Valio Eesti uudistooted

Hiljaaegu võtsin ühendust tervislikest ja sportlikest eluviisidest lugupidava piimatööstusettevõtte Valio Eestiga, kes oli lahkelt nõus tegema minu blogiga koostööd. Põhjus kontakteerumiseks oli ilmne. Tervislike eluviiside puhul peame silmas tervislikku toidulauda ja liikumisharjumusi. Tervisliku toidulaua valikul võiksime me eelistada just nimelt kodumaist värsket toitu, mille poolest on esirinnas Valio Eesti, mille erinevaid tooteid olen ma juba aastaid eelistanud.

Valio Eesti on 1992. aastal asutatud üks suurimaid kohalikke piimatööstusettevõteid, mis toodab ja turustab peamiselt Lõuna-Eesti farmide piimast valmistatud värskeid piimatoodeid ja juustusid. Valio tooted ei ei sisalda sünteetilisi toiduvärve. Ettevõte vähendab pidevalt toodetes kasutatavate lisaainete hulka ja 80% Valio tooteportfellist on säilitusainetevaba ning see osakaal suureneb pidevalt.

Valio saatis mulle degusteerimiseks nende uudistooteid: Alma kamakohupiimakreem ja Gefilus piparmündimaitseline kakao keefir. 

Alma kamakohupiimakreem

Kamakohupiimakreem on kindlasti minu uus lemmik. Mäletan, et lasteaias sai rohkelt kama sai söödud. Vahepeal oli pikem paus ja siis tekkis mul uus kama isu umbes 10 aastat tagasi. Nüüd 10 aastat hiljem peale viimatist kokkupuudet kamaga ei mõista ma, miks ma vahepeal pole eestlaste üht rahvusrooga söönud. Tõesti imemaitsev, mõnusa konsistentsiga ja sobilik nii hommikusöögiks kui ka väikeseks vahepalaks enne/pärast trenni. Mina soovitan kohupiimakreemile lisada juurde banaaniviile või marju, siis on maitse veelgi harmoonilisem.

Gefilus piparmündimaitseline kakao keefir

Esmapilgul olin pakikese kätte saamisel vaimustuses just sellest tootest, kuna olen suur-suur Gefilus keefiri fänn. Pudelike on käepärane, mida on mõnus võtta kaasa tööle kiireks vahepalaks, tarvitamiseks enne või pärast trenni, aga ka hommikusöögiks. Maitse puhul domineerib kakao maitse, kohati meenutab see ka kamakohupiimakreemi. Korraks torkab esile piparmündimaitse nüanss. Kokkuvõttes võiks öelda, et kellele meeldivad After Eight šokolaadi-piparmündi maiustused, siis see on kindlasti midagi neile.

Valio Gefilus keefir sisaldab piimhappebakterit Lactobacillus rhamnosus GG (LGG), mis aitab pärssida seedetrakti kahjulike bakterite toimet ja tugevdab organismi immuunsust. Veel sisaldavad Gefilus sarja tooted D-vitamiini, mis on vajalik vitamiin luude ainevahetuses.

Harrastussportlane võiks pidada lugu piimatoodetest, kuna piimatooted sisaldavad rohelt valku ja kaltsiumi. Spordiga tegeleva inimese valguvajadus on suurenenud ja selle vajadus on korrelatsioonis treeningkoormuse mahu, intensiivsuse ja harrastatava spordialaga. Valgud on organismi põhiline ehitusmaterjal, Ca+ on aga oluline luude komponent.

Piimatoodetes sisalduv vadakuvalk aitab tõsta immuunsust. Stearhape aitab parandada vere kolesteroolitaset. Uuringud on näidanud, et piima ja piimatoodete regulaarne tarvitamine alandab vererõhku ja vähendab südame- ja veresoonkonnahaiguste riski. Veel aitab eeskätt naisterahvastel alandada osteoporoosi riski. Hapendatud piimatoodetes (jogurt, keefir) on meile kasulikke baktereid, mis aitavad meie immuunsust tõsta. Lisaks aitavad nad leevendada kõhukinnisust ja vähendada pärmseeninfektsioone naistel.

Mina eelistan alati igasugustele valgupulbritele päris toitu, kohalikku ehtsast piimast valmistatud toitu, seepärast tarbin ma ka edaspidi Valio Eesti piimatooteid ja katsun edaspidi julgemalt katseda uudistooteid, kuna seni proovitud toodete maitse on suurepärane.

Aitäh, Valio Eesti!

Highlight of the week

Tänane jooks oli highlight of the week. Ometi jooksu esimesi kilomeetreid ei nautinud ma sugugi. See seletab nii mõndagi töönädala kohta, mis tõepoolest ei olnud väga mõnus. Aga kes on öelnud, et tööelu peab kergete killast olema.

Pildikesi tänasest jooksust:

Nipet näpet

Mõned teist on ehk märganud, et riburada lisandub uusi võistlusi paremal olevasse võistluskalendrisse. Sel korral olen minemas 21.novembril toimuvale Novembrijooksule. Nii ei taha hilja alanud jooksuhooaeg sugugi lõppeda.

Jooksusõber, tule Sina ka Novembrijooksule! Väga armas väike jooksuvõistlus enne suure lume tulekut.

Muul ajal, kui trenni ei tee, võistlustel ei käi, tegelen erialase tööga ja pusin vene keelt õppida. Poleks arvanud, et Tallinnas seda nii tungivalt läheb vaja. Oh well!

Tahan lähiajal teha ka ühe toitumist lahkava postituse. Elame, näeme!

Allikas

Tartu Linnamaraton/Sügisjooks 10 km

Erialase koolituse tõttu saabusin Tartusse juba paar päeva enne võistlust. Paraku ei õnnestunud mul võistluspäeva eel jooksu suhtes testida, kuna mul olid teisipäevasest NRC lõigutrennist kõik lihased nii valusad, et igasugune liigutamine oli väga vaevaline. Samuti oli mul tekkinud seljavalu, mille tõttu kummardamine oli lootusetu. Vanainimese probleemid!

Võistlusele eelneval päeval ei teinud ma suuri ettevalmistusi. Jäi ära pastaparty, selle asemel sain sõbrannaga kokku, sõime/jõime head ja paremat. Võistluspäeva hommikul läks uni juba varakult ära. Tartu Sügisjooks oli tänavu esimene võistlus, mille eel tekkis tugev "liblikatetunne" kõhus.

Aknast välja vaadates tundus ilus päikesepaisteline ilmake, kraadide poolest oli ka piisavalt 13-kraadi. Otsustasin joosta pikkade pükste ja lühikeste varrukatega jooksusärgiga. Hoolimata mitmekihilisest riietusest pidin kodust väljudes kringliks külmuma. 1,5-kilomeetrisel teel kodust võistluspaika oli mitmel korral mõte, et lähen koju tagasi ja panen talvejope selga.

Võistluskeskusesse jõudsin vaid 30 minutit enne starti. Ootasin veel enda elukaaslast, kellelt tahtsin riietumisalast nõu küsida. Elukaaslane soovitas jätta pikkade käistega pluusi muu riietuse peale. Olin temaga nõus, sest kartsin, et valutavate lihaste tõttu osutub jooks eriti pikaks ning võib külm hakata.

Enne stardipauku

Stardis lehvitasin veel elukaaslasele ja juba oli ta parematele jahimaadele (Discgolfi mängima) läinud. Enne stardipauku mõtlesin, et väga super oleks joosta alla 1 h, kuid kartsin, et ei pea sellisele pingutusele vastu. Enam ei kulunud kaua aega, kui kõlaski stardipauk ja sai hakata jooksma.

Jalad olid kuidagi eriti rasked ja valusad. Eespool silmasin Margitit, lisasin veidi tempot, et teda tervitada. Tartu Kaubamaja juures jõudsingi talle järele ja ajasime paar sõna juttu. Margit küsis, et mis aega lähen jooksma. Vastasin, et tunni ringis aega, kuid sisimas olin kindel, et võib minna oluliselt kauem.

Teistega koos joostes hakkas juba esimesel kilomeetril nii palav, et olin sunnitud pikkade varrukatega pluusi seljast võtma. Jooksmise ajal, kui võistlusnumber on haaknõeltega rinnale kinnitatud, on enda lahtiriietamine üpris tülikas ettevõtmine. Mul hakkas sellest pusimisest täiega pistma ja joostud oli vaevalt 1 km, korraks isegi peatusin, et saaks numbri uuesti rinnale kinnitatud. Järgnes tappev Õnne tänava tõus.

