Kui ma veel kuu aega tagasi öövalveid töö pärast tegin, siis väga sageli olin ma sunnitud sööma öösel kl 2, 3, 4, 5 jne. Selline tobe aeg einestamiseks oli vajalik lihtsalt selleks, et see väsitav öö üle elada ja tühja kõhuga magama minna ju ei saa. Veel enam, kui otse peale öövalvet kooli minna ja seal tahta produktiivne olla, siis tundub, et toit on ainus asi, mis hoiab ärkvel. Kui siis lõpuks kella 13 paiku (kui hästi läheb) koju jõuan, siis olen nagu kass Garfield. Magan-söön-magan-söön. Ahjaa, unustasin mainida, et õpin ju eriala, kus on pidevalt palju või isegi väga palju õppida. Kui pärast öövalvet paari-nelja-viie tunni pärast üles ärkad, siis roidumus on endiselt kehas. Ja et jõuaks kenasti oma toimetustega õhtusse, siis ainult söök suudab mind veel tunnikese motiveerida õppima, lugema ja muud tegema.
Te kindlasti mõtlete, et mis see üks magamata öö nädalas siis ära ei ole. Aga selliseid öövalveid ja nendele järgnevaid päevi oli mul 1,5 aasta jooksul teinekord isegi 4 x nädalas.
Lisaks sellele olen ma tugevalt emotsionaalne sööja. Kui mul on paha tuju, siis söön. Kui ma ei viitsi õppimist alustada, siis võib leida mind söömas. Kui miski ei õnnestu nii nagu vaja, siis ma söön. Kui mul on külm, siis hakkan jälle sööma. Kui mul on igav, söön. Jne.
 |
| Allikas |
Ma tunnen, et rutiinne elu on see, mis aitab mul mõttetust söömisest ja lahmimisest hoiduda. Seetõttu mulle meeldib see, kui ma olen tegevuses. Nüüd viimase kuu jooksul olen märganud, et mul esineb vähem sellist tarbetut niisama söömist. Ma päris täpselt ei teagi, millest selline väike edusamm on toimunud. Aga olulist rolli mängib kindlasti see, et öövalveid ma enam ei tee. Samuti üritan endale erinevaid toiduaineid mitte keelata ja see toimib. Sest sageli isutab kõige enam just selle toidu järele, mis on nö "keelatud".
Ma loodan, et ma olen teel tervislikuma toitumise poole. Kindlasti on veel selles osas palju õppida.
No comments:
Post a Comment