Kakao-glasuuriga porgandikook - #100blogipäeva (23/100)

Tahan homme kolleegidele midagi maitsvat pakkuda, mistõttu valmistasin ühe toreda porgandikoogi. Selle retsepti leidsin ma aastaid tagasi Interneti avarustest kui nii aias kui ka toas oli porgandiuputus.

Põhi

• 3,5 dl jahu
• 2 dl suhkrut
• 150 g sulatatud võid
• 3 muna
• 350 g porgandeid (mina panen 500g või isegi enam)
• 1 tl küpsetuspulbrit

Glasuur

• 50 g võid
• 1 dl suhkrut
• 1 sl kakaod
• 2 spl hapukoort

Koori ja riivi porgandid peene riiviga (mugavam on köögikombainis), sega sulatatud võiga. Sega omavahel kuivained (jahu, küpsetuspulber), vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, lisa porgandid ja viimasega kuivained. Sega taigen ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.
Küpseta 180*C juures umbes 40 minutit.
Glasuuri jaoks sulata potis või, lisa suhkur ja kakao, pane juurde hapukoor.Ära saadud segu keeda, vaid soojenda mõõdukal kuumusel ca 1 min. Lase glasuuril veidi jahtuda enne kui koogile paned.
Maiusta mõnusasti!


----------------------------------------------------------------------------------------------------------

Eile veetsin ma toredasti aega sõpradega, keda polnud kaua-kaua näinud. Alustasime õhtut Werneris koogi ja kohviga, edasime suundusime Päris Pariisi, kus sõime kreppe ja galette. Tõesti imeline koht! Maitsvad söögid, hubane miljöö ja hästi sõbralik prantslasest Creperie omanik Matthieu. Mina mekkisin Nemo-nimeliste galettidega (lõhe-tilli täidisega soolased tatrajahust pannkoogid). Matthieu tahab, et kõik kliendid tunneksid end hästi, mistõttu vestleb, laseb degusteerida uudistooteid ja rõõmustab sind mõne prantsusekeelse sõnaga. Sealt lahkudes oli tunne nagu olekski Pariisis käinud.
Õhtu lõpetuseks läksime Tiki-baari. Väga tore õhtu oli!!

Minu sõbrad ja Päris Pariis (pildilt puudu K.)

Nemo galetid

Väljas - #100blogipäeva (22/100)

Ma vabandan, armas lugeja, aga olen sõpradega väljas ja pikemalt täna ei kirjuta.

Plaan - #100blogipäeva (21/100)

Olen teinud nimekirja asjadest/tegevustest, mis on veel sellel suvel plaanis. Kuigi sel aastal on mu suvi parajalt töine, siis näpuga järge ajamine võib muuta suve veelgi efektiivsemaks.

• tahan päevitada ja meres ujuda (päris ausalt, ma pole veel kordagi sel aastal päevitanud)
• tahan mitu head raamatut läbi lugeda
• tahan edukalt oma tööga hakkama saada
• tahan teha rattaga vähemalt ühe pika sõidu
• tahan rulluisutada
• tahan osta ja kinnitada ruloo ja kardina magamistuppa ning kardina kööki
• tahan varuda talveks sügavkülma marju ja muid aiasaadusi
• tahan teha vähemalt 1 korraliku lõuatõmbe
• tahan joosta hea enesetundega ja hästi Rakvere Ööjooksul
• tahan saada sõpradega kokku
• tahan küpsetada uue retsepti järgi maitsva koogi
• tahan oma 2 praktikaga kenasti hakkama saada
• tahan piisavalt vett juua
• tahan teise ringi 30 päeva jõuharjutustele peale teha
• tahan veeta elukaaslasega mõnusalt aega
• tahan oma perega koos olla
• tahan minna pediküüri
• tahan vaadata sarjad (Grey anatoomia; How I Met Your Mother) järele
• tahan teha kodus suurpuhastuse
• tahan proovida uusi põnevaid asju
• tahan magada telgis
• tahan suhelda teiste tervisespordiblogijatega
• tahan puhata

Aega on selleks kõigeks vaid 54 päeva. Tähelepanu! valmis olla! Start!

Minu nädalavahetus - #100blogipäeva (20/100)

Nädalavahetus oli tegemisi täis. Nagu eelnevalt mainitud, sõitsime laupäeval perega Peipsi äärde. Sõitu alustasime venna sünnipäeva tõttu üpris hilja, mistõttu esimene peatus oligi Alatskivil Kivi kõrtsis. Söök oli maitsev, miljöö huvitav ja toit oli taskukohase hinnaga.

Kivi kõrtsi sein

Edasi suundusime Alatskivi lossi, mida olen korduvalt külastanud, kuid iga kord suudavad nad mind üllatada. Sel korral oli keldrikorrus ka valmis. Keldrikorrusel oli näha huvitavaid vahakujusid töölisrahvast ja lisaks sai erinevaid töökodasid külastada ning soovi korral suveniire soetada.

Alatskivi loss ja selle ümbrus

Loss, mis on rajatud Šotimaa Balmorali lossi eeskujul

imeilusa tapeediga salong

vahakuju "kubjas"

Järgmine peatuspaik oli Kolkja vanausuliste muuseum. Pilti mul sellest hoonest kahjuks ei ole, aga  tahan öelda, et see on koht, mida tasub külastada. Kohalikust giid räägib vanausuliste kommetest, saab näha traditsioonilisi vanausuliste riideid ja muid tarbeesemeid. Ühtlasi on võimalik sealt osta vanausuliste retsepti järgi tehtud suhkrut, mida süüakse samovaritee kõrvale. See ei ole klassikaline poesuhkur, vaid selline huvitav keedetud (iirisetaoline) kompvek.

Vanausuliste suhkur (allikas)

Veel sama päeva õhtul sõitsime elukaaslasega tema vanemate suvekodusse puhkama. Vahepeal heitsime pilgu ka telerisse, sest toimus ju pinev jalkamatš ja laulupidu. Saun, šašlõkk, ujumine, metsmaasikad, Eesti Mäng, koroona ja mädamuna olid laupäeva õhtu ja pühapäeva märksõnad.

Võrkkiiges (mis ei ole küll võrgust) on mõnus

Kui ma lõpuks pühapäeva õhtul koju jõudsin, ei suutnud ma esialgu peale laulupeo televiisorist vaatamise ja kaasa laulmise midagi teha. Mingil hetkel panime elukaaslasega jooksuriided selga ja läksime välja jooksma. Pikka jooksu sellest ei saanud, kuid 8,5 km päris heas tempos jooksime küll. Kõhus oli veidi halb enesetunne, sest viimase 2 päeva jooksul sai palju rämpstoitu söödud. Proovisin oma uued lühikesed püksid ka jooksmisel ära. Pisut ebameeldiv oli see, et inimesed tänavalt vaatasid mind pidevalt ja ma ei tunne nendes pükstes 100% hästi. Peab kõvasti veel tööd tegema!

