Rakvere Ööjooks (21,1 km) 2014 - #100blogipäeva (58/100)

Allikas: sport.delfi.ee

Nädala kokkuvõttes juba mõne sõna mainisin, et täiesti arvestatav jooksuärevus oli mul juba mõned päevad enne poolmaratoni olemas. Sellest hoolimata magasin võistluspäeva hommikul kaua, kuna eelnevad päevad olid üpris töised.

Kuna ööjooksu start antakse õhtul kl 21:30, siis tuleb aega jooksuni otstarbekalt kasutada - mitte väga hullult rahmeldada, samas päris niisama ei taha ka istuda. Kohe peale ärkamist vaatasime hommikusöögi kõrvale televiisorist Zürichis toimuvat EM-i, kus parasjagu näidati naiste jooksumaratoni. Mõne sõna rääkisin sellest ka nädala kokkuvõttes. Telerist vaadatud maraton innustab mind millagi uuesti maratoni teekonna ettevõtmist. Milline emotsioon!!

Pärastlõunasel ajal suundusime kolmekesi (mina, minu elukaaslane ja vend) Asian Chefi pasta partyle. Sõime kana- ja aedviljanuudleid. Poisid võtsid juurde ka liha (vastavalt magushapu kana ja eriti vürtsikas siga) ja muidugi viinamarjamahl. Mul on tunne, et seekord tarbisin süsivesikuid enne võistlust just parasjagu ehk siis piisavalt. Peale sööki käisime veel ostukeskuses, muretsesime veel toidukraami. Küll need meesterahvad on ikka näljased :P

Varsti jõudsimegi koju ja täielik rammestus tekkis peale süsivesikute laadungit. Aga enne kui unne vajusime, oli vaja veel pool ampulli peedimahla kontsentraati ära juua. Seekord oli kontsentraadi joomine veelgi vastumeelsem, kuna nüüd ma juba teadsin, mis maitse sel on. Kuidagimoodi õnnestus siiski 35 ml alla neelata + pool Mg-ampullist profülaktika mõttes jõin ka ära.

Pärast väljaskäiku vajusin 1,5 h-ks unne ja peale ärkamist oli juba parem olla. Panime asjad kiirelt kotti ja asusime teele.

Kella poole 7 paiku õhtul alustasime teekonda Rakvere suunas. Esialgu pidime Rakverre minema neljakesi (mina, mu ema, vend ja elukaaslane). Kuna mu emal oli teisi asjatoimetusi, siis läksime kolmekesi. Oleme varasemalt Rakveres mitmeid kordi käinud, kuid niimoodi pole teelt kunagi eksinud. Ühel hetkel avastasime ennast Järvamaal Järva-Jaanis. Ma kartsin, et ei jõuagi Rakverre ja oleme sunnitud oma poolmaratoni jooksma hoopiski Assamallas, kuhu me ka kuidagi sattusime. Õnneks mingi ime läbi (poisid hakkasid kaarti ja GPS-i kasutama) me siiski Rakvere tee jälle üles leidsime ja lõpuks ka kohale jõudsime.

Rakverre jõudsime umbes 1 h enne starti. Parkisime auto ~ 500 m kaugusele stardipunktist. Külastasime põhikohti: tualettruumid, sekretariaat jne. Imestasin, et järjekordi praktiliselt polnud. Väljas oli veidi kahtlane ilm, tibutas vihma. Kaalusin, kas panna pikem pluus jooksusärgi alla. Õnneks ma seda siiski ei teinud. Stardikoridorri minnes kl 21:15 paiku oli vihm üle läinud ja ilma jakita oli täiesti mõnus lühikeses riietuses olla. Minu riietus oli siis järgmine: Ööjooksu särk, lühikesed püksid, kompressioonsukad + aluspesu + Adidas climacoolid + mobiilihoidja, mida ma võistlustel kasutan geelikotina.

Sel aastal läksime stardikoridorri niivõrd hilja, et olime üsna taga ja kui sinna jõudsime, siis tehti juba soojendusvõimlemist. Nii tore oli näha ekraanilt seda punast inimmerd ja olla üks täpike teiste seas. Mul oli tunne, et sel aastal oli vähem panustatud langevarjuritesse ja muudesse taevas lendavatesse objektidesse, kuid elamus oli siiski tore.

Plaan oli joosta enesetunde järgi. Kui start anti, siis rahvamass pani kiirelt minema. Ma üritasin sundida ennast mõistusele. Kiirus tuli alguses kuni 5:45 min/km. Mõtlesin, et vaatan, kuidas ma jõuan.

Esimesed 10 kilomeetrit on toredad rohkete lauljate, tantsijate, kaasaelajate tõttu. Samas on see ka raske, sest kui üritad mitte ennast väga tagant sundida, siis palju inimesi jookseb mööda ja see võib üsna demotiveeriv olla. Siiski möödusid esimesed 10 kilomeetrit päris rutakalt.

Ühel hetkel, kui 10 km rahvas keeras kõrvaltänavale ja rajale olid jäänud vaid poolmaratoonlased, siis algas minu õige jooks. Väga vähe inimesi jooksis minust mööda, pigem olin mina see, kes noppis järjest enam inimesi. Ja see noppimine annab justkui jõudu juurde.

Oma esimese geeli sõin 11-12.kilomeetril, kui rajal jagati Isostar geele. Eelmisel aastal kirjutasin, kuidas mulle see nii väga meeldis. Sel aastal jättis geeli maitse mind üsna ükskõikseks. Päris kogu geeli ma alla ei neelanud, sest kõht ei tundunud üldsegi tühi olevat. Igas joogipunktis võtsin 2 jooki: üks joogiks, teine pähe. Millegipärast olen harjunud iga ilmaga, v.a miinuskraadidega võistlustel nõnda talitlema. Jooksin ka vihmakardinatest läbi. Päris mõnus ergutus oli see.

Umbes 14. kilomeetrist, kui 2/3 teekonnast oli selja taga, siis tundus, et 2 h saavutamine või selle alistamine ei tundugi väga võimatu. Üritasin hoida tempot. Kell trikitas kõvasti, vahepeal näitas tempot 6:22, siis 5:20 jne. Kardan, et pean varsti kellapatarei ära vahetama.

Kuna mul oli kompressioonsukad jalas, siis jalavalu ma ka ei tundnud. Umbes 15 km muutus parem jalg (terve jalg) pisut töntsimaks ja siis neelasin teisegi Mg-ampulli alla. Lisaks magneesiumile oli mul rajal kaasas üks vedelikuna pakutav Turbo-nimeline energiaampull ja SIS-geel. SIS-i ma lõpuks ei kasutanudki. Lihtsalt ei olnud vaja. Proovisin aga Turbo nimelist vedelikku, mis oli Mg-le sarnaseses pakendis ja sarnase magushapuka maitsega. Täitsa meeldis see. Ja kui see ei olnud Turbo energiaampull, mis mind alates 17.kilomeetrist turbo-kiirusel liikuma pani, siis ma ei tea, mis see oli.

Sageli tekib võistlustel kardiovaskulaarselt raskuski. Halb on hingata, kõhus hakkab pistma. Ühesõnaga ei ole kõige parem olla. Mainimisväärne on see, et sel korral mul sellist momenti ei tekkinudki. Jõudsin veel mõelda, et millal raskeks läheb.

Hea oli veel see, et tänavu oli rada juba tuttav. Mäletan, et eelmisel aastal oli raske umbes 19.km-l, kui olime kusagil kaugel äärelinnas täielikus pimeduses.

Mis mind võistluse juures pisut häiris, oligi see, et teatud kohad olid väga pimedad. Mõnes kohas oli vaid kellegi musta kogu enda ees jooksmas näha. Kartsin, et äkki on tee peal ebatasasusi ja kukkumine oleks üsna reaalne. Tõesti, midagi ei olnud vahepeal näha. Õnneks mõnes punktis kohalikud rakverelased valgustasid oma autotuledega teed, mis oli jällegi tore.

Viimasel paaril kilomeetril hakkas alakõht ka pisut valutama, aga eks see ole selle keemia - geelide, kontsentraatide, Mg-i kokteilist.

Hästi tore oli joosta ca 20.kilomeetril, kus avanes pimeduses imeline vaade Rakvere linnusele ja Tarvale. Natuke kultuuri ka pimedusse :D

Viimasel 500-l meetril panin kiirust hoogsalt juurde. Aga tabloo näitas lõpus ajaks 2:00:45. Ma olen tegelikult ülirahul. Tegemist on minu uue rekordiga poolmaratoni distantsil! Parandasin isiklikku rekordit ~4 min.

