Pekist priiks 2015 Tartu

Esimesed jooksusammud. Pilt: Krista Mikk

Eelmise aasta sügisel tekkis mul esimest korda mõte osaleda Pekist priiks jooks-matkal. Kahjuks või õnneks jäin toona osavõtupääsme lunastamisega hilja peale ja pidin leppima "minu stiilis pekist priiks nädalaga", kus 2014.a lõpus ühe nädala jooksul jooksin kokku 52 km. Minu stiilis pekist priiks nädala ehk minu kõige intensiivsema trenninädala kohta võib lugeda siit.

Suure hurraaga registreerisin ennast käesoleva aasta sügise alguses Pekist priiks jooks-matkale. Mida lähemale 26. detsember tuli, seda enam hakkasin ma endas kahtlema, kas mul tasub nimetatud üritusele minna.

Kellel on veel jäänud selgusetuks, millega Pekist priiks puhul tegu on, siis Margit kirjutas oma blogis väga ilusasti:

Pekist Priiks on TriSmile triatloniklubi poolt korraldatav jooks/matk, mis on Tartumaal toimunud traditsiooniliselt 26. detsembril ehk 2. jõulupühal. Nii ka sellel aastal. Transpordiga liigutakse alguspunkti (sellel aastal rongiga Taevaskojas Põlvamaal) ning hakatakse siis jalgsi Tartusse tagasi liikuma. Rada on ~ 47 km pikk (!!!) ning see läbitakse järgmise süsteemiga: 5 minutit joostakse, 5 minutit kõnnitakse, siis jälle 5 min jooks, 5 min kõnd ja nii kuni 47 kilomeetrit läbi saab (orienteeruvalt 5–… tundi). Osalejad on jagatud erinevatesse gruppidesse jooksutempo järgi: 5:00 -5:15, 5:30-5:45 või 6:00-6:30 min/km. Kuna sellel aastal on start Tartus hilisem, siis jäädakse ilmselt ka pimedasse. Ekstreemne!

Nädal enne üritust olin 95% kindel, et ma Pekist priile ei lähe. Miks? Sest ma olin nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnatud. Kõige meelsamini oleks ma pühad voodis veetnud. Paar päeva enne üritust olin kõhu heast ja paremast jõulukraamist nii täis söönud, et tekkis tungiv vajadus liigutamise järele. 47-kilomeetrine matk tundus selleks ideaalne. Päev enne Pekist priid olin kindel, et kui järgmisel hommikul on sama nõme ilm nagu 25. detsembril - tugev tuul + vihm, siis minu jaoks jääb see üritus ära. 

26. detsembri hommikul säras taevas ilus päike ja tundus tobe tuppa jääda konutama ja hiljem matkale mitteminemist kahetseda.

Väike eellugu veel: kuna 23. detsembril olin sunnitud veidi kauemaks tööle jääma, siis kujunes kojusõit Tartusse nii tormakaks, et ma Tallinna kodust enam läbi ei jõudnudki ja mitmed asjad jäid maha, sealhulgas jooksujakk ja jooksukindad. Oh well! Selle kõige tõttu muretsesin päev enne pekist priid (vaatamata kahtlustele matkale minemise osas) uue jooksujaki ja pealambi, kuna S-lt laenatud jooksulambike kahjuks tööle ei läinud.

Igastahes olin täies rüüs 26. detsembri hommikul Tartu raudteejaamas ja ootasin koos teiste matkalistega rongi. Kõige hädavajalikumad asjad toppisin taskusse: salvrätikupakk, pealamp, 2 geeli, Bounty šokolaad, telefon, raha. Koti, kus oli lisavarustus (jook, teine pikk jooksupluus, 2 salli; 2 banaani), panin pakiautosse.

Matkale läksin ma üksinda, kuna mu sõbrad-matkalised ei saanud tulla. Rongis tutvusin ühe toreda matkalisega, kes oli Pekist priiks üritusel juba kolmandat korda ja lubas olla platsis ka järgmisel aastal. Juttu jätkus terveks rongisõiduks ja kiiresti saigi rongisõit läbi.

