Jooksujutte

Eile oli omamoodi triatlonlik päev. Sõitsime elukaaslasega ratastega suvilasse ca 10 km, ujusime järves 10 min (1,5 korda üle järve), seejärel 10 km kiiresti ratastega tagasi koju, et ma jõuaks SEB Tallinna Maratoni Jooksukooli, mis toimus kl 18 Laululaval. Nimetatud üritusest kuulsin juhuslikult samal päeval paar tundi enne selle toimumist Facebooki vahendusel ja tundus tobe tasuta treeningutst loobuda. Facebooki andmetel oli end kirja pannud 31 inimest, kuid kas nii palju inimesi seal ka oli, kes teab.

Kohale jõudes tuli ennast kirja panna, et osaleda järgmise aasta SEB Tallinna Maratoni vabalt valitud distantsi pääsme loosimises. Peale seda rääkis Margus Pirksaar olulisematest nüanssidest jooksmise puhul. Anaeroobne, aeroobne lävi, fartlek, 2+1 trenn, koormustest jne. Ta selgitas pea, käte, puusa õige hoiaku tähtsusest jooksmise ajal. Seda kuulates kahetsesin, et pole varem liitunud jooksuharrastajate grupiga. Seejärel tegime soojendusjooksu ca 2 km, tempo oli vaid 8:30 ja sellist tempot oli väga raske hoida. Soojendusjooksu järel tegime huvitavaid jooksuharjutusi, mida võiksin endagi jooksutreeninguga siduda. Eriti raskeks osutus musculus piriformise treeningharjutus ja pöiaharjutused. Peale jooksuharjutusi paluti meil paaris joosta 10 km tempos paarsada meetrit ja M.Pirksaar kommenteeris, mida ja kuidas teha paremini. Mulle öeldi, et ma peaks jooksusammu lühendama. Lõpetuseks toimus lõdvestusjooks ja venitamine. Kokku kestis jooksukool veidi alla 1,5 h ja pakuti ka meelepärast jooki, kas vett või spordijooki. Olen väga rõõmus, et nimetatud üritusel käisin.

Kel huvi SEB Tallinna Maratoni jooksukooli osas, siis pidagu neid aegu silmas:

13.08 kell 18.00 Paide (kogunemine Vallimäel, laululava juures)

26.08 kell 18.00 Tallinn (kogunemine Järvel, Merko maja parklas)
27.08 kell 18.00 Pärnu (kogunemine Mudaravila ees)

Eilse päevaga olin üle hulga aja rahul: 10 min ujumist (~250 meetrit), 27 km ratast, 3,43 km jooksu.

Vaatamata sellele, et ka varem on mul soovitatud koormustestile minna, siis lõpuks ometi võtsin kedagi (M.Pirksaart) kuulda ja registreerisin ennast Vomaxi koormustestile järgmisel nädalal.  Loodame, et mul jooksmine täiesti ära ei keelata. Vomax pakub cherry.ee kaudu soodsamat võimalust koormustesti tegemiseks.

Lisaks sellele registreerisin täna Skechers 5 km jooksule. Põhjusi jooksule registreerimiseks oli mitmeid. Esiteks olin sõbrannale juba kevadel nimetatud võistluse pääsme kinkinud. Ja kuidas ma jätan siis ise jooksule minemata. Teine põhjus on ehk see, et tahaks näha, mis seisus ma hetkel olen. Tean, et jooksutrenni on vähe olnud. Kui päris aus olla, siis trenni üleüldse on väga vähe olnud. Sellest hoolimata loodan, et võistlus annab veidi hoogu juurde mu praegustele tegevustele.

Järgmisel nädalal on Tartus toimumas veel üks tasuta jooksutreening.  See on NRC Pop-Up: Hit The Streets üritus. Leiab see aset neljapäeval (20. augustil) kell 19.30 Tartus, Oskar Lutsu mälestusmärgi juures. Mina loodan seal kohal olla, tule sina ka!

Ok, selleks korraks kõik. Midagi tuleb järgmisteks kordadeks ka jätta. 

Vahekokkuvõte

Eile kella 15-st algas ka minul lõpuks suvi. Täiesti uskumatu! Ja ma olen seda oodanud 2014.a kevadest saadik, kui mitte varem.

Sel hetkel, mil teatati, et sain soovitud erialale sisse, oli tõeline pingelangus. Konkurendid olid tõesti tugevad ja see tundub kohati lausa uskumatu. Nüüd ~8 h hiljem, kui mulle see kõik pärale on jõudnud, on mul lisaks eufooriale ka teistsugused tunded. Ma ei oskagi seda kirjeldada, millised, aga ilmselt see annab aimu, kui ma ütlen, et ma lähen sügisest neljaks aastaks Tallinnasse elama. Appi! Muidugi olen ma varem korduvalt ja korduvalt nii iseseisvalt kui sõpradega Tallinnas käinud ja viibinud seal päevi kuni nädal, kuna ka mu sugulased elavad seal. Ja mulle väga meeldib Tallinnas KÄIA. Aga sellist lahendust poleks ma osanud küll näha. Kõige õigem oleks ilmselt öelda ambivalents. Pean nüüd kiirelt hakkama tegelema organisatoorsete küsimustega, kus ma Tallinnas elama hakkan. Eile korraks juba piilusin üürikortereid. Täiesti uus situatsioon minu jaoks, kuna pole kunagi kodulinnast ja lähedastest nii kauaks ära läinud. Elukaaslasele, kes ka soovitud erialale sai, anti võimalus valida, kas Tallinn või Tartu ja nüüd teeb temagi oma elus muudatusi. 

See kohatine ambivalentsus ei kahanda siiski mu rõõmu. Lõpuks ometi saan ma hakata korralikumalt trenni tegema, sest 3-kuuline metaboolse sündroomi tekitamine režiimil istumine (õppimine) + söömine + istumine + söömine + pikutamine + istumine + söömine + istumine + magamine on mõjunud laastavalt. 5.korrusele, kus ma elan, tammumine valmistab ilma hingelduseta juba raskusi.

Tahan hakata ka korralikumalt toituma. Hesburger + Metro + Asian Chef + purgisupp + Rimi pitsa + šokolaad + McDonalds ei ole kindlasti ideaalne ettekujutus tervisesportlase toitumisest. Aga selline nägi mu viimased paar kuud suuremas osas välja. Väga piinlik on seda tunnistada. Viimasel kahel nädalal polnud mul absoluutselt isu enam ühegi normaalse toidu järele, iga toiduamps tundus suhteliselt vastumeelne. Viimased 2 päeva ei saanud ma suure pinge ja iivelduse tõttu midagi peale hapude puuviljade suhu pandud.

Juba pühapäeval teen midagi uut ja põnevat sportlikus mõttes. Läheme väiksema seltskonnaga Võhandu jõele süstamatkale. Ma juba väga-väga ootan seda. Matka kestus on ca 3-4 h. Ainult kardan, et matka lõppedes on biits (musculus biceps brachii) ja triits (musculus triceps brachii) koos sõpradega surnud. 

Vähem, kui nädala pärast sõidame elukaaslasega reisile Itaaliasse - Riminisse. Nii ootan, sest pole kunagi Itaalias käinud. Mõte Itaaliast paneb kohe süljenäärmed kiiremini tööle. Tahaks nimetatud reisi jooksul vähemalt ühe väljasõidu Veneetsiasse teha.

Nagu ma mitu kuud tagasi kirjutasin ootab käesoleval suvel paar kui mitte rohkem head raamatut lugemist. "Eesti jooksjate lood" ja "Jooksjana sündinud" nende seas.