Väike tiir Karlovas mõjus hingamisele ja pistmisele paremini. Raua tänavale jõudes oli mul tunne, et ma vist ikka jaksan täna joosta. Hoidusin kellal üldaja vaatamisest, olin sättinud seaded nii, et minu ees on vaid distants, pulss ja kilomeetri aeg. Vahetult enne Sõpruse silda märkasin elukaaslast, kes elas mulle innukalt kaasa, viskasin talle ka üleliigseks osutunud pikkade varrukatega särgi.

Sõpruse sillale jõudes hakkas taaskord pistma ja tekkis tugev joogijanu. Õnneks juba sillalt maha tulles 4,5 kilomeetri peal oli joogipunkt koos muu söödavaga. Ma ei tea, mis mul arus oli, kuid haarasin lisaks joogiveele ka hapukurgi kaasa. 10 kilomeetrit ei ole kindlasti märkimisväärselt pikk distants, et peaks sööma, kuid millegipärast nii juhtus. 

Plaan oli nägemisulatuses olevaid selgu mitte väga kaugele lasta. Atlantise juures olev treppide tõus oli endiselt vastik, kuid meelierutav oli kaasaelava publiku rohkus. Hõigati, et püüdku ma eesolevad mehed kinni. :D Mõnele meesindiviidile tegingi tuule alla, kuid 3 kilomeetrikest oli veel ees.

Tartu Ülikooli spordihoone juures olev lõik on minu jaoks eriti ebameeldiv. Enesetunne polnud kõige parem ja fakt, et lõpuni on veel kõvasti minna. Supilinna tiirul ei jõudnud ma finišit ära oodata. Õnneks varsti olingi juba Tartu Ülikooli juures. Raske oli! Jõudes Barclay hotelli juurde, muutsin kellal režiimi üldaja peale. Kell näitas 55 minutit ja mul oli veel 400 meetrit minna. 150 meetrit enne finišit lisasin veel kiirust, kui nägin, et mul õnnestub ehk alla 58 minuti joosta.  Finišisse jõudsin, kui aeg oli 57 min 59 sek.

Imeilus medal

Tegemist oli hooaja kõige raskeima ja pikima jooksuvõistlusega. Imestasin, et hoolimata valutavatest ja tinarasketest jalgadest ning veidi ebaõnnestunud jooksuhooajast suutsin ma joosta enam-vähem normaalse aja. Meel muutus koheselt palju paremaks!

Peale väikest kosumist suundusin supi järjekorda. Väga palju ei suutnudki süüa, kuna jooks oli oma jälje jätnud ja mõningase iivelduse tõttu ei olnud väga isu süüa.

Jooksuvõistlusele järgnevate tundide jooksul ma ennast väga hästi ei tundnud. Sain aru, et olin südamele veidi liiga teinud. Süda oli pisut tahhükardiline ja eelistasin horisontaalset asendit seni kuni mu elukaaslane ja minu vend kutsusid mind kaasa vanemate juurde. Hea seltskond mõjus hästi ja  südamevaevused taandusid peagi.

Võistlus numbrites:

Aeg: 57 min 59 sek (hooaja parim 10-kilomeetri aeg)
Distants: 10,15 km
Üldkoht: 668/1202
N koht: 211/597
Vanuseklassi koht: 108/306
Avg pulss: 186 x/min
Avg kiirus: 197 x/min

Positust lugedes võib tunduda, et tegemist on ühe ebameeldiva ja vastiku jooksuvõistlusega, kuid seda ei ole ta kindlasti. Ma lihtsalt ei ole jooksurajal esinevate tõusude suurim fänn  ja sellest ka veidi liigne pessimism. Kahtlemata on Tartu Sügisjooks väga vaheldusrikas ja kaunis sügisene jooksuvõistlus!

Midagi halba, midagi head

Esmaspäeval toimus järjekordne NRC trenn, sel korral siis niiöelda tavatrenn (mitte lõigutrenn). Peale õhtusööki oli raske ennast välja külma kätte sundida minema, kuid võtsin ennast kokku ja asusin teele.

Esmaspäevase trenni kogunemispaigaks oli Estonia teatri esine, kuhu meid kogunes külma ilma trotsides 4 inimest koos treeneriga. Esmalt tegime kiire jooksu Šnelli tiigi juurde ja seal hakkasime erinevaid jooksuharjutusi tegema.

Olgem ausad, ma polnud NRC lõigutrennist ja laupäevasest Tartu Sügisjooksu 10 kilomeetri võistlusest sugugi taastunud. Lihased olid ja on endiselt valusad. Seal ma siis koos kahe teise trennitegijaga hüppasin, kargasin ja tegin kükk-harjutusi kuni mul tekkis tugev valu vasaku reie ees- ja tagapinnal. Esialgu oli selline nõme krambitunne, kuid kui ma vähegi liigutada püüdsin, siis lõi tugev valu taaskord sisse. Rumala peaga tegin jooksuharjutusi ja ülejäänud trenni väiksema intensiivsusega edasi, kuid hea see polnud.

Joostes ma trennist koju minna ei suutnud, isegi kõndides andis reis tunda. Tänaseks kõndimine enam valu ei tee, kuid kogemata kükki laskudes annab lihastrauma endast ikka märku. Tõenäoliselt peab jalale rahu andma, külmaaplikatsioone kasutada pole enam mõtet ning valuravimeid ma pole samuti tarvitama pidanud, sest hetkel see mind väga ei häiri.

Vaatamata sellisele õnnetule lihastraumale (kerge rebestus?) olin ma eile sunnitud ostma uued jooksujalanõud. Sportlandis olid mugavad ja kerged Nike-i jalanõud väga hea hinnaga müügil, et ei raatsinud ostmata jätta.  Nüüd ootan igatsusega, kuna saaks tasapisi jälle jooksuradu vallutama minna. Karta on, et lähipäevadel seda ei juhtu.

PS: Varsti (hiljemalt nv-l) looodan üllitada Tartu Sügisjooksu postituse.

 

Minu nunnud Nike Tri-fusion Run jalanõud

NRC lõigutrenn

Allikas

Olen varasemates postitustes korduvalt rääkinud, kuidas ma tahaksin ka kuuluda mingisugusesse jooksugruppi. Teha koos ühist asja, rääkida jooksujutte ja nii edasi. Ma ei saa veel 100% öelda, et ma kuhugi kuulun, kuid väikese alguse ma selleks tegin.

Esialgu oli plaanis esmaspäeval võtta osa NRC (Nike Run Club) tasuta ühistrennist Tallinnas. Kehva ilma ja mitte kõige parema enesetunde tõttu jätsin ma aga sinna minemata.

Teisipäeval peale tööd säras taevas imekaunis päike, oli kaunis sügisilm. Enam ei saanud ettekäändeid tuua, et ühistrenni mitte minna. Kõhklesin ja kahtlesin küll enne koduuksest väljumist, kuid lõpuks võtsin ennast kokku.

Tegemist oli NRC lõigutrenniga, mis toimus erandkorras Šnelli staadionil. Kodust treeningpaika ma tegin väikese 1,5 kilomeetrise sörgi ja nibin-nabin paar minutit enne 18:30 jõudsin kohale. Kuna olin ainuke uustulnuk, siis treener tutvustas end mulle ja küsis, millised ootused mul trenni suhtes on. Ma oskasin vaid öelda, et tahan head trennielamust.

Trenn algas nelja soojendusjooksu ringiga staadionil. Seejärel tegime 3-kaupa jooksuharjutusi: põlve- ja sääretõstejooksud, keksimine, kiirendused. Kui nahk oli kenasti märjaks jõudnud saada, siis algas treeningu põhiosa ehk lõigud. Need on tegelikult minu suurimad õudusunenäod. Vabal ajal ma lõikude jooksmist iseseisvalt väga ei harrasta. Ja kui ma seda ka üliharva teen, siis intensiivsuse poolest jäävad nad oluliselt alla NRC trennis tehtule.