Rongist väljudes koguneti jooksugruppidesse. Uus tuttav läks kiiremasse stardigruppi, mina valisin viimase stardigrupi kilomeetri ajaga 6:00-6:30 min/km. Tõele au andes aimasin ma, et suure tõenäosusega ei jõua ma täna tervet matka läbi teha. Seega olin elukaaslasele öelnud, et ta hoiaks telefoni pidevalt enda läheduses.

Haarasin kätte ka väikese joogipudeli, kuna uus tuttav seda tungivalt soovitas. Ja kuna kõht hakkas tasapisi tühjaks minema, siis pistsin enne starti ühe banaani nahka. Esimesi jooksusamme alustades oli enesetunne ja tuju hea. Peagi jõudsime Taevaskoja maastikukaitsealale ja, kas põhjuseks oli pidev tõusude ja languste vaheldumine või miski muu, kuid esimesed 9-10 km läbisime me suuremas jaos kõndides. Mõtlesin, et kas nii lihtne saabki see olema?

Järgmised kõnnisammud Pilt: Krista Mikk

Hetk peale rongist lahkumist tekkis mul tugev metsapeatuse vajadus, kuid kuna mets oli hõre, siis ei tihanud hõreda kuuse alla kükitama minna. Nii ma kannatasin kuni pika kõnniosa lõpuni ehk 10 kilomeetrit, aga see oli ka piir. Õnneks vahetult enne kui saime metsast välja, oli väike välikäimla. Seoses pisike järjekorraga jäin suurest jooksugrupist maha, kuid veidi kiirema jooksusammuga püüdsin teised peagi kinni. Grupi üks vedajatest Vembu tuli veel uurima, kuidas läheb. Ja tõesti oli hea olla.

12,5. kilomeetril oli väike joogipunkt. Jõime janu kustutamiseks jääkülma vett, sõime banaani ja mandariini ning tegime grupipildi. Leia mind pildilt!

6:00-6:30 grupi grupipilt Pilt: Krista Mikk

Peale esimest joogipunkti läks minu mäletamist mööda maastik üha üksluisemaks, kruusased külavaheteed ning tuul muutus järjest tugevamaks. Umbes 15-kilomeetri paiku tundsin, kuidas labajalad kisuvad natuke krampi. Oleks mul üks Mg-ampullike kaasas olnud. Mõtlesin, et oleks pidanud parema ettevalmistuse mineraalainete tarbimise näol tegema. Kõrval matkalised rääkisid, kuidas eelnevatel päevadel olid joonud rohkelt viinamarjamahla ja Värskat. Ja mida kilomeeter edasi, seda raskemaks muutus 5-minutiline jooksmine. Jooksmise ajal unistasin, millal ometi saan kõndida. Kõnnitempo oli üpris kiire, kuid jõukohane. 

Mingil hetkel muutusid jalad eriti kangeks ja ma mõistsin, et lõunasöögi kilomeeter jääb ilmselt viimaseks. Hakkasin tasapisi telefoni mapi vaatama, et lokaliseerida asukoht. Kahjuks ei olnud läheduses ühtegi kindla nimega kohanime. Küsisin ka grupijuhtidelt, et kuidas on selle kohanimi, kus meil söögipunkt on. Plaanisin nimetatud punkti elukaaslase järele kutsuda. Paraku ei osanud ka nemad seda öelda. 

23-kilomeetril helistasin elukaaslasele, et öelda, et ma hakkan katkestama. Ta oli parasjagu ühele järjekordsele jõuluüritusele läinud ja arvas, et vast jõuan ikka edasi minna. Siiski, olin oma otsuses kindel. Pärimise peale, et kus ma asun, ei osanud ma midagi konkreetset vastata, sest iPhone-i kaardil ei olnud ühtegi kohanime läheduses. Oskasin öelda, et kusagil 61-maantee juures metsade vahel. Elukaaslane palus, et ma katsuks ikkagi paremini enda asukoht tuvastada. Google maps õnneks lokaliseeris täpsemalt mu asukoha. Lõpuks suutsin öelda, et olen Vana-Kuuste-Lootvina teel.