Jutu lõpetuseks annan eluks vajaliku soovituse. Õppige lugema (ma ise peaks sellest kõige enam õppust võtma): mis on õige/mis ei ole õige vastus. Võimalik, et nimetatud probleem ( ja kaotatud 3 punkti) määras minu edasise elu ehk siis elagu Tallinn!

Wow Jooks

Mõte Wow Jooksule minekust tekkis umbes 1,5 nädalat tagasi, kui ma märkasin Helemai blogis, et tal on müüa enda pääse sellele jooksule + päikeseprillid + värvipulber. Natukene asjaajamist ja olingi  jooksul kirjas. Mida ma sellest jooksust eelnevalt teadsin oli see, et olin üht youtube-i videot näinud, milles jooks tundus tõesti äge.

Kui rääkida üleüldse käesolevast nädalast, siis oli see veidi pöörane, kuna toimus ka minu ülikooli viimane eksam ehk lõpueksam oma miljoni küsimusega ja nädala sees jooksule ei mõelnud ma üks põrm.  Imeline on aga see, et eksam läks suurepäraselt, mis on väga kena punkt ülikoolile.  Siiski olen 2 kuulisest kl 8- 24 õppimisest nii väsinud, et viimased 2 päeva olen suurema aja voodis veetnud. Vaatamata sellele olen ikka väsinud ja jalad on kuidagi kanged. 

Täna enne jooksu oli muudki asjatamist, mistõttu koju jõudes oli napilt 1 tund stardini aega. Kiirelt riided selga (tundus, et väljas on päris soe). Jah, ma pole peale talve möödumist eriti väljas käinud ja ei oskagi ennast enam riidesse panna. Lühikesed püksid + jooksusärk kiiresti selga ja hüppasin ratta selga, et jõuda 30 minutiga kõikidest olulistest punktidest läbi käia.

Wow Run toimus tänavu Tähtvere spordipargis. Eelmisel (esimesel) aastal toimus see Vabaduse tänaval ja selle ümbruses. Kohale jõudes avanes pilt suurest valgetes särkides rahvamassist ja mul polnud õrna aimugi, kust ma stardimaterjalid saan ning kus pakihoid on. Stardini oli aega jäänud selleks hetkeks 15 minutit.

Sekretariaadis sain kiirelt löögile, kuid mitu vabatahtlikku ei suutnud minu stardikomplekti kusagilt leida. Küsisid mitmel korral, mis mu võistlusnumber on ja kas ma üleüldse olen jooksule registreerinud. Seletasin, et olen olnud kontaktis ka võistluse korraldajaga. Järgmisel hetkel saabuski võistluse korraldaja minu juurde, kes ulatas mulle mu numbri. Ja läbi mõningaste järjekordsete seletuste õnnestus mul ka ülejäänud asjad: päikeseprillid, värvipakike ja õiges suuruses T-särk ( mulle pakuti korduvalt M-suuruses särki, kuigi olin Internetist tellinud S-suuruse).

Seejärel kibekähku särki vahetama ja pakihoidu. Stardikoridorri jõudsin täpselt 3 minutit enne starti. Pean veel ütlema, et kindlasti on üritusest osavõtmine kordades lahedam, kui oled koos mõne sõbra või suurema seltskonnaga, kuid sel korral olin üksi.

Stardipaugu kõlades hakkasin kiirelt liduma, kuid tempo polnud üldsegi midagi pöörast. 3,6 kilomeetrisel rajal (eelnevalt võistluse kirjelduses oli kirjas 5 km) oli 4 värvipunkti, kus vabatahtlikud jooksjaid värvipulbritega loopisid. Esimesel korral läbisin värvipunkti nii, et ükski värvaine, minu külge ei jäänud. Järgmistes punktides tundsin värvi ninas, suus ja isegi silmades hoolimata sellest, et mul olid päikeseprillid ees.

Rääkides ilmast, siis ilm oli suviselt soe ja kohati meenutas 2014.a Paf Olümpiajooksu, kus ma kõrbesin. Ning ilma ning kangete jalgade tõttu hakkas ka tempo varsti langema. Aga tegemist ei olegi ju võistlusega.

Jooksurada kulges Tähtvere spordipargist mööda Emajõe kaldaid kuni Vabaduse sillani ja tagasi. Sel ajal, kui ma seal jooksin, siis mul tekkis suur-suur igatsus päris jooksuvõistluse järele. Pole ju tänavu ühelgi võistlusel osalenud, kuid ma ei saa öelda, et mu vorm lubaks käesoleval hetkel suvalistest võistlustest osa võtta. 2 kuud toas istumist + 20 kg šokolaadi söömist on mu jooksuvormile laastavalt mõjunud. Mistõttu ei saa öelda, et tänanegi jooks oleks imelihtne olnud. 

Jooksu lõpuks olin ma aga kena värviline ja õnnelik, et see läbi sai. Veel jäi oodata kõigi jooksul osalejate finišeerimist, et siis üheskoos korraldada tõeline värvidisko. Vot see oli küll lahe lõpp nimetatud jooksule.

Kas ma edaspidi läheks sellele jooksule? Tõenäoliselt mitte. Sain maigu suhu, kuid minusugune varasem jooksuhunt ihkab ikka tõelist võistlust. 

Rääkides natuke muud juttu ka, siis vahepeal oli mõtteid maratonil osalemise suhtes igasuguseid, kuid praegusel hetkel olen kindel, et maratonile ma sel aastal siiski ei lähe. Maraton nõuab järjepidevat treenimist ja minu eelnevad 2 kuud on selle võimaluse kustutanud, lisaks ootab mind umbes 3,5 nädalane õpimaraton veel ees, kuna peale ülikooli lõpetamist on vajalik kandideerida residentuuri. Ühesõnaga 3 kuuline auk treeningust ei luba mul maratonile ennast kirja panna. Siiski olen tõenäoliselt 13.septembril SEB 1/2 maratoni stardis ja elan vingetele maratoonaritele (sh Margit, Kaili, Annaliisa) täiega kaasa.

Heateo jooksule

Allikas

Homme toimub Tartu Tähtvere Spordipargis Heateo jooks. Tegemist on puhtalt heategevusliku üritusega, mille eesmärgiks on aidata ülekaalulistel lastel jõuda tervislike eluviisideni. Registreerimine jooksule on tasuta, kuid stardinumbri kättesaamisel palutakse teha vähemalt 1 euro suurune annetus, millele ravimfirma TEVA lisab 5 eurot iga osaleja kohta.

Varem ei ole ma nimetatud üritusel osalenud, kuid Tähtvere spordipargis olen korduvalt käinud jooksmas, uisutamas ja suusatamas. Minu jaoks tähendab Heateo jooks ka niinimetatud jooksuhooaja algust. Kindlasti ei lähe ma homme sinna aega jooksma, vaid eelkõige heategevuslikel eesmärkidel ja ka sellepärast, et pakkuda vaheldust juba väga tüütuks kujunenud lõpueksamiks õppimisel. 4,5 nädalat olen õppinud hommikust õhtuni ja siiani ei ole õnnestunud materjalile tiiru peale teha. Loodetavasti eksamipäevaks olen seda jõudnud.

Tule sina ka!

Rohkem infot siit.

Jutte jooksurajalt ja selle kõrvalt

Kuigi viimasel ajal pole jooksmisest palju juttu olnud, siis tahan öelda, et ma pole jooksmist sugugi ära unustanud. Hoolimata kiirest elutempost üritan endiselt nädalas kahel-kolmel korral jooksmas käia. 