Lõiguharjutused nägid välja sellised: kahekaupa paaris tuli joosta 100 meetrit 80%-lise intensiivsusega, seejärel 1 min pausi ja siis 150 meetrit kiiret jooksu ja siis 3 minutit pausi. Ja seda kordasime me 4 korda. Minu paariliseks oli üks noormees ja ma ei suutnud üle 3 sekundi temaga küll tempot pidada. Veel enam, ka tagumise grupi tüdrukud jõudsid mulle järele.

Peale esimest lõikude ringi olid mu jalad täiesti "süldid". Üldse täheldasin ma, et kui ca 50 meetrit pean ma kenasti vastu, siis järgmised 50 meetrit oleks nagu "köis kaelas". Vot nii raske oli!

Lahe oli see, et kõik trennikaaslased olid väga sõbralikud ja kohe tekkis selline ühtekuuluvustunne.  Mainimata ei saa jätta ka seda, et kõik trennid on tasuta. Kindlasti tahan ma edaspidigi NRC jooksutrennidest osa võtta. 

Nüüd 2 päeva hiljem ma enam nii rõõmus ei ole. Või noh, väga kurb ka mitte, kuid lihasvalu on peale lõigutrenni lausa tappev. Mul valutavad sellised lihased, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Näiteks valutavad plantaar fastsia, sisemine kõhu põikilihas ja kõhu ristilihas. Isegi köhatada ja nuusata on väga-väga valus. Ei saa magada, kummardamisest ja trepist käimisest ma parem ei räägigi.

Kuna viibin ühe koolituse tõttu parasjagu Tartus, siis nädala alguses oli plaan võtta osa Prorunneri ühistrennist, kuid praegusel hetkel on igasugune liigutamine väga raske.

Loodetavasti laupäevaks olen valudest vaba, sest peaksin ju Tartu Linnamaratoni 10 kilomeetri stardis olema.

Ja juba järgmisel esmaspäeval tahaksin uuesti NRC jooksutrenni minna. Rohkem infot NRC trennide kohta siit.

18. Tartu Rattamaraton - minu esimene

Tartu Rattamaraton tuli nii äkitselt peale, et ärevustunne ei jõudnud minus veel tekkida. Ärevustunde puudumise üheks põhjuseks võis olla asjaolu, et ma ei püstitanud minu esimesele rattavõistlusele suuri eesmärke. Oma osa võis mängida ka tõsiasi, et sel korral olin võistlustulle minemas koos 3 kaaslasega.

Päev enne võistlust sai palju ringi käidud, sest nädalavahetuseks sünnilinna tulles tuleb kõiki lähedasi külastada, edasi Expo, kust ma muretsesin antud võistluseks vajalikke tarvikuid (joogipudeli hoidja, joogipudel, rattakindad) ja kuna meesterahvastel olid kõhud tühjad, siis tegime ka ühe pasta party.

Plaani järgi pidime võistluspäeva hommikul kl 10 hakkama 4-liikmelise seltskonnaga nelja rattaga kahes autos liikuma. Esmalt pidime sõitma Otepääle, seejärel Elvasse ja siis uuesti Otepääle, kuid asjatamiste tõttu lükkus väljasõiduaeg veidi edasi. Umbes täpselt kl 10:30 suundus rattaid täis auto nr 1 Otepääle, kus oli ka Tartu Rattamaratoni start. Mina koos elukaaslasega liikusime aga ilma ratasteta autos (nr 2) Elvasse, et parkida auto võistluskeskuse parklasse, et pärast võistluse läbimist ei peaks ratastega uuesti 40 km sõitma tagasi starti. Kõik see võttis päris palju aega, kuid varsti tuli auto nr üks meile Elvasse järele, et minna uuesti starti. 

Kõige tobedam oli autode majandamise juures see, et finišis oli kõikjal tee ääres parkimist ja peatamist keelavad sildid. Selleks, et me saaks aga õigesse kohta pargitud autost nr 2 hüpata meile Elvasse vastu tulnud autosse (nr 1), tuli auto nr 1 korraks keelualas peatada. Selle paariminutilise seisaku jooksul jõudis politseiauto meieni ja saime peatumise eest noomida. Väga huvitav, kuidas oleks saanud seesugust situatsiooni küll vältida?! Suhteliselt jabur korraldus!

Otepääle jõudsime ~ 50 minutit enne starti. Kui enne jooksuvõistlust on vaja mõelda vaid enda riietumise ja tualetis käimise üle, siis rattavõistlusele eelneb palju rohkem tegevusi. Jalgratta esiratas ja pudelihoidja tuli jalgratta külge kinnitada. Riietumine ning kohustuslik tualetis käik. Aega niisama istumiseks ei jäänudki. Banaani sõin ka käigu pealt ära ja 4 minutit enne stardipauku jõudsin enda stardikoridorri.

5 min enne starti

Mu vend ja tema elukaaslane, kes on juba kogenud rattavõistlustel käijad (selja taga 4-5 aastat Tartu Rattamaratoni sõitu erinevatel distantsidel), liikusid minust mitu stardikoridori ettepoole, mu elukaaslane oli aga paar koridori tagapool. Kiirelt tegin Instagrami väikese postituse ja stardini oli jäänud 1 minut. Tasapisi hakkasid stardikordidoris olevad rattad mind igalt poolt ümbritsema, kohati olid neid isegi liiga palju ja liiga lähedal. Ma kartsin, kartsin väga. Küsite, et mida ma kartsin? Kartsin, et jään selle massi alla, kui mu ratas ei peaks nii kiirelt hoogu üles võtma. Suurel määral selle kartuse tõttu polegi ma varem rattavõistlustest osa võtnud. Etteruttavalt ütlen ära, et õnneks keegi minust üle ei sõitnud ja terve distantsi vältel ma kukkuma ei pidanud.

Selle kartuse ja muu tõttu alustasin ma stardipaugu kõlades sõitu väga rahulikult. Rahulikult ka seepärast, et ma ei teadnud, mis mind ees ootab ja milleks tuleb jõuvarusid säästa. Esialgu oli tunne, et kõik ratturid sõidavad minust mööda. Jõudsime vaevalt paarsada meetrit allamäge sõita, kui ees oli juba mudane maapind ja sellele järgnev mägi ning seltskond minust eespool ronis ratta seljast maha. Ka mina talitlesin nõnda, sest ju nemad teavad, kuidas Rattamaratonil sõidetakse.

Tagantjärele meenutades tundub nagu ma veetsin esimesed 10 kilomeetrit rohkem ratta kõrval kõndides/joostes, kui ratta peal. Ok, veidi liialdan, kuid väga palju seismist, kõndimist oli siiski ja mitte sellepärast, et ma ei julgenud/ei tahtnud rattaga sõita, vaid sellepärast, et suur inimmass minu ees ei liikunud edasi. Mu vend ja tema elukaaslane ei suutnud finišis seda ära imestada, sest nende rada polnud sugugi mudane ja ratta seljast nad sõidu ajaks maha ei roninud.

Toitlustuspunkte oli võistluse ajal 3, lisaks RC-Cola peatus ja finišis suur söömine. Kohati tekkiski tunne, et see ei olegi võistlus, vaid matk, kus iga 10 kilomeetri järel sai soolakurki, leiba, banaani ja soola söödud. Peale jõin vett. Rääkides lisaenergiavarudest, siis kaasas oli mul õlavarrekotis 2 SIS-geeli. Profülaktika mõttes jõin enne starti ka ühe magneesiumiampulli tühjaks, kuid SIS-geele ma võistluse ajal ei kasutanud. Üks põhjus oli see, et ei tundnud vajadust nende järele. Teine põhjus oli see, et väga ebamugav on rattasõidu ajal õlavarrekotist midagi kätte saada. Lisaks sellele mind kohati lausa häiris see, et ma olin õlavarrekoti kaasa võtnud. Mudasest ja konarlikust mäest alla sõites hakkas õlavarrekotike õlavarrelt alla vajuma ja ühel suurel laskumisel muutus õlavarrekott nii ebastabiilseks, et üks uus ja kasutamata SIS-geel vupsas sellest lihtsalt välja. Sellele järgi minna oleks olnud enesetapp.

Mõni sõna riietusest. Suures plaanis sai tehtud õige valik. Lühikesed rattapüksid, lühikeste varrukatega jooksusärk, mille peal pikkade varrukatega rattajakk ja põlvikud. Korraks oli tunne, et oleksin võinud rattajaki jätta starti, kuid järgmisel hetkel puhus juba tugev tuul ja vihmapilved kerkisid taevasse. Ainult põlvikud oleks võinud koju jätta, sest vahepeal hakkas jalgadel liiga palav.

