Käesoleval nädalal pumpasin jalgrattal kummid täis ja avasin jalgrattahooaja. Sõitsin kahel päeval 10-11 km ja seda ~30 minutiga üpris tuulise ilma ja rohke liiklusega rattateel. Elukaaslane arutles selle üle, kas minu vorm on hea või tema vorm on väga halb, sest tal oli minuga raske sammu pidada.
Rattasõidud on nii lühikeseks jäänud, kuna muul ajal tegelen õppimisega. Iga päevaga tuletan varasemalt õpitu meelde ja muutun loodetavasti üha targemaks, mistõttu pean eriti oluliseks jalgrattakiivri muretsemist. Naljaga pooleks, kuid tahan kaitsta seda tarkusest pulbitsevat peakest.
Armsad lugejad, mul oleks hädasti teie abi vaja. Oskate te mulle soovitada head/häid jalgrattakiivrit/jalgrattakiivreid? Või milliseid omadusi ja miks peate oluliseks?
 |
| Allikas |
5 comments:
Teate, kuidas kutsutakse ilma kiivrita ratturit? – Enesetapjaks.
Kiiver on kõige olulisem asi üldse. Häbi mulle, aga minu kiiver on mingi suhteliselt kõige soodsam kiiver Sportdirectist. Samas kirjad seal peal lubasid küll, et kui peaga vastu asfalti kukkuda, siis (kohe) surma ei saa. :D Esimese šoki võtab endasse ja kui korralikult kukkuda, siis läheb vist iga kiiver katki, aga see on ka loomulik. Põhiline, et pea terveks jääb.
Mul on ka mingi odavam variant, ostsin vist Prismast. Netist ma ei telliks, sest hea on kui saad ikka proovida enne.
Ilma kiivrita sõidan harva ja ainult siis kui sõidan metsade vahel üliaeglaselt (ei tee sportsõitu).
Selle aasta esimene kord lihtsalt unustasin pähe panna.
Minul läks päris kaua aega ennem, kui leidsin sobiva kiivri. Sain enda oma Sportlandist ja maksis umbes 40 eurot.
Kõige olulisem jalgrattakiivri juures on selle sobivus. Kiiver PEAB istuma peas ilusti, ei tohi loksuda ega liiga tugevalt ümber pea olla. Tihti näen lapsi rattaga sõitmas, kelle kiiver on nii suur, et vajub täitsa küljele. No on rumalad vanemad, kes hoiavad raha kokku ega osta õiges suuruses kiivrit, et mitte järgmisel aastal uut osta, kui laps sellest välja kasvab.
Teiseks, võiks kiiver olla kerge. Pikkadel sõitudel võib muidu kael kangeks muutuda ja pea valutama hakata. Õnneks on enamus poes müüdavatest kiivritest suhteliselt heast ja kergest materjalist.
Ja kolmandaks, kiiver võiks olla erksat värvi(kaasliiklejatel on siis kergem ratturit märgata). Aga kui sa tõesti supervärvilist kiivrit ei soovi, siis võiks see olla pigem heledamat tooni või valge. Selle punkti vastu ise muidugi eksisin, sest minu kiiver on tumepunane, nüüd kaalungi uue kiivri ostmist.
Loodan, et leiad endale peagi sobiva kiivri, sest nagu Margit ütles - kiivrita rattur on enesetapja. :)
Ilma kiivita mina näiteks ratta peale istuda ei julge. Õppetunni sain kätte aga hoopis rullidel. Unustasin oma kiivri maha ja õnneks sõbranna pakkus enda oma laenuks. Läksime rullima, Viljandis on üks selline rulli tee, kus tuleb üle sõidutee sõita aga konks on selles, et autod sõidavad viadukti alt ja sina tuled kõrvalt ehk mitte midagi pole näha. Sõbranna läks ees ja ütles, et autot ei tule, et lase tulla aga see hetk, kui mina auto teele jõudsin tuli auto. Ei saanud enam pidama, sest tee oli kivitükke täis, lendasin auto ees pikali maha. Õnneks läks kõik hästi auto sai pidama ja juht tuli aitas minu püsti. Aga minu laenatud kiiver oli kivitükke täis ja mõra sees... Ei taha mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui ma poleks kiivrit laenanud.
Rattasõit on rullitamisest palju ohtlikuma ja tegelikult see pisipõhjus, mis üle lenksu lendama paneb võib olla imepisike. Enda kiiver on sportlandist ostetud. Ega muud ei oskagi soovitada, kui et vaata, et sääsevõrk ees osas oleks :D Kuigi vist enamusel on aga noh igaks juhuks. Mesilased/herilased ja annavad kerge adreka laksu väikse sutsu näol ;)
Aitäh vastamast :) Kindlasti oskan nüüd paremini valida :)
Post a Comment