Jooksuisu ammendunud

Vahepeal on möödunud 2 kuud viimasest blogi sissekandest ja ilma suurema kurvastuseta pean ma ütlema, ma ei taha enam joosta. Võimalik, et praegune tähtede seis või miski muu ei soosi mu varasemat meelis spordiharrastust. Tõesti,  ma ei igatse sugugi jooksurajale. Viimatine jooksutrenn oli kuu tagasi ja ei tekitanud minus erilisi tundeid. Võimalik, et kevade saabumisega tuhin tuleb tagasi.

Selle asemel üle mitme-setme aasta otsustasin taaskord rühmatreeninguid proovida. Eile liitusin lõpuks Meriton spordiklubiga. 

Elame, näeme!

Minu teine maraton - katkestatud maraton

Mul ei ole kombeks tegemisi pooleli jätta. Ka halva raamatu loen tavaliselt lõpuni.

11.09.2016 toimus minu teine maraton. Öö enne maratoni oli rahutu nagu 3 aastat tagasi, kuid hommikul ei olnud enesetunne väga kehv. Sõin veidi putru, kuid ärevusest tingitud iivelduse tõttu palju alla ei läinud. Keha vaseliinitatud, riided selga ja teele. 

Kohale jõudsime 45 min enne starti. Jõudsime veel veidi näksida, paar korda tualetis käia ja siis minek stardikoridorri. Soojendust ma ei teinud. Olin kindel, et 4:30 grupp võiks olla jõukohane. Stardis olid nad mu selja taga. Esimesel kilomeetril sulandusin lõpuks 4:30 gruppi. Mis mind aga algusest peale hirmutas, oli tempomeistri tempo: 6:10-6:20 min/km, selmet 6:24 min/km, millega peaksime jooksma soovitud aja. Grupp oli üpris suur ja peale joogipunkte jäin grupi viimaste sekka. 

Mingil hetkel otsustasin ma hoida tempot 6:24-25 min/km, nii hakkas grupp vaikselt eest minema. Mind see väga ei morjendanud. Väike hirm oli, kas pean selle tempoga lõpuni vastu. Geeli manustasin 9. kilomeetril, peale seda hakkas vasakul alakõhus pistma ja seljas tekkis imelik tunne. Mõtlesin, et küll varsti läheb mööda, aga ei läinud. Kuskil 12-13 kilomeetril otsustasin tualetis käia, et äkki möödub paha enesetunne peale tualetis käiku. Ei läinud ka siis paremaks. Lasin jalgadele Icepower-punktis külma peale. Hakkas järjest halvem. Kas tõesti  tuli mul sein ette? Juba? 

Rajaäärsed meelelahutuspunktid olid kihvtid, kuid sel hetkel, kui kõlas Raul Sepperi laul "Sein on ees"  olin küll veidi frustreeritud. Rühkisin edasi. Alates 14-15 kilomeetrist otsustasin, et ei ole mõistlik teisele ringile minna, kuna halb enesetunne ei andnud järele ja tempo langes. Langes tohutult (6:27-7:07 min/km). Otsus oli joosta esimene ring lõpuni ja katkestada. Nii kurb, kui see ka pole. Ja ma arvan, et tegin õigesti.

Peale mõnigast kurbusehetke, vahetasin riided ja siirdusin finišisse elukaaslast ja vennanaist ootama. Elukaaslane soovis maratoni joosta alla 4 h. Ei läinudki palju aega, kui ta finišeerus ajaga 3 h 42 min ja ka vennanaine tegi poolmaratonis super isikliku rekordi 1h 50 min.

Mis minusse puutub, siis viimased päevad on selja poolest olnud väga rasked. Olen sõna otseses mõttes kõver. Võtsin ühendust füsioterapeut Harja Aibastiga, kellega kohtun järgmise nädala lõpus. Lisaks käesoleval nädalal õnnestub mul ehk Tallinnas Fysiopark füsioteraapias käia. Söön Ibuprofeni, kasutan Olfen plaastreid ja püüan võimaluse piires võimelda.

Mis saab jooksmisest edasi saab? Ei tea öelda. Juba enne maratoni mõtlesin, et kas ikka on vaja  maratoni joosta? Äkki mõned inimesed (sh mina) ei suudagi kunagi maratoni alla 4 h ja poolmaratoni alla 2 h joosta. Ja kas ongi vaja?! Hetkel on tunne, et kui ma oma selja korda saan, siis väga ei kiirusta jooksurajale. Tõenäoliselt maratonile ma niipea ei lähe, võimalik ei ei lähe kunagi.

Augusti kokkuvõte

Olen aeg-ajalt heitnud pilgu blogile, et anda endast märku, kuid töö, trenni ja kõige muu kõrvalt tundub posituse kirjutamine tohutu ajakulu. See on aeg, mida ma saaksin kasutada uue artikli lugemiseks, puhkamiseks või milleks iganes. Ehk siis ajapikku on prioriteedid veidi muutunud.

Teen lühidalt augusti kokkuvõtte. August on minu jaoks nüüdsest kõige JOOKSUSEM kuu. Suutsin koguda senini kõige enam jooksukilomeetreid - 134,8 km. Olen rahul, et töö ja öövalvete kõrvalt jõudsin ka trenni kenasti teha. 

Augustis käisin ka kahel jooksuvõistlusel: neist esimene kauaoodatud Ööjooks, milles ma pettusin endale püstitatud liiga suurte ootuste tõttu ja teine oli Skechersi 5 km jooks, mille ma jooksin võimalikult kiiresti läbi, kuna palavavuse tõttu tahtsin kiirelt koju minna. Kas ja millal nendest põhjalikumad postitused tulevad, seda ma hetkel öelda ei oska. Ööjooksu mustand on mingil kujul tegelikult valmis.

Medal Ööjooksult

Skechers 5 km jooks

Erialaselt sain esimest ja teist korda SC-ga hakkama. See oli ka äge!

Kinos käisime Woody Alleni filmi "Koorekiht" (Cafe society) vaatamas. Kiidame heaks!

