Esmaspäeval toimus järjekordne NRC trenn, sel korral siis niiöelda tavatrenn (mitte lõigutrenn). Peale õhtusööki oli raske ennast välja külma kätte sundida minema, kuid võtsin ennast kokku ja asusin teele.
Esmaspäevase trenni kogunemispaigaks oli Estonia teatri esine, kuhu meid kogunes külma ilma trotsides 4 inimest koos treeneriga. Esmalt tegime kiire jooksu Šnelli tiigi juurde ja seal hakkasime erinevaid jooksuharjutusi tegema.
Olgem ausad, ma polnud NRC lõigutrennist ja laupäevasest Tartu Sügisjooksu 10 kilomeetri võistlusest sugugi taastunud. Lihased olid ja on endiselt valusad. Seal ma siis koos kahe teise trennitegijaga hüppasin, kargasin ja tegin kükk-harjutusi kuni mul tekkis tugev valu vasaku reie ees- ja tagapinnal. Esialgu oli selline nõme krambitunne, kuid kui ma vähegi liigutada püüdsin, siis lõi tugev valu taaskord sisse. Rumala peaga tegin jooksuharjutusi ja ülejäänud trenni väiksema intensiivsusega edasi, kuid hea see polnud.
Joostes ma trennist koju minna ei suutnud, isegi kõndides andis reis tunda. Tänaseks kõndimine enam valu ei tee, kuid kogemata kükki laskudes annab lihastrauma endast ikka märku. Tõenäoliselt peab jalale rahu andma, külmaaplikatsioone kasutada pole enam mõtet ning valuravimeid ma pole samuti tarvitama pidanud, sest hetkel see mind väga ei häiri.
Vaatamata sellisele õnnetule lihastraumale (kerge rebestus?) olin ma eile sunnitud ostma uued jooksujalanõud. Sportlandis olid mugavad ja kerged Nike-i jalanõud väga hea hinnaga müügil, et ei raatsinud ostmata jätta. Nüüd ootan igatsusega, kuna saaks tasapisi jälle jooksuradu vallutama minna. Karta on, et lähipäevadel seda ei juhtu.
PS: Varsti (hiljemalt nv-l) looodan üllitada Tartu Sügisjooksu postituse.
 |
| Minu nunnud Nike Tri-fusion Run jalanõud |
No comments:
Post a Comment