Ootasin juba, et millal saabub lõunapaus, sest kõht oli tühi ja see tähistas minu jaoks ka matka lõppu. Kuulsin, et see pidi olema 25-kilomeetril, kuid ometi ei paistnud toidupunkti kusagil. Varsti oli juba 26 kilomeetrit joostud, kuid endiselt ei näinud oodatud punkti. Veel umbes 500 meetrit ja seal see oligi. Esmalt võtsin ma pakiautost enda seljakoti, selga pannes hakkas kohe veidi soojem. Sõime suppi, pirukat ja jõime kuuma teed. Midagi enamat ei osanudki sel hetkel tahta.

Lõunapaus Pilt: Krista Mikk

Taamal paistis üks jooksugrupp tulemas. Lähemale tulles selgus, et tegemist on minu tuttava 5:30 jooksugrupiga. Nimelt olid and Taevaskojas metsas kogemata valele rajale läinud ja nii olid nad 5-kilomeetrise lisatiiru teinud. Jõudsin rääkida, et ma kardan, et edasi ei jõua täna minna. Motiveerivate sõnadega püüti katkestamismõtted kõrvale heita ja edasi matkata.

Varsti hõigati, et 6:30 grupp peab edasi minema. Peale söögipunkti hakkas mu kehal kuidagi eriti külm. Mul ei olnud kotis väga palju soojemaid riided, et vahetust teha. Nii ma toppisin olemasolevad asjad selga ja hakkasin kõndima. Kõndisin lihtsalt selleks, et sooja saada, aga nii külm oli. Lootsin, et elukaaslane leiab varsti mind üles. Jõudsin vast 1 kilomeeter kõndida, kui minu kõrvale sõitis korraldajate buss. Bussist küsiti, mis plaanid mul on. Ütlesin, et tahan Tartusse minna ja võimalikult ruttu, sest mul oli väga külm. Lahke korraldaja kutsus mind bussi, kus oli teisigi katkestajaid. Nii me sõitsimegi järgmisesse joogipunkti ja sealt edasi lõpp-peatusesse Kantri hotelli. 

Suunasin elukaaslase hoopiski Kantri hotelli juurde järele.

Kojusõit Trismile bussis

Koju jõudes läksin esimese asjana ma kuuma vanni, et eluvaim sisse soojendada.

Garmini andmetel läbisin kokku 27,12 kilomeetrit 3 h 44 minutiga. Keskmine pulss oli 161x/min.

Ma pole 100% kindel, kas ma järgmisel aastal Pekist priiks üritusele lähen. Kokkuvõttes pean ma ütlema, et kahtlemata on tegemist vahva üritusega.

Motivatsiooniks

Tule mõistus appi!

Aitab, vaktsineerimisevastane liikumine!

https://www.youtube.com/watch?v=GLqS5dAxKj8

Populaarseimad blogipostitused

Vaatamata sellele, et ma igapäevaselt ei blogi, on mõned postitused siiski loetumad kui teised. Ehk on Sinulgi mõni populaarsetest postitustest jäänud lugemata. Loodan, et leiad siit midagi enda jaoks.

Kõige populaarsemate postituste TOP 10 on siin:

1. Eksperiment Teazy
2. FootBalance sisetallad
3. Rademari sügistervitus
4. Wellness test
5. Valio Eesti uudistooted
6. Räägime veel Asics jooksupapudest
7. Kingitus Rademarilt
8. Kardiopulmonaalne koormustest
9. Midagi halba, midagi head
10. Lõpp hea, kõik hea

Siinkohal tahaksingi tänada Sind, armas lugeja. Sinuta ei oleks populaarseid postitusi.
Aitäh Sulle! :)

Ööjooksule

Jee, nüüdsest saab minu lemmikjooksule registreerida. Selleks on muidugi Rakvere Ööjooksu poolmaraton.