Aeg-ajalt tabab mind käsitöö hullus. Hetkel olen heegeldamise laienl. Algus ei tulnud aga sugugi lihtsalt. Peale 10-kordset ülesharutamist ja nullist alustamist nägi mu vaip ühel hetkel välja selline, praegu on isegi rohkem tehtud, kuid värskemat pilti ei ole.

Heegeldatud vaip 7.augusti seisuga

Oli ka sünnipäevi, koosviibimisi perekonnaga ja seiklusi maisilabürindis.

Maisilabürindis

Ja vanemate lille-, õunaaias.

Lilleaed

Käes on september ning 1 nädala pärast peaksin olema maratonirajal. Ma ei taha sellest väga mõeldagi, kuna mõte sellest ajab südame pahaks. Jooksukilomeetreid on kogunenud üle 200 km rohkem kui ma viimati maratonil käisin, jooksutrennide varieeruvusest rääkimata. Siiski ei ole sellega kaasnenud märgatavat enesekindluse tõusu. Dilemma, kas liituda 4:45 grupiga või 4:30 grupiga?!

Veel olen ametis ettekandega, mille esituse teen septembris.

Lisaks sellele sõidan ma septembri lõpus Londonisse koolitusele. Elame, näeme!

Juuli kokkuvõte

Ohoo, tegemisi on palju, mistõttu blogi on unarusse jäänud. Võimalik, et see ongi saurusblogijate loomulik asjade käik. 

Juulikuu oli tööalaselt väga pinev. Juulisse mahtus lisaks 40 töötunnile nädalas ka 7 valvet. Seega olen rahul, et suutsin koguda 106,17 jooksukilomeetrit (11 korda). Kahjuks 3 trenni jäid erinevatel põhjustel tegemata, mistõttu number oleks võinud suuremgi olla. Siiski ei aja ma ju numbrit taga, eesmärgid on märksa teised. ÜKE-dega ma nii tubli ei ole, suutsin vaid ühel korral ÜKEt teha.

Juulis oli ka palju toredaid üritusi. Nendest enim tähelepanu väärivad Lenna Kuurmaa kontsert Al Bastiones, ema juubeli tähistamine Joostis, Minigolfi turniir Kadriga ja Vääna-Jõesuu külastamine, Naissaarel seiklemine ja Nargen festivalil etenduse "Adama õunad" väisamine.

Pilte siit ja sealt:

Lennaga külmal juulikuu õhtul

Omari küünis Naissaarel etendusel "Adama õunad"

ema juubelil pärimusmuusik Triinu Tauliga

Üle mitme-setme kuu olen augustis kahel võistlusel osalemas - Rakvere Ööjooks (21,1 km) ja Sketchers 5 km jooks. Juba 2 aastat on vahepeal möödunud, kui ma viimati osalesin poolmaratonil. Olen põnevil, sest juba nädala pärast olen taas 21,1 km alistamas.

Registreerisin ennast veel ühele võistlusele. See on Nike Noortejooks, millest ma ka eelmisel hooajal võtsin osa. Idee polegi sel võistlusel ennast hingetuks joosta, vaid lihtsalt hoida enne suurt päeva (maratoni) jalad soojas ja lisaks tahtsin saada ilusat Nike jooksusärki :D

Juuni kokkuvõte

Toon teieni juunikuu kokkuvõtte. Mai jääb hetkel vahele :D

Juunikuu oli puhkusekuu. Puhkus mõjus hästi. Trennid loksusid paika, veetsin pere ja sõpradega rohkem aega ja entusiasmi tuli igast ilmakaarest juurde. 

Pean tunnistama, et uuest treeningkavast on palju kasu. Nagu valvas treenerisilm jälgib iga minu liigutust. Ma olen väga õnnelik, et trennid enamasti õnnestusid. Mõned üksikud ÜKE-d jäid erinevatel põhjustel tegemata. Kokku kogunes jooksukilomeetreid 111. Olen rahul.

Statistikat:

- jooks 111,23 km (14 korda; 15h 49m)

- ratas Kreekas 27,06 km (1 kord; 1h 56 min)

- jõuharjutused 1h 5m (4 korda)

- Discgolf 7,04 km (2 korda; 3h 21m)

- kõnd - ei ole märkinud kalendrisse korralikult

Juunis käisin reisil Kreekas Peloponnesose poolsaarel, lisaks sai ka Eestis ringi sõidetud ja külastatud Vormsi (Ormsö) saart, Haapsalus külastasime Ilon Wicklandi muuseumit ja Müüriääre kohvikut. Juunikuu on ka elukoha vahetuse kuu. Kahju oli Kalamajast lahkuda, kuid loodan, et uus elukoht on rahulikum. Muretsesin endale ka uued kerged jooksupapud - Nike Flex 2016 Run. Lugesin läbi kaks raamatut: A. Ellamaa "Arstile jääb valu" ja Medicina "Seksuaalsus eri kultuurides". Soovitan kõigil teist raamatut lugeda. Tegemist on silmaringi avardava teosega.

Pilte minu puhkusest:

imeline Zakynthos

Tour de Greece

salajased paigad

Kreeka salat

ka basseini ääres saab trenni teha

antiiksete olümpiamängude toimumispaik - Olympia

Vormsi päikeseloojang

Saxby tuletorn Vormsil

Tartu botaanikaaed

botaanikaaia ilu lummuses 

Nike Flex 2016 Run

Jooksukava

Otsustasin mõttetule lahmimisele STOPi panna ja tellida jooksukava. Jooksukava tellisin Prorunneri asutajalt ja treenerilt Viljar Vallimäelt. Ehk siis alates 16. maist olen treeninud tellitud jooksukava järgi. Esialgu tekkis ka mitmeid tagasilööke: I jooksukava nädalal haigestusin ülemiste hingamisteede viirusinfektsiooni, tuli ka ette ootamatuid kohtumisi, mille tõttu trennid jäid ära.

Treener Vallimäe ütles enne jooksukavaga alustamist, et arvestades seda, kui vähe ma jooksunädalas keskmisel jooksen, on mul võistlustel väga head tulemused. Ja lisas, et minu puhul on tulemuste parandamine tõenäoliselt üsna lihtne, kui kilometraaži tõsta.