Peale jooksu tegin piduliku lõpu 30 päeva jõuharjutustele. 5 min planki, 150 kõhulihast, 50 kätekõverdust, 225 kükki. Kükkidega ei ole veel lõpp, kuna luuümbrisepõletiku tõttu jätsin vahepeal kükid ära. Mis edasi? Mõtlesin, et kui kükkidega kolmapäeval lõpetan, siis võiks harjutustega teist ringi alustada.

Mammutpostituse lõpetuseks minu tagasihoidlik nädala kokkuvõte: jooks 20,5 km (2h 20 min).

Nuhtlus nimega arvuti - #100blogipäeva (19/100)

Mul oli pikk postitus eilsest ja tänasest peaaegu valmis ja siis mu arvuti otsustas end spontaanselt välja lülitada. Selline teguviis ei ole esmakordne. Mu arvuti on juba vana ja väsinud, aga harja ajab see punaseks küll. Mul on vaja uut arvutit!

Hetk tänasest - #100blogipäeva (18/100)

Kuna viibin Tartust ja ühtlasi ka arvutist kaugel, siis kahjuks ei õnnestu tänasest pilti postitada.

Võid piiluda instagram.com/hintmiin

Hull nädal - #100blogipäeva (17/100)

Käesolev nädal on olnud nii vaimselt kui ka füüsiliselt pingeline. Hommikusöök kl 7. Haiglas olles jooksen operatsioonilt operatsioonile vahepalaks suhtlen patsientidega (s.t võtan anamneesi), magustoiduks kiired sissekanded arvutisse, siis jälle opile. Operatsioonil assisteerimine ei ole ka naljaasi. Ma vahepeal olen mõelnud, et kui ma vabal ajal kätekõverdusi ei teeks, siis oleks organite fikseerimine (püsivas sundasendis hoidmine) veelgi raskem. Mõne opi ajal ma sõna otseses mõttes suren. Ja kui hästi läheb, siis lõunat jõuan süüa alles kell 3 päeval. Aga ma tunnen, et viimase nädala jooksul olen ma kliiniliselt palju arenenud, mis on ju super!!

Kui ma lõpuks koju jõuan, siis peale sööki vajun väsinult diivanile. Tegin väikese uinaku (nagu ikka :D). Kui uuesti virgusin, tuli meelde, et mu vennal on homme sünnipäev. Jaa, meil perekonnas on sünnipäevanädal. Läksin kiirelt linna, et vennale kink leida.

Koju jõudes kaalusin, kas läheks täna jooksma või lükkaks sportliku tegevuse homse peale. Aga ma tahan homme magada ja kaua. Sestap ajasin spordidressi selga ja läksin välja. Jooksin normaalse tempo ja pulsiga 6 km (40 min). + 220 kükki, 145 kõhulihast, 45 kätekõverdust, 4,5 min planki!!

Joostes avanes mulle imeilus vaade Sõpruse sillalt vaadatuna Anne kanali ja Tigutorni suunas. Lihtsalt imeilus! Kahjuks ei olnud mul telefoni kaasas.

Homme plaanis perega väike traditsiooniline väljasõit Peipsi äärde.

Sünnipäevale - #100blogipäeva (16/100)

Minu kallil emal on täna sünnipäev! Pikka juttu teha ei saa, sest juba kiirustangi sünnipäevale. Täna luban endale kooki vahukoore ja maasikatega ;)

Pealkirjata - #100blogipäeva (15/100)

Süüdistagem eesti ilma või midagi muud, aga kui ma praktikalt kella nelja paiku koju jõuan, siis ainukesed toimetused, mida ma teha jõuan on süüa, magada ja kirjutada blogi. Ei jõua terviseradadele trenni ka tegema minna. Ei tea, mis mul viga on?!

Mingis mõttes on see blogi kirjutamine muutunud ka rutiiniks ja pidevalt vasardab kuklas kohustus kirjutada uusi postitusi.

Ok. Täna ei ole jälle minu päev.

Minu jooksujalanõud - #100blogipäeva (14/100)

Hiljuti kirjutas Annaliisa, et on uute jooksujalanõude otsingul. Kirjutasin toona lühidalt ka enda jalanõudest. Aga miks mitte ennast korrata?!


1. Hea ilmaga jooksmisel kasutan Adidas Climacool jooksupotaseid. Ostsin need aasta eest Rademarist, hind oli ca 99 euri. Mulle meeldib, et need jalanõud on kerged, mõnusalt hingavad (õhuaugud), ilusad ja mugavad. Mis mind aga häiris oli see, et sisetald nihkus pika võistluse (Ööjooksu) ajal paigast ja see segas jooksule keskendumast. Aga mure lahendasin sellega, et kleepisin Super Attaki abil sisetalla jalatsipõhja külge kinni :D. Nõme on ka see, et vihmase ilmaga nendega jooksma ei lähe, kuna vesi tuleb
sisse. Aga kokkuvõttes meeldivad nad mulle väga.

Allikas

2. Kehvema ilmaga ja lühemaid distantse jooksen Mizuno wave precision 12-ga. Nendega ma väga palju polegi jooksnud. Sain need eelmisel sügisel Linnajooksude läbimise eest. Varasemalt olen kirjutanud, et Linnajooksude auhinna kättesaamisega oli suur segadus ja ainult hea õnnega ma enam-vähem sobilikud jalanõud (nr 38) sain. Pikema jooksu jaoks nad siiski ei sobi, sest nad on suht väga parajad mulle ja võivad pigistama hakata. Sain need Sportlandi outletist, päris hind oli 130 euri. Meeldib mulle nende värvus ja mudel üldiselt. Negatiivsest küljest on tegemist liiga paraja jalanõuga ja tegelikult hind on kõrge (õnneks ise pidin ainult 30 euri juurde maksma).

Allikas

3. Väga halva ilmaga ja talvel kasutan vanu Nike musti jooksupotaseid. Nad on nii vanad, et Internetist sobivat pilti pole võimalik leida. Ilmselt ostsin nad kunagi ~ 8 a tagasi Sportlandist ja hinda ei mäleta. Üldiselt olen nendega rahul olnud, va see, et vanasti alati pärast võistlusi olid varbaküüned sinised – ilmselgelt pigistasid! Aga muidu on nad väga vastupidavad :D. Kõva Mehe Jooksu pidasid ka kenasti vastu!

Peale Kõva Mehe Jooksu (paremat pilti mul momendil ei ole)

Piinlik on tunnistada, kuid alates 2005. aastast olen oma 3 jalatsipaariga kenasti hakkama saanud.

