeg: 57 min 59 sek (hooaja parim 10-kilomeetri aeg)
Distants: 10,15 km
Üldkoht: 668/1202
N koht: 211/597
Vanuseklassi koht: 108/306
Avg pulss: 186 x/min
Avg kiirus: 197 x/min

Positust lugedes võib tunduda, et tegemist on ühe ebameeldiva ja vastiku jooksuvõistlusega, kuid seda ei ole ta kindlasti. Ma lihtsalt ei ole jooksurajal esinevate tõusude suurim fänn  ja sellest ka veidi liigne pessimism. Kahtlemata on Tartu Sügisjooks väga vaheldusrikas ja kaunis sügisene jooksuvõistlus!

18. Tartu Rattamaraton - minu esimene

Tartu Rattamaraton tuli nii äkitselt peale, et ärevustunne ei jõudnud minus veel tekkida. Ärevustunde puudumise üheks põhjuseks võis olla asjaolu, et ma ei püstitanud minu esimesele rattavõistlusele suuri eesmärke. Oma osa võis mängida ka tõsiasi, et sel korral olin võistlustulle minemas koos 3 kaaslasega.

Päev enne võistlust sai palju ringi käidud, sest nädalavahetuseks sünnilinna tulles tuleb kõiki lähedasi külastada, edasi Expo, kust ma muretsesin antud võistluseks vajalikke tarvikuid (joogipudeli hoidja, joogipudel, rattakindad) ja kuna meesterahvastel olid kõhud tühjad, siis tegime ka ühe pasta party.

Plaani järgi pidime võistluspäeva hommikul kl 10 hakkama 4-liikmelise seltskonnaga nelja rattaga kahes autos liikuma. Esmalt pidime sõitma Otepääle, seejärel Elvasse ja siis uuesti Otepääle, kuid asjatamiste tõttu lükkus väljasõiduaeg veidi edasi. Umbes täpselt kl 10:30 suundus rattaid täis auto nr 1 Otepääle, kus oli ka Tartu Rattamaratoni start. Mina koos elukaaslasega liikusime aga ilma ratasteta autos (nr 2) Elvasse, et parkida auto võistluskeskuse parklasse, et pärast võistluse läbimist ei peaks ratastega uuesti 40 km sõitma tagasi starti. Kõik see võttis päris palju aega, kuid varsti tuli auto nr üks meile Elvasse järele, et minna uuesti starti. 

Kõige tobedam oli autode majandamise juures see, et finišis oli kõikjal tee ääres parkimist ja peatamist keelavad sildid. Selleks, et me saaks aga õigesse kohta pargitud autost nr 2 hüpata meile Elvasse vastu tulnud autosse (nr 1), tuli auto nr 1 korraks keelualas peatada. Selle paariminutilise seisaku jooksul jõudis politseiauto meieni ja saime peatumise eest noomida. Väga huvitav, kuidas oleks saanud seesugust situatsiooni küll vältida?! Suhteliselt jabur korraldus!

Otepääle jõudsime ~ 50 minutit enne starti. Kui enne jooksuvõistlust on vaja mõelda vaid enda riietumise ja tualetis käimise üle, siis rattavõistlusele eelneb palju rohkem tegevusi. Jalgratta esiratas ja pudelihoidja tuli jalgratta külge kinnitada. Riietumine ning kohustuslik tualetis käik. Aega niisama istumiseks ei jäänudki. Banaani sõin ka käigu pealt ära ja 4 minutit enne stardipauku jõudsin enda stardikoridorri.

5 min enne starti

Mu vend ja tema elukaaslane, kes on juba kogenud rattavõistlustel käijad (selja taga 4-5 aastat Tartu Rattamaratoni sõitu erinevatel distantsidel), liikusid minust mitu stardikoridori ettepoole, mu elukaaslane oli aga paar koridori tagapool. Kiirelt tegin Instagrami väikese postituse ja stardini oli jäänud 1 minut. Tasapisi hakkasid stardikordidoris olevad rattad mind igalt poolt ümbritsema, kohati olid neid isegi liiga palju ja liiga lähedal. Ma kartsin, kartsin väga. Küsite, et mida ma kartsin? Kartsin, et jään selle massi alla, kui mu ratas ei peaks nii kiirelt hoogu üles võtma. Suurel määral selle kartuse tõttu polegi ma varem rattavõistlustest osa võtnud. Etteruttavalt ütlen ära, et õnneks keegi minust üle ei sõitnud ja terve distantsi vältel ma kukkuma ei pidanud.

Selle kartuse ja muu tõttu alustasin ma stardipaugu kõlades sõitu väga rahulikult. Rahulikult ka seepärast, et ma ei teadnud, mis mind ees ootab ja milleks tuleb jõuvarusid säästa. Esialgu oli tunne, et kõik ratturid sõidavad minust mööda. Jõudsime vaevalt paarsada meetrit allamäge sõita, kui ees oli juba mudane maapind ja sellele järgnev mägi ning seltskond minust eespool ronis ratta seljast maha. Ka mina talitlesin nõnda, sest ju nemad teavad, kuidas Rattamaratonil sõidetakse.

Tagantjärele meenutades tundub nagu ma veetsin esimesed 10 kilomeetrit rohkem ratta kõrval kõndides/joostes, kui ratta peal. Ok, veidi liialdan, kuid väga palju seismist, kõndimist oli siiski ja mitte sellepärast, et ma ei julgenud/ei tahtnud rattaga sõita, vaid sellepärast, et suur inimmass minu ees ei liikunud edasi. Mu vend ja tema elukaaslane ei suutnud finišis seda ära imestada, sest nende rada polnud sugugi mudane ja ratta seljast nad sõidu ajaks maha ei roninud.