Ilmselt mõni lugeja mäletab, et 2013. aastal poolmaratoniks treenimisel oli mul ka jooksukava. Selle ma leidsin juhuslikult Internetist ja ma järgisin kava puhul ainult jooksude kilometraaži. Ehk kui kavas oli kirjas 7 km, siis ma suhteliselt suvalises tempos lonkisin selle läbi. 

Uue kava puhul keskendun ma esiteks jooksukilometraaži tõstmisele, samas ka jooksude varieerivusele.

Kava järgi on mul nädalas 3-4 jooksutrenni. Sõltuvalt mu valvegraafikust või väsimusastmest on treener trennid sättinud sobivatele päevadele. Samas, kui tunnen väsimust ja trennipäeval jääb trenn ära, saan ma ise vajalikud korrektuurid sisse viia ja trenn mõnel teisel päeval teha.

Jooksunädalas on tavaliselt üks lühem aeglane jooks (6 km) + staatlis/dünaamilised harjutused, 1 fartlek jooks + ÜKE ja üks pikem jooks.

Pean tunnistama, et kui esimesel korral oli Fartlek trenn väga ebameeldiv, siis järgmistel kordadel olen hakanud seda isegi nautima. Fartleki puhul meeldibki mulle trenni lühiajaline intensiivsus. Ühtäkki ma enam ei naudigi pikki lonkimisi.

Hea meel on öelda, et puhkusega on trennid paremini paika loksunud ja unekvaliteet paranenud. Kuigi kohtumised sugulaste ja sõpradega ning poolkohustuslik jalka EM-i vaatamine jätab siiski mõne jälje.

Eelmise nädala jooksukavaga olen ma esimest korda rahul, kuna suutsin kõik jooksutrennid (ÜKE-d jäid erinevatel põhjustel tegemata) ära teha. Loodan, et suudan edaspidi ka järjepidev olla. 

Tänasega on pool puhkust veel ees. Planeeritud tegevusi on palju ning puhkuse lõpus toimub ka kolimine Tallinnas uude elukohta. 

PS: Registreerisin ennast Skechers 5 km jooksule, mis toimub täpselt 2 kuu pärast. Vahepealsel ajal tahaks ka mõnest võistlusest osa võtta. Mõttes on olnud Kõrvemaa triatlon, kuid logistilistel põhjustel jääb see minu jaoks vist sel korral ära.

Järsku saabus puhkus

Metsik! Viimastel nädalatel on hullupöörane aeg olnud tööl + lisaks kimbutab mind tõsine unetus, mis muudab tööpäevad veelgi vaevalisemaks.

Täna oli viimane tööpäev ja öösel põrutan puhkusele Kreekasse. Ma väga loodan, et puhkus loksutab mu unerütmi jälle paika ja saab paremini trenni teha.

Tartu Kevadjooks 2016

Tuli alla 1 h

Juba 2 nädalat on Tartu Kevadjooksust möödunud ja pean tõdema, et vaikselt hakkab mälestus  võistlusest tuhmuma. Teeme siis kiire ülevaate sellest jooksust.

Jooksule registreerisin nädal varem, sest olin nädalavahetusel Tartusse minemas ning tahtsin testida enda vormi 10-kilomeetrisel lõigul. Lisaks oli palju tuttavaid ka jooksule minemas. Kuidas ma siis kõigest sellest kõrvale jään?!

Nädala jooksul enne võistlust tegin tavapärasest kiirema tempoga trenne ja väga hea enesetunne oli treeningjooksudel. Jooksudele andis vunki juurde ka kõrvaklappidest kostuvad tempokad eurolaulud. 

Tegelikult magasin eurotralli ja kõige muu tõttu Tartu Kevadjooksu nädalal väga halvasti. See nädalast nädalasse kehv magamine on aktuaalne siiani (mistõttu hakkame peatselt uut elamispaika otsima).

Suurt süsivesikute laadimist ma eelnevalt ei teinud. Piirdusin vaid ühe Värska joomisega võistluseelsel päeval. 

Öö enne võistlust magasin isegi hästi, kuid hommikul oli väike ärevus sees. Hommikusöögiks sõin banaani ja jogurtit, kuid paar tundi hiljem tuli uuesti midagi näksata, sest jõuvarud olid taas otsas. Otsustasin, et ma ei korda enam sama viga, mis Viljandi Järve Jooksul, ehk mõtlesin eelnevalt riietuse läbi, sest pidi tulema kuni 20 *C (pool)päikeseline ilm. Olin isegi uued lühikesed püksid muretsenud, mida olin eelnevatel jooksudel testinud. Jalas on nad mugavad, kuid välitingimustes tunnen ma neid kandes veidi out of my comfort zone. Esialgu panin siiski uued püksid jalga, kuid võistluskeskusesse kohale jõudes vahetasin kiiresti vanade pükste vastu. Mulle endale tundus vähemalt, et liiga palju pilke mu vähetreenitud kehale.

Jõudsime S-ga hea ajavaruga kohale, et käia kõigis olulistes kohtades enne suurt starti läbi. Veidi enne starti kohtasime Kristelit. Jagasime eesootava võistluse osas strateegiaid. Minu mõte oli joosta vähemalt alla 1 h ja kui väga hästi läheb, siis alla 55 minuti. Aga olgem ausad, minu senise treenituse ja läbimõtlematu treenimise puhul on see üsna ebatõenäoline. 

Kõlas stardipauk. Vaatamata kõigele eelnevale (loe üleeelmine lause) andsin kohe alguses hagu. Juba esimestel meetritel tundsin, et jalgades väga kerget minekut pole, kuid jätkasin enda piitsutamist seni kuni tugevas vastutuules olin ennast 1,5. kilomeetriks hingetuks jooksnud. Jalakäijate sillale jõudes mõtlesin, et astuks rajalt maha. Läheks võtaks kiirelt stardipunktist enda asjad ja läheks saba jalge vahel koju. No tõesti, juba siis oli raske. 