Kevad on täies hoos. Käisin täna õhtupoolikul pärast suuremat vihmasadu jooksmas ja see oli omaette huvitav kogemus. Esiteks oli tore see, et ilmselt suurem osa jooksurahvast oli eilsest jooksuvõistlusest väsinud, et olin rajal ainuke jooksja ja üks vähestest inimestest. Siiski ei saaks öelda, et liiklus rajal oleks väga hõre olnud: rajale olid tulnud tuulist ilma trotsides vihmaussid, teod ja üks üksik sisalik. Ühel hetkel vaatasin teelt kõrvale murule ja seal silmitses mind üks priske kärnkonn. Järgmisel hetkel pidin tegema suure hüppe, et mitte astuda peale paarituvatele konnadele. Ja siis oli seal veel konnasid. Vihma järgselt oli puude vahel tunda mõnusat kevadist lõhna. Noored naadivarred ja väikesed võilillelehed. Oh, kui vahva aeg see kevade! Kui ma ei peaks toas õppimisega tegelema, siis ma veedaks ilmselt tunde looduses. 

Vahva oli tänase jooksu juures veel see, et pulss oli päris mõistlik. Ok, tempo oli aeglane, kuid mulle meeldis see! 

Mainin veel ära, et hakkasin uuesti kohvi jooma, kuigi varasemalt mu keha on selle liiga pööraselt reageerinud. Aga ma ei suuda seda metsikut 3,5 aasta materjali läbi võtta, kui ma pidevalt unega võitlen pean. 

Lõpetuseks üks soovitus: kel vähegi aega, mingu välja kevadet nautima ;)

Allikas

Eesti jooksjate lood

Sõbranna K. tegi mulle väga vahva sünnipäevakingituse, raamatu "Eesti jooksjate lood". Kahjuks alustasin käesoleval nädalal tõsist lõpuspurti ehk lõpueksamiks õppimist, mistõttu jääb raamat südasuvist aega ootama. 

"Kui tegime sporti, siis tegime seda kogu hingest ja kõvasti. Kui aga puhkasime, siis ka puhkasime hästi." Raivo Mägi

Nüüd aga lähen edasi õppima, et saaks suvel mõnusalt head raamatut lugeda.

Võru-Kubija terviserada

Viimane postitus ei kõlanud kõige positiivsemalt. Õnneks olen praeguseks tervenenud ja tegelikult juba kohe pärast ravimi manustamist hakkasin ennast paremini tundma.

Viibin praktika tõttu praegu Võrus. Kui täpne olla, siis kesklinnast ~5 km eemal Kubija järve ääres. Mõnel päeval saab praktikapäev üpris kiiresti läbi ja olen üritanud ümbruskonnaga tutvust teha. Näiteks eelmisel nädalal, mil oli imeilus päikesepaisteline ilm, läksin külavaheteedele jooksma-uitama, kuid pidin peagi "saba jalge vahel" tagasi tulema, kuna 2 koera tahtsid mind sõna otseses mõttes nahka pista. Sellest alates hakkasingi otsima muid väljundeid, mida ja kuidas vaba ajaga peale hakata. 

Oma üllatuseks avastasin, et Kubija hotell-loodusspa paikneb minu praegusest elukohast umbes 1 km kaugusel. See on kindlasti spa, mille veemõnusid kavatsen ma lähinädalatel nautida. Veel leidsin Internetist viiteid Võru spordikeskuse kohta, kus on jõusaal, rühmatreeningute võimalused, aga ka ronimissein. 

Eile avastasin aga vahetult Kubija loodusspa läheduses Võru-Kubija terviseraja. Täna läksingi rajaga põhjalikumalt tutvuma. Päevad pole vennad ja kahjuks jõudsin rajale alles siis, kui hakkas juba pimenema. Aga imeilus männimets ümbritseb tervet terviseraja kompleksi, kõva ja pehme kattega jooksu-suusarajad. Kirjade järgi on lisaks eelmanitutele oodatud ka rulluisutajad, motorollerdajad, jalgratturid. Võimalik on ka mobiilset orienteerumist harrastada. Mitmes kohas raja kõrval on jõusaali atrebuutikat. Veidi kurb, et telefoni kaasas ei olnud, et saaks teile seda kõike paremini edasi anda. Suvel oleks seal ideaalne sportida, sest läheduses on Kubija järv, kus võiks pärast mõnusat  trenni suplemas käia.

Loodan nimetatud rajast lähiajal veidi pilte teha. Praegu peate leppima aga ühe Internetist leitud pildiga.

Allikas

Võrukad, teil on tõsiselt vedanud ;)

Eesmärgid aastaks 2015

Tegemist on minu jaoks väga olulise aastaga. Nimelt on kohe-kohe lõppemas ülikool ja sestap on käesoleval aastal kool ja sellega seonduv minu jaoks prioriteet number üks. Mõned eesmärgid aastaks 2015:

1. Tahan ülikooli edukalt ära lõpetada. Alles jäänud poole aasta jooksul on mul vaja teha praktika kolmes aines + lõpueksam. See tähendab päevast-päeva intensiivset õppimist, kuna lõpueksamil on 3,5 aasta materjal. Selle kõige tõttu kardan, et satun järgmiste kuude jooksul harvem siia blogisse.

2. Tahan soovitud erialale sisse saada. See eeldab samuti metsikut õppimist.

3. Tahan treeningutes olla võimalikult järjepidev. Elan põhimõtte "terves kehas terve vaim" järgi.

4. Lugeda palju ilukirjanduslikke teoseid. Tõenäoliselt lükkub konkreetne eesmärk suvesse.

5. Olla avatud erinevatele teadmistele. Usun, et laia silmaringi olemasolu nii minu valdkonnas kui  üleüldiselt tuleb alati kasuks.

6. Loodan, et tööl käimine ei sega minu lõpueksamiks ja sisseastumisteks valmistumist.

7. Suvel või hiljemalt sügisel võiks võtta osa mõnest toredast rahvaspordiüritusest. Hetkel ei ole ühtegi mõtet selles vallas ja kuna antud poolaastal on minu prioriteet nr 1 kool, siis ongi parem, kui ma liiga palju võistlustele ei keskendu. 

8. Toitumine vajab kindlasti edasist põhjalikumat jälgimist, kuid ilmselt käesoleva poole aasta jooksul ei heida ma liigset magusa tarbimist endale ette. Aju vajab seda.

9. Korduspunktid aastast 2014. Tahan iseseisva eluga kenasti edaspidigi hakkama saada. Mõelda vähem mõttetutest asjadest. Olla positiivse ellusuhtumisega.

10. Olla kultuurne: teater, kino, kontsert. Igatsen väga näha üht head teatrietendust. Ma ei mäletagi, millal viimati sai teatris käidud.

11. Leida aega lähedaste ja sõprade jaoks.

12. Olla endaga igakülgselt rahul. Ma usun, et see punktike ei ole oma tähtsuselt sugugi vähem oluline. See puudutab nii väljanägemist, edusamme koolis, spordis ja muud.

13. Pärast lõpetamist ja sisseatumiskatseid tahaks teha ühe mõnusa soojamaareisi. Veel ei tea, millal ja kuhu võiks minna.

14. Proovida midagi uut ja põnevat. Pean siinkohal silmas trenni, võistlust, toiduainet.

15. Oska puhata! Mul on viimasel ajal sellega probleeme, et ma olen enda elu nii ära planeerinud, et mul ei ole aega puhkuseks või kui on, siis kõik elu liigub virr-varrina silme eest läbi.

Lõpetuseks näitan jõulukingitust, mille sain lähedastelt ja mille üle olen super rõõmus! Aitäh :)

Minu jõulukink: C. McDougall raamat "Jooksjana sündinud",
minu esimesed ujumisprillid Speedo, minu esimesed CEP
kompressioonsäärised.