Selleks hetkeks kui olin 25 km sõitnud tekkis tahtmine juba finišeeruda. Märkasin, et laskumistel sõitsid kõik minust mööda, kuid tõusudel jõudsin ma neile järele. Kahetsesin ka, et polnud rattahoolduses käinud. Õigupoolest pole mu ratas kunagi hoolduses käinud ja seda võiks pidada lausa õnneks, et mu ratas pidas kenasti lõpuni vastu.

Mõningaid raskemaid tõuse võtsin sarnaselt kogenumatele sõitjatele ka mina jalgsi kõndides, kuid enamasti tegin ma seda joostes. Viimase 5 kilomeetri jooksul, olid mu jalad nii tugevalt piimhapet täis, et rattaga mäest üles joosta üritades, oli see praktiliselt võimatu, kuna jalad olid tinarasked.

Ja lõpuks tuligi finiš! Sain kauni esimese rattavõistluse medali kaela. Imestasin, et elukaaslane ootas mind seal juba ees. Ma tõesti ei näinud selle 40 kilomeetri jooksul kordagi teda möödumas.

Veidi jõudsime muljetada, kuid kuna aeg tiksus pidevalt kuklas, siis kiirel sammul panime vahetusriided selga, väljastasime diplomid ja liikusime toitlustusalasse, kus sai maitsvat suppi süüa.

Minu esimene rattavõistlus

Supi söömise järgselt tuli taaskord ratta selga hüpata, et sõita parklasse. Ilma rattapüksteta sadulas istuda oli üpris ebamugav. Parklas panime kotid autosse ja meesterahvad sõitsid autoga Otepääle, et tulla 2 autoga uuesti tagasi Elvasse ja võtta meid koos ratastega peale. Me ei tahtnud S.-ga võistluskeskuse parklasse jääda ja nii me kõndisimegi kumbki kahe rattaga mööda maantee äärt 3 km Elva kesklinna. Kahe jalgratta vedamine tundus isegi raskem ülesanne kui 40-kilomeetri läbimine. Õlad ja õlavarred said rataste vedamisest kõvasti vatti.

Kella poole seitsme paiku õhtul jõudsime koju, kiire pesemine ja asjade kokkupanemine, et sõita Tallinna koju. Terve tee lõid jalad tuld. Ma panin juba vaimu valmis, et võistlusele järgneval päeval võivad jalad väga tugevalt valutada. Minu üllatuseks esmaspäeva hommikul polnud lihasvalu jalgades sugugi, hoopis õlad tegid häda.

Võistlus numbrites:

Aeg: 2h 28 min 24 sek

Distants: Garmini andmetel 39,96 km

Üldkoht: 1674/1949-st

Nkoht: 395/554

Avg pulss: 163x/min (max 188x/min)

Avg kiirus: 16,2 km/h (kõige aeglasem 8.km - 9,2 km/h, kiireim 18.km - 29,8 km/h)

Rattamaratoni järgselt tekkis suur tahtmine võtta osa ka teistest Tartu Maratoni võistlusest. Nii ma registreerisingi ennast Tartu Linnamaratoni kõige lühemale distantsile ehk 10-kilomeetrisele jooksuvõistlusele, mis toimub juba järgmisel nädalal. Saab näha, kuidas mu jalad peavad sellisele pingutusele vastu.

Kindlasti on plaan ka edaspidi rattavõistlustest osa võtta, kuid selleks on vaja treenitust parandada. Ja miks mitte proovida järgmisel aastal Kõrvemaa neliküritust?

Nike Noortejooks

Olete ilmselt juba 1000 korda kuulnud, et 2015.a jooksuhooaeg on minu jaoks olnud väga niru. Aga nii see on, mistõttu ei riskinud sel aastal SEB jooksudele registreerida. Siiski tundus üpriski totter jääda sellest kõigest eemale, elades vaid kilomeetri kaugusel võistluskeskusest. 4-kilomeetrine Nike Noortejooks Tallinna vanalinna tänavatel tundus olevat väga jõukohane jooksuvõistlus praegusel hetkel. Mõeldud, tehtud! Lisamotivatsiooni jooksule registreerimisel andis kaunis erkoranž Nike jooksusärk.

Võistusele eelneva nädala alguses tegin koos venna elukaaslasega tugevas tuules ja vihmas 10,6 km-se jooksutrenni, sest tema valmistus poolmaratoni debüüdiks. Tõenäoliselt oli see trenn minu jaoks liiga intensiivne, arvestades minu treenitust. Järgmisel päeval oli külmetuselaadne tunne ja lihasvalu garanteeritud. Polnud selle üle väga rõõmus.

Mida lähemal nädalavahetusele, seda enam kahetsesin, et polnud ennast siiski käesoleval hooajal piisavalt kokku võtnud, et pikemale distantsile minna. Hommikul tööle minnes oli näha mitmeid tumedanahalisi jooksusõpru tegemas hommikuses Tallinna vanalinnas jooksutrenni enne suurt võistluspäeva.

Nike jooksuvõistlus algas laupäeval alles kell 17. Minu päevakava nägi ette, et olen kella 15-ni tööl ja seejärel liigun kiirel sammul koju, võistlusriided selga ja uuesti minek. Tööpäeva lõpuks olin ma päris väsinud, et jõudsin paar korda kahetseda, et pidin ühe lisakohustuse võtma. Ei saanud kodus olles korralikult mahagi istuda, kui pidin juba võistluse stardipunkti suunduma.

Millegipärast olin pannud jalga pikad jooksupüksid ja kott oli samuti täis pikkade varrukatega üleriideid. Koti viisin pakihoidu, kuid lühikesi pükse ei taibanud jalga panna. VIGA! Stardikoridorri suundudes märkasin, et inimesed jagunesid kaheks: lava ees võimlemisharjutusi tegevad ja stardikoridoris juba aegsasti valmistuvad jooksjad. Kuna roidumus mu kehast polnud veel stardikski kehast kadunud, siis liitusin stardikoridori inimestega, kus valdava osa moodustasid minust palju nooremad jooksusõbrad.

Stardipaugu kõlades ei liikunud rahvas sugugi üle stardijoone. Me seisime seal ja seisime veel. Umbes  poole minuti möödudes sain ma üle stardijoone. Oli neid, kes hakkasid kohe slaalomit jooksma, sest stardikoridoris ettepoole trüginud jooksjad osutusid tegelikult aeglasemalt alustajateks. Ka mina olin sunnitud slaalomit tegema. Esimesel jooksukilomeetril taipasin, et riietusega olin täiesti puusse pannud. Õnneks Nike jooksusärk, mida kõik jooksjad kandma pidid, oli heleda värviga ja üpris mõnus.

Veidi nooremate jooksusõpradega

Jooks kulges enam-vähem nendel tänavatel, kus ka mina olen mõned korrad jooksutrenni teinud, mis oli väga tore avastus, sest ma polnud eelnevalt rajaskeemiga tutvunud. Kõige raskem osa antud jooksus oli järsk tõus Šnelli tiigi juures. (SEB Maratonil jooksjad seda lühikest, kuid järsku tõusu ei jookse). See tõus oli kohati nii tappev, et väikesed jooksusõbrad mu ümber hakkasid kõndima, ma punnisin veidi jooksusammu tehes edasi.

Mingil hetkel hakkasin pingsalt jooksukilomeetreid ja aega vaatama, sest munakividel kiiremaid jooksusamme teha ei ole kuigi mõnus. Ühtäkki olimegi juba Niguliste kiriku juures ja finiš käegakatsutav. Veidi suutsin ka spurtida. Kellal stop-nuppu vajutades avastasin, et 4-kilomeetrise jooksu asemel oli tegemist hoopis 3,5-kilomeetrise distantsiga. Finišeerudes ma selle üle ei kurvastanud.

Rõõmus olin ma aga selle üle, et roidumus mu kehast oli selle jooksuga kui pühitud. Ja õhtu kulges juba erksamates nootides.

Tooks siinkohal välja jooksu plussid ja miinused.