Joogipunkt tundus kilomeetrite kaugusel olevat, ilm üpris palav vaatamata veidi jahutavale vastutuulele. Minekut ei olnud (ega tulnud). Kristel oli ammu minust mööda jooksnud, kusagil silmapiiril veel nägin teda. 

Peale esimest joogipunkti (enne 4 km) läks olemine veidi paremaks, kuid vaakusin hinge, üritasin Kristelit silmapiiril hoida. 

Kilomeetrite ajad on järgmised:

1 km 5:01 min/km

2 km 5:19 min/km

3 km 5:51 min/km

4 km 5:55 min/km

5 km 5:51 min/km

6 km 5:43 min/km

7 km 5:43 min/km

8 km 5:57 min/km

9 km 5:54 min/km

10 km 5:33 min/km

Ühesõnaga, vaatamata sellele et mingil hetkel tuli korraks tagasi "uus hingamine" ja jaksu juurde, siis Kristelit ma kätte ei saanud ja mingi ime läbi tuli aeg alla 1 h ehk 57 min 57 sek. 

Aeg: 57:57

Üldkoht: 896 (1363-st)

N. koht: 306 (888-st)

Vanuseklassi koht: 195 

Keskmine pulss: 185 x/min

Max pulss: 207 x/min  EBANORMAALNE!

Keskmine kiirus: 5:44 min/km

Tegemist on käesoleval aastal viimase võistlusega enne jooksukava järgi treenimist. Alates 16. aprillist on mul ametlikult jooksukava, mille järgimine on esialgu läinud üle kivide ja kändude, sest I treeningnädalal jäin haigeks ja II nädal on mul töö tõttu väga raske (1 päeva- ja 2 öövalvet). Aga edaspidi ma loodan, et läheb ikka ülesmäge. Isegi mu jooksukava teinud treener ütles, et arvestades seda, kui väike on mu nädalane jooksukilometraaž, on mul väga head tulemused. Seega, lootust on :)

Maijooksust

Maijooks raja kõrvalt

Vaatamata sellele, et 5 päeva varem ja enne seda olin jooksu osas positiivselt meelestatud, siis neljapäeva öösel tekkis tugev nohu. Sellele lisandus päeva jooksul rammestus ja ebameeldiv tunne peas. Teate küll seda "paksu" tunnet peas, kui nohu on nii tugev, et maitse- ja lõhnameel on halvatud. Väga vahet pole kas süüa heeringat või šokolaadi, maitset ega lõhna ju ei tunne. 

Neljapäeval olin veel optimistlik, et ehk paari päeva möödudes on juba parem olla. Reedel veel mõtlesin, et kui enesetunne on enam-vähem, siis vähemalt kõnnin distantsi läbi. Laupäeva hommikul tõusin voodist suurte raskustega. Ja kuna enesetundes paranemise märke polnud, pidasin mõistlikuks võistlema mitte minna. Tegemist on esimese võistlusega, millel jätan osalemata tingituna haigusest. Läksin lihtsalt korraks lauluväljakule melu vaatama. Oli ilus päikesepaisteline ilm, aga väga tuuline. Võtsin sekretariaadist ka pakikese välja, milles oli palju flairereid ja veidi muud nänni. 

Oh, kuidas tahaks terveks saada ja trenni edasi teha! Täna, pühapäeval, on enesetunne endiselt sant ja "paks tunne" peas ei taha kuidagi kaduda. 

Petlik kevade

Oh häda, täna öösel saabus ootamatult ja teadmata kohast soovimatu külaline nimega nohu ning on mind täiesti maha niitnud. Loodan, et enesetunne läheb paremaks ja saan Maijooksul ikka osaleda.

Aprilli kokkuvõte

Hahaa. Varsti saab mai läbi, kuid mul ootab mustandites juba pikemat aega aprillikuu kokkuvõte. Lühidalt tuleb see nüüd.

Märtsikuu kokkuvõttest võis lugeda, et jooksu osas oli madalseis, aga oli lootus, et edasi läheb paremini. Aprillis jooksin tõesti veidi rohkem, kuid kilometraaži lisandus väga visalt. Kokku käisin jooksmas kümnel korral ja kilometraaži kogunes 57,23 km. Ca 30 kilomeetrit rohkem kui märtsis, kuid siiski vähe.

Aprillis sai avatud jooksuvõistluste hooaeg. Esimene jooks sel hooajal oli Parkmetsa jooks, millega suures plaanis jäin rahule.  Parkmetsa jooksu kohta saab lugeda siit.

Lisaks käisin regulaarselt 1x nädalas ujumistrennis, kus õppisime kroolimise, konna ujumise, selili ja delfiini ujumise tehnikat ning kukerpallide tegemist. Kokku 4 korda, 4 h ja 2 km.

Ühel korral jõudsin ka jõusaali.

Aprillis sai avatud ka discgolfi hooaeg, käisime ka ühes põgenemistoas, millest kahjuks ei olnud nii head mälestused kui Palat 205-st. Lisaks käisin esimest korda kardiga sõitmas, mis oli väga lahe. Korrata!

Veel 2 nädalat jäänud maikuud, siis saab jälle otsad kokku tõmmata.

Aasta tähtsaim nädal + jooksuvõistlused

Alustan veidi teemavälise teemapüstitusega, kuid minu jaoks on käesolev nädal aasta üks olulisemaid nädalaid. Kui keegi veel ei tea, siis olen väga väikesest põnnist alates olnud tulihingeline Eurovisiooni lauluvõistluse fänn. Olin lausa nii suur fänn, et kirjutasin väiksena "Minu sõbrad" mälestusteraamatusse, et tahan saada eurolaulukirjutajaks. Seepeale tegid sõbrad nalja, et siis ma saan vaid üks kord aastas tööd teha. 

Muusikakooli päevil tegelesin vähesel määral ka kompositsiooniga, rohkem klassikalise muusika viljelemisega. Jõudsin ka heliloominguvõistlusele Tallinnas, kus kandsin Olav Ehalale enda tehtud 2 teost ette ja sain publikupreemia. Viimased 12 aastat ma enam heliloominguga ei tegele, Eurovisiooni jälgin endiselt suure põnevusega ja alati korraldame sõpradega omavahel suure ennustusvõistluse.