Mõnus päev

Tänane päev oli väga mõnus. Esiteks sain eksamihinde teada. Teiseks tegin kosutava jooksutrenni. Võrreldes eilsega oli nagu öö ja päev. Tõesti hea oli joosta. Pulss oli pisut kõrge, kuid ajan selle liiga paksu riietuse süüks. Kolmandaks tegin päeva teise trenni - ujusime S-ga 1,250 km. Mingil hetkel hakkas ka lund väljas sadama ja suur tahtmine oli uuesti välja jooksma minna. Aga see oleks juba liig, mis liig. Trenni mõttes oli suurepärane päev. Lisaks kinkis sõbranna K tasuta kinopiletid kahele naisteõhtule. Nii lahe, juba ootan homset.

Avastasin, et Pekist priile enam registreeruda ei saa, kuna kohad täis. Ju pidi nii minema. Ma tegelikult olengi veidi liiga hõivatud oma projektide, töö ja jõuludega.  Võimalik, et teen Pekist prii Miina eriürituse.

Vot nii mõnus päev oli; allikas

Lugu maratonist

Allikas

Mõtlesin, et räägin Teile enda loo maratonist ehk sellest, kuidas jõudsin mina esimese (jooksu)maratonini ja millised mõtted on mul seoses sellega praegu.

Olen läbinud ainult ühe täispika maratoni ja selle tegin teoks 23-aastasena 2013.a septembris Tallinnas. Tegelikult ei olnudki maratoni läbimine minu jaoks omaette eesmärk, pigem oli see vaid üks osa suurest plaanist. Aga räägime siis kohe algusest.

See oli 2012.a, mil olin hakanud iganädalaselt Heidi blogi lugema ja seeläbi jõudsin veel ühe ägeda spordiblogijani, kelleks on Annaliisa. Annaliisa kirjutas siis, kuidas ta läbis Linnajooksude sarja ja kui vahva see oli. Lisaks sai ta sarja läbimise eest TASUTA uued jooksujalanõud.

Praegu võib tunduda see pentsik, kuid just nende tasuta spordijalanõude pärast võtsin minagi  Linnajooksude teekonna ette. Tundub suhteliselt tobe põhjus, aga üpris hea motivaator, et mitte sarja katkestada. Nii ma siis kogusingi informatsiooni sarja erinevate osavõistluste, hindade ja kõige sellega seonduva kohta. Plaan oli ju lihtsalt see sari läbi teha ja kui õnnestub, siis ehk mõnel võistlusel jooksen hea aja ka.

Registreerisime (koos elukaaslasega) enne 2012.a jõule esimesele maratonile.  See oli väga kummaline ja aukartustäratav tunne, kuna pikim distants, mille olin varem korraga jooksnud, oli vaid 12 km. Isa pidas mind sõna otseses mõttes hulluks, et lähen ennast maratonile "tapma" ja seda vaatamata minu püüdlustele seletada, et mul on aega maratoni LÄBIMISEKS ju 7 h (jõuab kenasti jalutadeski selle läbi). Imestasin, et just tema on antud ettevõtmise suhtes nii negatiivselt meelestatud, kuigi ta on isegi paaril korral Tartu suusamaratonil (63 km) osalenud. 

(Neile, kes ei ole täispikal maratonil või poolmaratonil osalenud, aga kel plaan seda teha, soovitan minna sinna koos mõne jooksmisest huvituva tuttavaga. Ei, see ei tähenda seda, et te peate 21,1 või 42,195 km kõrvuti jooksma. Palju olulisem on see emotsionaalne tugi enne ja pärast võistlust.)

Olin küll varasemalt jooksmisega tegelenud, kuid regulaarset treenimist alustasin just 2013.a jaanuaris vahetult peale maratonile registreerimist. Üleüldse oli see hulljulge temp nii vähese jooksukilometraažiga maratonile minna (enne maratoni olin kokku jooksnud 510 km 2013.a jooksul). Aga ma kordan veel, plaan oli ju mahtuda 7 h sisse. Ja kui suudan enam-vähem normaalselt joosta, siis miks mitte joosta alla 5 h. 

Nagu ma mainisin, siis 2013.a aasta alguses treenisin tõepoolest üpris regulaarselt kindla kava järgi. Linnajooksude sarja esimesed 2 võistlust läksid päris kenasti: Olümpiajooks ajaga 56:27 ja minu esimene poolmaraton ehk Rakvere ööjooks ajaga 2:04:38. Suvel kadus mitmel erineval põhjusel regulaarsus minu treeningutes ja ehmusin augustis toimuval Narva energiajooksul päris ära, kui 21,1 km tundus nii võimatult raske. See oli ju ainult kuu aega enne minu maratonidebüüti. Sellest hetkest alates hakkasin veel enam informatsiooni maratoni kohta koguma. Hirm ja ärevus maratoni ees kasvas ja kasvas. 

Nädal enne maratoni toimus veel sarja 4. jooks (Kahe silla jooks Pärnus), antud võistlus kulges juba paremini, kuid ei saa võrrelda 9 kilomeetrit 42,195 km-ga.

Lõpp hea, kõik hea. Jooksin maratoni läbi 4 h 51 minutiga, aga kindlasti oleks saanud parema aja, kui ma poleks esimest ringi (Tallinna Maratonil joostakse 2 x 21,1 km) suures eufoorias liiga kiiresti jooksnud. Teisel ringil maksin selle eest korralikult lõivu. Loe vahetuid emotsioone siit.

Vahetult pärast esimest maratoni

Praegusel hetkel mõlgutan uusi maratoni mõtteid, aga mitte enam niisama läbimise korras, vaid tahaks midagi enamat. Ma usun, et maratoni läbimine mistahes ajaga on alati ületus, eneseületus ja see väärib tunnustamist. Kui mitte teiste, siis enda poolt kindlasti. Kardan, et seoses minu ülikooliõpingute lõppemisega kevadel 2015.a võib see saada väikeseks takistuseks korralikuks maratoniks treenimiseks, kuid elame-näeme. Hetkel ei luba, et olen 100%-lt 2015.a septembris SEB Tallinna Maratoni stardis.

Mul on eesmärk seoses maratoni jooksmisega. Võib-olla tundub see rumal/tobe/hulljulge see siin blogis välja hõigata, veel enne, kui uus hooaeg on korralikult pihta hakanud, kuid teen seda sellegipoolest. Kindlasti mõtlete, et millist aega ta kavatseb nüüd ületada? Kas paljude jaoks ihaldatud 4:00 h piiri või võtab pisut tagasihoidlikuma eesmärgi (a la 4:15, 4:30 jne)? Kuigi kiiremaid ja kiiremaid aegu on alati põnev joosta ja seda kavatsen minagi teha, siis minu eesmärgiks pikemas perspektiivis pole see sugugi mitte. Samuti ei pürgi ma kõige enam maratone läbinud naiste/meeste edetabelisse. Ok, ütlen välja. Ma unistan sellest, et kunagi saaksin ma olla mõnel ägedal maratonil tempomeister. Võib-olla see jääbki unistuseks, aga minu arvates on see isegi ägedam, kui joosta mõnel võistlusel nö "kõva" tulemus. 

Septembris, kui ma käisin SEB Tallinna 1/2 maratonil, siis ei läinud ma sinna üldse aega jooksma. Ma läksin sinna lihtsalt jooksma, sest jalg oli terve suve mulle probleeme valmistanud. Konkreetsest võistlusest mäletan, kui äge oli minu kõrval jooksvatele maratoonaritele kaasa elada. Ma usun, et paljud maratonijooksjad teavad seda tunnet, kui keegi sind hea sõnaga raskel teekonnal aitab, kuid mulle pakub nendele tublidele inimestele kaasaelamine emotsionaalselt sama palju.