Kokkuvõttes võib öelda, et see oli üpris hea enesetundega joostud võistlus. Mitte kordagi ei olnud sellist tunnet, et hakkaks kõndima või enam ei suuda. Mulle meeldis see!

Peale finišeerumist riputati medal kaela ja ulatati kopsakas kinkekott. Nägin kaugemal oma elukaaslast, kes oli lõpetanud 18 min varem. Ootasime veel mõnda aega mu venda, kel oli käsil või lõpetatud poolmaratoni debüüt. Meil kummalgi ei olnud telefoni ega autovõtmeid. Telefonid ja isiklikud asjad olid siis autos ja autovõtmed mu venna käes. Kui me seal finišis mõnda aega ootasime, siis tundsin väga muret, kas mu vennaga on kõik hästi. Peale pikka ootamist liikusime siiski auto juurde ja selgus, et vend oli juba 11 min enne mind lõpetanud ja ootas meid juba autos.

Võistluselt saadud nänn

Tegime pimedas mingisuguse monumendi juures veel paar pilti mälestuseks toredast võistlusest ja vahetasime riided.

Sõit koju kulges libedamalt, enam ei eksinud teelt kõrvale. Kella 2 paiku öösel saime koju. Mul oli nii hea meel, et ema oli eelmisel päeval andnud meile veidi ülesoolatud kurgid. Peale sellist võistlust kulusid need kurgid marjaks ära.

Ma arvan, et trenni mõttes ei olnud ma paremini võistluseks valmistunud kui eelmine aasta. Võimalikud sammud, mis aitasid tulemust 4 min parandada:

• kompressioonsukad
• õigel hetkel manustatud geelid, lisaained (Turbo-energiaampull!)
• peedimahla kontsentraat
• võistluspäeva hommikupooliku ja päeva veetsin rahulikumalt kui eelmisel aastal
• tuttav rada
• rohkelt viinamarjamahla

Võistlus numbrites:

Aeg: 2:00:45
 Koht: 904/1279-st
 N koht: 214/448-st
 Vanuseklassi koht: 150/312-st
 Keskmine kiirus: 5:43 min/km

 Keskmine pulss: 182x/min
Max pulss: 196x/min

Skechers 5 km jooks - #100blogipäeva (57/100)

Mitmed postitused ootavad kirjutamist. Lihtsalt pole ajaliselt jõudnud, aga loodetavasti juba õigepea ilmuvad needki.

Täna toimus esmakordselt Skechers 5 km jooks Tartus. Start anti A. Le Coq Spordimaja juurest keskpäeval ja rada kulges Annelinna ja Uue-Ihaste teedel. 

Alustaks sellest, et ma polnud 5 km jooksu suhtes väga positiivselt meelestatud. No mulle tõesti ei meeldi nii kiiresti joosta. Hommikul veel pikalt kaalusin, kas ma ikka tahan täna kiiresti joosta. Kuna võistluse eest oli makstud (4 euri - kõige soodsam võistlus üldse) ja mängus oli kena jooksusärk, siis läksin ikkagi kohale. 

Elan võistluspaigast ca 1,5 km kaugusel, mistõttu oleks kenasti ka jalgsi ja rattaga kohale läinud, kuid mu kaaslane oli eile kõvemat lihastrenni teinud ja polnud suuteline autota minema. No hästi, jõudsime stardipaika 40 min enne stardipauku. Trehvasin Margitit, kel oli plaanis Suvejooksu 10 km võistlusest osa võtta. Respekt talle, et jõuab vahetult peale poolmaratoni läbimist järgmisele pikemale jooksule minna. Margit juhatas mind stardimaterjalide väljavõtu punkti ja sain kenasti numbri, kiibi + flaierid kätte.

Enne jooksu

Teine järjekord oli mõeldud võistlussärgi kättesaamiseks. Vahetult enne mind jagati viimane naiste ja väiksema suurusega meeste särk välja. Milline ebaõnn!? Pakuti küll meeste XL- ja L-suuruses särke, kuid anti ka võimalus, et ehk on võimalik kunagi hiljem särk kätte saada. Päris kurb oleks see, kui ma seda särki ei saaks, kuna see oleks juba teine võistlus sel aastal, kus ma jääks lubatud särgist ilma.

Mis mulle Tartus toimuvate väiksemate võistluse puhul meeldib, on see, et palju spordisõpradest tuttavaid, vanu kolleege, kursakaaslasi jt inimesi näeb. Nii tore on see! Sport ühendab inimesi! Lisaks sellele on võistluse korraldajad ja juhuslikud inimesed võistluselt juba näo järgi tuttavad ja tore on neid aeg-ajalt jälle kohata. 

Tegime Margitiga ka paar pilti enne võistlust.

Margitiga

Veel enne, kui sai stardikordidori mindud, toimus soojendusvõimlemine. Väga pikalt ma seal ei keksinud, kuna kiires korras tuli võtta ette käik tualettruumi. Seejärel suundusin edasi stardikordidori. Minu üllatuseks kohtasin ma järgmisena ühte toredat spordiblogijat, Liisat, kellega olin tutvunud varem tervise-(spordi)blogijate kokkutulekul. Tore oli enne võistlust veel muljetada, sest väike närv oli ikkagi sees. Ka tema jooksis 4 päeva tagasi poolmaratoni ja tundis muret jalgade pärast.

Stardipauk tuli nii äkitselt, et ei saanud arugi, kui järsku hakkasid inimesed liikuma. Kohe alguses hakkasin kiires tempos jooksma, kuid sain aru, et jalad on poolmaratonist endiselt väsinud. Seda väsimust tundsin ma esimesest sammust ja see saatis mind võistluse lõpuni. Lisaks saatis 1/2 võistlust mõõduka tugevusega vastutuul.

Esimese kilomeetri ajaks tuli 4:36 min/km, mis on minu kohta liiga kiire ja see oli ka võistluse suurim viga, millega hakkama sain. Peale esimest kilomeetrist mõistsin, et ei suuda sellise tempoga jätkata, sest hingamine muutus raskeks, kõhus hakkas pista ja üleüldse oli kõik väga halb. Esimesel kilomeetril jooksin väga paljudest mööda, järgmised paar kilomeetrit pidin aga teistele teed andma. Järgmiste kilomeetrite ajad olid 5:15, 5:39, 5:28, 5:07. 

Eelnevalt arvasin, et jookseme minu jaoks tuttaval asfaltkattega rajal, kuid palju oli jooksmist mingisugusel heinasel jalgrajal. Enne jooksu mõtlesin, et joogipunktist ilmselt jooksen niisama läbi, kuid kui kätte jõudis joogipunkt, siis haarasin tavapärased 2 topsi: üks pähe, teine janu kustutamiseks.

Ma tõsiselt kannatasin sellel võistlusel. Ei jõudnud ära oodata kuni lõpp tuleb kätte. Veel enne lõppu tuli vastu Margit 10 km rajal ja vana kolleeg Piret. Ergutasime teineteist ja mul tuli jälle parem jooksusamm sisse.

Vot nii väsinud olingi 50 m enne finišit

Veel enne lõppu karjus mu kaaslane raja ääres, et pane hoogu juurde, tuleb alla 26 min. Ma olin aga nii läbi, et kusagilt ei olnud midagi juurde panna. Lõpetasin ajaga 26:00 min. Tegemist on tegelikult isikliku rekordiga, kuid mõnusast enesetundest oli asi kaugel. Ja kõik võib ilmselt panna liiga kiire 1 km süüks.

Finišis anti joogipudel ja Skechers trenni käterätik kätte. Seejärel suundusin ma esialgu toolile, hiljem murule toibuma. No tõesti raske pingutus oli see!

Kui ma natuke olin toibunud, siis pakuti suppi, saiakest ja leiba. Väga isu ei olnud, mõned ampsud supist isegi võtsin. Õnneks oli mu kaaslane väga näljane.

Peale sööki läksime uuesti raja äärde, et elada kaasa 10-km võitjale Ibrahim Mukungale. Nii võimas keenialane. Paneb kõik võistlused siin Eestis kinni.

Ilm oli terve võistluse ja peale seda üpris tuuline, mistõttu ei tahtnud higisena loosiauhindu ja teisi 10-km lõpetajaid ootama jääda. Margit mainis, et minu nimi oli valjuhääldist hiljem maha hõigatud nagu ma oleks mingisuguse loosiauhinna võitnud. Ütlesin veel oma elukaaslasele, et niikuinii, kui ära läheme, siis loositakse mulle midagi välja ja kui jään siia ootama, siis loodetud võitu ei tule.  Murphy seadus! Aga pole hullu.