Plussid:

• ilus ilm
• kaunis rada
• piisavalt lühike jooksuvõistlus - seega paljudele jõukohane
• kaunis jooksusärk
• kodu lähedus

Miinused:

• munakividel kiiremaid samme tehes on suur oht libastuda ja ma väga ei nautinud seda sel korral
• kompanjonide puudumine jooksu eel ja selle ajal, aga selles ei ole kindlasti jooksukorraldaja süüdi :D
• stardis oli suur pudelikaela efekt - raske oli aeglasematest jooksjatest mööda saada
• jooksjatest suurema osa moodustavad teismelised ja veel nooremad jooksusõbrad, kes peale esimest kilomeetrit hakkasid tasapisi kõndima - see pole absoluutne miinus. Pealegi, keegi ei sundinud mind (peaaegu muldvana) minema noortega võistlusema

Kas ma edaspidi lähen sellele võistlusele? Pigem mitte, kuid kokkuvõttes oli see tore võistlus!

Unustasin veel mainida, et võistluse algusest kuni 8,5 minutit näitas mu pulsikell kauneid aiateibaid, mis oluliselt kergitas keskmist pulssi. Pulss oli vahemikus 194-234 x/min ja seda peaaegu 8 minuti jooksul. Usun, et ma ei jookse nii tugevalt üle ealise maxi, kui mul just kodade virvendus ja laperdus pole. Seni pole olnud :D 

Peale jooksu hea on olla!

Võistlus numbrites:

Aeg: 19:02 min

Distants: 3,5 km

Üldkoht: 552/1589-st

Nkoht: 223/1034-st

Avg pulss: 191 x/min (ma ei usu sellesse arvestades, et max pulss oli 237x/min)

Avg kiirus: 5:28 min/km

Homme lähen juba ise debütandina Tartu Rattamaratonile! Suur hirm on, kuna ettevalmistus võistluseks ei ole kindlasti piisav ja olen kuulnud palju lugusid kukkumistest ja rangluumurdudest  jne. Andke soovitusi, mida veel teha, et mitte päris viimaseks jääda, kuigi suur oht on küll ;)

Jooksjate pidupäev

Kätte on jõudmas igaaastane jooksjate pidupäev ehk SEB Tallinna Maraton. Kolme eelneva aasta jooksul olen läbinud 10 km, poolmaratoni ja maratoni. Sel aastal jääb minu jaoks SEB-l osalemine ära. Natuke kurb on ka, sest palju sõpru ja tuttavaid nii blogijate seas kui ka mujalt  on tänavu seal jooksmas. Praegusel hetkel kahetsen väga, et ei registreerinud ennast pühapäevasele jooksule. Oh, kui mõnusat ärevust ja "liblikaid" võivad poolmaratonile ja maratonile minejad tunda. Siiski usun, et  hiljem teiste jooksjate tagasisidet lugedes/kuuldes on see päev ka minu jaoks põnev.

Aga pole hullu, loodetavasti ja ma väga-väga loodan, et uuel hooajal olen ka mina SEB Tallinna Maratoni stardis ja siis juba palju paremas vormis kui praegu. 

Õnneks päris vaeslapse rollis ei ole ka mina käesoleval nädalavahetusel. Juba homme võtan ma esimest korda osa Nike Noortejooksust. 4-kilomeetrine vanalinna jooksuvõistlus on väga mõnus viis laupäeva lõpetada.

Elan kõigile pühapäeval SEB Tallinna Maratoni jooksjatele kaasa ja loodan Teid kõiki raja ääres tervitada!

Minu Nike Noortejooksu stardimaterjalid

Skechers 5 km jooks (2015.a)

Uni läks võistluspäeva hommikul juba varakult ära. Sõin hommikusöögiks jogurtit banaaniga ja lugesin veidi Vahur Kersna raamatut "Ei jäta elamata", surfasin netis ning varsti oli uni jälle silmas. Veidi enne 10 ärkasin uuesti üles ja otsustasime elukaaslasega käia autoga kiirelt stardipunktis, et väljastada enda stardimaterjalid ja hoida ära eelmise aasta situatsioon, kus ma esialgu soovitud suuruses jooksusärki ei saanud. Stardimaterjalid käes siirdusime tagasi koju ja ma otsustasin teha teise hommikusöögi, kuna kõht hakkas vaikselt tühjaks minema. Teiseks hommikusöögiks oli kaerahelbepuder vaarikate ja banaaniga.

Palju aega kodus sättimiseks enam polnudki. Et jõuda kenasti kohale, väljusime kl 11:18, et teha kerge sörk võistluspaika, mis asus ca 1 km kaugusel meie kodust. L. küsimuse peale, mis ajaga ma võistluse tahaks läbida, ei osanud ma midagi vastata. Minu jaoks oli Skechers jooks selle hooaja esimene võistlus ja jooksuvorm kriitikat ei kannata, mistõttu ei panustanud mingile kindlale ajale. 

L. jaoks oli Skechers 5 km jooksuvõistlus selle aasta esimene jookstrenn üldse. Seega oli tema plaan püsida minu kõrval ja vajadusel mind ergutada. Tegime stardipaigani soojendussörki/jooksu ja mul oli tunne, et hoopiski mina pean hakkama teda selle jooksu ajal utsitama, kuna korduvalt katkestas ta jooksu ja hakkas kõndima.

Kiire tualetis käimine, kerge võimlemine enne starti koos teistega ja peagi kutsutigi stardikoridorri. Stardikoridoris lasin silmadel ringi käia lootusega näha tuttavaid. Varsti nägingi kallist sõbrannat Liisi, kellele oli Skechers 5 km jooks üle 7 aasta esimene jooksuvõistlus.

Kui ma 2007.a alustasin jooksuvõistlustel osalemist, siis minu jooksukaaslaseks oli just nimelt minu klassiõde Liis. Koos oli alati tore septembri teisel nädalavahetusel sõita rongiga Tallinnasse, joosta SEB 10 km jooksuvõistlusel ja siis sõita rongiga tagasi Tartusse ning terve tee muljetada võistlusest. Vahepealsetel aastatel on Liis keskendunud teistele ettevõtmistele ja vähem jooksule. Mul oli väga kahju, et ta enam ei võistelnud, kuigi sageli kutsusin teda kaasa. 

Käesoleva aasta kevadel, kui Liisil oli sünnipäev, tegin ma talle kingituse - Skechers 5 km jooksu pääse ehk Liis tagasi rajale! Etteruttavalt ütlen ära, et jooksu lõpus oli Liis väga rõõmus, et ma talle sellise kingituse tegin. Jooksurõõm oli tema silmist selgelt näha ja usun, et enam ta jooksuvõistlustest nii pikka pausi ei tee.

Stardikoridoris koos Liisiga

Varsti kõlaski stardipauk. Inimesed hakkasid küll liikuma, kuid kuna me olime Liisi ja mu elukaaslasega täiesti stardikoridori lõpus ehk viimased hingelised, siis tundus, et me jäämegi sinna. Hakkasin slaalomit jooksma. Oh, see slaalomi jooksmine meenutas mulle vanu häid aegu SEB 10 km jooksudelt, kui sai ka nõnda toimitud, et ettepoole kiiremini saada.

Peagi oli 1 km joostud ja ma taipasin, et ega mul võhma 5:15 min/km tempos kauem jooksmiseks väga polegi. Tuli tempot alandada ja loota, et pean vastu ning et esimese kilomeetri hullus ei rikkunud tervet jooksu. Edasi kilomeetrite ajad aeglustusid: 5:33, 5:38, 5:44, 5:52 ja viimased 300 meetrit 5:22.

Rääkides Treenituse sarja võistlustest, siis mulle on need jooksuvõistlused alati meeldinud. Väga väikese osalustasu eest korraldatakse supervõistlus. Saab joosta, jooksusärgi, süüa, pilte ja muud nänni, aga ka korraldustiimi kuuluvad inimesed on lahedad. Sel korral oli kihvt, et teise kilomeetri paiku oli fotograafi juures ergutamas üks vanem naisterahvas, kes ütles, et naeratage nüüd kaamerasse ka, kui te seda veel ei ole teinud. Kohe läks nägu naerule. Järgmise nurga peal oli Contra lehvitamas. Tervitasin ka Contrat, mille peale Contra veel enam elavnes.