Tule ja saa ka osa kõige ägedamast ööhämaruses toimuvast jooksust! 

Vaata siia!

Kohtume Rakveres!

Meenutusi 2014.a Ööjooksult

Novembrijooks (5 km) 2015.a

Kristeliga peale finišeerumist

Mingil hetkel hakkasin suure tuhinaga sügisest jooksukalendrit erinevate võistlustega täitma. Sealhulgas registreerisin ennast Tartus toimuvale Novembrijooksule. Novembrijooks on Treenituse meeskonna poolt korraldatav üritus, mida väisasin sel korral kolmandat korda.

Paar päeva enne võistlust ei olnud suurt entusiasmi jooksule minna, sest jooksmine on praeguse elutempo juures pisut tahaplaanile jäänud. Kuna mul oli Tartusse sel nädalavahetusel nii või teisiti plaanis minna, siis tundus tobe jooksule minemata jätta. Kasvõi treeningu mõttes on tore võistlustest osa võtta.

Hommik algas ilma suurema närveerimiseta. Kerge hommikusöök kakaokreemi ja banaani näol sai söödud, panin riidesse ja peagi oli aeg suunduda Kvissentali veemotobaasi, kus oli võistluse start. Kohale jõudes hakkas kõht vaikselt korisema.

Stardimaterjalid käes nägin ma Kristelit, kellega tegime soojenduseks väikese sörgi. See oli pea ainus viis, kuidas sellise jaheda ilmaga toime tulla. Tõesti külm ilm oli. Peale sörki mõtlesin, kas ma üldse jõuan stardipaugu kõlades veidi kiiremat tempot arendada. 

Stardijoone taga nägin veel Margitit, kes küsis, et mis plaan mul on. Plaan oli teha veidi kiirem trenn ja selle juures nautida protsessi.

3-2-1 ja minek. Hoidsin ennast sel korral tugevasti tagasi, sest varasemad meenutused Novebrijooksust olid järgmised: 

• 2013.a "Seesama mitte kõige meeldivam mägi kohe alguses ja vihm, ning kolmandast kilomeetrist ebameeldiv pistmine rinnus võtavad jooksu kokku. Kartsin, et ei jõuagi lõpuni." 

• 2012.a "Tahaks veel seda öelda, et see jooks polnud sugugi kergete killast"

Vaatamata sellele, et suur mass minust mööda vuras, püsis tempo esialgu normis ja enesetunne oli hea. Ka keha hakkas vaikselt üles soojenema. Õigepea tuli kardetud mägi, millest olen eelnevalt õudukaid näinud. Pean mainima, et sel korral oli mäest üles jooksmine oluliselt valutum kui eelnevatel aastatel. Tasapisi hakkasin ma tempot tõstma ja katsusin eespool paistvaid selgu kätte saada. 

Ütleks selle kohta - üsna stabiilne!

Viimased 500 meetrit enne finišit kurvitab päris kõvasti, kuid õnnestus ka seal slaalomit tehes paljud seljad seljatada. Tuligi finiš ja aeg kellalt vaadates polnud ka sugugi kole. Imestasin, et üsna rahuldava enesetunde juures aeg 26:58, mis on minu parim aeg Novembrijooksult. Olen rahul!

Järgmise aastani!

Aeg: 26:58
Koht: 227 (331st)
Nkoht: 77 (156st)
Vanuseklassi koht: 34 (66st)
Avg pulss: 183
Max pulss: 198
Avg kiirus: 5:20 min/km

Mis toimub?

Allikas

On see pime ja külm sügiskaamos, mis taaskord on võimust võtnud või lihtsalt tööstress? 

Ma tunnistan, et olen konstantselt väsinud ja jõuetu ning mul on tunne, et nädalavahetus ei taasta mu varusid enam piisavalt.