Vaatamata sellele, et jooksusärki ma veel ei ole saanud, jooksin liiga tormakalt ja loosiauhinnast jäin ilma, oli tegemist toreda üritusega toredal päeval. Head taasiseseisvumispäeva! 

Nipet-näpet võistluselt

Numbreid võistluselt:

Aeg: 26:00 min           Jee! Uus rekord!
Distants: 5 km
Üldkoht: 53/205-st        Olen rahul!
N koht: 10/63-st            Jeee!

Avg pulss: 184x/min (max 194x/min)

Avg kiirus: 5:13 min/km

Superuudis veel lõppu. Just sain e-maili Skechers jooksu korraldajatelt ja öeldi, et särgi saan ilmselt varsti kätte ja loosiauhind (spordipesugeel) on samuti veel saadaval! Jeeee! Aitäh, treenitus.eu!!

Peale väikest kosumist

Peagi võistlusele - #100blogipäeva (56/100)

Juba ülehomme on järgmine võistlus - Skechers 5 km jooks. Idee võistlusel osaleda tekkis ekspromt, kui märkasin, et 4 euri eest on võimalik kodu lähedal mõnusasti joosta. Boonusena kingitakse ilus jooksusärk ja süüa saab ka! Ojaa, viimasel ajal tõmbab magnetina võistlustele, kus mängus on jooksusärgid.

 Kui ma päris aus olen, siis 5 km võistlus on minu jaoks kõige vähem meeldivam võistlus. Ilmselt seetõttu, et liiga kiiresti peab jooksma ja kui saad selle õige jooksusammu sisse, siis on võistlus juba läbi.

Lähtun jällegi enesetundest. Kui enesetunne lubab, siis teen mõned kiiremad liigutused.

PS! Kui ööjooksu pildid ilmuvad, siis jutustan ka Ööjooksust lähemalt. + mitmest muust asjast tahaks ka rääkida.

Super-Fosti!

Jee! Roman Fosti lõpetas Zürichi maratoni 18. kohaga! Super! Isikliku rekordiga!

Nädala kokkuvõte (11.08 - 17.08) - #100blogipäeva (55/100)

Käesoleva nädalaga võib rahule jääda, kuigi see on üsna kahevärviline.

Esmaspäeval tegin ühe kiirema jooksutrenni. Tegemist oli ühe kiire trenniga enne eesootavat poolmaratoni. Mõtlesin, et prooviks joosta alla 6 min/km. Väikese proovikivina jooksin Riia mäest tempokalt üles. Kokku läbisin 7 km 41min 21 sek-ga. Keskmine tempo: 5:54 min/km. Ütleme nii, et muidu oli trenn üpris jõukohane, aga see Riia mägi oli küll kohutav. Pidin poolel mäel otsad andma. See näitab, et pole mägedega veel väga sõbrunenud. Keskmine pulss: 176x/min.

Teisipäeval olin ma suure osa ajast voodis. Lihtsalt nii väsinud olen sellest Tartu-Viljandi-Tartu sõitmisest ja kiirest tööelust. Õhtul sõitsin jällegi tagasi Viljandisse ja pidin 3 suure kotiga mööda maanteed 3 km korterisse kõndima.

Kolmapäev. Kirjutasin siin oma kehvast trennist pimeduses ja püsivast jalavalust.

Neljapäeval ja reedel tegin kõvasti tööd ja kõndisin marsruudil kodu-töö-pood-kodu. Jõin mitu pudelit Värska mineraalvett, sõin puuvilju ja lugesin teiste postitusi ööjooksu kohta ja endalgi tekkis väike ärevus.

Reede õhtul, mil ma Tartusse tagasi jõudsin, õnnestus mul proovida Beet it peedimahla kontsentraati, millest ma olin varem kuulnud vaid Gätly blogist. Kuna ma ise olin suure osa nädalast Viljandis, siis ema hankis mulle Velospetsi spordipoest nimetatud ampullid. Mainiks, et ühe ampulli (70 ml, vastab 1,5 l peedimahlale) hind on 3 euri. Ema ostis mulle 3 ampulli maitseks. Ühe andsin vennale, teised 2 jagasime sõbralikult elukaaslasega. Kui L. esimese ampulli reede hilisõhtul lahti tegi, siis lõhn, mis sealt tuli, ei olnud sugugi meeldiv. Aga pole hullu. Otsustasime, et jagame 70 ml pooleks, et siis saab võistluspäeval ka ühe pudeli nõnda poolitatud. Ehk siis minu osa oli 35 ml. Kujutate ette, see on ju väike tilk ainult, aga see maitse oli lihtsalt KO-HU-TAV. Eelnevalt oli mulle Velospetsi poest (kui ma neid ampulle tellisin) öeldud, et see on see õige peedimahl, mitte mingi lahja jook, mida poes müüakse. Poe peedimahlad on varasemalt olnud üpris talutava, kui mitte mõnusa maitsega. Kirjeldaks seda maitset veel: soolane-magus jubedus. See oli lihtsalt kohutav! Aga ära ma selle mikrokoguse jõin ja ampsasin kiirelt midagi peale.

Beet it peedimahla kontsentraat; allikas

Laupäeval magasin ennast raskest nädalast kenasti välja. Kui üles ärkasin, siis näidati teleris Zürichis toimuvat kergejõustikku EM-i naiste jooksumaratoni, kus jooksid meie oma kolmikud Luiged ja Evelin Talts. Lihtsalt pidin seda vaatama. Nii äge on omadele kaasa elada, eriti kui antud spordiala on hingelähedane. Eriti võimsad olid esikolmikusse kuuluvad prantslanna Daunay (39-aastane), itaallanna Straneo ja portugallanna Augusto. Nad läbisid 5 km ainult 17 minutiga. Täiesti müstilised naised! Eriti vahva oli see, et keskmine maratoonar oli antud võistlusel 30-40.aastane. See annab lootust, et minulgi on võimalik kunagi oma tulemust parandada, kui mitte EM-le minna :D Nali!

Kui teleülekanne maratonist läbi sai, siis oli mõte minna süsivesikuid sööma. Seda tegime me kolmekesi (mina, vend ja elukaaslane) Asian Chefis kõige maitsvamaid nuudleid süües. Tavaliselt enne pikemat jooksu toimub nn pasta party jooksule eelneval päeval, kuid kuna jooksuni oli veel omajagu aega, siis miks mitte ennast korralikult pastaga laadida. Peale söömist tuli täiega unekas ja järgmised 2 h võtsingi rivitult.

Õhtul ootas minu kolmas poolmaraton jooksmist. Nagu ma eelnevalt mainisin, siis ajalisi eesmärke ei olnud. Ma polnud oma jooksuvormist eriti teadlik, arvestades seda, et mai lõpus toimunud Ööjooksul kõrbesin ma täielikult ja järgmist võistlust (Kõva mehe jooks) ei saa ka tavaliste jooksudega võrrelda. Oluline oli eelkõige nautida Eesti kõige ägedamat spordiüritust. Ilmselt lähipäevil ilmub pikem postitus Ööjooksust. Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et Ööjooks oli endiselt superhüpermegalahe ja läbisin selle päris hea enesetundega oma uue rekordi ehk 2h 00 min 45 sekundiga. Juhuuu!!

Pühapäeval ehk täna ilmselt kasutan transpordivahendina jällegi ratast, natuke kõndimist tuleb ka vast. Aga muidu üritan kenasti puhata poolmaratonist. Ja homme varahommikust olen jällegi Viljandis.

Kokku olin aktiivne: 51,64 km ehk 7 h 23 min

Jooks: 33,26 km (3h 20 min) - olen väga rahul!!

Mõtted enne Ööjooksu - #100blogpäeva (54/100)

Kaalusin täna pikalt, kas minna peale tööpäeva jooksma või mitte. Ühest küljest saavad mu jalad tööl olles nii ehk naa kõvasti vatti. Samas üks kerge sörk-jooks enne Ööjooksu on ehk pisut kosutav?!

Siiski ma läksin jooksma. Jooksin 5 km poolhämaras kuni pimeduseni välja. Pole ime, kui jooksu alustada kl 21.45. Kohati oli päris hirmus siin väiksemal maanteelõigul joosta, kui tee kõrval heinamaalt kostub sahinat ja praginat.

Olin oma kompressioonsukad Tartusse maha jätnud, mistõttu olid sääred üpriski toestamata ja vana mure oli kohe tagasi. Kohe esimesest kilomeetrist alates tundsin ma jälle valulikkust vasaku sääre mediaalse pinna keskmisel kolmandikul. Täitsa hirmus kohe! Viimasel ajal pole ma ilma kompressioonpõlvikuteta julgenud joosta ja olin oma luuümbrisepõletiku juba unustanud. Vana probleem pole aga kuhugi kadunud. Oh häda!

