 |
| Allikas: sport.delfi.ee |
Nädala kokkuvõttes juba mõne sõna mainisin, et täiesti arvestatav jooksuärevus oli mul juba mõned päevad enne poolmaratoni olemas. Sellest hoolimata magasin võistluspäeva hommikul kaua, kuna eelnevad päevad olid üpris töised.
Kuna ööjooksu start antakse õhtul kl 21:30, siis tuleb aega jooksuni otstarbekalt kasutada - mitte väga hullult rahmeldada, samas päris niisama ei taha ka istuda. Kohe peale ärkamist vaatasime hommikusöögi kõrvale televiisorist Zürichis toimuvat EM-i, kus parasjagu näidati naiste jooksumaratoni. Mõne sõna rääkisin sellest ka nädala kokkuvõttes. Telerist vaadatud maraton innustab mind millagi uuesti maratoni teekonna ettevõtmist. Milline emotsioon!!
Pärastlõunasel ajal suundusime kolmekesi (mina, minu elukaaslane ja vend) Asian Chefi pasta partyle. Sõime kana- ja aedviljanuudleid. Poisid võtsid juurde ka liha (vastavalt magushapu kana ja eriti vürtsikas siga) ja muidugi viinamarjamahl. Mul on tunne, et seekord tarbisin süsivesikuid enne võistlust just parasjagu ehk siis piisavalt. Peale sööki käisime veel ostukeskuses, muretsesime veel toidukraami. Küll need meesterahvad on ikka näljased :P
Varsti jõudsimegi koju ja täielik rammestus tekkis peale süsivesikute laadungit. Aga enne kui unne vajusime, oli vaja veel pool ampulli peedimahla kontsentraati ära juua. Seekord oli kontsentraadi joomine veelgi vastumeelsem, kuna nüüd ma juba teadsin, mis maitse sel on. Kuidagimoodi õnnestus siiski 35 ml alla neelata + pool Mg-ampullist profülaktika mõttes jõin ka ära.
Pärast väljaskäiku vajusin 1,5 h-ks unne ja peale ärkamist oli juba parem olla. Panime asjad kiirelt kotti ja asusime teele.
Kella poole 7 paiku õhtul alustasime teekonda Rakvere suunas. Esialgu pidime Rakverre minema neljakesi (mina, mu ema, vend ja elukaaslane). Kuna mu emal oli teisi asjatoimetusi, siis läksime kolmekesi. Oleme varasemalt Rakveres mitmeid kordi käinud, kuid niimoodi pole teelt kunagi eksinud. Ühel hetkel avastasime ennast Järvamaal Järva-Jaanis. Ma kartsin, et ei jõuagi Rakverre ja oleme sunnitud oma poolmaratoni jooksma hoopiski Assamallas, kuhu me ka kuidagi sattusime. Õnneks mingi ime läbi (poisid hakkasid kaarti ja GPS-i kasutama) me siiski Rakvere tee jälle üles leidsime ja lõpuks ka kohale jõudsime.
Rakverre jõudsime umbes 1 h enne starti. Parkisime auto ~ 500 m kaugusele stardipunktist. Külastasime põhikohti: tualettruumid, sekretariaat jne. Imestasin, et järjekordi praktiliselt polnud. Väljas oli veidi kahtlane ilm, tibutas vihma. Kaalusin, kas panna pikem pluus jooksusärgi alla. Õnneks ma seda siiski ei teinud. Stardikoridorri minnes kl 21:15 paiku oli vihm üle läinud ja ilma jakita oli täiesti mõnus lühikeses riietuses olla. Minu riietus oli siis järgmine: Ööjooksu särk, lühikesed püksid, kompressioonsukad + aluspesu + Adidas climacoolid + mobiilihoidja, mida ma võistlustel kasutan geelikotina.
Sel aastal läksime stardikoridorri niivõrd hilja, et olime üsna taga ja kui sinna jõudsime, siis tehti juba soojendusvõimlemist. Nii tore oli näha ekraanilt seda punast inimmerd ja olla üks täpike teiste seas. Mul oli tunne, et sel aastal oli vähem panustatud langevarjuritesse ja muudesse taevas lendavatesse objektidesse, kuid elamus oli siiski tore.