Tempomeistrid - allikas

Tempomeister - allikas

Isegi, kui see "salaunistus" kunagi ei täitu, siis unenägudes olen juba mitmel maratonil tempomeistriks olnud :D

Rademari sügistervitus - #100blogipäeva (94/100)

Juulikuus, mil Rademar tegi mulle kena kingituse, jäid mulle silma just Röhnisch shape-tüüpi treeningpüksid. Ma armusin neisse täielikult. Minu esimestest Röhnisch pükstest saab lugeda siit.

Nüüd nädala eest tervitas Rademar mind sügise alguse puhul uute Röhnisch shape (Keyla) pükstega. Ma ei teagi, kummad on ilusamad, kas need uued püksid või suvel kingitusena saadud püksid. Fakt on see, et nad on imeliselt mugavad, ilusad ja supervormivad. Minu arvates on sellised püksid iga tüdruku unistus.

Ainuse miinusena uute pükste puhul tooksin välja selle, et pükste koomale tõmbamiseks on uutel (Keyla) pükstel kumm, minu esimestel Röhnisch pükstel on aga nöör, mida on mugavam siduda.

Mulle meeldib Röhnisch shape pükste puhul just see, et nad on väga omapärased ja ilusad, kuid mitte liiga edevad. Olen mitmel korral veendunud, et Röhnisch püksid on ideaalsed nii jooksurajal kui ka jõusaalis.

Oma silmaga on võimalik pükse näha Rademari poes.

Rademar, suur-suur aitäh! 

Kingikotis oli veel midagi põnevat, kuid sellest räägin juba järgmisel korral.

Uduvihma lummuses - #100blogipäeva (93/100)

Mulle meeldib väga uduvihmas joosta. Minu ja ilmselt kõigi uduvihma nautlejate arvates oli täna absoluutselt ideaalne ilm jooksmiseks. Võrreldes eilsega oli tuul vaibunud ja oli mõnusalt soe. Esialgu imestasin, et suhteliselt palju jooksusõpru oli pimedas vihmas vastu jooksmas, aga mõne aja pärast ei imestanud enam. Nii mõnus ilm ju!

Allikas

Pulss oli täiesti normaalne, tempo oli jõukohane ja üldse oli üle hulga aja väga mõnus trenn!

Kui nüüd järele mõelda, siis ilmaolude poolest on minu arvates kõige mõnusam joosta uduvihmases pimeduses, kevadel esimeste soojade päikeseliste ilmadega ja kolmandana meeldib mulle väga lumes joosta. 

Üks tähelepanek veel, mida ma pean endale pidevalt meelde tuletama. Mul on üks väga halb komme. Nimelt, kui ma pean õppima arvestusteks/eksamiteks (ühesõnaga lugema midagi, mida ma meelsamini ei loeks), siis suurest stressist hakkan suures koguses head ja paremat sööma. Sageli lõppeb see sellega, et kui arvestus on lõpuks tehtud, siis kaalun ma 2 kg rohkem ja ma tunnen ennast väga halvasti. Kompulsiivne söömishäire? Võimalik. 

Aga ma vähemalt liigun üha enam selles suunas, et ma üritan ennast sellest "stressist" äratada ja  motiveerin õppimises pausi tegema. Olen aru saanud, et see 1-1,5 h, mille ma kulutan trennile, ei ole nii suur ajakulu, et väga palju jääks lugemata/õppimata.

Terves kehas terve vaim ju!

Nädala kokkuvõte (29.09 - 5.10) - #100blogipäeva (90/100)

Nädala märksõnadeks on külmetushaigus, vitamiinikuur ja Rademari sügistervitus. 

Esmaspäeval sarnaselt eelmisele nädalale käisin vesiaeroobikas. Lisaks ujusin iseseisvalt 500 m rinnuli. Vesiaeroobikast kirjutasin lähemalt siin. Vesiaeroobikat andis sel korral asendustreener ja nagu ma kolmapäevases postituses kirjutasin, siis trenn mulle väga ei meeldinud, kuid higistama ajas ikkagi.

Teisipäeval käisin koolis rattaga ja ilmselt sel hooajal jääbki see viimaseks rattasõiduks, kuna nii külm oli. Karta on, et külmetumine toimus just rattaga sõites. Enne päikese loojumist tegin ühe kiirema jooksutiiru. Kokku läbisin 7 km 45min jooksul, tempo 6:29 min/km. Nõmedalt tuuline ilm oli. Millal need sügistormid mööduvad?

Kolmapäevast -  reedeni olin kimpus kurguvalu ja nohuga. Samal ajal alustasin ka multivitamiinide kasutamist. Loe siit. Ei taha küll ära sõnuda, kuid tänaseks olen endale üllatuseks terve, suurem haigestumine läks minust õnneks mööda. Ei tea, kas vitamiinidest oli ehk abi!? Nendel kolmel päeval kõndisin päris normaalselt.

Laupäeval käisin Auras ujumas. Plaanisin haigestumise tõttu küll rahulikumalt võtta, kuid peale 500 m läbimist tundus mõttetu basseinist nii vara lahkuda. Ujusin veel 250 meetrit ja ikka jäi lahjaks. Pidin veel 250 meetrit ujuma ja saigi 1 km ujutud. Aeg: 36 min. Valdavalt ujusin rinnuli. 

Täna (pühapäeval) jooksin tavapärasel kergliiklusteel. Kuna jooksusõbrad jooksid valdavalt laupäeval Tartu linnamaratonil ja sügisjooksul, siis kergliiklusteel oli jooksjaid väga vähe näha. Tahtsin ühe pikema aeglasema jooksu teha, kuid tugeva tuule tõttu oli ilm jällegi kuidagi ebameeldiv, mistõttu pidin jalgu kiiremini liigutama. Läbisin 9 km, aega kulus 1 h. Tempo: 6:39 min/km, keskmine pulss 158x/min. Lisaks tegin 30 päeva jõuharjutusi. Kogemata kordasin sama päeva nagu eelmisel nädalal. Tuleb tunnistada, et kui järjepidevalt iga päev neid harjutusi ei tee, siis on näiteks planki oluliselt raskem hoida.

Kokku olin aktiivne: 49,95 km, 8h 29 min

Jooks: 16,04 km (1h 45 min)

Ujumine: 1500 m (56 min 20 sek)

Vesiaeroobika x 1

30DC jõuharjutused x 1

Uuel nädalal on ühes aines arvestus + nädala lõpus olen 3 päeva ühel erialasel koolitusel. Karta on, et trennitunde jääb seetõttu vähemaks. 

Tore üllatus tabas mind reedel, kui sain Rademarilt sügise alguse puhul kingituse. Selline tore üllatus muutis terve päeva ilusamaks. Aitäh, Rademar! Loodan järgmise nädala lõpus või hiljemalt ülejärgmise nädala alguses lähemalt rääkida, mida kingikotist leida võis.

SEB Tallinna 1/2 Maraton - #100blogipäeva (79/100)

Enne jooksu

Nii naljakas kui see ka pole, siis olen varasemalt viiel korral jooksnud SEB Tallinna Sügisjooksul (10 km) ja eelmisel aastal jooksin SEB Tallinna Maratoni (42,195 km), kuid kordagi ei ole Tallinnas võistelnud poolmaratoni distantsil. Ometi maratoni käigus jooksin poolmaratoni rajal ja seda siis kaks korda.

Koheselt peale maratoni läbimist eelmisel aastal võtsin plaani joosta järgmisel aastal poolmaratonil. Tulenevalt minu vasaku jala hädadest otsustasin seekord minna poolmaratoni distantsile mitte võistlema, vaid pikema trenni mõttes rada lihtsalt läbima. 2 päeva varem tehtud väike kerge jooks andis indu juurde, et ehk on tõesti võimalik valuvabalt joosta. Rutates sündmustes ette ma jooksingi terve jooksu ilma valuta ja tänase päevani pole luuümbrisepõletik endast märku andnud. Ptüi, ptüi, ptüi (sülitan 3 korda üle vasaku õla).