Järgmised 3 päeva pean andma jalgadele nii palju rahu, kui võimalik. Kuigi mind ootab ees 2 pikka tööpäeva, üritan võimalikult palju puhata, juua mineraalidega rikastatud vett ja teha läbi üks valuravi kuur (Deep Relief või Fastum). Tegelikult ei saa seda just kuuriks pidada (3 p enne võistlust).

Kui rääkida eesmärkidest eelolevaks poolmaratoniks, siis tahaks selle hea enesetundega läbida. Ma sel aastal tõesti ei panusta ajalistele eesmärkidele. Ma lihtsalt tahan nautida ühte Eesti kõige ägedamat spordiüritust.


Jagaks teiega oma viimaste päevade lemmikut:

Nädala kokkuvõte (4.08 - 10.08) - #100blogipäeva (53/100)

Antud nädalal sai üsna vähe higistatud (v.a töö ja kuum ilm). Hallid päevad on siis tööpäevad (Viljandis), mille järgselt või eelselt olen ma suutnud ainult kõndida. Pikemad kõndimised on tehtud kaugemal asuvasse poodi.  

Kolmapäev. Teisipäeva õhtust olin tagasi Tartus. Ma olen tööjärgsel päeval sageli täiesti "kutupiilu" ja üldse ei plaaninud jooksma minna. Kuna mu vend tuleb ka oma esimest poolmaratoni eeloleval laupäeval jooksma, siis tänu temale pisut enne kella 22 õhtul läksin siiski jooksma. Tegelikult jooksime kolmekesi (mina, vend ja mu elukaaslane). Hakkasime Tamme staadionil ringe jooksma. Pool ringi jooksime kolmekesi koos, siis pudenes meie seltskond vaikselt laiali. Kokku läbisin 7 km, aeg: 42min 36 sek. Viimase kilomeetri aeg oli 5:08, mis on päris hea. Pulsist ma parem ei räägi. Mulle tegelikult ei istu eriti staadioniringide jooksmine. Ma võin seal joosta paar ringi, kuid edasi hakkab mul igav. Mul on tunne, et liiga palju aega kulub mingi teekonna läbimiseks ja ma lõbustan ennast pideva kella vaatamisega. Jooksu lõpuks olin ma täiesti läbi.

Neljapäeval sõitsin rattaga 9,78 km. Aga see polnud treeningsõit, vaid kasutasin ratast transpordivahendina.

Reedel sõitsin tagasi Viljandisse, kus ma läbisin mõnusas rahulikus tempos (7:28 min/km) 9,1 km. Alguses oli jooks natuke raske päeval söödud šokolaadi tõttu. Alates 2.kilomeetrist hakkas jooks paremini kulgema. Jooksin oma Viljandi kodust Paala järveni, kus tegin 2 tiiru ja siis tagasi. Keskmine pulss 155x/min. Nii mõnus ilm oli! Inimesed sulistasid järves, päike loojus ja mina jooksin oma rahulikku jooksu. Ma nii armastan joosta mõnusas tempos suvel mõnusa ilmaga mõnusa lühikese riietusega. Liiga mõnus jutt.

Mul olid suured plaanid veel nädalavahetuseks (Freeletics + jooks), aga ma lihtsalt ei suutnud midagi enam välja pigistada. Uueks nädalaks mingeid lubadusi ei anna.

Kokku olin aktiivne 39,43 km 5h 44 min

Jooks: 16,44 km (1h 50 min)

Jõuharjutused: 6 min 22 sek

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Täna hommikul läks uni mul juba varakult ära. Pidasin pisut aru ja otsustasin siiski Tartusse tagasi sõita. Kõndisin oma 3 suure kotiga 3 km Viljandi bussijaama. Buss väljus juba kl 8:15. Ma olin nii õnnelik, et täna sain kenasti bussi peale. 

Kui ma Tartusse jõudsin, olin veel õnnelikum. Vanemad tulid mulle vastu ja viisid mind enda juurde, toitsid ja jutustasid. Käisin nii ema kui ka isaga veel kaubanduskeskustes.

Lõpuks peale kella 15 jõudsin megaväsinult enda koju, aga mul oli väsimusest hoolimata nii hea meel. Öeldakse, et kodu ei ole 4 seina, vaid kodu moodustavad selles elavad inimesed. Aga sel momendil tundsin, et need 4 või rohkem seina on minu jaoks nii olulised. Ma olen viimased päevad nii väga igatsenud kodus olemist. Kodu on koht, kus ma saan teha, mida ja millal ma tahan. 

Tegin endale mitu tundi muusikateraapiat. Ma pole ammu muusikat kuulanud. Raadiost tulev muusika on mind autoga/bussiga sõites sageli saatmas, aga millal ma viimati muusikat kuulasin. Ei mäletagi. Otsisin oma vanad head cd-plaadid ja arvuti muusikakataloogid välja ning kuulasin oma lemmiklaule. Nii mõnus ja lõõgastav! Peale paaritunnist muusikateraapiat läksin välja jooksma. Jooksin 7 km poolmaratoni võistlustempos. Esimesed 2 km olid väga mõnusad, siis aga tuli Riia mnt mägi. See oli paras katsumus. Aga läbi ma selle tegin ja hetkel on nii hea olla. 

5 päeva jäänud poolmaratonini. Rahulikku meelt!

Hirmus päev - #100blogipäeva (52/100)

Ma olen nii vihane praegu. Ärkasin hommikul vara, et tööle minna. Siis aga avastasin, mu Garmin spordikell on taaskord kustunud ja sisse ei lülitu. Kasutasin valumeetodeid. Hakkas tööle, kuid aku sai tühjaks ja laadija on kodus Tartus. Peale tööd oli plaanis teha üks jooks ja sõita bussiga Tartusse. Olin aga tööpäevast nii väsinud, et jooks jäi ära. Vaevalt sain asjad kokku pandud ja mu elukaaslane, kes oli teel Pärnusse, toimetas mind bussijaama. Bussijaamas olles selgus aga, et piletid tänasele viimasele sõidule on kõik väljamüüdud. Nii ma siis nukralt istusingi taksosse ja sõitsin tagasi oma ajutisse elupaika. Poleks seda 3 km suutnud raskete kottidega läbida.

Täna nädala kokkuvõtet ei tule.

Olen jooksja - #100blogipäeva (51/100)

Terve päeva tundsin ennast kuidagi halvasti. Selline raske tunne oli kehas. Ma usun, et oma osa mängib ka see, et teel Viljandisse sõin mõned tükid šokolaadi ja pitsat. Viljandisse jõudes ei mõelnud ma kaua ja läksin välja jooksma.

Kui ma jooksmist alustasin, siis oli endiselt selline raske tunne. Õnneks see tunne vaibus pärast paari esimest kilomeetrit. Edasi tundsin jooksust puhast naudingut. Keskmine tempo 7:28 min/km, keskmine pulss 155x/min. Tee kulges minu Viljandi elukohast Jämejala kandis Paala järveni. Tegin 2 tiiru ümber järve ja jooksin tagasi. Kokku läbisin 9,1 km 1h 8 minutiga.

Nii tore ilm jooksmiseks. Kaunis päikeseloojang, inimesed ujumas/sulistamas järves. Tegelikult on tore see, et väljas on endiselt soe. Saab õhtuti kl 21-22 paiku lühikeses vormis joosta ja ei tunne kuskilt, et külm näpistaks. Mõnikord tuleb pisiasjadest rõõmu tunda.

Tagasi koju joostes hõikas üks 10-aastane poiss emale: " Emme, tule eest! Jooksja tuleb tagant!". Vot, olen jah jooksja :)

Allikas

1/2 - #100blogipäeva (50/100)

Allikas

Kas tõesti on juba "100 blogipäeva" raames 50% postitustest kirjutatud? Uskumatu, kui kiiresti on see läinud. Kardan, et sama kiiresti, kui mitte kiiremini möödub järelejäänud suvi.

Olen raske südamega võtnud vastu otsuse "100 blogipäeva postitusi" hetkel enam mitte kirjutada. Ma tunnen, et ma pean puhkama ja kui ma igapäevaselt puhke-, kui ka tööpäeva õhtul postitusi kirjutan, siis mul polegi sellist täielikult vaba päeva. Eriti, kuna mul ei ole juba viimased paar aastat sellist klassikalist koolilapse puhkust olnud, kus peale väsitavat kooliaastat saaks suvel "akusid laadida". Ning uus kooliaasta tõetab tulla vägagi pingeline, siis arvan, et otsus on õigustatud.