Plaan oli joosta enesetunde järgi. Kui start anti, siis rahvamass pani kiirelt minema. Ma üritasin sundida ennast mõistusele. Kiirus tuli alguses kuni 5:45 min/km. Mõtlesin, et vaatan, kuidas ma jõuan.
Esimesed 10 kilomeetrit on toredad rohkete lauljate, tantsijate, kaasaelajate tõttu. Samas on see ka raske, sest kui üritad mitte ennast väga tagant sundida, siis palju inimesi jookseb mööda ja see võib üsna demotiveeriv olla. Siiski möödusid esimesed 10 kilomeetrit päris rutakalt.
Ühel hetkel, kui 10 km rahvas keeras kõrvaltänavale ja rajale olid jäänud vaid poolmaratoonlased, siis algas minu õige jooks. Väga vähe inimesi jooksis minust mööda, pigem olin mina see, kes noppis järjest enam inimesi. Ja see noppimine annab justkui jõudu juurde.
Oma esimese geeli sõin 11-12.kilomeetril, kui rajal jagati Isostar geele. Eelmisel aastal kirjutasin, kuidas mulle see nii väga meeldis. Sel aastal jättis geeli maitse mind üsna ükskõikseks. Päris kogu geeli ma alla ei neelanud, sest kõht ei tundunud üldsegi tühi olevat. Igas joogipunktis võtsin 2 jooki: üks joogiks, teine pähe. Millegipärast olen harjunud iga ilmaga, v.a miinuskraadidega võistlustel nõnda talitlema. Jooksin ka vihmakardinatest läbi. Päris mõnus ergutus oli see.
Umbes 14. kilomeetrist, kui 2/3 teekonnast oli selja taga, siis tundus, et 2 h saavutamine või selle alistamine ei tundugi väga võimatu. Üritasin hoida tempot. Kell trikitas kõvasti, vahepeal näitas tempot 6:22, siis 5:20 jne. Kardan, et pean varsti kellapatarei ära vahetama.
Kuna mul oli kompressioonsukad jalas, siis jalavalu ma ka ei tundnud. Umbes 15 km muutus parem jalg (terve jalg) pisut töntsimaks ja siis neelasin teisegi Mg-ampulli alla. Lisaks magneesiumile oli mul rajal kaasas üks vedelikuna pakutav Turbo-nimeline energiaampull ja SIS-geel. SIS-i ma lõpuks ei kasutanudki. Lihtsalt ei olnud vaja. Proovisin aga Turbo nimelist vedelikku, mis oli Mg-le sarnaseses pakendis ja sarnase magushapuka maitsega. Täitsa meeldis see. Ja kui see ei olnud Turbo energiaampull, mis mind alates 17.kilomeetrist turbo-kiirusel liikuma pani, siis ma ei tea, mis see oli.
Sageli tekib võistlustel kardiovaskulaarselt raskuski. Halb on hingata, kõhus hakkab pistma. Ühesõnaga ei ole kõige parem olla. Mainimisväärne on see, et sel korral mul sellist momenti ei tekkinudki. Jõudsin veel mõelda, et millal raskeks läheb.
Hea oli veel see, et tänavu oli rada juba tuttav. Mäletan, et eelmisel aastal oli raske umbes 19.km-l, kui olime kusagil kaugel äärelinnas täielikus pimeduses.
Mis mind võistluse juures pisut häiris, oligi see, et teatud kohad olid väga pimedad. Mõnes kohas oli vaid kellegi musta kogu enda ees jooksmas näha. Kartsin, et äkki on tee peal ebatasasusi ja kukkumine oleks üsna reaalne. Tõesti, midagi ei olnud vahepeal näha. Õnneks mõnes punktis kohalikud rakverelased valgustasid oma autotuledega teed, mis oli jällegi tore.
Viimasel paaril kilomeetril hakkas alakõht ka pisut valutama, aga eks see ole selle keemia - geelide, kontsentraatide, Mg-i kokteilist.
Hästi tore oli joosta ca 20.kilomeetril, kus avanes pimeduses imeline vaade Rakvere linnusele ja Tarvale. Natuke kultuuri ka pimedusse :D
Viimasel 500-l meetril panin kiirust hoogsalt juurde. Aga tabloo näitas lõpus ajaks 2:00:45. Ma olen tegelikult ülirahul. Tegemist on minu uue rekordiga poolmaratoni distantsil! Parandasin isiklikku rekordit ~4 min.