Mingil hetkel püüdis rannavõrkpallur Rivo Vesik meid kinni. Olin selleks hetkeks juba väga väsinud. Jooksin ju pidevalt anaeroobses tsoonis - pulss keskmiselt 182 x/min, maksimaalne 191 x/min. Ütlesin elukaaslasele, et mingu püüdku Vesik kinni, et ta ei pea minuga siin vaikselt "tiksuma".

Metsa vahel oli nii mõnus varjuline, ei tahtnudki lõõskava päikese kätte tagasi minna. Elukaaslane jäi siiski minuga. Utsitas mind pidevalt, et pangu ma hoogu juurde ja enam alla ei anna jne. Oh, see on kohati päris väsitav, kui teine inimene ei oska hinnata minu hetkelist seisundit. 1 km enne lõppu tahtis mu elukaaslane, et ma võtaks ikkagi kiirema tempo üles ja läheks raketina finišisse. Aga mida ei olnud, seda ei olnud. Jalad olid väga töntsid, energiaraasukest ei olnud kusagilt tulemas. 

Tekkis deja vu moment. Jah, ma olen seda kogenud, see oli 2012.a Tartu 1. sügisjooks(10 km), kui L. jooksis ka minuga koos ja pidevalt utsitas. Ma pean tunnistama, et kuigi ma oma elukaaslast väga armastan, siis jooksuvõistlustel ma temaga enam koos joosta ei taha. Lihtsalt kohutav on! Ma jõuan üksinda joostes isegi kiiremaid samme teha, kui temaga koos.

Fotomeenutus 2012.a sügisjooksult

Tervisespordiblogija Liisa jooksis tervitades paarsada meetrit enne lõppu mööda. Aitäh sulle, see andis veidi erksust juurde. Ja tuligi finiš.

Peale jooksu istusin veidi ühes varjulises kohas, varsti tuli ka Liis, kes oli hea jooksu teinud arvestades seda, et polnud 7 aastat võistlustel käinud. Elukaaslane tahtis juba parematele jahimaadele tormata, mistõttu läksime kiirelt sööma. Supp oli imemaitsev!

Kuigi esialgu oli õhtul plaan minna NRC Pop-Up: Hit The Streets treeningule  siis perekondlikud ettevõtmised nõudsid oma ja veetsin aega vanematega, käisin venna ja tema elukaaslasega ujumas Külitse järves ning peale seda liikusime Tähtvere dendroparki selle suve menukat harrastust, Discgolfi mängima.

Võistlus numbrites:

Aeg: 29:43 min  (3 min 43 sek kehvem kui eelmisel aastal)
Distants: 5,3 km
Üldkoht: 101/272-st      
N koht: 40/159-st            

Avg pulss: 182x/min (max 191x/min)

Avg kiirus: Garmini andmetel 5:35 min/km, kuid see on täiesti vale; tegelikult peaks olema ~5:55 min/km

Kardiopulmonaalne koormustest

Kirjutasin eelmises postituses, et mul on plaanis minna kardiopulmonaalsele koormustestile. Käisin ära ja räägin järgmisena oma muljetest selle testi osas.

Kes pole veel kokku puutunud nimetatud uuringuga, siis lühidalt on kardiopulmonaalse koormustesti puhul tegemist meetodiga, mis ühe võimalusena aitab hinnata (tervise)sportlase füüsilist sooritusvõimet. See diagnostiline meetod põhineb vereringe, hingamissüsteemi ja lihaste ainevahetuse kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel komplekssel hindamisel testi tegemise ajal. Testi kasutatakse veel südame- ja kopsuhaigete seisundi objektiviseerimisel. Selleks kasutatakse veloergomeetrit või liikurrada (treadmill).

Illustreeriv pilt

Olin juba ammu tahtnud koormustestile minna. Soodne hind ja M.Pirksaare sõnad tõukasid mind kiiremini tegudele. Cherry.ee pakub aeg-ajalt soodustusi Vomax koormustesti tegemiseks. Kui tavaline koormustesti hind jääb vahemikku 115-135 eurot, siis kasutades sooduskupongi saab koormustestile 60 euroga. Mõeldud, tehtud.

Panin ennast umbes nädal aega varem uuringule kirja. Ühel heal päeval helistati mulle Vomaxist ja küsiti, kas mulle sobiks hoopiski sama päeva hilisem (kl 13:30) või varasem (kl 8:00) aeg, kuna üks klientidest oli registreeringu valesti teinud. Nimelt on Vomaxis võimalik endale ise Interneti teel aeg broneerida. Kuna mul oli samaks päevaks veel tegevusi planeeritud, siis pidin esialgse kella 9 asemel kl 8 testi alustama.

Olen hetkel puhkuselainel, mistõttu oli esmaspäeva hommikul kl 6:45 päris raske ärgata. Kiire tualett, hommikusöök ja teele. Õnneks asub Vomax minu kodust umbes 1 km kaugusel. Jõudsin 20 min enne  kella 8 Vomaxisse ja õnnekombel oli üks koormustesti hindajatest juba kohal ja näitas mulle vajalikke ruume. Pärast riietumist liikusime koormustesti ruumi, kus oli treadmill ja veloergomeeter. Veel täpsustati minu sportliku tegevuse staaž ja alad, võistlemise sagedus ja parimad ajad ning palju muud.  Mõne hetke pärast saabus ka spordiarst, kes tutvustas end ja esitas veel täiendavaid küsimusi ning asus mind siis rahuolekus uurima. Vererõhk, kopsude ja südame auskultatsioon, rüht, pikkus ja kehakaal.

See esimene asjaosaline (mitte spordiarst) selgitas, et kuna minu jooksmise tempo olevat ~ 10 km/h, siis on see piisavalt aeglane, et mitte testi teha liikurrajal, vaid hoopiski veloergomeetril. Mitte, et see asjasse puutuks, kuid näiteks eelmisel aastal jooksin Skechers 5 km jooksuvõistlusel keskmiselt 11,5 km/h. Ma olin vägagi üllatunud, et sellest lähtuvalt ei saa ma treadmillil joosta.

Minu jaoks on rattaga sõitmine olnud alati füüsiliselt veidi enam pingutust nõudvam kui jooksmine. Just nimelt jalgade väsimise osas. Hakkasin siis 1.koormusega väntama, vahepeal mõõdeti vererõhku. Seejärel tõsteti koormust ja väntasin edasi. Vaikselt hakkasin ma jalgade väsimust tunda, kõrvalt öeldi, et see on alles soojenduseks. Taipasin, et oleks pidanud eelmisel päeval pigem puhkama, mitte tegema jooksutrenni. Koormustesti protokollis on kirjas, et koormustesti katkestamise põhjuseks oli jalgade väsimus, kuid testi tegemise ajal ma ei kaevelnud. Testi ajal öeldi mulle, et katkestati hoopiski sellel põhjusel, et maksimaalne hingamiskoefitsent läks üle normi.

Kokkuvõttes võib öelda, et vererõhkude üle ei nurisetud. Samuti kardetud rütmihäiret - supraventrikulaarsed ekstrasüstolid, mis mind kevadel ootamatult lõpueksamiks õppimise ajal tabasid, ei esinenud. Ka koormusjärgne taastumine oli hea.

Mis mind aga üllatas, oli kehakoostise anlüüsist ilmunud tulemus, et keha rasvasisaldus on võrreldes sügisega oluliselt tõusnud. Sügisel käisin Wellness testil kehakoostist hindamas ja seal selgus, et keha  rasvaprotsent on normi ülemisel piiril. Kodus on mul lisafunktsioonidega saunakaal, mis mõõdab lisaks tavapärasele kehakaalule ka keha rasvaprotsendi, vee sisalduse, lihasmassi jne. Sügisel Wellness testil käies selgus, et Wellnessi rasvasisalduse tulemus oli sarnane minu koduse kaalu näiduga. Esmaspäevasel koormustestil oli rasvasisaldus oluliselt kõrgem (3% kõrgem), kui sügisel. Esmalt pidasin seda kevadise õppimisperioodi süüks, kuid koduse kaalu tulemus on tõusnud vaid 1% võrreldes sügisega. Seda kõike lühidalt öeldes selgitati mulle, et ma pean ca 5 kg rasva kaotama.  Ometi pole kaalunumbris rasvasisalduse tõus sugugi kajastunud. Hetkel olen ma samas kaalunumbris nagu eelmisel aastal, kui füüsilist aktiivsust mahtus igapäevaselt enam.