Ma olen alati arvanud, et kvaliteet on olulisem kui kvantiteet. Sestap edaspidi keskendungi pigem kvaliteedile.

Türgine - #100blogipäeva (49/100)

Kolmanda tööpäeva lõpuks olen ma tohutult väsinud. Hetkel polegi veel koju jõudnud, kuulan vanemate Türgi reisist muljeid, vaatan pilte, maitsen türgipärast sööki. Oh, kuidas tahaks ka puhata ja reisile minna.

Minu spordikell - #100blogipäeva (48/100)

Minu Garmin Forerunner 110; allikas

Mõni aeg tagasi tahtsin rääkida oma toredast spordikellast Garmin Forerunner 110. Ühel õnnetul päeval (2,5 näd tagasi) kustus äkitselt mu spordikella ekraan ja ükski nupulevajutus teda ei äratanud. Pikemalt kirjutasin sellest juhtumist siin. Õnneks kasutades mitmeid Internetist leitud valuvõtteid ärkas mu kellake ellu. 

Enne seda juhtumit oleks postitus spordikellast kõlanud nagu üks suur kiidulaul, aga see pisut komplitseerib olukorda.

Garmin Forerunner 110 soetasin 2013.a jaanuaris. Enne seda oli mul Polar F6, mille muretsesin endale minu jooksmise teekonna algusaastail. Tol ajal tahtsin ma head spordikella ja tähtsaks pidasin eelkõige stopperi olemasolu, pulsi mõõtmise võimalust ja muu polnudki nagu oluline. Polar F6 ostsin Sportlandist 2005.a (?) aastal. Tol ajal maksis see kell 1700 krooni, mis tundub hetkel üüratu summa olevat sellise kella kohta. Häiris mind see, et pulsianduri ja kella vaheline ühendus sageli katkes jooksmise ajal. Lõpuks tüütas mind see pulsianduri jant ära ja siis hakkasingi pulssi jälgimata jooksma ja igal jooksul andsin endast 100%. Ei soovita!

Minu vana kell Polar F6; allikas

Mida rohkem ma spordivõistlustel käisin, seda enam sain aru, et ainult pulsi ja aja mõõtmisest jääb väheks. Tahtsin teada jooksmise tempot ja läbitud vahemaad. Oli aegu, kui ma mõõtsin Googlemapile sarnasel kaardil joonlaua abil läbitud distantsi pikkust. Oli see vast ajakulukas teguviis.

Enne kui kella ostsin, küsisin ja kuulasin arvamusi poodidest, inimestelt ja foorumitest erinevate kellade kohta. Sõelale jäid Garmin Forerunner 110 ja Polar RS300X (koos GPS-ga). Isegi Gätlyle kirjutasin seoses kellaostuga. Temal oli Polar RS300X ja temagi kaalus uue kella muretsemist.

Õnneks tuli minu ellu 1,5 aastat tagasi Garmin spordikell. Ostsin selle Eestist Garmin GPS-nimelisest e-poest. Enne ostu uurisin ja puurisin veel, kas on tegemist usaldusväärse kohaga.

Garmin Forerunner 110 plussid:

• sisseehitatud GPS-andur (ei ole vaja lisavidinat kaasas kanda/osta nagu Polar RS300X puhul oleks pidanud)
• väga mugav andmete ülekanne Garmin Connect leheküljele, mille abil teen nädala kokkuvõtteid ja jälgin üldse oma arengut (minu vana Polar kellaga pidi käsitsi treeningu andmed kandma veebipäevikusse)
• mõnusa suurusega (ei ole tegemist väga maskuliinse kellaga; sobib kanda ka igapäevaselt; ei jää ette; ei ole raske)
• pulsiandur töötab väga hästi (tugev pluss võrreldes minu vana kellaga)
• ma saan jälgida jooksutempot, distantsi pikkust (see on olnud väga oluline just pikemate trennide puhul)
• väga lollikindel kell (kellal on ainult 4 nuppu ja lihtne kasutada)
• teiste GPS kelladega võrreldes oli kell soodne (maksis toona 172 euri)
• ei ole vaja lisavidinaid (nagu mainitud GPS-andur, andmete edastamise vidin jne nagu Polari puhul; ja see oleks olnud lisakulu)
• laadimisvõimalus - kui aku on tühi, siis on võimalik seda laadida arvuti või laadija abil

Garmin Forerunner 110 miinused:

• siseruumides (jõusaalis, ujulas) ei leia kell satelliite - ei mõõda distantsi/tempot
• veekogus ujudes kaotab vee all satelliidid - ei mõõda distantsi/tempot
• peab sagedasti laadima - kell peab kasutamata ~ nädala vastu, intensiivsel kasutamisel 3-4 päeva
• nõme juhtum kellaga (millest rääkisin postituse alguses)
• kui taevas on pilves, otsib kell satelliite väga kaua (talvel hakkab külm ja jooksuisu läheb mööda)
• ei ole võimalik erinevaid treeningplaane, eesmärgile suunatud trenne sisestada ja neid kasutada
• kallis (võrreldes mobiiltelefonide jooksuappidega, mida saab laadida tasuta ja efektiivselt treeningvahendina kasutada)

Aga kokkuvõttes võib öelda, et ma olen oma kellaga siiski väga rahul ja uut kella ei plaani ma lähiajal soetada!

Nädala kokkuvõte (28.07 - 3.08) - #100blogipäeva (47/100)

Kolmapäeval proovisin huvi pärast Freeletics appi. Valisin trenniks Aphrodite. Kirjutasin sellest lähemalt siin. Raske oli! Burpeed vajavad harjutamist! Uuel nädalal tahaks proovida mingisugust teist Freeletics trenni. Lisaks kasutasin ratast transpordivahendina.  

Neljapäeval jooksin tõusvas tempos 8 km. Rademari facebooki kuulutus andis nii palju jõudu, et jooksin kaaslasega tõusvas tempos. Ja tore oli! Rohkem saab selle kohta lugeda siit.  

Laupäeval  oli plaanis teha viimane pikk jooks enne poolmaratoni. Miks just laupäeval? Sest pühapäeval (ehk täna) olen juba Viljandis ja teen siin kõvasti tööd. Kuna ilmad on üpris kuumad, siis oli mõttes jooksmisega alustada hommikul vara. Ja kuna õhtul hilja jõudsin Viljandisse, siis ei olnud kuhugi jooksu edasi lükata.  

Hommikuks ma äratust ei pannud. Silmad avasin 7:45, kiirelt tegin 2 võileiba maksapasteediga, panin riided selga ja läksingi välja. Oma kõigi toimetustega sain valmis kl 8.15, kui alustasin jooksu. Esimesed 6 km olid väga rasked ja kartsin, et sellest jooksust asja ei saa. Ilm oli väljas suhteliselt kena, 16 kraadi ja päike siras vastu. Õnneks olin ma hommikul kompressioonsukad jalga tõmmanud ja jalavalu, mis mind viimasel ajal kimbutab, ei olnudki. Mingil hetkel läks taevas pilve ja selle üle võib pika jooksu ajal ainult rõõmustada. Enne 8. kilomeetrit tekkis meeletu janu, hüppasin kiirelt R-kioskist läbi ja ostsin pudelivee kaasa. Iga kilomeetri läbimise eest premeerisin ennast loksu või paari lonksu veega. Ja nii mul seda vett jätkuski jooksu lõpuni.

Minu jooksurada kulges Vana-Ihaste ja Uue-Ihaste teel, seejärel mööda Emajõe kallast Tähtvere dendropargini ja tagasi. Alates 12-st kilomeetrist muutus jooksmine üha kergemaks. Ilmselt tundus lõpp juba käegakatsutav ja nii ka tempo tõusis. Kui jooksu keskmine tempo oli 7:29 min/km, siis lõpus oli see 6:39 min/km. Suurest jooksust väsinuna unustasin lõpus kella stopi peale vajutada. Esimesed fotojäädvustused tegin kui aeg oli 2 h 14 min. Jätkasin 2 min jooksul piltide tegemist, kuna eelmised olid udused.  Peale venitusharjutusi märkasin, et kell oli vahepeal tiksunud kuni 2 h 29 min. Kokku jooksin siis rahulikus tempos 18 km, ajaga 2h 14 min.

Pühapäev - täna oli tööl suhteliselt väsitav. Kõige enam väsitavad mõned inimesed. Nii ma siis sammusingi peale tööd poodi, kuhu oli päris pikk maa ja maandasin kõndides ja jäätist nosides pingeid. Lisaks kõndisin1 + 5 km enne ja pärast tööd.