Sel korral ma erilisi ettevalmistusi poolmaratoniks ei teinud. Kusjuures pastat käisime küll söömas, isegi kahel korral, kuid esimene kord tegime seda 2 päeva enne poolmaratoni, kuna premeerisime ennast remondi lõpetamise puhul ja teisel korral vahetult pärast poolmaratoni läbimist Vapianos enne koduteele minekut. Peedimahla ja selle kontsentraate seekord ma ei tarbinud. Mineraalvett jõin ainult ühel korral nädala alguses, aga viinamarjamahla jõin küll.

Võistlusele (üritusele) eelneval päeval ja nädalal oli päris palju tegemist. Kui nädala sees tegelesime remondiga, siis laupäeval võtsime ette suurema koristuse kodus ja peale seda läksin vanematele appi õunu korjama. Õhtuks olin sellest rassimisest päris väsinud, jõudsin veel spordikoti järgmiseks päevaks kokku panna. Uinusin õhtul kiiresti ja magasin sügavalt. Äratuskella helisedes olin kiirelt püsti, sest juba 45 min pärast oli vaja kodust lahkuda, et rongile jõuda.

See on ainult üks kastike

Kaalusin veel, kas võtta nokamüts ja Footbalance sisetallad kaasa. Nokamütsi võtsin, kuid sisetallad jätsin seekord koju, kuna värskelt oli meeles esmaspäevane trenn, mis oli väga ebameeldiv. Ja ma ei süüdista antud juhul taldasid. Nokamütsi ma aga pähe lõpuks ei pannudki.

Jõudsime kenasti 5 minutilise varuga rongijaama, kuid mida ei olnud, see oli rong. Umbes täpselt kl 7:30 rong siiski saabus ja asusime minu ning mu kaaslase jaoks uut põnevat Elron reisirongi uudistama. Näeb tõesti kena ja uhke välja, kuid toolid ei ole pikema sõidu jaoks kõige mugavamad ja ergonoomilisemad. Rongis trehvasin ka Margitit, kes suundus rekordi mõtetega samuti poolmaratonile. Ja võin öelda, et enda hooaja tippmargi ta Tallinnas jooksiski.

Vahepeal tegi rong peatuse Jõgeval ja meie ning kaassõitjate üllatuseks venis peatus seal 35-40 min pikkuseks, sest teel olid mingisugused taristu probleemid. Kartsime, et kui seisak venib veel pikemaks, siis ei jõuagi jooksma või läheb väga kiireks.

Vaatamata väikesele seisakule jõudsime Tallinna ca 1h 20 min enne starti. Kiirelt liikusime oma kompsudega Vabaduse väljakule, kust saime stardimaterjalid. Andsime kogutud Activia korgid üle ja meile ulatati stardinumbrid, poolmaratoonlaste kotike + Activia särk (tegemist ei ole kahjuks jooksusärgiga, aga pole hullu).

Enne starti jõudsime veel süüa banaani ja korduvalt tualetis käia. Järgmisena rivistusime stardikoridoris üles, sest tahtsin mööduvatele maratoonlastele kaasa elada. Nii äge oli see, hoidsin ennast tagasi, et pisar ei tuleks silma. Nähes maratoonlasi meist möödumas tundsin ma jälle seda ägedat maratoni tunnet, mis eelmiselgi aastal. Lihtsalt peab maratoni jooksma, et teada, mis tunne see on. Sõnadesse on seda raske panna.

Üldiselt olin ürituse suhtes seekord päris rahulikult meelestatud. Ei tiksunud mul peas mingisuguseid eesmärke. Otsustasin vaadata, kuidas läheb. Kui vaja, siis kõnnin, kui vaja, siis rooman. :P

Ja anti stardipauk. Reaalsuses seisime või kõndisime aeglaselt ca 1 min paigal. Jah, ma sain üle stardijoone alles 1 min pärast stardipauku. Ja siis hakkasin vaikselt ennast liigutama. Väga paljud jooksid mööda, kohati oli tunne, et ma jään viimaseks, aga mul oli suva. Esimese kilomeetri läbisin ajaga 6:29 min/km. 10 esimest kilomeetrit oli küll tunne, et ohh küll need kilomeetrid lähevad kiiresti.

Igas joogipunktis haarasin oma tavapärased 2 veetopsi: üks joogiks ja teine pähe. Kraadiklaas näitas 18*C ja üha soojemaks läks. Jõudsin veel mõelda, et oli vaja need kompressioonsäärised jalga panna, isegi on päris soe. Täna võin aga öelda, et ilmselt tänu kompressioonsääristele ma ei ole tundnud peale poolmaratoni absoluutselt mingit lihasvalu. Tõesti hämmastav!

Peale 10 km haarasin igaks juhuks esimese geeli, kuigi kõht ei olnud üldsegi tühi. Seekord kasutasin SIS õunamaitselist ja troopilist geeli. Kaasas oli ka üks magneesiumi ampull. Mg ampulli neelasin 15. kilomeetril alla, kuna jalad muutusid kuidagi loiuks ja teise geeli manustasin 18.-19. kilomeetril. Tee peal pakuti Squeezy nimelist geeli, mille haarasin lihtsalt mälestuseks kaasa. Ei riskinud uut geeli proovida.

Umbes 10 km paiku hakkasin rohkem maratoonlasi märkama, kelle halli rinnamärki nähes toetasin paari hea sõnaga. Nii tore oli, et paljud naeratasid või soovisid vastu midagi head. Ma tean seda tunnet, kui mõni võhivõõras inimene ütleb sulle maratoni ajal midagi julgustuseks. See annab jooksule nii palju juurde. Just maratoni puhul!  Siinkohal kutsungi üles teisi jooksjaid (eelkõige poolmaratoonlasi), kes jooksevad paljudel võistlusel maratonijooksjatega samal ajal ja rajal. Leidke see moment ja tervitage neid tublisid inimesi.

Kilomeeter-2 km enne tagasi keeramist nägin enda eelmise aasta 5:00 tempomeistrit Valdo Jahilot, kellel sellelgi aastal oli kaasas arvukas grupp maratoonlasi. Tervitasin teda ja ütlesin, et nii tore oli tema grupiga eelmisel aastal joosta. Valdo rõõmustas ja soovis mulle head jooksu.

Jooksin edasi ja tunne oli hea. Umbes 14-15. kilomeetrist alates ei joostud enam nii palju minust mööda, hoopis mina püüdsin teiste selgu. Ja see tunne on hea. Nägin veel mõnda maratoonarit ja tervitasin.

15.kilomeetrist muutusid jalad tõepoolest pisut töntsimaks, manustasin magneesiumit. Seekord oli see eriti läila maitsega ja väga mõnus see ei olnud. Mõtlesin korra, et kas tõesti eelmisel aastal jõudsin ma 2 ringi joosta. Tol momendil olid mu jalad nagu eelmise aasta maratoni 34.kilomeetril.

Jooksin aga edasi. Peagi tuli munakivine raske tõus vanalinna. Oh, mulle see koht üldse ei meeldi. Möödusin tol momendil maratoni 4:45 grupist ja kuulsin, kuidas tempomeister ütles: "... tempo võib teil langeda kuni 7:30 min/km, meil on 3 minutit varu..".