Tooksingi siinkohal välja minu tänavused lemmikud (1. koht on kindlasti mu lemmik, edasine järjekord on pigem juhuslik): 

1. Bulgaaria (Poli Genova - If Love Was A Crime) - sobib suurepäraselt kiirema jooksutrenni jaoks! Vaieldamatult mu lemmik! Kuula ülal olevat lugu!

2. Horvaatia (Nina Kraljic - Lighthouse) - meenutab veidi 2013.a Eurovisooni võidulaulu (Taani)

3. Prantsusmaa (Amir - J'ai Cherche) - jällegi mõnus tempokas lugu

4. Tšehhi (Gabriela Guncikova - I Stand) - ütleks, et plagiaat (Hispaania 2015), aga hea lugu.

5. Soome (Sandhja - Sing It Away) - hea tempokas, teatud kohtadel tüüpiline Eurokas

6. Austraalia (Demi Im - Sound of Silence) - meeldejääv viis

7. Rootsi (Frans - If I Were Sorry) - kõik raadiojaamad on seda lugu juba tükk aega lasknud

8. Malta (Ira Losco - Walk On Water) - jällegi hea lugu

9. Aserbaidžaan (Samra - Miracle) - hea kuulata

10. Hispaania ( Barey - Say Yay)

Tegelikult on häid lugusid sel aastal üpris palju (lisaks Leedu, Island, Armeenia, Poola, Belgia, Sloveenia, Iirimaa, Iisrael, Holland, Küpros). Aga nagu Mart Normet ütles on kõik lood viimasel ajal väga ühetaolised, palju riigid tellivad laule Rootsi laulukirjutajatelt ja riikide omapära on suures osas kadunud. Tõsi, nõustun sellega!

Tulles tagasi jooksujuttude juurde, siis töökaaslastega tekkis paar nädalat tagasi idee minna koos SEB Maijooksule. Jälle olen võtmas osa võistlusest, kus pole varem osalenud. Eile õhtul tundus väga ahvatlev varasema Paf Olümpiajooksu nime all tuntud Tartu Kevadjooks. Jällegi sai kiirelt ennast jooksule registreeritud. Hetkel tundub, et ilma poolest võiks enam-vähem sobida ja Tartus on alati tore joosta! Kas ma just rekordit püüdma lähen, ei oska öelda. Aga, kui ei proovi, siis ei saa kunagi teada ka. Joostes kasvab jooksuisu :D

87. Suurjooks ümber Viljandi järve

Näost näha, et raske oli :D

Viljandi järvejooksule mineku idee tekkis suhteliselt ekspromt. Kuna paar nädalat varem mõtlesime minna Viljandi Discgolfi radu vallutama, siis ühtäkki eelmise nädala alguses meenus mulle, et 1. mail toimub traditsiooniline Ümber Viljandi Järve Jooks, millest olen varasemalt eemale jäänud. Tegemist oli viimase aja kõige kiirema otsusega mõttest kuni osaluspääsme lunastuseni. Kuni selleni läks kõik kenasti. Millegipärast vaevas mind terve nädala jooksul totaalne unetus. Nelja päeva jooksul seitsmest mul und ei olnud ega tulnud. Järgmistel päevadel kuni tööpäeva lõpuni pidasin kenasti vastu, siis koju maandudes oli väga raske hoiduda õhtuuinaku tegemisest. Lõpuks päästis mind melatoniin, aga see selleks.

Päev enne jooksu sai tehtud üks kiirem hommikune jooksutiir (esimene viga), viimase kilomeetri tempo alla 5 min/km (minu viimase aja keskmise tempo puhul kõva saavutus), sai ka kõvasti suvilas mütatud - on ju uusi istikuid vajalik istutada, lisaks porgandi-, tilli-, lilleseemned maha külvata, herned ka.

Õhtul mõtlesime O. ja S.-ga pastat teha. Pasta tegemine lükkus edasi ja liikusime hoopiski Annikorgu discgolfi mängima ja lõpuks kui tagasi Tartusse jõudsime oli kellaaeg pasta tegemiseks juba liiga palju ning hüppasime Fastersist läbi ja ostsime pastaisu leevendamises hiinapärast pastat. Kahjuks oli seal ainult paar pastajuppi sees, ülejäänud kaste ja aedviljad. Vaatamata pastadefitsiidile sai kõht väga täis. Lausa nii täis, et järgmisel hommikul ärgates oli väga raske tunne. Külmkapis pesitses totaalne tühjus, kiirelt panin asjad kokku, hüppasin poest läbi ja juba tuligi autoga põrutada Viljandisse.

Kas panete tähele, et vee või vee/viinamarjamahla joomisest pole sõnagi juttu? Just nimelt, eelmise nädala jooksul jäi see väga tähelepanuta (viga nr 2).

Viljandisse sõit kulges ladusalt ja kenasti leidsime ka stardipaiga üles. Viljandisse saabudes tundus ilm olevat aga oluliselt jahedam ja tuulisem kui Tartus vaatamata päikesepaistelisele ilmale, niisiis otsustasin viimasel hetkel, et panen lühikeste pükste asemel pikad püksid jalga (viga nr 3). 

Stardimaterjalid käes, tuli kiirelt seada sammud tualettijärjekorda (järjekord oli ilmatu). Imestasime, et stardimaterjalide ümbrikus oli tavapäraselt vähe muud nänni ehk ainult stardinumber. Samas tavaliselt muu nänn ongi suhteliselt mõttetu ja me tulime ikkagi jooksma, mitte nänni hankima. Enam polnudki aega, et niisama jalgu kõlgutada, seadsime sammud stardikoridorri. 

Stardikoridoris hakkas kuidagi väga palav (juba kahetsesin pikkade pükste valiku osas). Kõlas stardipauk, kulus aega 10, 20, 30.. sekundit. Ja veel ja veel. Kokku kulus 1 minut ja 45 sekundit, et üle stardijoone saada! Tundus nagu oleks rattavõistlusega tegemist. Ma pole ilmselt kunagi nii kaua jooksuvõistluse stardijoone taga pärast stardipauku olnud. 