Tahaksin kunagi kindlasti Asicseid proovida. Olen nii palju head nende kohta kuulnud. Aeg-ajalt on Rademaris ja Sportlandis Asicsitele ka superpakkumised. Nüüd ca 1,5 kuu eest oli mõni parem paar isegi alla 100 euri. Korra proovisin neid ka jalga ja tõepoolest väga mugavad tundusid. Õnneks või kahjuks suutsin ostukiusatusele vastu panna.

Beauty sleep - #100blogipäeva (13/100)

Mõnel päeval tunnen ennast väga uimase ja jõuetuna. Täna aga kindlasti polnud selline päev. Hommikut alustasin jällegi haiglas. Assisteerisin kahel operatsioonil. Seejärel jalutasin koju (45 min) ja sõin.

Väikese beauty sleepi tegin ka.

Otsustasin täna vanemate juurde ööseks minna ja ma tunnen, et keskkonna vahetus tuleb trenni mõttes sageli kasuks. Jooksin Tamme staadionil ja mujal Tammelinnas. Kokku 6 km ja 45 min. Kuna jooks oli suhteliselt kerge ja minu jaoks madala pulsiga, siis tegin otsa 190 kükki, 140 kõhulihast, 40 kätekõverdust, 4 min planki. Plank oli raske, aga hakkama ma sain. Juba mõne päeva pärast kavas 5 min planki. Karta on, et peale seda sooritust olen küll "kutupiilu".

Olen mõelnud, et harjumus lõunauinakud teha on tõenäoliselt aastasest öötööst tuleneva unedefitsiidi tulem. Või äkki on mul mingite vitamiinide või mineraalainete puudus?! Peab kirjandust uurima.

Mida teha, kui väljas on nõme ilm? - #100blogipäeva (12/100)

Ehk loetelu tegevustest, mida mina täna tegin:

• valmistasin hommikusöögi ja sõin
• pesin nõusid ja koristasin kööki
• tegin SportsDirecti tellimuse ära 
• korrastasin riidekappi ja kummutit
• lugesin värsket "Anne & Stiili"
• lugesin raamatut "100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" - Nii uskumatu, kui see ka pole, ma endiselt loen seda raamatut. 
• tegin lõunasöögi ja sõin
• chillisin niisama
• tegin lõunauinaku
• täitsin praktikapäevikut
• 10 km jalgsimatk vihmases Tartus (1h 50 min)
• külastasin vanemaid ja sõin kukeseenekastet!
• jõuharjutused: 180 kükki; 3,5 min plank; 40 kätekõverdust; 135 kõhulihaste harjutust
• Kohe-kohe pessu ja siis magama

Tahtsin kangesti välja jooksma minna, kuid vihmase ilma tõttu jäi asi soiku. Järgmisest nädalast alates paluks ilusat ilma!

Kvaliteetaeg - #100blogipäeva (11/100)

Viimastel päevadel ei ole midagi tähelepanuväärset toimunud. Olen veetnud kvaliteetaega oma lähedastega. Ka täna tuleb vend oma elukaaslasega külla ja vaatame toredas seltskonnas jalgpalli.

Lõpetuseks tahaksi öelda, et hoidkem lähedasi!

Väsinud - #100blogipäeva (10/100)

Pikemaks postituseks pole täna suuteline.

Hommikujooks - #100blogipäeva (9/100)

Hea olla pärast jooksu ja planki

Jooksmisharjumus kujunes mul juba 14-aastaselt vanematega koos elades. Nii mu ema kui ka isa tegid enne tööpäeva värskendava 1-2 km-se jooksutiiru. Ühel hetkel tundus mullegi, et selline "hommikuvõimlemine" võib osutuda vajalikuks. On ju puberteediiga see, kui tekib vajadus lihvida oma füüsilist ilu. Nii ma siis ärkasingi igal hommikul kl 7, jooksin 1 km, seejärel kiire dušš, väike amps ja tagasi magama. Ja nii toimisin terve suve. 

Mingil hetkel hakkasin aga normaalsest magamisest rohkem lugu pidama ja enam neid lühikesi hommikusi jooksusutsakaid ei teinud.

Kuna ma eile õhtul olin nii laisk, et jooksma minna ei viitsinud, siis otsustasin selle täna hommikul tasa teha. Panin isegi äratuskella helisema, et ma selle kindlasti ära teeks.

Täna hommikul peale kerget hommikusööki olid esimesed jooksusammud üpriski kanged ja vaevalised. Vahepeal oli ka selline tunne, et keeraks otsa ringi ja läheks tagasi magama. Siiski kokku läbisin toredad 5,2 km. Tagasi tuppa jõudes tegin 3,5 min planki ka otsa.

Ja vot selle mõnusa enesetunde nimel, mida ma pärast värskendavat jooksu ja planki tundsin, tasub ka järgmine kord äratuskell varasemaks helisema panna.

Ülejäänud päeva veetsin ma haiglas praktikat tehes. Aga mulle meeldib see :)

Kõva Mehe jooks - #100blogipäeva (8/100)

Eelnevates postitustes olen rääkinud oma kõhklustest ja kahtlustest antud jooksu osas. Tegelikkus oli umbes 100 x hullem.

Kell 8.45 alustasime 4-liikmelise seltskonnaga teekonda Tallinna suunas. Õigupoolest toimus võistlus Saunapunktis, mis asub hoopiski 2 km kaugusel Saue linnast. Natuke ekslemist ja ca 45 min enne stardipauku jõudsimegi kohale.

Ilmaprognoosist lähtudes pidi tulema päikeseline 15 soojakraadiga ilm. Vaevalt jõudsime autost välja astuda, kui tugev tuul pidi meid tee pealt minema pühkima. Kiirelt otsisime vajalikud asutused (tualettruumid, sekretariaat) üles. Kahtlesin väga oma jooksuriietes, milleks olid lühikesed püksid ja lühikeste käistega jooksusärk, sest tuule käes seistes oli metsikult külm. Samas ei tahtnud ma ka pikki riideid selga panna, kuna esiteks oleks pärast veetakistusi nendes edasi jooksmine üsna ebameeldiv ja teiseks ei olnudki mul pikka riietust kaasas. Õnneks ühe pikemate varrukatega pluusi ma kotist siiski leidsin ja selle ka selga tõmbasin, kuid ikka oli külm.

Start toimus kahes voorus. Esimene stardipauk anti keskpäeval ja lubati esimesed 200 võistlejat minema. Mina ja Sigrid olime teises voorus ja saime võistlema veerand tundi hiljem. Tegime siis pildistades aega parajaks.

Enne starti

Kuigi mul on veekindel spordikell, siis rajale ma seda kaasa ei võtnud, kuna kella mudakindluses ma nii kindel polnud. Ütlen ka, et sellest ja kõigest muust lähtudes ma mingeid ajalisi eesmärke enda sooritusele ei seadnud.

