Highlight of the week

Tänane jooks oli highlight of the week. Ometi jooksu esimesi kilomeetreid ei nautinud ma sugugi. See seletab nii mõndagi töönädala kohta, mis tõepoolest ei olnud väga mõnus. Aga kes on öelnud, et tööelu peab kergete killast olema.

Pildikesi tänasest jooksust:

Nipet näpet

Mõned teist on ehk märganud, et riburada lisandub uusi võistlusi paremal olevasse võistluskalendrisse. Sel korral olen minemas 21.novembril toimuvale Novembrijooksule. Nii ei taha hilja alanud jooksuhooaeg sugugi lõppeda.

Jooksusõber, tule Sina ka Novembrijooksule! Väga armas väike jooksuvõistlus enne suure lume tulekut.

Muul ajal, kui trenni ei tee, võistlustel ei käi, tegelen erialase tööga ja pusin vene keelt õppida. Poleks arvanud, et Tallinnas seda nii tungivalt läheb vaja. Oh well!

Tahan lähiajal teha ka ühe toitumist lahkava postituse. Elame, näeme!

Allikas

Tartu Linnamaraton/Sügisjooks 10 km

Erialase koolituse tõttu saabusin Tartusse juba paar päeva enne võistlust. Paraku ei õnnestunud mul võistluspäeva eel jooksu suhtes testida, kuna mul olid teisipäevasest NRC lõigutrennist kõik lihased nii valusad, et igasugune liigutamine oli väga vaevaline. Samuti oli mul tekkinud seljavalu, mille tõttu kummardamine oli lootusetu. Vanainimese probleemid!

Võistlusele eelneval päeval ei teinud ma suuri ettevalmistusi. Jäi ära pastaparty, selle asemel sain sõbrannaga kokku, sõime/jõime head ja paremat. Võistluspäeva hommikul läks uni juba varakult ära. Tartu Sügisjooks oli tänavu esimene võistlus, mille eel tekkis tugev "liblikatetunne" kõhus.

Aknast välja vaadates tundus ilus päikesepaisteline ilmake, kraadide poolest oli ka piisavalt 13-kraadi. Otsustasin joosta pikkade pükste ja lühikeste varrukatega jooksusärgiga. Hoolimata mitmekihilisest riietusest pidin kodust väljudes kringliks külmuma. 1,5-kilomeetrisel teel kodust võistluspaika oli mitmel korral mõte, et lähen koju tagasi ja panen talvejope selga.

Võistluskeskusesse jõudsin vaid 30 minutit enne starti. Ootasin veel enda elukaaslast, kellelt tahtsin riietumisalast nõu küsida. Elukaaslane soovitas jätta pikkade käistega pluusi muu riietuse peale. Olin temaga nõus, sest kartsin, et valutavate lihaste tõttu osutub jooks eriti pikaks ning võib külm hakata.

Enne stardipauku

Stardis lehvitasin veel elukaaslasele ja juba oli ta parematele jahimaadele (Discgolfi mängima) läinud. Enne stardipauku mõtlesin, et väga super oleks joosta alla 1 h, kuid kartsin, et ei pea sellisele pingutusele vastu. Enam ei kulunud kaua aega, kui kõlaski stardipauk ja sai hakata jooksma.

Jalad olid kuidagi eriti rasked ja valusad. Eespool silmasin Margitit, lisasin veidi tempot, et teda tervitada. Tartu Kaubamaja juures jõudsingi talle järele ja ajasime paar sõna juttu. Margit küsis, et mis aega lähen jooksma. Vastasin, et tunni ringis aega, kuid sisimas olin kindel, et võib minna oluliselt kauem.

Teistega koos joostes hakkas juba esimesel kilomeetril nii palav, et olin sunnitud pikkade varrukatega pluusi seljast võtma. Jooksmise ajal, kui võistlusnumber on haaknõeltega rinnale kinnitatud, on enda lahtiriietamine üpris tülikas ettevõtmine. Mul hakkas sellest pusimisest täiega pistma ja joostud oli vaevalt 1 km, korraks isegi peatusin, et saaks numbri uuesti rinnale kinnitatud. Järgnes tappev Õnne tänava tõus.

Väike tiir Karlovas mõjus hingamisele ja pistmisele paremini. Raua tänavale jõudes oli mul tunne, et ma vist ikka jaksan täna joosta. Hoidusin kellal üldaja vaatamisest, olin sättinud seaded nii, et minu ees on vaid distants, pulss ja kilomeetri aeg. Vahetult enne Sõpruse silda märkasin elukaaslast, kes elas mulle innukalt kaasa, viskasin talle ka üleliigseks osutunud pikkade varrukatega särgi.