Eelnevalt olin lugenud asjalikku kokkuvõtet Viljandi jooksust siit. Mistõttu teadsin, et jõuvarusid tuleb arukalt hoida ja jagada. Rahvast oli palju, väga palju ja esialgu ei proovinudki ma kellestki mööduda. Rahulikus tempos liikusime suure massiga esimese tapjamäe suunas, mis oli 1,5. kilomeetril ja see oli kõrge, kuid esialgu üritasin jooksusammu hoida. Keset mäge hakkasid kõik kõndima ja siis ma ka teiste eestkujul võtsin kiirema kõnnisammu sisse. Varsti silmasin raja ääres O. ja L.-i, kes olid samal ajal Discgolfi mängimas ja meile kaasa elamas. 

Mägi vallutatud, oli rahvast ümber veidi hõredamalt, üritasin hoida tempot 5:53 min/km. Selja taha ilmus üks meesterahvas, kes ütles, et mul olevat hea tempo ja ta jookseb minuga koos. Mul polnud selle vastu midagi. Samas oli minu plaan see rada läbida pigem tugeva trenni eesmärgil, ei kavatsenud ma sugugi joosta "veri ninast väljas". Hea oli joosta, rääkisime isegi juttu. 

Teadsin, et kui rada hargneb, tuleb hoida paremale, kus on asfaltkattega tee ja majad. Parempoolne rada pidi olema lihtsam ja lühem. Kummalisel kombel ma seesugust hargnemist ei näinudki. Hoopiski metsavaheteel, kus mina jooksin toimus veel üks hargnemine ja seal hoidsin siis paremale, aga ei olnud seal ei asfaldit ega maju. No läks veidi maad edasi ja varsti nägin, et minu paremalt käelt tuleb veel inimesi kusagilt juurde. Hästi, suutsin valida vale raja.

Mingil hetkel oli minu uuest jooksukaaslasest saanud jänes mulle, kuna ma ei suutnud enam tempot hoida ja sellises tempos veidi kehvema enesetundega jooksmine polnudki mul eesmärk. Tema aga hõikas pidevalt järele: "Tule nüüd, tule  nüüd!". Kuni 7. kilomeetrini pidasin sellises järelveetavas tandemis vastu, siis jäin nimme maha ja üritasin oma enesetunnet parandada. Tempo langes tugevalt, samas rajaprofiil muutus taaskord mägisemaks. Kohati meenutas rajaprofiil ka Kõva Mehe Jooksu. Ühtäkki pidi jooksma kuhugi orgu, hüppama üle oja ja siis jälle jooksma mäest üles. 

Esimene joogipunkt oli umbes 5,5 kilomeetril. Tegelikult oleks soovinud, et oleks juba veidi varem end kasta saanud. Huvitav leid, et pakuti ka veest läbiimbunud svamme nagu Euroopa või maailmameistrivõistlustel. See oli päris mõnus! Üks lisajoogipunkt oli pealtvaatajate poolt organiseeritud, võtsin ka sealt topsiku vett ja viimane joogipunkt oli 10. kilomeetril. 

8.-9. kilomeetri paiku oli üks äärmiselt ebameeldiv koht - põld. Jooksime mööda tolmust põldu, mööda kitsaid traktorivagusid. Päike paistis lagipähe ja jalgadel oli mööda konarlikke ja kitsaid traktorivagusid väga ebameeldiv joosta. Siis tahtsin küll, et see jooks lõppeks nüüd ja kohe. Õnneks peale põllul jooksmist sai veidi ka asfaldil joosta, tempo tõusis, oli ka rohkem rahvast raja ääres ergutamas ja tuju ning tempo paranesid. Viimase kilomeetri jooksin isegi 5:35 min/km tempos. 

Lõpuks tuli ka finiš ja sain medali kaela. Oli see vast jooks. 

Medal on ilus!

Peagi sain S-ga kokku, kes oli väga hea jooksu teinud ja ta oli rajast ülimalt vaimustuses. Muidugi on ta Tartu Jooksumaratoni läbimise ettevalmistuseks ennast harjutanud mägedest jooksmisega. 

Varsti liikusime supi järjekorda. Pean tunnistama, et sel korral oli ülihea supp või oli mu kõht väga tühi. Pärast supi söömist liikusime oma asjadega uuesti 1,5. kilomeetri tapjamäe suunas, kus meie Discgolfi kaaslased ootasid ja tegime väikese peatuse Viljandi korteris.

Ammu ei ole lihased pärast jooksu niivõrd piimhapet täis olnud ja järgnevatel päevadel tunda andnud. Õhtul jätsin selle tõttu ujumistrenni minemata. 

Koos superjooksu teinud S-ga

10 õpetust Viljandi Järve Jooksult (need ei ole kindlasti universaalsed reeglid kõigile - pigem kehtivad minu puhul):

1)  Ära tee võistlusele eelneval päeval tugevat lihastrenni, kiirendusjooksu või remonti - valutavate lihastega on jooks palju vähem nauditavam!

2) Joo eelnevatel päevadel piisavalt vedelikku - ära koonerda!

3) Kui kahtled, kas panna pikad või lühikesed püksid (a la "äkki hakkab jooksu ajal külm"), siis tõenäoliselt ei hakka külm - pane lühikesed!

4) Pane ometi müts pähe!

5) Ära jookse kellegi teise järgi, eriti kui keegi kamandavalt ütleb: "Kas tuled juba?". Jookse enda tempoga!

6) Söö õiget toitu ja piisavalt! "Hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga, õhtusöök anna vaenlasele"!

7) Ära söö eelneval õhtul kõhtu nii täis, et järgmisel hommikul on halb olla!

8) Treeningutesse rohkem vaheldust - ei tasu pidevalt lonkida tasasel rajaprofiilil samas tempos ja loota, et mägisemal rajal õnnestub sul väga kiiresti joosta. Aitab suvalisest lonkimisest, muretse endale jooksukava!

9) Kvaliteetne ööuni - ei lõunauinakutele tavapäevadel (v.a öövalvete päevadel)!