Kokku olin aktiivne: 9 h 3 min

Jooks: 26,03 km (3h 3 min) - üle pika aja olen rahul!

Freeletics: 27 min 9 sek

Mina ja söök - #100blogipäeva (46/100)

Mõni lugeja on ehk mõelnud, et miks mina oma päevamenüüd blogis ei esitle. Sellel on väga hea põhjus. Ma nimelt ei ole kõige eeskujulikum toidu tarbija.

Kui ma veel kuu aega tagasi öövalveid töö pärast tegin, siis väga sageli olin ma sunnitud sööma öösel kl 2, 3, 4, 5 jne. Selline tobe aeg einestamiseks oli vajalik lihtsalt selleks, et see väsitav öö üle elada ja tühja kõhuga magama minna ju ei saa. Veel enam, kui otse peale öövalvet kooli minna ja seal tahta produktiivne olla, siis tundub, et toit on ainus asi, mis hoiab ärkvel. Kui siis lõpuks kella 13 paiku (kui hästi läheb) koju jõuan, siis olen nagu kass Garfield. Magan-söön-magan-söön. Ahjaa, unustasin mainida, et õpin ju eriala, kus on pidevalt palju või isegi väga palju õppida. Kui pärast öövalvet paari-nelja-viie tunni pärast üles ärkad, siis roidumus on endiselt kehas. Ja et jõuaks kenasti oma toimetustega õhtusse, siis ainult söök suudab mind veel tunnikese motiveerida õppima, lugema ja muud tegema.

Te kindlasti mõtlete, et mis see üks magamata öö nädalas siis ära ei ole. Aga selliseid öövalveid ja nendele järgnevaid päevi oli mul 1,5 aasta jooksul teinekord isegi 4 x nädalas.

Lisaks sellele olen ma tugevalt emotsionaalne sööja. Kui mul on paha tuju, siis söön. Kui ma ei viitsi õppimist alustada, siis võib leida mind söömas. Kui miski ei õnnestu nii nagu vaja, siis ma söön. Kui mul on külm, siis hakkan jälle sööma. Kui mul on igav, söön. Jne.

Allikas

Ma tunnen, et rutiinne elu on see, mis aitab mul mõttetust söömisest ja lahmimisest hoiduda. Seetõttu mulle meeldib see, kui ma olen tegevuses. Nüüd viimase kuu jooksul olen märganud, et mul esineb vähem sellist tarbetut niisama söömist. Ma päris täpselt ei teagi, millest selline väike edusamm on toimunud. Aga olulist rolli mängib kindlasti see, et öövalveid ma enam ei tee. Samuti üritan endale erinevaid toiduaineid mitte keelata ja see toimib. Sest sageli isutab kõige enam just selle toidu järele, mis on nö "keelatud".

Ma loodan, et ma olen teel tervislikuma toitumise poole. Kindlasti on veel selles osas palju õppida.

Pika jooksu plaan - #100blogipäeva (45/100)

Mõte on homme hommikul vara ärgata ja teha üks pikem jooks. Pikem jooks tähendab minu jaoks 15 ja enamat kilomeetrit. Eks näis, kuidas läheb, aga plaan on vähemalt selline.

Juba kahe nädala pärast on tulemas minu selle aasta esimene poolmaraton. Kui homme teen pika jooksu ära, siis ilmselt enne võistlust pikkadeks jooksudeks enam aega polegi.

Peaks hakkama vaikselt ka peedimahla jooma. Jah, ma millegipärast usun sellesse. Eelmisel aastal vahetult enne minu maratoni debüüti ilmus üks huvitav artikkel Marathon100 koduleheküljel, milles räägiti peedimahla kasulikkusest. Ühest uuringust tuli välja, et "peedimahla positiivne mõju ilmnes juba neljandal päeval, mil seda võlunektarit tarbinud uuritavate vastupidavusvõime paranes 16% võrra". Niisiis jõin minagi enne maratoni ohtralt peedimahla.

Allikas

Hiljuti lugesin ka Gätly blogist, et temagi on peedimahla usku. Gätly tutvustas põnevat peedimahla kontsentraati, mida müüdavat Rademaris ja mille 70 ml võrdub 1,5 l peedimahlaga. Võimas! Pean ka seda proovima. Täna käisin küll spordipoodides, kuid millegipärast ei hakanud nimetatud kontsentraat sugugi silma. Keep looking!

Täna ja eelnevad päevad olen piisavalt vett joonud. See ei tähenda aga seda, et praeguste kuumade ilmadega ei peaks trenni ajal ennast veega varustama. Vähemalt ühe peatuse pean kusagil tegema, et kasvõi väike pudel vett osta.

Aga elame, näeme! Homne postitus tuleb taaskord Mulgimaalt!

Rademari kuulutus - #100blogipäeva (44/100)

Hea uudis on see, et nüüd on võimalik endale Rademarist soetada Columbia Omni-Freeze ZERO tehnoloogial põhinevaid treening- ja jooksusärke, mida hiljaaegu testisin minagi ja millest kirjutasin ka väikese kokkuvõtte (loe siit).

Rademari facebooki leheküljel ilmus täna teemakohane kuulutus:

Allikas

Nimetatud kuulutus andis hea tõuke ja pärast vihmasadu panin kiirelt jooksuriided, sealhulgas musta Columbia jooksusärgi, selga ja läksin jooksma. Jooksin koos kaaslasega heas tempos 8 km. Jahedam ilm soosis jooksmist, mistõttu sai joostud üha kiirenevas tempos: 6:28, 6:20, 6:09, 6:12, 6:00, 5:59, 5:45. Aega kulus 49 min 22 sek. 

Tore on veel see, et käesoleva aasta juulis olen 7,5 km rohkem jooksnud kui mullu. 2014.a juulis jooksin siis 68,98 km. Kindlasti ei ole see mingisugune märkimisväärne saavutus, aga nagu vanasõnagi ütleb: "Tasa sõuad, kaugele jõuad".

Tore päev - #100blogipäeva (43/100)

Nii tore oli hommikul jälle Tartusse jõuda. 3 km-ne jalutuskäik 3 kotiga nii tore ei olnud, kuid lõpuks jõudsin koju. Varustasin külmkapi head värsket kraami täis ning puhkasin veidi. Aga sellise kuumaga 5. korrusel puhkamine on suhteliselt vaevaline.

Mõtlesin teha ühe jõutrenni ja proovisin huvi pärast Freeletics appi, mis viimasel ajal populaarsust tundub koguvat. (Heidi ja Elari kirjutasid hiljuti sellest oma blogis). Appi, need burpee'd on nii rasked. Ma pole neid kunagi varem teinud ja ilmselt tehniliselt oli mu sooritus väga nõrk, aga vähemalt ühe treeningu (Aphrodite) tegin ma 27 min ja 9 sekundiga ära. Kindlasti pean millalgi seda trenni kordama, sest nagu ma mainisin, burpeed'd olid kindlasti tehniliselt väga nirud.

Freeletics; allikas

Mõnus oli ennast peale sellist rasket trenni värskendada. Juba järgmisel hetkel hüppasin jalgratta selga ja sõitsin vanemate juurde. Mõnusalt jahe on nende elamine. Toitsin kilpkonna ja lugesin värsket Anne&Stiili. Oh, kuidas ma naudin tööst vabu päevi. Saan teha kõike meelepärast ja muud ka.

Koju tagasi jõudes pidin peagi hakkama sättima, sest sõbranna Kanni kutsus mind tasuta kinno filmi "Sex tape" vaatama. Peaosades Cameron Diaz ja Jason Segel. Tegemist oli naistele mõeldud kinoõhtuga, kus lisaks filmi vaatamisele jagati nänni. Sai proovida minu jaoks uut siidrit Mokai. Ma pole suur alkoholitarbija, aga see oli tõesti maitsev. Tasuta sai veel kaasa sojajoogi, vitamiinivee ja muud sponsorite kraami. Lisaks loositi välja loosiauhindu. Ma polnud varem üldse teadlik seesugustest üritustest. Aga kokkuvõttes oli väga tore üritus ja tahaks edaspidigi seda väisata. Mis filmi puutub, siis see ajas ka mitmel puhul naerma. Tore meelelahutus!

Allikas

Pärast väsitavat tööpäeva - #100blogipäeva (42/100)

Peale kolme 12-13 tunnist tööpäeva olen läbi nagu laip. Ma olen täielikult väsinud rääkimisest või suhtlemisest üldse. Ma olen väsinud pidevast uurimisest, puurimisest, mida selle või sellega ette võtta. Ma ei taha arvutit nähagi. 