Sõpruse sillale jõudes hakkas taaskord pistma ja tekkis tugev joogijanu. Õnneks juba sillalt maha tulles 4,5 kilomeetri peal oli joogipunkt koos muu söödavaga. Ma ei tea, mis mul arus oli, kuid haarasin lisaks joogiveele ka hapukurgi kaasa. 10 kilomeetrit ei ole kindlasti märkimisväärselt pikk distants, et peaks sööma, kuid millegipärast nii juhtus. 

Plaan oli nägemisulatuses olevaid selgu mitte väga kaugele lasta. Atlantise juures olev treppide tõus oli endiselt vastik, kuid meelierutav oli kaasaelava publiku rohkus. Hõigati, et püüdku ma eesolevad mehed kinni. :D Mõnele meesindiviidile tegingi tuule alla, kuid 3 kilomeetrikest oli veel ees.

Tartu Ülikooli spordihoone juures olev lõik on minu jaoks eriti ebameeldiv. Enesetunne polnud kõige parem ja fakt, et lõpuni on veel kõvasti minna. Supilinna tiirul ei jõudnud ma finišit ära oodata. Õnneks varsti olingi juba Tartu Ülikooli juures. Raske oli! Jõudes Barclay hotelli juurde, muutsin kellal režiimi üldaja peale. Kell näitas 55 minutit ja mul oli veel 400 meetrit minna. 150 meetrit enne finišit lisasin veel kiirust, kui nägin, et mul õnnestub ehk alla 58 minuti joosta.  Finišisse jõudsin, kui aeg oli 57 min 59 sek.

Imeilus medal

Tegemist oli hooaja kõige raskeima ja pikima jooksuvõistlusega. Imestasin, et hoolimata valutavatest ja tinarasketest jalgadest ning veidi ebaõnnestunud jooksuhooajast suutsin ma joosta enam-vähem normaalse aja. Meel muutus koheselt palju paremaks!

Peale väikest kosumist suundusin supi järjekorda. Väga palju ei suutnudki süüa, kuna jooks oli oma jälje jätnud ja mõningase iivelduse tõttu ei olnud väga isu süüa.

Jooksuvõistlusele järgnevate tundide jooksul ma ennast väga hästi ei tundnud. Sain aru, et olin südamele veidi liiga teinud. Süda oli pisut tahhükardiline ja eelistasin horisontaalset asendit seni kuni mu elukaaslane ja minu vend kutsusid mind kaasa vanemate juurde. Hea seltskond mõjus hästi ja  südamevaevused taandusid peagi.

Võistlus numbrites:

Aeg: 57 min 59 sek (hooaja parim 10-kilomeetri aeg)
Distants: 10,15 km
Üldkoht: 668/1202
N koht: 211/597
Vanuseklassi koht: 108/306
Avg pulss: 186 x/min
Avg kiirus: 197 x/min

Positust lugedes võib tunduda, et tegemist on ühe ebameeldiva ja vastiku jooksuvõistlusega, kuid seda ei ole ta kindlasti. Ma lihtsalt ei ole jooksurajal esinevate tõusude suurim fänn  ja sellest ka veidi liigne pessimism. Kahtlemata on Tartu Sügisjooks väga vaheldusrikas ja kaunis sügisene jooksuvõistlus!

Midagi halba, midagi head

Esmaspäeval toimus järjekordne NRC trenn, sel korral siis niiöelda tavatrenn (mitte lõigutrenn). Peale õhtusööki oli raske ennast välja külma kätte sundida minema, kuid võtsin ennast kokku ja asusin teele.

Esmaspäevase trenni kogunemispaigaks oli Estonia teatri esine, kuhu meid kogunes külma ilma trotsides 4 inimest koos treeneriga. Esmalt tegime kiire jooksu Šnelli tiigi juurde ja seal hakkasime erinevaid jooksuharjutusi tegema.

Olgem ausad, ma polnud NRC lõigutrennist ja laupäevasest Tartu Sügisjooksu 10 kilomeetri võistlusest sugugi taastunud. Lihased olid ja on endiselt valusad. Seal ma siis koos kahe teise trennitegijaga hüppasin, kargasin ja tegin kükk-harjutusi kuni mul tekkis tugev valu vasaku reie ees- ja tagapinnal. Esialgu oli selline nõme krambitunne, kuid kui ma vähegi liigutada püüdsin, siis lõi tugev valu taaskord sisse. Rumala peaga tegin jooksuharjutusi ja ülejäänud trenni väiksema intensiivsusega edasi, kuid hea see polnud.

Joostes ma trennist koju minna ei suutnud, isegi kõndides andis reis tunda. Tänaseks kõndimine enam valu ei tee, kuid kogemata kükki laskudes annab lihastrauma endast ikka märku. Tõenäoliselt peab jalale rahu andma, külmaaplikatsioone kasutada pole enam mõtet ning valuravimeid ma pole samuti tarvitama pidanud, sest hetkel see mind väga ei häiri.

