NRC lõigutrenn

Allikas

Olen varasemates postitustes korduvalt rääkinud, kuidas ma tahaksin ka kuuluda mingisugusesse jooksugruppi. Teha koos ühist asja, rääkida jooksujutte ja nii edasi. Ma ei saa veel 100% öelda, et ma kuhugi kuulun, kuid väikese alguse ma selleks tegin.

Esialgu oli plaanis esmaspäeval võtta osa NRC (Nike Run Club) tasuta ühistrennist Tallinnas. Kehva ilma ja mitte kõige parema enesetunde tõttu jätsin ma aga sinna minemata.

Teisipäeval peale tööd säras taevas imekaunis päike, oli kaunis sügisilm. Enam ei saanud ettekäändeid tuua, et ühistrenni mitte minna. Kõhklesin ja kahtlesin küll enne koduuksest väljumist, kuid lõpuks võtsin ennast kokku.

Tegemist oli NRC lõigutrenniga, mis toimus erandkorras Šnelli staadionil. Kodust treeningpaika ma tegin väikese 1,5 kilomeetrise sörgi ja nibin-nabin paar minutit enne 18:30 jõudsin kohale. Kuna olin ainuke uustulnuk, siis treener tutvustas end mulle ja küsis, millised ootused mul trenni suhtes on. Ma oskasin vaid öelda, et tahan head trennielamust.

Trenn algas nelja soojendusjooksu ringiga staadionil. Seejärel tegime 3-kaupa jooksuharjutusi: põlve- ja sääretõstejooksud, keksimine, kiirendused. Kui nahk oli kenasti märjaks jõudnud saada, siis algas treeningu põhiosa ehk lõigud. Need on tegelikult minu suurimad õudusunenäod. Vabal ajal ma lõikude jooksmist iseseisvalt väga ei harrasta. Ja kui ma seda ka üliharva teen, siis intensiivsuse poolest jäävad nad oluliselt alla NRC trennis tehtule.

Lõiguharjutused nägid välja sellised: kahekaupa paaris tuli joosta 100 meetrit 80%-lise intensiivsusega, seejärel 1 min pausi ja siis 150 meetrit kiiret jooksu ja siis 3 minutit pausi. Ja seda kordasime me 4 korda. Minu paariliseks oli üks noormees ja ma ei suutnud üle 3 sekundi temaga küll tempot pidada. Veel enam, ka tagumise grupi tüdrukud jõudsid mulle järele.

Peale esimest lõikude ringi olid mu jalad täiesti "süldid". Üldse täheldasin ma, et kui ca 50 meetrit pean ma kenasti vastu, siis järgmised 50 meetrit oleks nagu "köis kaelas". Vot nii raske oli!

Lahe oli see, et kõik trennikaaslased olid väga sõbralikud ja kohe tekkis selline ühtekuuluvustunne.  Mainimata ei saa jätta ka seda, et kõik trennid on tasuta. Kindlasti tahan ma edaspidigi NRC jooksutrennidest osa võtta. 

Nüüd 2 päeva hiljem ma enam nii rõõmus ei ole. Või noh, väga kurb ka mitte, kuid lihasvalu on peale lõigutrenni lausa tappev. Mul valutavad sellised lihased, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Näiteks valutavad plantaar fastsia, sisemine kõhu põikilihas ja kõhu ristilihas. Isegi köhatada ja nuusata on väga-väga valus. Ei saa magada, kummardamisest ja trepist käimisest ma parem ei räägigi.

Kuna viibin ühe koolituse tõttu parasjagu Tartus, siis nädala alguses oli plaan võtta osa Prorunneri ühistrennist, kuid praegusel hetkel on igasugune liigutamine väga raske.

Loodetavasti laupäevaks olen valudest vaba, sest peaksin ju Tartu Linnamaratoni 10 kilomeetri stardis olema.

Ja juba järgmisel esmaspäeval tahaksin uuesti NRC jooksutrenni minna. Rohkem infot NRC trennide kohta siit.