10) NB! Päikesekreem! Suutsin näo (eeskätt nina) ära kõrvetada ja ööuni oli selle ning valutavate lihaste tõttu taaskord häiritud.

Aeg: 1:18:21
kilometraaž: 11,98 km
Koht: 2264 (2777 st)
Nkoht: 595 (924 st)
Vanuseklassi koht: 270 (405-st)
Avg pulss: 177
Max pulss: 190
Avg kiirus: 6:32 min/km

Üllatusvõistlus

Kuna tuleval pühapäeval oli lähedastega plaanis Viljandisse minna, siis täna tekkis ekspromt mõte, et võiks võtta osa ka Ümber Viljandi Järve jooksust. Pole nimetatud võistlusel varem kunagi käinud, kuid erinevatest allikatest olen lugenud, et tegemist on üpris tugevat pingutust nõudva võistlusega.

Ei saa just öelda, et oleksin väga heas vormis arvestades seda, et eelmise nädala lõpus olev jooks oli väga hädine, kui mõttest registreerimiseni kulus seekord erakordselt vähe aega.

Üks huvitav lugemine siin.

Jooks toimub tänavu 87. korda ja osalejaid saabub üle Eesti üle 5000 inimese. Rada kulgeb Viljandi järve ääres peamiselt kruusakattega teedel ja metsateedel. Kilomeetreid ca 12 km. Rajal on 2 joogipunkti. Täna õhtuni on veel soodusreigstreerimine.

Tule ka!

Viljandi Järve Jooksu kaart aastast 2013

PS! Üks jooksuvõistlus on veel idanemas. Täna sellest ei räägi. Püsi lainel ;)

Parkmetsa jooks 2016

Allikas: Stuudiopunkt

Osalesin Parkmetsa jooksul teist korda (viimati 2013. aastal) ja tegemist oli minu 2016. aasta esimesese jooksuvõistlusega. Terve võistlusele eelneva nädala jooksul ei mõelnud ma kordagi jooksule. Mõtted olid ainult töölainel, kuna nädalasse mahtus 1,5 valvet (sealhulgas reede hommikul lõppenud öövalve). Ainuke asi, millest ma mõtlesin, et millal saaks ainult magada. Sealhulgas laupäeval. Laupäeval kl 10 paiku ärgates kaalusin ma väsimuse tõttu jooksule minemata jätmist. Jõudsin kahetseda, et  olin jooksule registreerinud mitte kõige soodsamal ajal, mistõttu otsustasin siiski treeningjooksu mõttes Parkmetsa jooksule minna.. Pealegi oli tuttavaid inimesi ka võistlusele minemas. 

Minek sattus üpris viimasele hetkele. Kohale jõudsin vaevalt 20 minutit enne starti. Vahetult enne võistluse algust nägin ka Sigridit, kel olid jooksu osas ambitsioonikamad plaanid. Siiski startisime koos jooksjate tagumisest otsast. Peale stardipauku kulus omajagu aega (27 sekundit!), et üle stardijoone saada. Aga ma ei muretsenud, kuna kavatsesin võtta rahulikult ja tunnetada oma keha. Isegi GPS-i ei suutnud ma kellal õigel ajal sisse lülitada. Õigupoolest sisse ma lülitasin, kuid kilometraaži hakkas kell lugema alles 0,5 kilomeetrit hiljem. Kõik vurasid minust mööda, aga mind see ei morjendanud. Mina jooksin oma jooksu ja unistasin voodist. Mingil hetkel avastasin, et enam ei joosta minust mööda, vaid eesmiste seljad tulevad mulle üha lähemale. Nii ma siis järjest noppisin eesolevaid jooksjaid. Tempo tundus üpris jõukohane (5:20 - 6:04). Joogipunkti ootasin küll veidi varem. Veel veidi ja oligi finiš silmapiiril. Jõuvarusid jätkus isegi lõpuspurdiks. Kui mul poleks valvete poolest sellist hullu nädalat olnud ja paar kiiremat trenni oleks veel enne võistlust olnud, siis ehk oleks ajalise paranduse ka teinud. Aga OLEKS on paha poiss. Suures plaanis jäin enda hooaja esimese jooksuga rahule. 

Aeg: 40:01
Koht: 307 (484st)
Nkoht: 106 (244st)
Vanuseklassi koht: 54 
Avg pulss: 183
Max pulss: 196
Avg kiirus: 5:36 min/km

Vilets jooksukuu jätkub?

Allikas

Piinlik eneselegi tunnistada, kuid märtsikuu on üle 8 kuu kõige kehvema kilometraažiga kuu. Kokku jõudsin jooksma AINULT VIIEL korral ja kogusin jooksukilomeetreid 28,29 km. Ja see ei ole aprillinali! Enamik jooksudest olid kehva enesetundega.

Millegipärast kehtib minu puhul seaduspärasus: mida vähem jooksen, seda vähem kibelen uuesti jooksurajale. Ja hetkel tundub, et sellest nõiaringist välja ei saa.

Täna tehes aprillikuu esimest jooksu tundub, et halb enesetunne jätkub. Jalad on töntsid, vaim annab liiga kergelt alla, kokkuvõttes väga raske oli. Järgmise nädala lõpus pärast mitut valvet on plaanis Parkmetsa jooksule minna. Kas tasub üldse minna? 

Allikas

Märtsikuus hakkasin käima ujumistrennis. Siiani olen kõigis ehk kahes trennis käinud ja olen sellest trennist vaimustuses. Oleme õppinud selili ujumise käte tehnikat, delfiinistiilis ujumise jalgade tehnikat, kukerpallitamist, kroolistiilis ujumise jalgu ja hingamist. Väga vahva trenn!

Veel käisin märtsis päev enne soojamaareisile sõitmist uisutamas. Oli see alles kontrast! Kahjuks tugeva seljavalu tõttu väga uljalt uisutada ei saanud.

Tahaks loota, et märts oli lihtsalt ajutine madalseis ja edasi läheb aina paremaks. 

Läbisegi kõigest

Annan endast väheke märku. Märtsikuu on kohe-kohe lõpule jõudmas. 