Antud postituses ei hakka ma pikemalt lahkama üksikasju nagu VO2max ja nii edasi, kuna midagi väga rõõmustavat seal ei olnud.

Mis mind positiivselt hämmastas oli see, et mul on südame kui ka kopsude poolt reservi piisavalt, samas ei oska ma neid vajalikul määral kasutada. Koormustesti keskel, kui koormus oli juba tugevam, öeldi, et ma hingaks sügavamalt ja sagedamini. Te ei kujuta ette, kui keeruline oli mul käsu peale hakata kiiresti ja sügavalt mask peas lahtise suuga hingama. Teatud hetkeks mul see isegi õnnestus. Spordiarsti sõnul ma hingavat liiga aeglaselt ja pindmiselt, mistõttu skeletilihased ja südamelihas ei saa piisavalt hapnikku ja sellest on tingitud ka kiire jalgade väsimus.

Soovitused, mis mulle kaasa anti on järgmised. Rahvaspordivõistlustel osalemine on lubatud. Treeningutes tuleb hakata keskenduma baasvastupidavuse tõstmisele. Siiani on minu trennid olnud liiga intensiivsed. Ehk siis järgmised paar kuud, kui mitte enam on vaikselt tiksumine pulsiga 124-148 x/min ja rohke hingeldamisega näidustatud (et õppida vajalikku hingamise tehnikat). Lisaks sellele pean ma pikendama treeningute kestust. Kui varem tegin ma nädalas mitu alla 1 h kestusega trenni, siis edaspidi pean ma tegema vähemalt 1-1,5 h kestusega jooksu- või rattatrenne. Selleks, et liigset rasvasust vähendada, pean ma hakkama soovituste järgi toituma. Veel soovitati teha 1 kuur Vitabiotics wellwoman sport vitamiinide ja Panangini preparaatidega.

Juba aprillis 2016 soovitati mul Vomax kordus koormustestile pöörduda, kuna areng on sellise regulaarse trenniga tõenäone ja seetõttu on vajadus tulemusi uuesti hinnata.

Eile käisingi esimest korda soovituste järgi jooksmas. Keskmine jooksutempo oli 8:52 min/km ja pulss 138x/min. Pean tunnistama, et väga raske on ennast tagasi hoida ja üliaeglases tempos "tiksuda". Kõrvaltvaatajale võis tunduda sellises tempos hingeldav (tegin sügavaid ja kiireid hingamisharjutusi) tervisejooksja väga pentsik vaatepilt.

Postitus võis tunduda liigselt kriitiline, kuid paar päeva antud olukorra seedimist on mulle millegipärast nõnda mõjunud.

Mida homsest Skechers jooksust arvata? Kuna kiireid liigutusi mul täiesti ära ei keelatud, siis jooksutempo valikul lähtun homsest enesetundest.

Jooksujutte

Eile oli omamoodi triatlonlik päev. Sõitsime elukaaslasega ratastega suvilasse ca 10 km, ujusime järves 10 min (1,5 korda üle järve), seejärel 10 km kiiresti ratastega tagasi koju, et ma jõuaks SEB Tallinna Maratoni Jooksukooli, mis toimus kl 18 Laululaval. Nimetatud üritusest kuulsin juhuslikult samal päeval paar tundi enne selle toimumist Facebooki vahendusel ja tundus tobe tasuta treeningutst loobuda. Facebooki andmetel oli end kirja pannud 31 inimest, kuid kas nii palju inimesi seal ka oli, kes teab.

Kohale jõudes tuli ennast kirja panna, et osaleda järgmise aasta SEB Tallinna Maratoni vabalt valitud distantsi pääsme loosimises. Peale seda rääkis Margus Pirksaar olulisematest nüanssidest jooksmise puhul. Anaeroobne, aeroobne lävi, fartlek, 2+1 trenn, koormustest jne. Ta selgitas pea, käte, puusa õige hoiaku tähtsusest jooksmise ajal. Seda kuulates kahetsesin, et pole varem liitunud jooksuharrastajate grupiga. Seejärel tegime soojendusjooksu ca 2 km, tempo oli vaid 8:30 ja sellist tempot oli väga raske hoida. Soojendusjooksu järel tegime huvitavaid jooksuharjutusi, mida võiksin endagi jooksutreeninguga siduda. Eriti raskeks osutus musculus piriformise treeningharjutus ja pöiaharjutused. Peale jooksuharjutusi paluti meil paaris joosta 10 km tempos paarsada meetrit ja M.Pirksaar kommenteeris, mida ja kuidas teha paremini. Mulle öeldi, et ma peaks jooksusammu lühendama. Lõpetuseks toimus lõdvestusjooks ja venitamine. Kokku kestis jooksukool veidi alla 1,5 h ja pakuti ka meelepärast jooki, kas vett või spordijooki. Olen väga rõõmus, et nimetatud üritusel käisin.

Kel huvi SEB Tallinna Maratoni jooksukooli osas, siis pidagu neid aegu silmas:

13.08 kell 18.00 Paide (kogunemine Vallimäel, laululava juures)

26.08 kell 18.00 Tallinn (kogunemine Järvel, Merko maja parklas)
27.08 kell 18.00 Pärnu (kogunemine Mudaravila ees)

Eilse päevaga olin üle hulga aja rahul: 10 min ujumist (~250 meetrit), 27 km ratast, 3,43 km jooksu.

Vaatamata sellele, et ka varem on mul soovitatud koormustestile minna, siis lõpuks ometi võtsin kedagi (M.Pirksaart) kuulda ja registreerisin ennast Vomaxi koormustestile järgmisel nädalal.  Loodame, et mul jooksmine täiesti ära ei keelata. Vomax pakub cherry.ee kaudu soodsamat võimalust koormustesti tegemiseks.

Lisaks sellele registreerisin täna Skechers 5 km jooksule. Põhjusi jooksule registreerimiseks oli mitmeid. Esiteks olin sõbrannale juba kevadel nimetatud võistluse pääsme kinkinud. Ja kuidas ma jätan siis ise jooksule minemata. Teine põhjus on ehk see, et tahaks näha, mis seisus ma hetkel olen. Tean, et jooksutrenni on vähe olnud. Kui päris aus olla, siis trenni üleüldse on väga vähe olnud. Sellest hoolimata loodan, et võistlus annab veidi hoogu juurde mu praegustele tegevustele.

Järgmisel nädalal on Tartus toimumas veel üks tasuta jooksutreening.  See on NRC Pop-Up: Hit The Streets üritus. Leiab see aset neljapäeval (20. augustil) kell 19.30 Tartus, Oskar Lutsu mälestusmärgi juures. Mina loodan seal kohal olla, tule sina ka!

Ok, selleks korraks kõik. Midagi tuleb järgmisteks kordadeks ka jätta. 

Kui plaanid ei lähe plaanipäraselt

Olen juba ammu tahtnud sellest kirjutada. Alati ei lähe elu nõnda nagu peas olevas ettekujutuses või paberile kantud plaanis on. Esimene olukord, mis ei kujunenud kuigi plaanipäraselt on situatsioon, millest ma mõni postitus tagasi rääkisin, et kolin septembrist Tallinnasse elama. Sellel teemal ma hetkel peatuda ei tahagi, kuna muresid üürikorteri leidmisega jagub.

Mis mind aga veel murelikumaks teeb on hoopiski järgmine. Pean kahetsusega tõdema, et juulikuu treeningkalendris ilutseb üle 1,5 aasta kõige viletsam seis. Süstamatk, veidi ratast, kõndimine reisil olles ja AINULT ÜKS JOOKS ning seegi 4 km. Mis toimub?

Allikas

Nüüd tulevad vabandused, miks jooksu on nii väheks jäänud. Res.eksami ja reisi vahele jäi liiga vähe aega ja liiga palju tegemisi, sh süstamatk ja 24 h töö, et kusagilt ei suutnud midagi juurde pigistada. Reisil olles kahetsesin korduvalt, et ei võtnud jooksuriideid, -jalaseid kaasa, kuna hommikust õhtuni oli pidevalt näha mööda promenaadi jooksvaid inimesi. Reisi viimastel päevadel jäin ma haigeks ning kolm korda üle vasaku õla sülitades võin vast öelda, et külmetushaigus on nüüdseks läinud. Eelmisel nädalal olin mitmel korral tööl. Vabadel päevadel sajab vihma. Lisaks eelnevale esineb juba pikemat aega (~ 3 kuu jooksul) ebameeldiv valu parema jala Achilleuse kõõluse ja calcaneuse piiril. Valu tugevneb eelkõige füüsilise koormuse järgselt, vahepeal oli isegi trepist käimine ebameeldiv. Võttes arvesse perekonnaanamneesi, siis algav liigeshaigus on võimalik põhjus.