Esialgne mõte oli, et jookseme koos, kuid kui pauk käis, siis S. näitas mulle kiirelt kandu. Ei tahtnud väga järele ka tormata, kuna juba esimesel kilomeetril oli maapind väga ebatasane: oksad, raudteelt kukkunud kivid jm. Tõenäoliselt 500 m sai joostud, kui tuli esimene takistus - suured rinnuni ulatuvad veemahutid/-paagid, millest pidi üle ronima ja neid oli ca 8. Jõudsin veel mõelda, et see pole küll raske takistus ja ilmselt terve rada on selline.

Järgmise takistuseni, milleks oli väike järv või suur tiik, oli vaevalt sadakond meetrit. Valdavalt läbisid inimesed seda ujudes. Tiigi keskosas oli saar, mõned ujusid saareni ja seejärel hüppasid saarelt vette. Minu taktika oli ainult ujuda, sest arvasin, et mudasele saarele ronimine võtab ehk rohkem energiat kui ainult ujumine. Vesi oli jääkülm. Lihtsalt nii kiiresti üritasin veetakistusest läbi saada, kui võimalik. Lisaks raskendasid ujumist ka riided. Tänu tiigi-takistusele saatsid mind terve ülejäänud võistluse mitu lisakilo raskust. Sellest veetakistusest on youtube-is mitmeid videosid (vaata siit).

Võib öelda, et esimesed 5 km jooksin kolme teise tüdruku järel. Neil oli hea tempo ja nende järgi sai valida ka viise, kuidas ise mõnda takistust läbida. Vahepeal ronisin üle heinapallide, korduvalt läbisin erineva sügavusega ojasid, ületasin mahajäetud varemetes ehitist, jooksin rinnuni heinas ja metssigade mudastel radadel. Läbisin teravate ja libedate kividega jõge. Ühel korral vajusin vööni laukasse. Veel roomasime mudas okastraat pea kohal ja läbi mudase toru. Mitmeid kilomeetreid jooksin tihedas võpsikus ja metsas. Metsas oli üks võrktakistus, mille tõttu tekkis võistluse jooksul ka väike seisak. Seisime võrktakistuse järjekorras arvatavasti 10 või enam minutit. See oli võistluse jooksul ainus moment, kui ma lihtsalt seisin või kõndisin. Arutasime teiste võistluskaaslastega ja püstitasime hüpoteese, kui palju maad me oleme juba läbinud, sest rajal ei olnud ühtegi kilomeetritähist. Spordikella puudus häiris kohati väga. Keegi küsis, et mis meid veel ees ootab, tuli välja, et mind ümbritsevad kaaslased olid ka debütandid.

Heinapalli-takistus

Peale võrk-takistuse kaotasin aga enda teejuhid silmist ja olin sunnitud mõnda aega üksi jooksma. See on üpris demotiveeriv ja raske oli leida järjekordset rajatähist.

Tahaks selle postitusega tänada ka ülikondades Tough Gentelmen nimelist tiimi, kuna ilma nendeta oleks lühematel naisterahvastel olnud mõne takistuse läbimine peaaegu võimatu. Üheks selliseks takistuseks oli umbes 3-meetrine sein.  Härrasmehed tegid mulle pätti ja aitasid alla tulekul.

Takistus "Sein"

Tough Gentelmen tiim mind aitamas

Ja kohe edasi.

Natuke veel jooksu ja siis uuesti tuli ujuma minna. Ja läbi see võistlus sai.  Ma ei nimetaks seda võistlust üldsegi jooksuks, kuigi läbisime 10,5 km. Pigem oli tegemist Kõva Mehe võistluse, takistusvõistlusega. Või nagu me naljatades oleme öelnud selle kohta Mudamaraton või Metssea jälgedes takistusrada.

Peale võistlust oli pesemisvõimalusena välja reklaamitud saun. Asja komplitseeris aga rahvarohkus nii saunas kui pesuruumis ja pidev vee kadumine, mille tõttu ootasime pesemise järjekorras umbes 30 min.

Üks negatiivne asi ka veel see, et igale võistlejale lubati sobivas suuruses võistlussärk, kuid kohapeal olid alles vaid XXL ja XL-suuruses särgid. Ja kel huvi väiksema suuruse järele, see peab särgi saamiseks meili vahendusel jääma instruktsioone ootama.

Vaatamata võistluselt saadud füüsilistele vigastustele (marrastused, ekhümoosid ehk sinikad, sisselõiked), on tegemist elamust väärt võistlusega ja soovitan teistelgi sellest osa võtta.

Ahjaa, numbritest ka:

Aeg: 1 h 29 min 31 sek
Distants: 10,5 km
Üldkoht: 402/454
N koht: 74/106

Medal kaelas ja õnnelik!

Kõvad mehed pjedestaalil

Jaanipäeva matk - #100blogipäeva (7/100)

Hommikul tekkis vanematel mõte teha üks kena väljasõit looduskaunisse paika. Järgmisel hetkel olimegi autos ja sõitsime Taevaskoja matkarajale. Vihma ja pilvist ilma trotsides toimus vahva 2-tunnine jalgsimatk.

Millist matkarada soovitad Sina külastada?

Head jaanipäeva! - #100blogipäeva (6/100)

Tänane päev on vastupidiselt eilsele olnud päris mõnus. Olen küll tööl ja tööd on palju, kuid aeg lendab.

Kui täna õhtul üle lõkke hüppamise võistluseks ei lähe, siis hiljemalt homme olen taas rajal!

PS! Mul on nii ägedad kolleegid, et kahju on lahkuda!

Mõnusat jaanipäeva kõigile!!

Ebaõnn? - #100blogipäeva (5/100)

Tänase päeva võiks kokku võtta sõnaga "ebaõnn". Küsite miks?

Kuna mul on homme viimane tööpäev (seekord siis viimane päevavalve antud tööpostil), siis tahtsin oma armsatele kolleegidele midagi küpsetada. Peale tööd nägin aga ema, kes lubas mulle ise ühe maitsva kringli valmistada. Mõeldud, tehtud, jäin aga siiski oma plaani juurde, et ühe koogi/küpsetise teen ka ise.
Ostsin poest vajaliku tavaari ja kiirelt koju magama.

Mõte oli valmistada Nigella Lawsoni banaanikeeks (muideks see on väga-väga maitsev). Ahi sooja, jahu kaussi, sool, sooda, banaanid blenderisse, Kreeka pähklid purustatud. Aga kus on küpsetuspulber? Küpsetuspulbrit mu ostunimekirjas polnud ja nii pidingi uuesti poodi minema.

Vahepeal jõudis mu elukaaslane koju. Ühtäkki muutus mu meel väga härdaks, kuna ta sõidab täna kolmeks kuuks Pärnusse tööle. No tõesti Pärnu pole sugugi maade ja merede taga, kuid tema igapäevasest lähedusest hakkan ma siiski puudust tundma. Nii ma siis valasin krokodillipisaraid ja aitasin kaaslasel kohvrit pakkida.