Kokkuvõttes võib öelda, et see oli üpris hea enesetundega joostud võistlus. Mitte kordagi ei olnud sellist tunnet, et hakkaks kõndima või enam ei suuda. Mulle meeldis see!
Peale finišeerumist riputati medal kaela ja ulatati kopsakas kinkekott. Nägin kaugemal oma elukaaslast, kes oli lõpetanud 18 min varem. Ootasime veel mõnda aega mu venda, kel oli käsil või lõpetatud poolmaratoni debüüt. Meil kummalgi ei olnud telefoni ega autovõtmeid. Telefonid ja isiklikud asjad olid siis autos ja autovõtmed mu venna käes. Kui me seal finišis mõnda aega ootasime, siis tundsin väga muret, kas mu vennaga on kõik hästi. Peale pikka ootamist liikusime siiski auto juurde ja selgus, et vend oli juba 11 min enne mind lõpetanud ja ootas meid juba autos.
Tegime pimedas mingisuguse monumendi juures veel paar pilti mälestuseks toredast võistlusest ja vahetasime riided.
Sõit koju kulges libedamalt, enam ei eksinud teelt kõrvale. Kella 2 paiku öösel saime koju. Mul oli nii hea meel, et ema oli eelmisel päeval andnud meile veidi ülesoolatud kurgid. Peale sellist võistlust kulusid need kurgid marjaks ära.
Ma arvan, et trenni mõttes ei olnud ma paremini võistluseks valmistunud kui eelmine aasta. Võimalikud sammud, mis aitasid tulemust 4 min parandada:
Võistlus numbrites:
Aeg: 2:00:45
Koht: 904/1279-st
N koht: 214/448-st
Vanuseklassi koht: 150/312-st
Keskmine kiirus: 5:43 min/km
Keskmine pulss: 182x/min
Max pulss: 196x/min
Pärastlõunasel ajal suundusime kolmekesi (mina, minu elukaaslane ja vend) Asian Chefi pasta partyle. Sõime kana- ja aedviljanuudleid. Poisid võtsid juurde ka liha (vastavalt magushapu kana ja eriti vürtsikas siga) ja muidugi viinamarjamahl. Mul on tunne, et seekord tarbisin süsivesikuid enne võistlust just parasjagu ehk siis piisavalt. Peale sööki käisime veel ostukeskuses, muretsesime veel toidukraami. Küll need meesterahvad on ikka näljased :P
Varsti jõudsimegi koju ja täielik rammestus tekkis peale süsivesikute laadungit. Aga enne kui unne vajusime, oli vaja veel pool ampulli peedimahla kontsentraati ära juua. Seekord oli kontsentraadi joomine veelgi vastumeelsem, kuna nüüd ma juba teadsin, mis maitse sel on. Kuidagimoodi õnnestus siiski 35 ml alla neelata + pool Mg-ampullist profülaktika mõttes jõin ka ära.
Pärast väljaskäiku vajusin 1,5 h-ks unne ja peale ärkamist oli juba parem olla. Panime asjad kiirelt kotti ja asusime teele.
Kella poole 7 paiku õhtul alustasime teekonda Rakvere suunas. Esialgu pidime Rakverre minema neljakesi (mina, mu ema, vend ja elukaaslane). Kuna mu emal oli teisi asjatoimetusi, siis läksime kolmekesi. Oleme varasemalt Rakveres mitmeid kordi käinud, kuid niimoodi pole teelt kunagi eksinud. Ühel hetkel avastasime ennast Järvamaal Järva-Jaanis. Ma kartsin, et ei jõuagi Rakverre ja oleme sunnitud oma poolmaratoni jooksma hoopiski Assamallas, kuhu me ka kuidagi sattusime. Õnneks mingi ime läbi (poisid hakkasid kaarti ja GPS-i kasutama) me siiski Rakvere tee jälle üles leidsime ja lõpuks ka kohale jõudsime.