Tahaks lihtsalt heita voodisse ja magada nii kaua kuni olen välja puhanud. Hommikul sõidan tagasi Tartusse ja siis vahelduseks tegelen millegi põneva, loodetavasti ka sportlikuga. Tahaks midagi head, aga pood kahjuks/õnneks liiga kaugel.

Kohati on tunne, et iga mu kolmas postitus on sellest, kuidas ma olen väsinud. Aga nii on.

30 päeva jõuharjutuse challenge - #100blogipäeva (41/100)

Minu jõuharjutuste kava; allikas

Olen eelnevalt rääkinud, et alustasin mai lõpus enne Olümpiajooksu jõuharjutuste tegemist. Leidsin Internetist juhuslikult ühe 30 day challenge-i, mille jooksul tuleb iga päev teha vastav arv kükke, istesse tõuse, kätekõverdusi ja planki. Mõnel päeval on ühe või teise harjutuse tegemises puhkepaus.

Ma pean tunnistama, et 100%-lise punktuaalsusega kava ei järginud. See tähendab, et tegin küll ära ettenähtud harjutused, kuid oli päevi, mil harjutuste tegemine jäi mõnel päeval hoopiski vahele.

Samuti ma modifitseerisin harjutusi oma suva järgi. Tähendab see seda, et muutsin mõningaid harjutusi raskemaks. Näiteks hoidsin kükkide sooritamisel raskusi käes või astusin toolile ja tegin tooli peal küki, seejärel astusin uuesti maha, kükk jne.

Kavas on näidatud, et ühel päeval tuleb teha nt 110 kükki, 1 min planki, 15 kätekõverdust ja 70 kõhulihaseharjutust. Ma ei tea päris täpselt, mis aja jooksul peab neid tegema. Mina valisin selleks tavaliselt õhtuse aja, kui teleka ees oli mõnus rahmeldada. Ja ei teinud ühe korraga 110 kükki, vaid seeriatena. Alguses nt 10 kättekõverdust, 35 kõhulihast, 50 kükki. Harjutuste vahel puhkasin kuni 1 min. Kokku tegin neid teinekord isegi 1 h.

Muutused, mida olen pärast 30 päeva (mina jõuharjutuste kava kestis 46 päeva koos vahepausidega) jõuharjutuste tegemist märganud:

• Ma jõuan teha rohkem kui 5 kätekõverdust (tõepoolest ma pole kunagi varem olnud suur kätekõverduste tegija, kuid areng on märkimisväärne). Minu meespool ütleb, et arenguruumi on veel. Nimelt peaksin üritama sügavamaid kätekõverdusi teha.
• Uskumatu, aga 5 min planki polegi võimatu. Esialgu tundus isegi 2 min suhteliselt raske teha. Harjutamine teeb meistriks!
• Lihase pingutamisel on peeglist näha, et m.biceps brachii on suurenenud.
• Ma tunnen, et riided lähevad normaalsemalt selga, kuigi kaalunumbris muutusi ei ole.
• Hiljuti, kui käisin shoppamas, märkasin mingil määral kehakuju muutust ja seda siis positiivses mõttes

Umbes nädal aega tagasi alustasin jällegi kava läbimist. Ja mulle meeldib see!

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Tahtsin veel mõne sõna öelda tänase päeva kohta. Nimelt oli tööl selline naljakas intsident, kus kiires tööhoos ütlesin õele, et panin koerale ravi peale ja kohe tegelen mesilasega. Need ei ole perekonnanimed ja ma ei ole veterinaar! Kõik juuresolijad hakkasid naerma. Juhtub sageli, et pt-e teatakse pigem selle järgi, mis neil viga on kui perekonnanime järgi.

Nädala kokkuvõte (21.07 - 27.07) - #100blogipäeva (40/100)

Minu nädal nägi välja enam-vähem selline nagu üleval kirjas. Mõned kõnnikilomeetrid, meres sulistamine, sulgpalli mängimine on kirja panemata. 3 pikka tööpäeva ja 2-päevame puhkamine-trippimine mahtus siis ka nädalasse.

Teisipäevasel jooksul tutvusin oma praeguse kodukandiga. Jalg hakkas jällegi valutama.

Reedel ujusime järves koos abivahendiga (kummimadrats) ja ilma. Lisaks sai palju sulistatud, parvelt vette hüpatud jne. Mõnus!

Laupäeval tegin ühe pikema tutvustiiru siinsamas Viljandis. Nii mõnus oli! Oleks pikemaltki jooksnud, kuid pimedaks hakkas minema. 10,3 km see tiir oli.

Kokku olin aktiivne 24,07 km (4h 18 min).

Jooks: 16, 26 km (1h 58 min)

Ujumine: 1 km +

Olen veel vahepeal teinud jõuharjutusi, mida Garmin-i päevikusse samuti kirja ei pane. Homme tahakski kirjutada jõuharjutustest lähemalt.

Vilets lugu, et nii vähe olen jooksnud, kuid uuel nädal ehk juba rohkem, kaugemale ja kiiremini. Elame, näeme!

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Mõne sõna pajataks ka ebatervislikest valikutest. Nimelt läksin täna tööle, kaasas üks armas roheline (Golden) õunake. Kas pole mitte tore tervislik vahepala? Kui siis ükskord nälg tahtis juba silmanägemise ära võtta, oli kl 14 saamas ja läksin sööma. Minu kahjuks selgus, et söökla ei ole nädalavahetusel üldsegi lahti. Rahakoti vahel oli mul ainult 1-eurone müntja pangakaart,pangaautomaati aga läheduses ei ole. Mida sellisel puhul teha?! Õnneks või kahjuks on töö juures automaadid, mis on varustatud suhteliselt kahjulike snäkkidega. Kuna mul oli vaja kõht oli väga tühi ja koju saan ma alles peale kella kaheksat õhtul, siis läksid loosi kaks 7-days saiakest. Ma olen juba pikka aega unistatud automaatidest, mis oleksid varustatud puuviljadega ja muu kasuliku kraamiga.

Uus hingamine - #100blogipäeva (39/100)

Ma tunnen, et kaks vaba päeva annab justkui uue hingamise kõigele.

Kui ma neljapäeva õhtul lõpuks Tartusse koju jõudsin, olin ma nii väsinud, et suutsin ennast vaevalt voodisse veeretada.

Reedel olin ma juba tegutsemistahet täis. Sõitsime ennelõunasel ajal suvilasse, mille rannas veetsime 3 h. Kolmest tunnist pool olime vees. Ujusime, sulistasime, pritsisime, hüppasime jne. Järves on hetkel lihtsalt supermõnus vesi.

Mu vennal ja tema elukaaslasel tuli äkitselt mõte minna Pärnusse. Kiirelt panime asjad kokku, vaevalt mahtusime ise autosse ja alustasimegi teekonda suvepealinna. Kuna Pärnusse jõudsime me üpris hilja, siis reedel me merevette enam ujuma ei läinud. Steffanisse pitsast sööma läksime aga küll. Ööhämaruses otsisime veel telkimispaika. Leidsime ühe toreda telkla Valgerannas.

Tänast hommikut alustasime ka rannas, seekord siis mere ääres. Valgerannas oli üpris mõnus, sest rahvast on seal oluliselt vähem kui Pärnus olevas rannas. Aga vesi on siiski soolane ja mõnusalt jahutav. Kena pruunika jume sain ka Pärnust.

Tõesti toredad kaks päeva olid need. Kui me nüüd õhtul agasi Viljandisse jõudsin, siis hüppasime veel Viljandi järvest ka läbi. Hea värskendus sellisele kuumale ilmale. Viljandi üürikodusse jõudes ei mõelnud ma kaua, kiirelt panin ma jooksuriided selga ja läksin Viljandit avastama. Oh, mulle hirmasti meeldib uusi tänavaid uudistada. Vahepeal peatusin bussipeatuses, et uurida Viljandi kaarti, et ma päris ära ei eksiks. Õnneks pärast 75 minutit jõudsin kenasti tagasi enda ajutisse kodusse. Mõnus kosutav jooks oli see.

Ees on mind ootamas jällegi 3 pingelist tööpäeva. Loodetavasti pean vastu.

Mida teha Viljandis? - #100blogipäeva (38/100)

Tere, armas lugeja! Kui Sa oled viljandlane või oled kusagilt mujalt pärit, aga Sul on häid soovitusi, mida Viljandis kindlalt peab tegema, siis anna märku. On siis tegemist mõne põneva seiklusrajaga, vaatamisväärsuse, kohviku või muu seesugusega, siis ole nii kena ja kirjuta! Lisapunktid neile, kes teab, kas siin Viljandis siseujula on? Saladuskatte all võin öelda, et ma pole Viljandis üldsegi mitte esimest korda ja olen siin varem ka pikemalt peatunud, kuid paljud paigad on kindlasti nägemata. Aitäh!!