Aeg-ajalt kiikasin ka kööki, et edasi kokata. Ühel hetkel avastasin, et olen keeksi juba ammu ahju pannud, kuid vanillisuhkru jätsin sootuks lisamata. No pole ju hullu, mõtlesin ma. Olin sunnitud seda päris kaua ahjus küpsetama, kuid oma tavapärast tahket olekut keeks 100% ei saavutanudki. Maitse on tegelikult väga hea ja kui väga pedantlik pole, siis võiks selle ka kolleegidele viia, aga mina ei saa ju.

Oli aeg jällegi poodi minna, seekord läksin otsejoones maiustuste letti ja haarasin sealt midagi kaasa. Korraks käisin ka piimaproduktide letis, kus mul "õnnestus" kogemata terve leti hinnasildid maha kukutada. Ma ei saa siiani aru, kuidas on see võimalik?!

Õnneks olen praegu kodus ja (sülitan 3 korda üle vasaku õla) kõik on kontrolli all.

Postitus tuleb siiski positiivsete nootidega lõpetada ja sel puhul näitan üht Kõva Mehe Jooksu pilti.

Kõva Mees!  Pilt: instagram.com/miinahint

Viimane öövalve - #100blogipäeva (4/100)

Kõva Mehe Jooks sai läbi raskuste läbitud. Aga sellest lähemalt kõnelen ma mõnel teisel päeval, kuna hetkel olen tööl. Mul on täna viimane öövalve. Vähemalt järgneva 1,5 aasta jooksul ei valva ma enam öösel.

Tahtsin lihtsalt mainida, et olen praegu üpris ärritunud, kuna viimase eksami sain B. Ja ma pole sellega antud juhul sugugi rahul!!! Kõik saavad selle eksami peaaegu eranditult A ja ma sain B. Mul oli vaja seda A-d!!! Sellest sõltub, kas ma saan järgmisel semestril stippi ja momento muutis see "vee" veidi sogasemaks.

Aitäh!!

Pea ees tundmatusse - #100blogipäeva (3/100)

Homme toimub Kõva Mehe Jooks. Tegelikult pole ma siiani täielikult adunud, mida see endast täpsemalt kujutab. Aga väike väljavõte võistluse kodulehelt:

Mis on Kõva Mehe Jooks?

10 km pikkusel krossijooksuks sobival rajal tuleb võistlejatel läbida ja ületada erinevaid looduslikke ja spetsiaalselt jooksu jaoks ehitatud takistusi.  Osalejatele teevad raja läbimise meeldejäävalt raskeks läbi jõe ja üle heinapallide virna jooksmine, erinevate veetakistuste ületamine ja läbimine, mudas roomamine ja torudesse sukeldumine, tiheda metsatuka läbimine, üle poorde turnimine ning palju muud. Kõva Mehe Jooksu lõpuprotokolli reeglitepärase aja kirja saamiseks peavad osalejad läbima ületama kõik rajale jäävad takistused. 

Ühel kenal maikuu õhtul avastasime ühes toredas seltskonnas ajakirja Jooksjat lehitsedes selle võistluse kuulutuse. Tol hetkel tundus see nii intrigeeriv ja mitte sugugi aukartustäratav ettevõtmine, mistõttu saigi võistlusele ennast kirja pandud. Tänase seisuga on sellest 4-liikmelisest seltskonnast võistlusele minemas üksnes 2 nõrgema soo esindajat (sealhulgas mina). 

Momendil olen suhteliselt kõhkleval ja kahtleval seisukohal, et millega ma end seekord küll sidunud olen?! Kõige naljakam on veel see, et meie seltskonna kaks ülejäänud liiget (kõvad mehed) tulevad hoopis meile, naisterahvastele kaasa elama. :D

Ilmaprognoosi vaadates on homme oodata päikeselist ja kuiva ilmakest, kuid seda võistlust kuiva jalaga ilmselt ei lõpeta!

http://tiitvalvas.files.wordpress.com/2012/07/2012-07-01-kmj.jpg

Võtan rivitult! - #100blogipäeva (2/100)

Jeeeee! Nüüd võib tõesti rõõmust hõisata ja pööraselt ringi tuisata, sest täna tegin 5.kursuse viimase eksami ära. See tähendab, et ka minu jaoks võib nüüd suvi alata!!! 5.kursus on lõpuks läbi!! Ainult üks aasta veel ülikooli lõpuni!

Peale eksamit tegin kõike seda, millest ammu olin unistanud:

• sõin arbuusi
• mõnulesin kuumas vannis
• lugesin üht pooleliolevat raamatut
• tegin lõunauinaku (3 h)
• sõin veel arbuusi
• tegin ühe tempokama jooksutrenni (6 km)
• nautisin seda, et jäin joostes sooja vihma alla
• tegin jõuharjutusi

Kõige ägedam on ilmselt see, et nüüd on aega, et lihtsalt niisama olla. Ilma kohustuste ja nutiseadmeteta. Vähemalt tänase õhtu ja homse päeva võtan küll täiesti rivitult!

Ja minu kirjutist jääb lõpetama Voltaire-i tsitaat:

"The art of medicine consists of amusing the patient while nature cures the disease."

#100blogipäeva (1/100)

Alustan oma positust suhteliselt ebaoriginaalselt, aga märkasin täna Heidi blogis põnevat postitust:

Niisiis ma mõtlesin nüüd, et hakkan 100 päeva jooksul iga päev blogima – üks päev, üks postitus. Ma kirjutan oma igapäevastest tegevustest, mõtetest, tunnetest… nii ausalt kui vähegi võimalik. Ma ei tea kuidas on teiega, aga mulle niii meeldib lugeda teiste blogidest just seda vahetut emotsiooni, mitte „ideaalseid“ lauseid ja „täiuslikke“ postitusi.

Ta kutsus selles posituses ka teisi blogijaid võtma vastu väljakutset kirjutada oma tegemistest 100 päeva jooksul. Ja miks mitte seda teha?! Seda väljakutset vastu võttes tahan ma Heidile oma tänu avaldada, kuna tema blogi suunas mind taaskord spordi ja tervisliku toitumise poole. Nimelt kirjutasin mais 2012 Heidile ühe üpris "meeleheitel" kirja, vastusest sain aga palju indu, jõudu ja jaksu juurde. Aitäh!

Siinkohal avaldangi selle pisut meeleheitel ja isikliku kirja:

Tere!

Umbes kuu aega tagasi sattusin ma juhuslikult Sinu blogi lehele. Ja  sellest ajast saadik kuulub selle lugemine mu igapäevaste virtuaaltoimetuste hulka. See on nii huvitav ja samas väga inspireeriv.