Jäänud oli veel tehissild ja Šnelli tiigi äärne rada. Seal on ka üpris mõnus joosta, kuna kaasaelajad annavad nii palju juurde. Viimane pööre ja tuleb see kõige vastikum tõus enne Kaarli kirikut. No kohe üldse mulle need tõusud ei istu. Peale tõusu võtsin oma jõuvarud kokku ja panin tuhatnelja finiši poole. Selle paarisaja meetri jooksul ei jooksnud keegi minust mööda, kuid suutsin mööduda paarikümnest inimesest.

Superhea tunne oli finišis olla. Sain medali kaela ja olin väga rõõmus. Jooks ei väsitanud mind sugugi nii ära kui eelmisel aastal Narva poolmaratonil, kus ma jooksin 4 min kehvema aja.

Vapianos ilusat medalit imetlemas

Väga kihvt vihmavarjudega ala oli tehtud lõpetajatele. Läksin korraks sinna ja venitasin ennast pisut. Ulatati 2 veepudelit ja pähklikotike näppu. See pähklikotike oli samuti sellel aastal väga tore idee.

Möödusin maratoonarite VIP-alast. Mõelda vaid, eelmisel aastal istusin isegi seal ja nautisin peale jooksu head ja paremat. Nii äge koht on see. Seal lähedal ulatati mulle kätte ricotta rosinatega kohupiim. Sealt liikusin pakihoidu. Ootasin oma elukaaslast, väga kaua ootasin. Vahepeal piilusin telefoniga finišiprotokolli ja õnneks selgus, et ta oli ikkagi lõpetanud. Ja ta tegi oma uue parima aja, milleks on 1h 36min. Täiesti müstika minu jaoks, kuidas saab nii kiiresti joosta. Õnneks umbes 20 min hiljem me siiski kohtusime, tegime Vabaduse väljakul mõned pildid ja läksime riideid vahetama. Peale seda premeerisime ennast Vapianos pasta söömisega.

Medal kaelas ja olen õnnelik!

Vot nii tore üritus oli see ja kokkuvõttes oli hea trenn! Ja kõige ägedam oli muidugi ilm. Superilm mõnusal päeval.

Palju nänni võistluselt

Võistlus numbrites:

Aeg: 2:09:49 (netoaeg 2:08:57)
Koht: 1880/2674-st
N koht: 553/1095-st
Vanuseklassi koht: 356/707-st
Keskmine kiirus: 6:05 min/km
Keskmine pulss: 177x/min 
Max pulss: 195x/min

Seda kõike kirjutades ja sellel toredal üritusel käies tekkis mul veendumus, et kuigi õppeaasta 2014/2015 saab raske olema, siis üks plaan on mul peas tiksumas. Ma tahan järgmine sügis olla ka nende ägedate inimeste seas ja joosta veel korra maratoni!

Unustatud tegevused - #100blogipäeva (78/100)

Allikas

Täna käisin üle hulga aja Auras ujumas. Tõesti ei mäleta, millal viimati ujulas käisin ja nüüd kui sirvisin Garminit, siis selgus, et viimane sissekanne ujulas ujumise kohta enne tänast on tehtud käesoleva aasta 5.jaanuaril. Uskumatu! Miks ma vahepeal ujumas ei käinud? No tõesti mõnus oli!

Kui eelmistel aastatel olen ujumises pisut viilinud. Mida see tähendab? Olen ujunud 10 x 25 m, siis puhanud ja kordasin eelnevat. Täna aga ujusin 40 x 25 m (1 km) järjest ja seda 40 min jooksul. Ma olen enda üle uhke. Ujusin küll vabas tehnikas ehk vaheldumisi selili, konna ja krooli, aga olen üldiselt rahul. Ja ma polnud peale seda trenni isegi väga väsinud. 

Kroolimise tehnika jätab pisut soovida. Mõte on, et võiks mingilt treenerilt näpunäiteid küsida. Aga esialgu see mõtteks jääb. Äkki uurin Internetist, Youtube-st?! Minu probleem kroolimise puhul on hetkel ilmselt see, et hingan natuke valesti ja rapsin mõttetult palju.

Eile käisin üle pika aja jõusaalis. Jälle üks unustatud, aga tore ettevõtmine. Ühtekokku tegin trenni seal 1h.  Natuke pean uurima ja puurima, mida ja kuidas paremini ja efektiivsemalt teha. Üks tähelepanek veel, minu arvates on jõusaalis käimine ja seal trenni tegemine pigem ehitamine kui lammutamine nagu paljud ütlevad. Aga see selleks. 

Tahaks lähiajal proovida vesispinningut või vesiaeroobikat. Kas keegi minu  blogi lugejatest on vastavates trennides käinud? Ja kui on, siis kuidas meeldis?

Remont läbi ja tagasi rajal - #100blogipäeva (74/100)

Remondi ja jalavalu tõttu võtsin liikumises/sportimises 3 vaba päeva. Õnneks võin nüüd öelda, et põrand on lakitud, uksed/aknad/lagi värvitud ja tapeet seinas. Juhuu!

Vähese liikumise ja sellest tuleneva kurva meeleolu leevendamiseks sõin rohkelt šokolaadi ja pean kurvastusega tõdema, et +1 kg on juures. Mind ei tee õnnetuks see kaalunumber, vaid see, et ma tunnen ennast jälle  nii raske ja kohmakana.

Lõpuks ometi sai täna tuba valmis ja peale seda tegin ühe kena 1,5 h jalutuskäigu linnas. Õhtul läksime veel  elukaaslasega 5 km-sele jooksutiirule. Kas 3 vaba päeva võib nii mõjuda, kuid jalavalu on jällegi kadunud ja tõsiselt mõnus oli joosta! Mulle nii meeldib õhtuti pimedas joosta. Selline Ööjooksu tunne oli jällegi.

Rääkides SEB Tallinna Maratonist. Jah, ma lähen jooksule. Lähen poolmaratonile. Olen loobumismõtted peast visanud. Ma nimelt pole ühestki võistlusest kunagi loobunud ja seekordki ei taha seda kergekäeliselt teha. Ma lähen ja kasvõi rooman selle läbi, kuid medali ma sealt endaga kaasa toon. Ok, tegelt on plaan siis järgmine: kõnnin või jooksen rahulikult ja tunnen jooksmisest puhast rõõmu. 

Ma tean, et SEB Tallinna Maratoni rada on seesugune, kus joostakse rekordeid ja sinna minnaksegi selliste ootustega. Aga mina lähen sinna seekord lihtsalt jooksu nautima, sest ma armastan jooksmist!

Selfie enne viimaseid liimiseid liigutusi

FootBalance sisetallad - #100blogipäeva (68/100)

Allikas

Eilses postituses ja juba varasemalt mainisin, et Rademar kinkis mulle mu enda jala järgi vormitud FootBalance sisetallad. Mis need on ja kuidas nad mind aidanud on? Sellest kõigest on võimalik lugeda antud postituses.

Footbalance System loodi 2003. aastal Soomes, kui füsioterapeut Erkki Hakkala spetsialiseerus jala biomehaanikale. Patsiente ravides tuli ta tõdemisele, et füsioteraapia kõrge hinna, piiratud kättesaadavuse ja klientide vähese teadlikkuse tõttu sisetaldade osas suudab ta ainult murdosa elanikkonnast aidata. See kõik inspireeris füsioterapeut Hakkalat leidma paremaid lahendusi. Esimesed FootBalance sisetallad sündisid tema garaažis.

Footbalance sisetaldade eesmärgiks on parandada tervislikku seisundit suurendades jalgade mugavust. Koostöös eriala spetsialistidega töötas Footbalance välja dünaamilised sisetallad, millele eelneb põhjalik jalauuring. Footbalance sisetallad on 100% personaalsed arvestades vasaku ja parema jala iseärasusi.

Augusti alguses käisin jalaanalüüsi tegemas. Sellest kirjutasin siin.