Ma tahaksin väga jooksma minna, kuid millegipärast ma leian viimasel ajal üha enam vabandusi, miks seda mitte teha. Ja see kõik teeb mind väga kurvaks. 

Veel enam, kui mul oleks õnnestunud Tartusse jääda, siis suur-suur plaan oli sügisest liituda mõne jooksuklubiga, kas spordiklubi ProRunneri või TYSK jooksutiimiga või mõne muu taolisega. Hetkel ei ole mul Tallinnas tegutsevatest jooksugruppidest aimugi ja kardan, kas uue elukorralduse juures jääbki mul jooksmiseks aega. 

Antud postitusega ei palu ma kellegi kaastunnet. Ma lihtsalt pidin selle endast välja purskama.

Et postitus ei lõppeks nii mustades toonides, siis on mul hea meel on öelda, et vähese sportlikkuse kompensatsiooniks on mul õnnestunud veidi kultuuri juulikuusse mahutada. Käisin esimest korda elus Viljandi Folgil "Svjata vatrat" kuulamas. Käisin kinos "Pabelinnu" ja veidi labast suveteatri lavastust "Kurt, tumm ja pime läksid kohtingule".

Paar nädalat tagasi saabusid ka mu SportsDirectist tellitud rattariided ja need on ülivahvad.

Süstamatk

Olen veidi tõbisena reisilt tagasi. Haigestusin reisi viimasel päeval konditsioneeri tõttu ning pole siiani sellest täielikult taastunud. Aga loodan siiski uuel nädalal veidi sportlikumas võtmes hakata tegutseda. Olen võlgu ühe jutustuse seiklusesest Võhandu jõel.

Mõni päev enne Itaaliasse sõitmist käisime neljakesi (mina, vend, venna elukaaslane ja minu elukaaslane) süstamatkal. Tegemist oli sünnipäevakingitusega mu vennale. Süstamatka idee tekkis juhuslikult cherry.ee portaali külastades, kus pakuti võimalust Ahja või Võhandu jõel teha üks tore matk. Kellelgi meist polnud eelnevat kogemust süstaga sõitmisel, kanuuga aga küll. 

Matka broneerides sain täpsemad kontaktid, kuhu tuleks sõita. Kuna viibisime eelmisel päeval Võrumaal, siis vajas üksjagu kaardilugemisoskust, et mööda väiksemaid teid Võhandu sild (kohtumispaik) üles leida. Õnneks 10 minutit enne matka (arvatavat) starti me saabusimegi. Ilm oli päikeseline, kuid mitte liialt palav (21*C).

Silla vahetus läheduses oodates selgus, et me polegi ainukesed matkalised. Matka toimumise eelduseks oli muidugi see, et vähemalt 10 matkalist osaleks. Kohal oli 6 kanuud ja 5 süsta ning ~20 inimest. Õigepea loeti matkalised üle ja siirduti jõe äärde. Autojuhid aga suunati tagasi autodesse ning sõideti autodega matka lõpp-punkti. Selleks ajaks, kui autojuhid olid tagasi, oli matka arvatavast algusajast möödas veidi vähem kui 1 tund.

Vahepeal me arutasime, kuidas küll on võimalik kahekesi mahtuda ühte süsta, kuna matka kirjelduses oli kirjas, et matkaks on olemas 2- või 3-kohalised süstad. Õnneks peagi seletati täpsemalt, kuidas ja milliseid liigutusi kanuutajad ja süsta-matkajad tegema peavad ja mis meid ees ootab. 

Mainin veel ära, et Võhandu jõgi on pikim täielikult Eesti territooriumil kulgev jõgi, mille pikkuseks on 162 kilomeetrit. Meie matk aga tervet jõge ei kata ning pidavat kestma ca 3-4 tundi.

Varsti selgus, et süstamatkale tulijad sõidavad siiski igaüks enda eest ehk ühekohalises süstas. Asetasime päästevestid selga, lisaks ka süstaseelikud, mis on vajalikud selleks, et vesi süsta ei tungiks. Seejärel aidati süstad vette, kinnitasime süstaseelikud süsta külge ja sõit võis alata.

Matka alguse fotosessioon

Alguses sai päris palju naerdud, itsitatud, pritsitud ja nii edasi. Ja nii me olimegi juba kohe matka alguses viimaste matkaliste seas. Kui umbes tunnike sai sõidetud, siis minu kaaslased tahtsid juba söögipausi teha. Hommikusöögi aeg oli 10 paiku, kella kaheks oli kaaslastel intensiivsest liigutamisest juba jõuvarud otsas. Kogenematusest olime võtnud nelja peale ainult 1 paki matka-vorstikesi, paki kummikomme ja 0,5 l vett. Vaatamata sellele, et elektroonikat ei soovitatud kaasa võtta, siis pakkisin telefoni igaks juhuks ja pildimaterjali tarvis kilekotti (matkakorraldajad soovitasid kasutada ka kondoomi, mis pidavat kenasti vett pidama). 

Aktsioonis

Peale väikest söögipausi liikusime mööda Võhandut edasi. Mingil hetkel jäime mina ja mu venna elukaaslane meesterahvastest maha, kuid kulgesime oma rahulikus tempos mitmest kanuust (kus oli 2-3 aerutajat) mööda. Kui olime umbes 9 kilomeetrit (~2 tundi) tasase vooluga jõel seigelnud, märkasime kaldal inimesi ja selgus, et ka meie peame nüüd kaldale sõitma. Vahepeal olime jõudnud mõelda, et kas matk ongi nüüd läbi. Tõepoolest, kätel olid juba mitmes kohas villid ja õlalihased non-stop aerutamisest väsinud.

Kuna ees oli tamm ja sellest üle/läbi sõita on päris ohtlik, tuli süstad mööda maismaad 100-150 meetrit vedada edasi. Väga hea, et meie seltskonnas oli ka meesterahvaid, kes süstade tassimisega said kenasti hakkama. Seejärel koguti kogu matkaliste grupp jälle kokku ja seletati, et matka teine pool on kindlasti huvitavam ja kiirem, kuna nüüd ootas meid ees 6 kärestikku. Ja kiirem pidi teine osa matkast seetõttu olema, et eelneval päeval oli tamm alla lastud ja vett järgmises jõe osas enam. Meile seletati orienteeruvalt millal mingisugune kärestik tuleb ja kuidas nende puhul talitleda. Et oleks kõige turvalisem kärestikke ületada oli skeem järgmin: (sellises järjekorras tuli kärestike puhul hoiduda vastavasse kärestiku ossa) keskelt - keskelt - paremalt - keskelt - vasakult - vasakult.

Matka kauneimas paigas

Matka II pool oli tõesti huvitavam ja kiirem, kuid väsimus ja tühi kõht andsid selgelt tunda. Matka lõpetasime veidi enne kella 17, kui olime kokku sõitnud 17 km ja pidevas liikumises olime 3 h 43 minutit. Pärast matka võrdlesime, kel on kätel rohkem ville.

Kokkuvõttes võib öelda, et süsta manööverdamine pole sugugi keeruline, kuid küllaltki vastupidavust nõudev. Võrdlesime süstamatka maratoniga, kuna käed olid pärast matka täielikud makaronid. Lisaks andis mul ka alaselg veidi tunda. Süstamatka järgne öö oli veidi rauhutu, kuna intensiivsest aerutamisest tegid käed magadeski valu. Ka järgmisel päeval olid kõikvõimalikud käelihased ja ka kõhulihased valusad. 

Kärestikku ületamas / pilt: kanuumatkaja.ee

Vend ütles, et järgmine kord, kui seesugune matk plaanis, peab eelnevalt kätele rohkem trenni tegema, et neid selleks piisavalt ette valmistada. Ka on soovitatav võtta matkale rohkem süüa ja juua kaasa, eriti kui kaaslaste seas on meesindiviide. Päikeselisema ilmaga tasub kanda nokamütsi. 

Kõigile huvilistele soovin lõbusat matka!