Endast rääkides, olen tegelikult terve elu vahelduva eduga tervisespordiga tegelenud. Talvel uisutan, suusatan; suvel jooksen, sõidan rattaga ujun jne. Aastatel 2007-2010 osalesin ka SEB sügisjooksudel (parim aeg 10 km  54:41), kuid millegipärast jätsin 2011. aastal jooksu vahele. Ja nüüd  polegi enam jooksususse jalga pannud.

2011. aasta sügisel oli üldse ülikoolis väga raske semester, mistõttu õppimine oli prioriteet nr 1 ja sport jäi väga unarusse. Tänavu kevadel pidin aga kurvastusega tõdema, et raske  semestri tõttu olen 5-6 kg kaalus juurde võtnud. Alustasin toitumispäeviku pidamist, käin nüüd enam-vähem paar kuni 5 korda nädalas spordiklubis  aeroobikas: fatburnis, stepis (see on mu lemmik); muretsesin endale ka rulluisud. Lisaks sellele registreerisin ennast SEB sügisjooksule sel aastal. Ometi pole ma suutnud veel ennast kätte võtta ja välja jooksma minna. 
Vahel on põhjuseks see, et on palju õppida (päris ausalt on - õpin arstiks), vahel on külm ja kole ilm (mis siin Eestis on väga sage nähtus), vahel olen  ma lihtsalt väsinud ja mu pulsikellal on patarei ka tühi.

Ma tean, et ühel hetkel, kui ma ennast kätte võtan ja ükskord jooksma lähen, siis miski ei hoia mind enam kinni, et mitte jooksma minna. Kas ka Sul on olnud momente, kus ei ole sugugi tahtmist jooksma minna? Mida selle vastu ette võtta? Ma annan nüüd väikse lubaduse, et hiljemalt 17. mai ma siiski lähen jooksma. Ja kui ma päris aus olen, siis spordiklubis käies olen ma mõned korrad üritanud jooksulindil isegi 20 minutit joosta.

Teine probleem on see, et kui ma õpin mingiks  kontrolltööks/arvestuseks, siis ma tunnen pidevat vajadust näksida. Ma isegi lähen ekstra sellepärast poodi ja varustan ennast kõige hea ja paremaga, et need 2-3 päeva (mil ma kodus õppima pean) kenasti vastu pidada ja siis pugin selle kõik ühe  õhtuga sisse. Õnneks toitumispäeviku pidamine natuke küll motiveerib mind.  Ma tõesti ei tea, kuidas end pidurdada söömasööstudest.

Ma isegi ei tea, miks ma Sulle kirjutan, kuid äkki on Sul paar  soovitust anda, mida teha ja mida mitte?

Aitäh,

M.

Teine oluline põhjus, miks ma selles kaasa löön on see, et blogimine motiveerib mind veel enam tegudele ja kas pole mitte vahva samal ajal lugeda ka teiste mu lemmikblogijate - Annaliisa, Gätly, Margit ja Elari tegemistest?!

Lihtsalt suurepärane!

Eile aknast välja vaadates tundus ilm nii mõnus, et oleks olnud patt jääda tuppa konutama. Tõmbasin maratonisärgi selga ja jooksupapud jalga ning tõttasin välja. Ca 15 kraadi, päike ja mõnus tuuleke. Ja nii ma siis 16 km läbisingi joostes-lenneldes. No tõepoolest sellist superjooksu pole ma ammu kogenud. Kulgesin läbi 6 linnaosa ja mõnus "maratonieufooria" oli hinges! Mõtlesin, et varsti-varsti peaks ikka maratoni teekonna uuesti jalge alla võtma. Hetkel ma siiski sellest mõttest kaugemale ei lähe, kuid äkki juba  2015. aastal uus maraton?!

Instagram.com/hintmiin

Distants: 16 km
Aeg: 1 h 56 min 28 sek
    Keskmine kiirus: 7:17 min/km
    Keskmine pulss: 159x/min
    Max pulss: 176x/min


Mõne sõnaga tahtsin rääkida ka sellest, et plaan on siiski sügisel SEB sügisjooksule minna. Lugesin põnevast Activia jooks kampaaniast, mille abil on võimalik peaaegu tasuta jooksupääse saada.

Nädalavahetus oli üldse väga äge. Laupäeva õhtupooliku veetsin ekspromt hoopiski Tallinnas. Smile to the world and the world will smile back!

 Ja laupäeval juba Kõva Mehe Jooksule!!

Olen tagasi!

Täna tegin üle kahe nädala esimese jooksu. Kui lugeja ei tea/mäleta, milles asi, siis vihjena võin öelda, et mind kimbutas viimati luuümbrisepõletik. Tõenäoliselt ei ole jalg täiesti taastunud, kuid kuni viimase kilomeetrini oli jalg super ning viimasel kilomeetril oli jalas vaid õrna pinget tunda. Aga muidu oli supermõnus joosta!! 7 km Emajõe kallastel kulges nagu lenneldes. Tempo oli norm, pulss oli norm ja jalg oli ka norm.

Vahepeal pole ma siiski täiesti niisama passinud. Jalgratast olen transpordivahendina üle päeviti kindlasti kasutanud ja muidugi need jõuharjutused. Täna näiteks tegin juba 2 min planki, 100 istesse tõusu ja 20 kätekõverdust!!!! Ma tunnen, et muutun üha tugevamaks.

1 nädal kooli + eksam ning siis on suvi!!!

PS: Umbes nädala pärast on tulemas minu järgmine võistlus, milleks on Kõva Mehe jooks! Ootan põnevuse ja aukartusega :D

Luuümbrisepõletik

Kuu eesmärk (läbida 30 päeva jooksul vähemalt 80 kilomeetrit joostes) sai 106%-lise täpsusega läbitud. See tähendab, et 80 km asemel läbisin isegi 85 km. Tahtsin täna kenale üritusele 10 kilomeetrise jooksuga joone alla tõmmata. Toredat sündmust varjutas aga tõsiasi, et mul on ilmselt luuümbrisepõletik tekkinud. Esimesest jooksusammust alates haaras vasaku jala sääre ees-, sise- ja tagapinda tohutu valu, mis ei vaibu ka rahuolekus. 10-st jooksukilomeetrist läbisin ma seetõttu vaid 5 ja seda väga tagasihoidliku kiirusega. Ja veel eile jooksin jõusaali jooksulindil hea enesetundega, normaalse kiirusega mitu kilomeetrit soojenduseks.

Luuümbrisepõletik ehk periostiit on luud ümbritseva sidekoelise periosti põletik, mis esineb sagedamini jooksualade harrastajatel. Põhjuseks on pikaajaline ülekoormus või ka järsult suurenenud füüsiline koormus.

Sümptomid: valu sääreluu sise- või eesküljel. Võib esineda ka turset. Valu võib suureneda füüsilise pingutuse ajal.