Rakverre jõudsime umbes 1 h enne starti. Parkisime auto ~ 500 m kaugusele stardipunktist. Külastasime põhikohti: tualettruumid, sekretariaat jne. Imestasin, et järjekordi praktiliselt polnud. Väljas oli veidi kahtlane ilm, tibutas vihma. Kaalusin, kas panna pikem pluus jooksusärgi alla. Õnneks ma seda siiski ei teinud. Stardikoridorri minnes kl 21:15 paiku oli vihm üle läinud ja ilma jakita oli täiesti mõnus lühikeses riietuses olla. Minu riietus oli siis järgmine: Ööjooksu särk, lühikesed püksid, kompressioonsukad + aluspesu + Adidas climacoolid + mobiilihoidja, mida ma võistlustel kasutan geelikotina.
Sel aastal läksime stardikoridorri niivõrd hilja, et olime üsna taga ja kui sinna jõudsime, siis tehti juba soojendusvõimlemist. Nii tore oli näha ekraanilt seda punast inimmerd ja olla üks täpike teiste seas. Mul oli tunne, et sel aastal oli vähem panustatud langevarjuritesse ja muudesse taevas lendavatesse objektidesse, kuid elamus oli siiski tore.
Plaan oli joosta enesetunde järgi. Kui start anti, siis rahvamass pani kiirelt minema. Ma üritasin sundida ennast mõistusele. Kiirus tuli alguses kuni 5:45 min/km. Mõtlesin, et vaatan, kuidas ma jõuan.
Esimesed 10 kilomeetrit on toredad rohkete lauljate, tantsijate, kaasaelajate tõttu. Samas on see ka raske, sest kui üritad mitte ennast väga tagant sundida, siis palju inimesi jookseb mööda ja see võib üsna demotiveeriv olla. Siiski möödusid esimesed 10 kilomeetrit päris rutakalt.
Ühel hetkel, kui 10 km rahvas keeras kõrvaltänavale ja rajale olid jäänud vaid poolmaratoonlased, siis algas minu õige jooks. Väga vähe inimesi jooksis minust mööda, pigem olin mina see, kes noppis järjest enam inimesi. Ja see noppimine annab justkui jõudu juurde.
Oma esimese geeli sõin 11-12.kilomeetril, kui rajal jagati Isostar geele. Eelmisel aastal kirjutasin, kuidas mulle see nii väga meeldis. Sel aastal jättis geeli maitse mind üsna ükskõikseks. Päris kogu geeli ma alla ei neelanud, sest kõht ei tundunud üldsegi tühi olevat. Igas joogipunktis võtsin 2 jooki: üks joogiks, teine pähe. Millegipärast olen harjunud iga ilmaga, v.a miinuskraadidega võistlustel nõnda talitlema. Jooksin ka vihmakardinatest läbi. Päris mõnus ergutus oli see.
Umbes 14. kilomeetrist, kui 2/3 teekonnast oli selja taga, siis tundus, et 2 h saavutamine või selle alistamine ei tundugi väga võimatu. Üritasin hoida tempot. Kell trikitas kõvasti, vahepeal näitas tempot 6:22, siis 5:20 jne. Kardan, et pean varsti kellapatarei ära vahetama.
Kuna mul oli kompressioonsukad jalas, siis jalavalu ma ka ei tundnud. Umbes 15 km muutus parem jalg (terve jalg) pisut töntsimaks ja siis neelasin teisegi Mg-ampulli alla. Lisaks magneesiumile oli mul rajal kaasas üks vedelikuna pakutav Turbo-nimeline energiaampull ja SIS-geel. SIS-i ma lõpuks ei kasutanudki. Lihtsalt ei olnud vaja. Proovisin aga Turbo nimelist vedelikku, mis oli Mg-le sarnaseses pakendis ja sarnase magushapuka maitsega. Täitsa meeldis see. Ja kui see ei olnud Turbo energiaampull, mis mind alates 17.kilomeetrist turbo-kiirusel liikuma pani, siis ma ei tea, mis see oli.
Sageli tekib võistlustel kardiovaskulaarselt raskuski. Halb on hingata, kõhus hakkab pistma. Ühesõnaga ei ole kõige parem olla. Mainimisväärne on see, et sel korral mul sellist momenti ei tekkinudki. Jõudsin veel mõelda, et millal raskeks läheb.