Kohe uinun - #100blogopäeva (37/100)

Ma olen täna kahest tööpäevast nii väsinud, et vajun kohe unne.

Heureka! - #100blogipäeva (36/100)

Jeee! Esimene tööpäev on ametlikult läbi! Vahepeal oli küll tunne, et mis nüüd saab? Kuidas seda teha? Miks nii? Kuidas? Miks keegi mind ei aita?! Järgmisel hetkel oli totaalselt Heureka-moment. Ma tabasin poolelt sõnalt, millega tegu ja mida edasi teha. Märksõna mulle endale: roseola infantum.

Ma usun, et see oli suhteliselt segane jutt. Aga las mõni asi ollagi segane :D

Appi! - #100blogipäeva (35/100)

Elan siin Viljandis ühes 3-toalises korteris, kus igas toas elab eraldi üürnik. Ühiskasutatav osa on koridor, köök ja tualettruumid. Ma pole küll mingi hull puhtusefriik, kuid see, mis mind siin ees ootas, polnud väga meeldiv. Enne kui sain ennast siin sisse seada, küürisin seda elamist (s.h külmkapp, pliit, tualettruumid) 2 h. Appi! Kuidas inimesed saavad niiviisi elada?! Vähemalt nüüd on siin juba pisut elamisväärsem.

Peale koristamist tegin tutvust ümbruskaudsete teede ja tänavatega. Milline imeline ilm jooksmiseks! Jooksin rahulikus tempos 6 km. Tahtsin küll pikemalt joosta, kuid see vasak jalg annab igal jooksul ikkagi tunda. Ma ei saa aru, kas mind kimbutab ikka luuümbrisepõletik!? Appi!!

Juba homme kl 8 hakkan tööle uuel töökohal. Tööpäevad on 12-tunnised. Ja ma tean, et need on vägagi intensiivsed!

Hoidke mulle siis homme pöialt!

Pakin kohvrit - #100blogipäeva (34/100)

Pakin kohvrit, sest homsest sõidan Viljandisse, kus ma järgmised 5 ja pool nädalat elan. Ei, tegemist ei ole mingisuguse tõsielulise sarja ega muu seesuguse ettevõtmisega. Asun Viljandisse just nii pikaks ajaks töö tõttu. Kardan, et ma ei jõua nii sageli ja pikalt siia kirjutama, kui tahaks. Vabal ajal võtan siiski plaani proovida erinevaid jooksuradu Viljandis, ujuda Viljandi järves, külastada folki ja mida kõike veel. Veel loodan, et ümberasumine tõttu säilitan ma tervislikud toitumisharjumused. Aga, mis veel olulisem, ma väga loodan, et ma saan oma tööga hästi hakkama.  

Tahaks töötegemise kõrvalt vähemalt nii palju joosta, et suudaks augustisse planeeritud jooksuvõistlused hea enesetundega ära joosta. Kuna see suvi on nii ulmeline töö/praktika tõttu, siis ma oma jooksuvõistlusele momendil mingeid ajalisi eesmärke üldse ei püstitagi. Võib-olla märkasite, et ma registreerisin ennast vahepeal Sketchers 5 km jooksule 20.augustil. 5-kilomeetrine distants ei kuulu küll mu lemmikute hulka, kuid miks mitte panna ennast proovile mõnel minu jaoks uuel võistlusel.

Aga nüüd tagasi pakkima, et järgmine kord edastada juba värsket infot Mulgimaalt.

Nädala kokkuvõte (14.07 - 20.07) - #100blogipäeva (33/100)

Nädala alguses oli plaan teha pikem sõit rattaga, kuid olude sunnil ei tulnud sellest midagi välja. Siiski neljal päeval kasutasin ratast transpordivahendina.

Kolmapäeval tegime elukaaslasega mõnusa õhtuse jooksutiiru. Kuna kellaaeg oli hiline, siis pikemalt me ei jooksnud. Aga hea une hommikuni tagas jooks küll.

Reede hommikul läks uni varakult ära ja läksin välja mägesid jooskma. Alustasin trenni 1 km soojendusjooksuga ja seejärel tegin oma kodukandi tänavatel 3x45 sek kiiret jooksu mäest üles ja lasin pulsil rahulikult alla tulla. Pulsivöö unustasin ma aga koju, mistõttu jooksin sisetunde järgi. Otsa jooksin veel paar kilomeetrit. Vasak jalg hakkas jooksu ajal jällegi valutama, mis ei meeldi mulle üldse.

Laupäeval toimus bodypump tervisespordiblogijatega, millest põgusalt rääkisin eile. Kui eile peale trenni tundsin ma ennast nii hästi, et sõitsin rattaga veel 14 km, siis täna hommikul enam nii mõnus ei olnud.

Täna (pühapäeval) oli plaanis pikk jooks. Kuna ma magasin pisut kehvasti ja lihastes on tugevasti piimhapet (ülakeha on tugevasti vatti saanud), siis jätan oma tänase jooksu ära. Loodan pika jooksu järele teha juba uue nädala alguses. Aga väikese sutsaka tegin rattaga ikka. 

Kokku olin aktiivne: 6h 27 min; 56,45 km

Jooks: 11,58 km

Ratas: 44,87 km

Bodypump x 1

Blogijate kokkutulek - #100blogipäeva (32/100)

Täna toimus kauaoodatud tervise(spordi)blogijate kokkutulek. Hommikul oli mul isegi väike ärevus sees, kuna ekstravirtuaalselt polnud ma ühegi teise blogijaga pikemalt kohtunud. Mõne sõna olen varasemalt Heidiga Novembrijooksul vahetanud ja Margitit olen trehvanud Olümpiajooksul.

Kohtumispaigaks oli MyFitness spordiklubi Lõunakeskuses. Sinna läksin ma jalgrattaga, mistõttu väike eelsoojendus algavaks trenniks oli tehtud. Peagi kohtusingi Elari, Hiie-Liini, Margiti, Heidi ja Liisaga. Uskumatu, aga päris elus on nad veelgi sõbralikumad ja ägedamad!!

Elari eestvedamisel tegime bodypumpi trenni tervelt 2 h. Kuna mina tegin bodypumpiga tutvust alles kolmandat korda, siis raskused olid mul oluliselt väiksemad kui teistel blogijatel. Samuti minu tehnika on väga vilets. Aga ma ei tundnud ennast teiste supersportlase keskel sugugi halvasti. Aga respect teistele rammumeestele! Lihtsalt võimas!

Vahepeal, kui oli hingetõmbe aeg, siis jagas Elari kõigile kokkutulekule saabunud blogijatele kingitusi - isetehtud ahjusoe leib. Mmm, väga maitsev!! Andsin oma vanematele ka maitsta ja neile maitses see ka väga. Aitäh!! Sööks ühekorraga terve pätsi ära :D

Elari küpsetatud leib

Trenni lõpetuseks toimus meil väike photoshoot. Näitasime jõu- ja ilunumbreid. Fotod peagi.

Hiie-Liin erakogu

Hiie-Liin erakogu

Margiti ja Heidiga; Hiie-Liin erakogu

Peale trenni jõudsin ma kiiresti raske spordikoti vanemate juures maha panna ja liikusin rattaga edasi järgmisesse kohta, milleks oli Newtoni kohvik Ahhaa keskuses. Imemaitsev söök oli. Mina sõin sooja kanasalatit ja see oli tõesti hea. Soovitan soojalt ;) Newtonis saime ka pikemalt jutustada, aga siiski ma pean ütlema, et seesugust üritust peab varsti kordama, sest paljud jutud jäid ju rääkimata.

Vot nii lõbusad nad ongi!

Soe kanasalat

Vahepeal kallistasime kohtumise lõpetamiseks Liisat ja Heidit, sest nendel oli aeg minna edasi. Meie neljakesi läksime Ahhaasse. Teadusteater ja muud atraktsioonid olid huvitavad, kuid kindlasti vajaksid veel pikemat süvenemist.

Teadusteater

See olekski lühikokkuvõte tänasest toredast blogijate kokkutulekust. Lisan varsti antud postituse juurde rohkem pilte.

Hiie-Liin erakogu

Ma olen väga õnnelik, et ma teiega täna kohtusin! Ja kui minu teha oleks, siis järgmine kokkutulek võiks kesta isegi 2 päeva, sest ilmselgelt on meil koos palju teha ja rääkida. Aitäh teile :)