Ravi: koormuse vähendamine, jää ja põletikuvastaste ravimite kombineerimine, taastusravi harjutuste kasutuselevõtt.

Ennetamine: sobivate toetavate jalanõude kasutamine, pehmel pinnasel jooksmine, järk-järguline treeningkoormuse suurendamine aitavad ennetada periostiidi teket.


Oma igapäevaste jõuharjutuste seerias jätsin tänasest kükid ära ja üritan jalale võimalikult palju puhkust anda. Ehk prooviks lähipäevil hoopiski ujumist?!


Kasutatud kirjandus:
1) http://sport.delfi.ee/news/liikumine/spordimeditsiin/spordivigastused-luuumbrise-poletik-ehk-periostiit.d?id=64908768
2) http://www.kliinik.ee/haiguste_abc/periostiit/id-1342

Olümpiajooks 2014

Foto: K.Parksepp; Viimased meetrid enne lõppu

Olen sunnitud selle sissekande kiiresti ära tegema, muidu ununeb täiesti. Ok, nali! See jooks naljalt juba ei unune!!

Alustame sellest, miks ma ei oleks pidanud sellest jooksust osa võtma (sai mainitud ka üleeelmises postituses):

• Ebaharilikult kuum ilm - ma ei tee isegi trenni nii kuuma ilmaga, miks ometi peaksin võistlema?!
• Nädal aega kestnud insomnia - eelkõige tingitud kuumast ilmast + võistluseelne ärevus (?!)
• Piimhape reites - mõned päevad enne jooksu tekkis idee teha läbi 30-päevane challenge: plank, kükid, kõhulihas, kätekõverdused
• Haigestumine - jäin ööl vastu esmaspäeva külmetushaigusesse: kurguvalu, nohu ja veel/juba teisipäeval oli palavik. Ka tänaseks pole veel täielikult tervenenud.
• Suhteliselt lühike ja kehv ettevalmistus - alustasin graafiku järgi treenimist 17.märtsil. Eelmisel aastal oli mul selleks ajaks juba paarikuune ettevalmistus olemas + need lumes jooksmised.
• Kõhklused, kahtlused - tõepoolest, kellel ei oleks, kuid tavaliselt võistluse päeval ma enam ei kõhkle, vaid lihtsalt lähen ja teen oma soorituse.
• Üldine kurnatus - ausalt,  ma tunnan ennast kohati nagu tühaks pigistatud sidrun. Öine töö + kool + projekt (milles hetkel on seisak) + igasugused lisakohustused. Õnneks juuniga lõpetan ma (öö)töö abiõena ja sellega lõppeb ka üks ajajärk minu elus.

Kuigi äratus oli mul sel päeval pandud kella 8-ks, siis ei õnnestunud mul üle 5 magada. Metsik kuumus valitses korteris. Tõusin üles, sõin ühe õuna ja jõin vett. Põsed kuumasid metsikult. Selline haiglane tunne oli. Viisin ennast Postimehes olevate teemadega kurssi ja külastasin sotsiaalvõrgustikke. Kell oli alles 6, kuid ma olin nii väsinud. Heitsin korraks uuesti pikali, kuid uinuda ei õnnestunud. Kahetsesin, et ei läinud ööseks vanemate juurde. Ja mis edasi? Lasin pool vanni sooja vett täis ja läksin vanni. Muidugi andsin mõista, et vannis "suplemine" kurnab mind veel enam ja võistluse stardiks olen ma täiesti kutu. Aga ma pean tunnistama, et soojas vannis kuuma ilmaga olla on päris mõnus. Sellel on hoopiski jahutav efekt!! Super! Igastahes liiga palju aega oli enne starti, jõudsin mitu korda riideid vahetada, Internetis chillida, nõusid pesta. Kõhklused, kahtlused tõstsid veel enam maad.

Siiski kell 10.45 ma korterist väljas astusin. Kuna mul transporti ei olnud ja päris täpselt ei teadnud, kui kaua ma võistluspaika kõnnin, siis asusin väikese ajavaruga teele. Väljas oli veel kuumem kui mu kuumas korteris. Lihased olid kergelt piimhapet täis ja teatav raskus oli jalgades. Tee peal nägin ka Kreete õde ja tema sõbrannat, kes samuti olid sellele võistlusele sammud seadnud. Küsisin neilt jooksule püstitatud eesmärkide kohta ja nagu ühest suust kõlas see : " Eesmärk on ellu jääda!". Enne starti üritasin olla puude all varjus ja kastsin ennast kaasavõetud 1 liitrise veega. Mitmel korral kastsin juuksed täiesti märjaks, kuid mõnus tunne kestis vaid viivu.

Aeg oli suunduda stardikoridori. Kõrbesin seal ja unistasin jahutavast veekogust. Etteruttavalt võin öelda, et õhtul saigi kahel korral ujumas käidud ja seda siis esimest korda sel aastal ning võib vist öelda, et nö väliujulas polegi varem nii varakult käinud.

Ja läkski jooksuks. Kusjuures sel aastal ei olnud nii suurt pudelikaela jooksu alguses võrreldes eelmise aastaga, sai suhteliselt kiiresti alustada endale meelepärase tempoga. Eesmärk oli siiski hoida tempot 5:30 min/km, kuid kui vähegi kehvem enesetunne tekib, siis langetan tempot. Juba esimesel kilomeetril tundsin tohutut janu, ometi olin alles stardikordidoris viimased lonksud vett võtnud. See ei tõotanud head. Võtsin ühe naise taha, kelle tempo mulle ja mu kellale sobis. Korraks piilusin pulsinäitu - 190 x/min. See ei olnud hea! Põhimõtteliselt kuni 4 km-ni jooksin ma enam-vähem samas tempos. Siis kuulasin oma sisemist häält ja võtsin tempo alla. Ma olin juba eelnevalt arvestanud, et täna ei ole minu päev ja mul ei ole mõtet päikesega võidu joosta. Motivatsiooni tõmbas alla ka see, et inimesed mu kõrval kõndisid, kiirabide sireenid huilgasid. Ma hakkasin ka kõndima. Arvestasin, et sellest tuleb ilmselt siiani kõige kehvema tulemusega jooks. Suur-suur kiusatus oli rajalt maha hüpata ja paaristõugetega üle Sõpruse silla koju minna, kuid mu asjad olid ju stardis/finišis.

Ühel hetkel tundus, et nägin nö "tuttavat" selga. See oli tervisesportlastele tuttav spordiblogija Margit Partei. Nähes teda kõndimas, tundsin ma vajadust talle järele jõuda ja pisut ergutada. Sellisel hetkel vajame me seda kõik.