Vaatamata sellisele õnnetule lihastraumale (kerge rebestus?) olin ma eile sunnitud ostma uued jooksujalanõud. Sportlandis olid mugavad ja kerged Nike-i jalanõud väga hea hinnaga müügil, et ei raatsinud ostmata jätta.  Nüüd ootan igatsusega, kuna saaks tasapisi jälle jooksuradu vallutama minna. Karta on, et lähipäevadel seda ei juhtu.

PS: Varsti (hiljemalt nv-l) looodan üllitada Tartu Sügisjooksu postituse.

 

Minu nunnud Nike Tri-fusion Run jalanõud

NRC lõigutrenn

Allikas

Olen varasemates postitustes korduvalt rääkinud, kuidas ma tahaksin ka kuuluda mingisugusesse jooksugruppi. Teha koos ühist asja, rääkida jooksujutte ja nii edasi. Ma ei saa veel 100% öelda, et ma kuhugi kuulun, kuid väikese alguse ma selleks tegin.

Esialgu oli plaanis esmaspäeval võtta osa NRC (Nike Run Club) tasuta ühistrennist Tallinnas. Kehva ilma ja mitte kõige parema enesetunde tõttu jätsin ma aga sinna minemata.

Teisipäeval peale tööd säras taevas imekaunis päike, oli kaunis sügisilm. Enam ei saanud ettekäändeid tuua, et ühistrenni mitte minna. Kõhklesin ja kahtlesin küll enne koduuksest väljumist, kuid lõpuks võtsin ennast kokku.

Tegemist oli NRC lõigutrenniga, mis toimus erandkorras Šnelli staadionil. Kodust treeningpaika ma tegin väikese 1,5 kilomeetrise sörgi ja nibin-nabin paar minutit enne 18:30 jõudsin kohale. Kuna olin ainuke uustulnuk, siis treener tutvustas end mulle ja küsis, millised ootused mul trenni suhtes on. Ma oskasin vaid öelda, et tahan head trennielamust.

Trenn algas nelja soojendusjooksu ringiga staadionil. Seejärel tegime 3-kaupa jooksuharjutusi: põlve- ja sääretõstejooksud, keksimine, kiirendused. Kui nahk oli kenasti märjaks jõudnud saada, siis algas treeningu põhiosa ehk lõigud. Need on tegelikult minu suurimad õudusunenäod. Vabal ajal ma lõikude jooksmist iseseisvalt väga ei harrasta. Ja kui ma seda ka üliharva teen, siis intensiivsuse poolest jäävad nad oluliselt alla NRC trennis tehtule.

Lõiguharjutused nägid välja sellised: kahekaupa paaris tuli joosta 100 meetrit 80%-lise intensiivsusega, seejärel 1 min pausi ja siis 150 meetrit kiiret jooksu ja siis 3 minutit pausi. Ja seda kordasime me 4 korda. Minu paariliseks oli üks noormees ja ma ei suutnud üle 3 sekundi temaga küll tempot pidada. Veel enam, ka tagumise grupi tüdrukud jõudsid mulle järele.

Peale esimest lõikude ringi olid mu jalad täiesti "süldid". Üldse täheldasin ma, et kui ca 50 meetrit pean ma kenasti vastu, siis järgmised 50 meetrit oleks nagu "köis kaelas". Vot nii raske oli!

Lahe oli see, et kõik trennikaaslased olid väga sõbralikud ja kohe tekkis selline ühtekuuluvustunne.  Mainimata ei saa jätta ka seda, et kõik trennid on tasuta. Kindlasti tahan ma edaspidigi NRC jooksutrennidest osa võtta. 

Nüüd 2 päeva hiljem ma enam nii rõõmus ei ole. Või noh, väga kurb ka mitte, kuid lihasvalu on peale lõigutrenni lausa tappev. Mul valutavad sellised lihased, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Näiteks valutavad plantaar fastsia, sisemine kõhu põikilihas ja kõhu ristilihas. Isegi köhatada ja nuusata on väga-väga valus. Ei saa magada, kummardamisest ja trepist käimisest ma parem ei räägigi.

Kuna viibin ühe koolituse tõttu parasjagu Tartus, siis nädala alguses oli plaan võtta osa Prorunneri ühistrennist, kuid praegusel hetkel on igasugune liigutamine väga raske.

Loodetavasti laupäevaks olen valudest vaba, sest peaksin ju Tartu Linnamaratoni 10 kilomeetri stardis olema.

Ja juba järgmisel esmaspäeval tahaksin uuesti NRC jooksutrenni minna. Rohkem infot NRC trennide kohta siit.