Märtsikuu võib jagada kolmeks perioodiks: aeg enne reisi, reisil olek ja aeg peale reisi. Enne reisi oli tööalaselt väga pöörane nagu ka praegu pärast reisi. Hetkel olen ametis ühe ettekande tegemisega, mis valmib väga visalt.

Rääkides reisist, siis valdasid mind enne, pärast reisi ja selle ajal erinevad tunded. Enne reisi oli ootusärevus reisi ja kauaoodatud puhkuse ees suur. Kui pidevalt intensiivselt tööd teha, siis mingil hetkel hakkab "kett maha jooksma" ja reis tuli just õigel ajal, et aeg maha võtta. Ka minul olid väikesed eelarvamused reisi sihtkoha suhtes. Tavaline palpisaar ju.

Sõitsime Kanaari saartest suurimale Tenerife saarele. Meie hotell paiknes saare põhjarannikul musta vulkaanilise liivaga Puerto de la Cruzis, mis on ajalooliselt esimene Tenerife kuurortlinn. Praegu on soodsa kliima tõttu populaarsemad saare lõunarannikul olevad kuurortlinnas Playa de las Americas ja Los Cristianos. Miks ma ütlen kliima, sest keset saart on vulkaan Teide, mis on ühtlasi Hispiaania kõrgeim mäetipp, olles merepinnast 3718 meetri kõrgusel merepinnast. Nimetatud vulkaan, mis purkas viimati 1909. aastal, jaotab saare kaheks erinevaks kliimavööndiks. Vulkaani varjus asuv saare loodeosa on niiske ja lopsaka troopilise taimkattega, lõunaosa on kuum, kivine ja kuiv. 

Õnnetus või mitte, olime ainsate eestlastena tervest lennukist saare põhjaosas, kus oli veidi jahedam ilm. Lausa nii jahe, et inimesed käisid seal jopedega. Minul olid kaasas vaid suvised kleidid, paar õhukest kampsunit ja kevadmantel. Temperatuur kuni 18*C ja tuuline. Esimestel reisipäevadel oli mul väga tugev alaseljavalu, mistõttu olin olukorras veel rohkem pettunud. Paar päeva hiljem, kui seljavalu kaebused näitasid vähenemise märku (suutsin juba kõndida rohkem kui 1 km), otsustasime külastada meie linnas paiknevat kuulsat loomaparki "Loro Parque". Veetsime pargis 5 h - gorillad, pingviinid, mõõkvaalade-/delfiinide- ja merilõvideshow jne. 

Järgmistel päevadel rentsime auto, põrutasime Teide tippu pealpool pilvi imelist vaadet nautima ja edasi veetsime aega saare lõunarannikul, sõime mitmel korral mereandidega Paellat ja päevitasime end pruuniks. Nii uskumatu, kui see ka pole, sain ma Kanaaridel aru, et ka kõrvu peaks päikesekreemiga kreemitama, kuna need kõrbevad muidu ära.

Reisi lõpus oli väga kahju lahkuda, sest hispaanlased oli supersõbralikud, toit oli imehea ja ka põhjarannikul muutus ilm soojemaks. Eelarvamustest vabanenuna võin öelda, et soovitan minna Tenerifele, kuna saare loodus on väga mitmekesine (eriti kui sõita Teide tippu ja tagasi), võimsad kiirteed, kuna võimas on hullata 2-meetristes ookeanilainetes Los Giganteses, kui tahad külastada Loro Parque-i (mida 1993. aastal külastas ka Michael Jackson), kui tahad ronida Hispiaania kõrgeima mäe tippu, kui tahad nautida rannamõnusid, kui tahad süüa hästi ja  kui oled väsinud, et kohalikud peavad sind alailma venelaseks (nagu paljude teiste riikide kuurortites).

Loro Parque - delfiinishow

Teel Teide tippu, pealpool pilvi

Teide tipus, 3718 m merepinnast.

Sünnipäevalaps basseinis

Puerto de la Cruzis viimast päeva

Sünnipäeva lõunasöök - Paella mereandidega

Playa de las Americas

Reisil olles lugesin läbi Stig Rästa raamatu "Minu Kennedy". Kas see just "must read" checklisti kuulub, on küsitav, kuid ma ei saa ka öelda, et ma kahetseks, et kulutasin oma aega selle raamatu lugemisele.

Tagasi Eestis, otsustasime elukaaslasega minna täiskasvanute ujumiskursusele Reval Spordiklubis. Möödunud pühapäeva õhtul sai esimeses treenis käidud ja emotsioonid on laes. Läksime kursusele, mitte seetõttu, et me ei oskaks ujuda, kuid tore oleks tehnikat lihvida. Eriti, mis puudutab kroolimist ja kuidas efektiivsemalt vees ja vee peal hingata. Veel õppisime vees kukerpalle tegema, mis on oluline oskus kroolis edasi-tagasi ujumise puhul. Ootan põnevusega juba uut tundi. Seltskond on lahe ja ujumistreener ka tore.

Märtsis oli mul plaanis liituda ka Sparta spordiklubi maratoni jooksugrupiga. Eile pidingi esimest korda tundi minema. Olin nädalast väga väsinud, sealhulgas 2 magamata ööd (öövalve + ühel ööl ei tulnud lihtsalt und), kaalusin plusse ja miinuseid ning otsustasin siiski nimetatud trenniga esialgu mitte liituda. 

Blogi pealkiri "Minu jooksumaailm" tundub viimasel ajal suhteliselt küsitav, kuna jooksukilomeetreid väga palju ei ole kogunenud. Põhjuseks on olnud väsimus, kehv trenn selja- kaelavalu tõttu jne. Hetkel ei oska ma öelda, mis saab minu edasistest jooksutrennidest, võistlustest. Uljalt registreerisin end aga Parkmetsa jooksule, kus ma pole mitu aastat käinud, kuid elame-näeme.

Suure küsimärgi all on maratonil osalemine, kuna hetkel ei treeni ma kindla kava järgi, ega oma mingisugust tulevikuvisiooni selle osas.

Ei-kaota-veel-lootust-Miina