Oli tore näha, et järgmisel hetkel jooksis ta jälle ja jooksis minust mööda. Järgmised kilomeetrid ma sõna otseses mõttes surin. Jooksin ja kõndisin ja vaatasin pulssi. Keskendusin sellele, et pulss ei oleks pidevalt üle 190 x/min. Tempo oli mul vahepeal ka 7:49 min/km. Ma jooksin isegi maratoni kiiremini :O

Umbes 7,5 kilomeetril nägin ma sarnase särgiga jooksjat. Mõtlesin, et nii lahe oleks koos finišijoont ületada. Tema püsis siiski sadakond meetrit eespoolt ja mul ei olnud üldsegi jõudu ega tahtmist talle järele joosta. Umbes kilomeeter hiljem tundsin, et minu energia hakkas justkui taastuma ja temal hoopis vastupidi. Nii ma olingi 9.kilomeetril praktiliselt tema taga jooksmas. Ja siis paarsada meetrit hiljem läksin tema kõrvale ja ütlesin, et "Jõuame küll, ainult 500 meetrit veel!". Ta oli suhteliselt väsinud ning ütles midagi sellist, et ei tea, kas ikka jõuab. Jooksime veidi veel koos, kuid siis panin ma täiega minema. Viimased paarsada meetrit oli tempo 4:53 min/km. Ma tahtsin lihtsalt sellest kuumusest ja kõigest pääseda. Mõni veel hõikas, et "Juurde, tubli!!". Nii ma finišeerusingi ja kuulsin, kuidas mu nimi ka valjuhääldist maha hõigati. Seejärel läksin ma kiiresti spordihoonesse toibuma ja kohtasin venna elukaaslast, kes oli taaskord suurepärase jooksu teinud ja muljetasime jooksust.

Aeg: 1:05:18 (absoluutselt kõige kehvem aeg so far)
Üldkoht: 834 (1319-st)
N. koht: 271 (680-st)
Vanuseklassi koht: 165 (292-st)
Keskmine pulss: 188 x/min
Max pulss: 201 x/min  EBANORMAALNE!!!
Keskmine kiirus: 6:26 min/km

 Kõike seda arvesse võttes olen õnnelik, et selle katsumuse siiski läbi tegin ja kohati olen ka õnnelik, et ma täiega ebaõnnestusin. Alati ei saa olla hea ja suurepärane. Mul on eelnevalt isegi olnud kaks suhteliselt edukat hooaega. Sel aastal ehk peaksin rohkem keskenduma lihtsalt mõnusale jooksmisele ja toredate elamuste kogumisele. Hetkel ei sea ma järgmistele jooksudele (momendil olen ainult Ööjooksul kirjas) mingeid ajalisi eesmärke. Tore oleks joosta alla eelmise aasta aja (2:04:38) ja veel enam alla 2 h, kuid vahepeal on tore ka lihtsalt jooksmisest mõnu tunda. Elame näeme!!


PS! Täna käisin üle hulga aja jõusaalis ja ühtlasi jooksin viimased 4 km, mis lahutas mind kuu eesmärgist (kuu limiit: 80 km). Kui homme tubli olen, siis ehk õnnetub mul üle aegade kuu km rekord teha.

Ei saa, müristab!

Kuna juba müristab, siis kiiresti mainin, et 95% eesmärgist on tehtud (ehk 76 km). Tulin just väljast kosutavalt 10 km jooksult. Väga mõnus oli see võrreldes eilsega.


Ja lähipäevil räägin ka olümpiajooksu õudusest.

Mõtted enne jooksu

Ei kujuta üldse ette, kuidas tänane jooks õnnestub. Nimelt pole ma sugugi harjunud sellise kuumaga jooksma. Oma tavapärase trenni ma teen tavaliselt ju õhtuti. Ideaalne temperatuur oleks 15 kraadi. Teiseks ei ole ma selle kuumuse tõttu juba nädal aega maganud, sest lihtsalt pole harjunud viiendal korrusel elama. Vanemate kodus, kus ma varem elasin, pidi ka südasuvel üpris soojalt riides olema. Siin viiendal korrusel õhk üldse ei liigu, kuigi kõik aknad täiesti lahti.
Lisaks eelnevale, takistab korralikku hingamist nohu, mis mind endiselt vaevab. Et seda kannatuste rada jätkata, siis neljapäeval tegin ühe kiirustrenni + jõuharjutusi, millest tulenevalt on piimhape jalgades.


Eelnevat kokku võttes, ei ole enesetunne kõige parem ja tõenäoliselt tuleb sellest lihtsalt kiirem treening. Mingit head tulemust siit loota ei saa. Püüan oma sisetunnet jälgida.

Vara hõiskasin

Nimelt tekkis pühapäeva öösel vastu esmaspäeva nohu. Päeva jooksul tekkis kurguvalu. Öösel ei maganud väga hästi. Ja täna, teisipäeval, on palavikuline tunne ja üldse väga kehv olla.

Superlahe!!!

Update

Käesolev nädal oli siis järgmine: kool + 3x töö + järgnev graafik. Hetkel olen siis ka tööl. Kui õhtul peale tööd megaväsinud pole, siis ehk jooksen ka pisut.

PS: 52 km ehk 65% eesmärgist siiani täidetud!

80 km eesmärk

Käes on mai, kuid päike on näidanud  viimastel päevadel end nii vähe. Igastahes on taaskord aeg püstitada eesmärke. Plaan siis järgmine, et maikuus pean jooksma 30 päeva jooksul vähemalt 80 kilomeetrit. Loomulikult ei ole see mingi hull kilometraaž, kuid arvestades mu hullu ajakava, siis vahepeal ununeb täiesti end pisut liigutada. Loodetavasti aitab see eesmärk paremini rajal püsida. 

Täna näiteks oli suhteliselt nõme ilm, kui sellest hoolimata panin spordiriided selga ja läksin vihma kiuste jooksma. Mõnusad 11 km sai läbitud.

Hetkel on mul 80 km-st teekonnast joostes läbitud juba 24% ehk 19 km. 

Eelmisel nädalavahetusel käisin ka Tallinnas. Tore oli. Sain uue tuuleka ja lihtsalt oli mõnus vahepeal teises keskkonnas viibida. Sõin Vapianos mõnusat suppi, rüüpasin peale itaalia sidrunilimonaadi.

Järgmisel nädalal leiab mind sageli televiisori eest, sest on EUROVISIOONI aeg!!!


Ning juba 24.mail on minu selle aastane esimene jooksuvõistlus. See on Paf-olümüpiajooks. Varasemalt olen ilmselt rääkinud, et sel aastal ma tõepoolest ei pungesta end nii väga võistlustega, kuna lihtsalt aega ei ole. Eelkõige on plaan 5. kursus ära lõpetada, valmistuda vaikselt 6.kursuseks ja muidugi suvel ootab mind ees töö abiarstina.

Võistlused, kuhu tänavu veel plaan minna: Rakvere ööjooks (regatud) ja SEB Tallinna sügisjooks (tõenäoliselt poolmaratoni distants; pole veel reganud).