Korraks olin juba jõudnud punkti, kus plaanisin blogimise jätta täielikult. Siiani pole täielikult veendunud, kas ma jõuan sellega edaspidi tegeleda.

Uus keskkond, uus töökoht, uued inimesed mu ümber, uus keel. Seda kõike on viimase paari kuu kohta esialgu olnud päris palju. Vahepealsetel nädalatel on tundunud mõnusam ja lihtsam sirutada käsi kommikausi järele ja tõmmata diivanile kerra. See, mis selle tulemusena peeglist vastu vaatab mulle muidugi muljet ei avalda. See sunnib mind taaskord rohkem tegudele ka töövälisel ajal. 

Seoses kella keeramise ja varasema pimenemisega õhtusel ajal olen vältinud õhtusel ajal jooksmas käimist. Siiski uus ja harjumatu Tallinn. Kui turvaline ikkagi on Tallinnas õhtuti joosta? 

2 nädalat tagasi kolisin siseruumi trenni tegema. Esialgu olen piirdunud kahe jõusaali trenniga. Kuidagi harjumatu on vahetada asfaldil/kruusasel rajal jooksmist jooksulindi vastu. Õnneks on jälle tekkinud huvi hantlite ja muu jõusaali atribuutika vastu. Pean tunnistama, et nendel kahel päeval tulin trennist tagasi vägagi positiivse laenguga.

Üleeile õhtul võtsin ennast viimaks kokku ja seadsin sammud kodu lähedal asuvale terviserajale. Ei olnudki väga hirmus õhtupimeduses joosta. Oli teisigi jooksjaid, koera-, lapsekäru-jalutajaid. Võib-olla kõige raskem ongi minu jaoks uute harjumuste tekitamine.

Täna peale tööpäeva kutsus mind töökaaslane Nõmme-Harku ringile jooksma. 8-kilomeetrisele ringile sai tunniga tiir peale tehtud ja taaskord oli mõnus enesetunne tagatud. Kindlasti tahan millalgi sinna tagasi jooksma minna.

Kokkuvõtvalt tooksin välja olulised tähelepanekud sügiskaamose saabudes:

• Ära jäta pimeduse/ rohke töökoormuse tõttu oma üht lemmikajaviidet - sporti. See on üks vähestest teguritest, mis aitab raskustega toime tulla (igaks juhuks mainin, et pimedatel tänavatel joostes tasub omada helkurit, telefoni, pipragaasi? ja väledaid jalgu)

• Ära uputa muresid šokolaadikaussi IGA PÄEV - kindlasti on see mõnus ajaviide ühekordselt, kuid pikemas perspektiivis on sul kaks probleemi (lisaks probleemile number üks ka liigne kehakaal)

• Kui sügise saabudes välitrenni teha enam ei suuda/taha/jõua, siis on väga palju teisigi võimalusi, et seda teha siseruumides (ujumine, rühmatreeningud, kodused jõuharjutused jne)

• Hea on, kui on vähemalt üks sportlik tuttav/sõber/kolleeg, kes vajadusel kutsub sind kaasa jooksurajale/rühmatreeningule ja vastupidi

• Teema, mida ma ei puudutanud, kuid mis on kindlasti oluline sügismasendusest hoidumisel, on tervislik toitumine. Nüüd on aeg, kui tuleb oma toidulauda rikastada vitamiinidega ehk tsitruselised, rohelised/punased/kollased/oranžid köögi-, aed- ja puuviljad menüüsse!

• Kindlasti ei tohi unustada toredaid koosviibimisi lähedaste ja sõpradega. Turgutused spaas, ilusalongis, aga ka mõni eriline roog restoranis aitab vähendada võimalikku stressi.