Toitlustuspunkte oli võistluse ajal 3, lisaks RC-Cola peatus ja finišis suur söömine. Kohati tekkiski tunne, et see ei olegi võistlus, vaid matk, kus iga 10 kilomeetri järel sai soolakurki, leiba, banaani ja soola söödud. Peale jõin vett. Rääkides lisaenergiavarudest, siis kaasas oli mul õlavarrekotis 2 SIS-geeli. Profülaktika mõttes jõin enne starti ka ühe magneesiumiampulli tühjaks, kuid SIS-geele ma võistluse ajal ei kasutanud. Üks põhjus oli see, et ei tundnud vajadust nende järele. Teine põhjus oli see, et väga ebamugav on rattasõidu ajal õlavarrekotist midagi kätte saada. Lisaks sellele mind kohati lausa häiris see, et ma olin õlavarrekoti kaasa võtnud. Mudasest ja konarlikust mäest alla sõites hakkas õlavarrekotike õlavarrelt alla vajuma ja ühel suurel laskumisel muutus õlavarrekott nii ebastabiilseks, et üks uus ja kasutamata SIS-geel vupsas sellest lihtsalt välja. Sellele järgi minna oleks olnud enesetapp.

Mõni sõna riietusest. Suures plaanis sai tehtud õige valik. Lühikesed rattapüksid, lühikeste varrukatega jooksusärk, mille peal pikkade varrukatega rattajakk ja põlvikud. Korraks oli tunne, et oleksin võinud rattajaki jätta starti, kuid järgmisel hetkel puhus juba tugev tuul ja vihmapilved kerkisid taevasse. Ainult põlvikud oleks võinud koju jätta, sest vahepeal hakkas jalgadel liiga palav.

Selleks hetkeks kui olin 25 km sõitnud tekkis tahtmine juba finišeeruda. Märkasin, et laskumistel sõitsid kõik minust mööda, kuid tõusudel jõudsin ma neile järele. Kahetsesin ka, et polnud rattahoolduses käinud. Õigupoolest pole mu ratas kunagi hoolduses käinud ja seda võiks pidada lausa õnneks, et mu ratas pidas kenasti lõpuni vastu.

Mõningaid raskemaid tõuse võtsin sarnaselt kogenumatele sõitjatele ka mina jalgsi kõndides, kuid enamasti tegin ma seda joostes. Viimase 5 kilomeetri jooksul, olid mu jalad nii tugevalt piimhapet täis, et rattaga mäest üles joosta üritades, oli see praktiliselt võimatu, kuna jalad olid tinarasked.

Ja lõpuks tuligi finiš! Sain kauni esimese rattavõistluse medali kaela. Imestasin, et elukaaslane ootas mind seal juba ees. Ma tõesti ei näinud selle 40 kilomeetri jooksul kordagi teda möödumas.

Veidi jõudsime muljetada, kuid kuna aeg tiksus pidevalt kuklas, siis kiirel sammul panime vahetusriided selga, väljastasime diplomid ja liikusime toitlustusalasse, kus sai maitsvat suppi süüa.

Minu esimene rattavõistlus

Supi söömise järgselt tuli taaskord ratta selga hüpata, et sõita parklasse. Ilma rattapüksteta sadulas istuda oli üpris ebamugav. Parklas panime kotid autosse ja meesterahvad sõitsid autoga Otepääle, et tulla 2 autoga uuesti tagasi Elvasse ja võtta meid koos ratastega peale. Me ei tahtnud S.-ga võistluskeskuse parklasse jääda ja nii me kõndisimegi kumbki kahe rattaga mööda maantee äärt 3 km Elva kesklinna. Kahe jalgratta vedamine tundus isegi raskem ülesanne kui 40-kilomeetri läbimine. Õlad ja õlavarred said rataste vedamisest kõvasti vatti.

Kella poole seitsme paiku õhtul jõudsime koju, kiire pesemine ja asjade kokkupanemine, et sõita Tallinna koju. Terve tee lõid jalad tuld. Ma panin juba vaimu valmis, et võistlusele järgneval päeval võivad jalad väga tugevalt valutada. Minu üllatuseks esmaspäeva hommikul polnud lihasvalu jalgades sugugi, hoopis õlad tegid häda.

Võistlus numbrites:

Aeg: 2h 28 min 24 sek

Distants: Garmini andmetel 39,96 km

Üldkoht: 1674/1949-st

Nkoht: 395/554

Avg pulss: 163x/min (max 188x/min)

Avg kiirus: 16,2 km/h (kõige aeglasem 8.km - 9,2 km/h, kiireim 18.km - 29,8 km/h)

Rattamaratoni järgselt tekkis suur tahtmine võtta osa ka teistest Tartu Maratoni võistlusest. Nii ma registreerisingi ennast Tartu Linnamaratoni kõige lühemale distantsile ehk 10-kilomeetrisele jooksuvõistlusele, mis toimub juba järgmisel nädalal. Saab näha, kuidas mu jalad peavad sellisele pingutusele vastu.

Kindlasti on plaan ka edaspidi rattavõistlustest osa võtta, kuid selleks on vaja treenitust parandada. Ja miks mitte proovida järgmisel aastal Kõrvemaa neliküritust?