Kuigi viimasel ajal pole jooksmisest palju juttu olnud, siis tahan öelda, et ma pole jooksmist sugugi ära unustanud. Hoolimata kiirest elutempost üritan endiselt nädalas kahel-kolmel korral jooksmas käia.
Kevad on täies hoos. Käisin täna õhtupoolikul pärast suuremat vihmasadu jooksmas ja see oli omaette huvitav kogemus. Esiteks oli tore see, et ilmselt suurem osa jooksurahvast oli eilsest jooksuvõistlusest väsinud, et olin rajal ainuke jooksja ja üks vähestest inimestest. Siiski ei saaks öelda, et liiklus rajal oleks väga hõre olnud: rajale olid tulnud tuulist ilma trotsides vihmaussid, teod ja üks üksik sisalik. Ühel hetkel vaatasin teelt kõrvale murule ja seal silmitses mind üks priske kärnkonn. Järgmisel hetkel pidin tegema suure hüppe, et mitte astuda peale paarituvatele konnadele. Ja siis oli seal veel konnasid. Vihma järgselt oli puude vahel tunda mõnusat kevadist lõhna. Noored naadivarred ja väikesed võilillelehed. Oh, kui vahva aeg see kevade! Kui ma ei peaks toas õppimisega tegelema, siis ma veedaks ilmselt tunde looduses.
Vahva oli tänase jooksu juures veel see, et pulss oli päris mõistlik. Ok, tempo oli aeglane, kuid mulle meeldis see!
Mainin veel ära, et hakkasin uuesti kohvi jooma, kuigi varasemalt mu keha on selle liiga pööraselt reageerinud. Aga ma ei suuda seda metsikut 3,5 aasta materjali läbi võtta, kui ma pidevalt unega võitlen pean.
Lõpetuseks üks soovitus: kel vähegi aega, mingu välja kevadet nautima ;)
 |
| Allikas |
No comments:
Post a Comment