Hea oli veel see, et tänavu oli rada juba tuttav. Mäletan, et eelmisel aastal oli raske umbes 19.km-l, kui olime kusagil kaugel äärelinnas täielikus pimeduses.
Mis mind võistluse juures pisut häiris, oligi see, et teatud kohad olid väga pimedad. Mõnes kohas oli vaid kellegi musta kogu enda ees jooksmas näha. Kartsin, et äkki on tee peal ebatasasusi ja kukkumine oleks üsna reaalne. Tõesti, midagi ei olnud vahepeal näha. Õnneks mõnes punktis kohalikud rakverelased valgustasid oma autotuledega teed, mis oli jällegi tore.
Viimasel paaril kilomeetril hakkas alakõht ka pisut valutama, aga eks see ole selle keemia - geelide, kontsentraatide, Mg-i kokteilist.
Hästi tore oli joosta ca 20.kilomeetril, kus avanes pimeduses imeline vaade Rakvere linnusele ja Tarvale. Natuke kultuuri ka pimedusse :D
Viimasel 500-l meetril panin kiirust hoogsalt juurde. Aga tabloo näitas lõpus ajaks 2:00:45. Ma olen tegelikult ülirahul. Tegemist on minu uue rekordiga poolmaratoni distantsil! Parandasin isiklikku rekordit ~4 min.
Kokkuvõttes võib öelda, et see oli üpris hea enesetundega joostud võistlus. Mitte kordagi ei olnud sellist tunnet, et hakkaks kõndima või enam ei suuda. Mulle meeldis see!
Peale finišeerumist riputati medal kaela ja ulatati kopsakas kinkekott. Nägin kaugemal oma elukaaslast, kes oli lõpetanud 18 min varem. Ootasime veel mõnda aega mu venda, kel oli käsil või lõpetatud poolmaratoni debüüt. Meil kummalgi ei olnud telefoni ega autovõtmeid. Telefonid ja isiklikud asjad olid siis autos ja autovõtmed mu venna käes. Kui me seal finišis mõnda aega ootasime, siis tundsin väga muret, kas mu vennaga on kõik hästi. Peale pikka ootamist liikusime siiski auto juurde ja selgus, et vend oli juba 11 min enne mind lõpetanud ja ootas meid juba autos.
 |
| Võistluselt saadud nänn |
Tegime pimedas mingisuguse monumendi juures veel paar pilti mälestuseks toredast võistlusest ja vahetasime riided.
Sõit koju kulges libedamalt, enam ei eksinud teelt kõrvale. Kella 2 paiku öösel saime koju. Mul oli nii hea meel, et ema oli eelmisel päeval andnud meile veidi ülesoolatud kurgid. Peale sellist võistlust kulusid need kurgid marjaks ära.
Ma arvan, et trenni mõttes ei olnud ma paremini võistluseks valmistunud kui eelmine aasta. Võimalikud sammud, mis aitasid tulemust 4 min parandada:
- kompressioonsukad
- õigel hetkel manustatud geelid, lisaained (Turbo-energiaampull!)
- peedimahla kontsentraat
- võistluspäeva hommikupooliku ja päeva veetsin rahulikumalt kui eelmisel aastal
- tuttav rada
- rohkelt viinamarjamahla
Võistlus numbrites:
Aeg: 2:00:45
Koht: 904/1279-st
N koht: 214/448-st
Vanuseklassi koht: 150/312-st
Keskmine kiirus: 5:43 min/km
Keskmine pulss: 182x/min
Max pulss: 196x/min
2 comments:
Keskmine pulss ikka päis kõrge ja max pulss ka, kas kell valetab või kuidas sa suudad nii kõrge pulsiga? Minu jaoks on 170 juba väga raske.
Kes harjunud kõrge pulsiga jooksma, sel pole see väga raske.
Tegelikult on väike edasiminek toimunud võrreldes eelmise aastaga. Eelmisel aastal oli tempo madalam, kuid keskmine pulss 186x/min.
Eks see pulss peegelda mu üleüldist treenitust, mida on keeruline võrrelda teiste aastaringselt intensiivset trenni tegevate harrastussportlastega.
Post a Comment