Valio Eesti uudistooted

Hiljaaegu võtsin ühendust tervislikest ja sportlikest eluviisidest lugupidava piimatööstusettevõtte Valio Eestiga, kes oli lahkelt nõus tegema minu blogiga koostööd. Põhjus kontakteerumiseks oli ilmne. Tervislike eluviiside puhul peame silmas tervislikku toidulauda ja liikumisharjumusi. Tervisliku toidulaua valikul võiksime me eelistada just nimelt kodumaist värsket toitu, mille poolest on esirinnas Valio Eesti, mille erinevaid tooteid olen ma juba aastaid eelistanud.

Valio Eesti on 1992. aastal asutatud üks suurimaid kohalikke piimatööstusettevõteid, mis toodab ja turustab peamiselt Lõuna-Eesti farmide piimast valmistatud värskeid piimatoodeid ja juustusid. Valio tooted ei ei sisalda sünteetilisi toiduvärve. Ettevõte vähendab pidevalt toodetes kasutatavate lisaainete hulka ja 80% Valio tooteportfellist on säilitusainetevaba ning see osakaal suureneb pidevalt.

Valio saatis mulle degusteerimiseks nende uudistooteid: Alma kamakohupiimakreem ja Gefilus piparmündimaitseline kakao keefir. 

Alma kamakohupiimakreem

Kamakohupiimakreem on kindlasti minu uus lemmik. Mäletan, et lasteaias sai rohkelt kama sai söödud. Vahepeal oli pikem paus ja siis tekkis mul uus kama isu umbes 10 aastat tagasi. Nüüd 10 aastat hiljem peale viimatist kokkupuudet kamaga ei mõista ma, miks ma vahepeal pole eestlaste üht rahvusrooga söönud. Tõesti imemaitsev, mõnusa konsistentsiga ja sobilik nii hommikusöögiks kui ka väikeseks vahepalaks enne/pärast trenni. Mina soovitan kohupiimakreemile lisada juurde banaaniviile või marju, siis on maitse veelgi harmoonilisem.

Gefilus piparmündimaitseline kakao keefir

Esmapilgul olin pakikese kätte saamisel vaimustuses just sellest tootest, kuna olen suur-suur Gefilus keefiri fänn. Pudelike on käepärane, mida on mõnus võtta kaasa tööle kiireks vahepalaks, tarvitamiseks enne või pärast trenni, aga ka hommikusöögiks. Maitse puhul domineerib kakao maitse, kohati meenutab see ka kamakohupiimakreemi. Korraks torkab esile piparmündimaitse nüanss. Kokkuvõttes võiks öelda, et kellele meeldivad After Eight šokolaadi-piparmündi maiustused, siis see on kindlasti midagi neile.

Valio Gefilus keefir sisaldab piimhappebakterit Lactobacillus rhamnosus GG (LGG), mis aitab pärssida seedetrakti kahjulike bakterite toimet ja tugevdab organismi immuunsust. Veel sisaldavad Gefilus sarja tooted D-vitamiini, mis on vajalik vitamiin luude ainevahetuses.

Harrastussportlane võiks pidada lugu piimatoodetest, kuna piimatooted sisaldavad rohelt valku ja kaltsiumi. Spordiga tegeleva inimese valguvajadus on suurenenud ja selle vajadus on korrelatsioonis treeningkoormuse mahu, intensiivsuse ja harrastatava spordialaga. Valgud on organismi põhiline ehitusmaterjal, Ca+ on aga oluline luude komponent.

Piimatoodetes sisalduv vadakuvalk aitab tõsta immuunsust. Stearhape aitab parandada vere kolesteroolitaset. Uuringud on näidanud, et piima ja piimatoodete regulaarne tarvitamine alandab vererõhku ja vähendab südame- ja veresoonkonnahaiguste riski. Veel aitab eeskätt naisterahvastel alandada osteoporoosi riski. Hapendatud piimatoodetes (jogurt, keefir) on meile kasulikke baktereid, mis aitavad meie immuunsust tõsta. Lisaks aitavad nad leevendada kõhukinnisust ja vähendada pärmseeninfektsioone naistel.

