Mul ei ole kombeks tegemisi pooleli jätta. Ka halva raamatu loen tavaliselt lõpuni.
11.09.2016 toimus minu teine maraton. Öö enne maratoni oli rahutu nagu 3 aastat tagasi, kuid hommikul ei olnud enesetunne väga kehv. Sõin veidi putru, kuid ärevusest tingitud iivelduse tõttu palju alla ei läinud. Keha vaseliinitatud, riided selga ja teele.
Kohale jõudsime 45 min enne starti. Jõudsime veel veidi näksida, paar korda tualetis käia ja siis minek stardikoridorri. Soojendust ma ei teinud. Olin kindel, et 4:30 grupp võiks olla jõukohane. Stardis olid nad mu selja taga. Esimesel kilomeetril sulandusin lõpuks 4:30 gruppi. Mis mind aga algusest peale hirmutas, oli tempomeistri tempo: 6:10-6:20 min/km, selmet 6:24 min/km, millega peaksime jooksma soovitud aja. Grupp oli üpris suur ja peale joogipunkte jäin grupi viimaste sekka.
Mingil hetkel otsustasin ma hoida tempot 6:24-25 min/km, nii hakkas grupp vaikselt eest minema. Mind see väga ei morjendanud. Väike hirm oli, kas pean selle tempoga lõpuni vastu. Geeli manustasin 9. kilomeetril, peale seda hakkas vasakul alakõhus pistma ja seljas tekkis imelik tunne. Mõtlesin, et küll varsti läheb mööda, aga ei läinud. Kuskil 12-13 kilomeetril otsustasin tualetis käia, et äkki möödub paha enesetunne peale tualetis käiku. Ei läinud ka siis paremaks. Lasin jalgadele Icepower-punktis külma peale. Hakkas järjest halvem. Kas tõesti tuli mul sein ette? Juba?
Rajaäärsed meelelahutuspunktid olid kihvtid, kuid sel hetkel, kui kõlas Raul Sepperi laul "Sein on ees" olin küll veidi frustreeritud. Rühkisin edasi. Alates 14-15 kilomeetrist otsustasin, et ei ole mõistlik teisele ringile minna, kuna halb enesetunne ei andnud järele ja tempo langes. Langes tohutult (6:27-7:07 min/km). Otsus oli joosta esimene ring lõpuni ja katkestada. Nii kurb, kui see ka pole. Ja ma arvan, et tegin õigesti.
Peale mõnigast kurbusehetke, vahetasin riided ja siirdusin finišisse elukaaslast ja vennanaist ootama. Elukaaslane soovis maratoni joosta alla 4 h. Ei läinudki palju aega, kui ta finišeerus ajaga 3 h 42 min ja ka vennanaine tegi poolmaratonis super isikliku rekordi 1h 50 min.
Mis minusse puutub, siis viimased päevad on selja poolest olnud väga rasked. Olen sõna otseses mõttes kõver. Võtsin ühendust füsioterapeut Harja Aibastiga, kellega kohtun järgmise nädala lõpus. Lisaks käesoleval nädalal õnnestub mul ehk Tallinnas Fysiopark füsioteraapias käia. Söön Ibuprofeni, kasutan Olfen plaastreid ja püüan võimaluse piires võimelda.
Mis saab jooksmisest edasi saab? Ei tea öelda. Juba enne maratoni mõtlesin, et kas ikka on vaja maratoni joosta? Äkki mõned inimesed (sh mina) ei suudagi kunagi maratoni alla 4 h ja poolmaratoni alla 2 h joosta. Ja kas ongi vaja?! Hetkel on tunne, et kui ma oma selja korda saan, siis väga ei kiirusta jooksurajale. Tõenäoliselt maratonile ma niipea ei lähe, võimalik ei ei lähe kunagi.
No comments:
Post a Comment