Väike video jalaanalüüsist ja FootBalance sisetaldade tegemisest:

Suhtun sageli väikese skepsisega toodetesse, mida reklaamitakse  uhkete loosungitega, mistõttu ei kiirustanud koheselt uusi Footbalance sisetaldu proovima. Lisaks sellele oli augustikuu töö tõttu üpris pöörane. Kolmandaks ei riskinud ma enne poolmaratoni uut jooksuvarustust katsetada. Neljandaks on mul väike jalanõude kriis. Enne eelmise aasta maratoni kleepisin ma oma kõige enam kantavate Adidas climacool jooksujalanõude sisetallad Super attak-liimiga kinni, kuna pikemate jooksude ajal häiris mind see, et tallad kippusid paigast nihkuma. Vabandused, vabandused ...

Ideaalis tuleks spordijalanõude tavalised sisetallad eemaldada ja asendada need Footbalance sisetaldadega. FootBalance sisetaldu võib kasutada ka vabaaja jalanõude sees.

Tegin väikese eksperimendi. Käisin pühapäeva (24.aug) õhtul jooksmas. Jooksin 6 km (kodust kesklinna, Riia mäest Tamme staadionini ja sealt tagasi koju). Nädala kokkuvõttes kirjutasin, kui ebameeldiv see jooks oli. Ma olin nii aeglane ja kõht oli ilmselt ka liiga täis. Ei rääkinud ma aga sellest, et jooksin ilma kompressioonpõlvikuteta ja mu haige jalg andis endiselt tunda. Lisaks sellele hakkas ka terve (parema) jala põlv valutama. Kui ma jooksu lõpetasin, olin päris õnnetu. Mul tekkis mitmeid küsimusi. Mis mu jalgadel viga on? Äkki ma ei tohigi enam joosta?!

Õnneks avastasin, et minu Mizuno jalanõudel on sisetallad vahetatavad, mistõttu 25. augustil võtsin julguse kokku ja läksin uusi uhkeid taldu katsetama. Ma tõesti ei osanud midagi eriti oodata. Teadsin vaid, et need tallad on minu enda jala järgi vormitud ja seda minu enda silma all.

Ilm oli küll üpris kehv, terve päev oli sadanud. Eksperimendi mõttes panin samad riided selga nagu eelneval päeval ainult jooksupotased oli teised (seekord siis Mizunod) ja vahetasin sisetallad FootBalance-ite vastu.

Ma ei suutnud seda uskuda. Jooksin sama rada, aga kumbki mu jalg ei hakanud valutama. Jalad olid jooksu lõpuni mõnusad, väsimuse märke ei olnud kusagil. Tempo oli kiirem, pulss oli sama, mis eelneval päeval. Imeline! Kui ma jooksmise lõpetasin, siis oli jalgades endiselt mõnus kerge tunne.

Viimased 4 jooksu olen jooksnud ainult FootBalance sisetaldu kasutades ja ilma nendeta ei kipugi enam jooksurajale. Olen proovinud ka Adidas climacooli taldadele lisaks FootBalancite asetamist. Jalanõus on topelttaldadele vaatamata piisavalt ruumi ja see ei häiri jooksmist.

Minu jalavalu võib mõneti võrrelda nohuga. Inimene ei oska igapäevaselt hinnata, kui mõnus on hingata. Külmetushaiguse korral, kui esineb nohu, siis esmalt hakkab mind häirima asjaolu, et ei saa korralikult hingata. Esimestel nohuvabadel päevadel tunnen ma alati puhtast hingamisest rõõmu. Nii naljakas, aga see on alati nii.

Samamoodi on jalavaluga. Aasta tagasi jooksmas käies ei kaevanud ma kordagi sagedase jalavalu üle. Käesoleva aasta kevadest kimbutab mind aga pidevalt ebaselge jalavalu, mistõttu ma pole kevadest alates ilma kompressioonpõlvikuteta saanud valuvabalt joosta.

25. augustil jooksin esimest korda ilma kompressioonideta ja valutult. Ja seda tänu Footbalance sisetaldadele. See oli samasugune efekt nagu esimestel nohuvabadel päevadel.

Väga oluline on jooksjatel investeerida oma jalgadesse juba enne probleemide teket, mitte hakata hiljem vaevusi leevendama igasuguste imevidinatega. Sestap on väga oluline soetada endale sobilikud jooksujalanõud. Sobilike jalanõude valikut aitab hõlbustada jalaanalüüsi tegemine.

Soovitan kõigil testida, millise jalatüübiga tegu on ja vastavalt saadud tulemustele valida jooksujalanõud ja/või sisetallad.

Olen võtnud nõuks soetada endale sügisel uus paar minu jalale sobivaid jooksujalanõusid, sest ma tahan joosta ilma valuta!

Minu armsad FootBalance sisetallad

Aitäh, Rademar!

Jalaanalüüs - #100blogipäeva (67/100)

Augusti alguses tegi Rademar mulle taaskord põneva pakkumise. Mulle anti võimalus teha tasuta jalaanalüüs Rademari spordipoes ja pakuti minu jala järgi "voolitud" FootBalance sisetaldasid.

Jalaanalüüsi on võimalik teha tasuta Rademari spordipoodides* üle Eesti. Tore on veel see, et jalaanalüüsi tegema minnes ei ole vajalik eelnevalt aega kokku leppida. 

Jalaanalüüsiks tuleb paljajalu astuda huvitavale klaasist mõõteriistale, podoskoobile ning seejärel hinnatakse podoskoobi ja arvuti abil jalatüüp ja jalavõlv. Tehakse jalgadest pildid seistes ja poolkükis, mille järel võrreldakse pilte etteantud standarditega. Analüüsimine koos müüjapoolsete selgitustega võtab aega ca 5-10 min.

Seisan podoskoopial

Jalgade analüüsimine arvutis

Peale jalanalüüsi saadetakse kokkuvõtlik iseloomustus jalgadest pdf-failina e-mailile. Pärast kuu aega ootamist ei olnud jalgade iseloomustus minu elektroonilisse postkasti veel jõudnud, mistõttu võtsin ette järjekordse käigu Rademari poodi, kus tehti mulle uus analüüs ja seekord kulges kõik viperusteta. Aitäh, müüja Kristel!

e-mailile saadetud jalaanalüüsi kokkuvõte

Sain jalaanalüüsi abil teada, et mul esineb ülepronatsioon. See tähendab, et minu pahkluud liiguvad sportimise ajal rohkem sissepoole kaldu. Pildilt on näha, et vasak jalg on rohkem proneeritud sissepoole kui parem. Ilmselt see ongi põhjus, miks esinevad seesugused ebamäärased valud sääre sisemisel pinnal. Sisetaldadest on sellise jalgade väärasendi puhul väga abil. Sisetallad aitavad ennetada vigastusi, vähendavad valu ja tõstavad üldist sooritusvõimet.

Lisaks sellele on mul kõrge jalavõlv, mis võib olla kannavalude põhjuseks. Kõrge jalavõlvi korral on samuti abi toestavatest sisetaldadest.

Mina soovitan jalaanalüüsi kõigile, kes tegelevad jooksmise, käimise või muu spordialaga. Varajane kõrvalekallete avastamine võib aidata vältida vigastuste ja edasiste lisakulutuste teket.

* Jalaanalüüsi on võimalik teha järgmistes Rademari poodides: Pärnu Kaubamajakas, Tartu Lõunakeskuses, Rakvere Põhjakeskuses, Tallinnas Rocca al Mare keskuses, Tallinnas Järve keskuses, Tallinnas Postimaja keskuses

PS: Homses postituses räägin lähemalt FootBalance sisetaldadest!