Mina eelistan alati igasugustele valgupulbritele päris toitu, kohalikku ehtsast piimast valmistatud toitu, seepärast tarbin ma ka edaspidi Valio Eesti piimatooteid ja katsun edaspidi julgemalt katseda uudistooteid, kuna seni proovitud toodete maitse on suurepärane.

Aitäh, Valio Eesti!

Highlight of the week

Tänane jooks oli highlight of the week. Ometi jooksu esimesi kilomeetreid ei nautinud ma sugugi. See seletab nii mõndagi töönädala kohta, mis tõepoolest ei olnud väga mõnus. Aga kes on öelnud, et tööelu peab kergete killast olema.

Pildikesi tänasest jooksust:

Nipet näpet

Mõned teist on ehk märganud, et riburada lisandub uusi võistlusi paremal olevasse võistluskalendrisse. Sel korral olen minemas 21.novembril toimuvale Novembrijooksule. Nii ei taha hilja alanud jooksuhooaeg sugugi lõppeda.

Jooksusõber, tule Sina ka Novembrijooksule! Väga armas väike jooksuvõistlus enne suure lume tulekut.

Muul ajal, kui trenni ei tee, võistlustel ei käi, tegelen erialase tööga ja pusin vene keelt õppida. Poleks arvanud, et Tallinnas seda nii tungivalt läheb vaja. Oh well!

Tahan lähiajal teha ka ühe toitumist lahkava postituse. Elame, näeme!

Allikas

Tartu Linnamaraton/Sügisjooks 10 km

Erialase koolituse tõttu saabusin Tartusse juba paar päeva enne võistlust. Paraku ei õnnestunud mul võistluspäeva eel jooksu suhtes testida, kuna mul olid teisipäevasest NRC lõigutrennist kõik lihased nii valusad, et igasugune liigutamine oli väga vaevaline. Samuti oli mul tekkinud seljavalu, mille tõttu kummardamine oli lootusetu. Vanainimese probleemid!

Võistlusele eelneval päeval ei teinud ma suuri ettevalmistusi. Jäi ära pastaparty, selle asemel sain sõbrannaga kokku, sõime/jõime head ja paremat. Võistluspäeva hommikul läks uni juba varakult ära. Tartu Sügisjooks oli tänavu esimene võistlus, mille eel tekkis tugev "liblikatetunne" kõhus.

Aknast välja vaadates tundus ilus päikesepaisteline ilmake, kraadide poolest oli ka piisavalt 13-kraadi. Otsustasin joosta pikkade pükste ja lühikeste varrukatega jooksusärgiga. Hoolimata mitmekihilisest riietusest pidin kodust väljudes kringliks külmuma. 1,5-kilomeetrisel teel kodust võistluspaika oli mitmel korral mõte, et lähen koju tagasi ja panen talvejope selga.

Võistluskeskusesse jõudsin vaid 30 minutit enne starti. Ootasin veel enda elukaaslast, kellelt tahtsin riietumisalast nõu küsida. Elukaaslane soovitas jätta pikkade käistega pluusi muu riietuse peale. Olin temaga nõus, sest kartsin, et valutavate lihaste tõttu osutub jooks eriti pikaks ning võib külm hakata.

Enne stardipauku

Stardis lehvitasin veel elukaaslasele ja juba oli ta parematele jahimaadele (Discgolfi mängima) läinud. Enne stardipauku mõtlesin, et väga super oleks joosta alla 1 h, kuid kartsin, et ei pea sellisele pingutusele vastu. Enam ei kulunud kaua aega, kui kõlaski stardipauk ja sai hakata jooksma.

Jalad olid kuidagi eriti rasked ja valusad. Eespool silmasin Margitit, lisasin veidi tempot, et teda tervitada. Tartu Kaubamaja juures jõudsingi talle järele ja ajasime paar sõna juttu. Margit küsis, et mis aega lähen jooksma. Vastasin, et tunni ringis aega, kuid sisimas olin kindel, et võib minna oluliselt kauem.

Teistega koos joostes hakkas juba esimesel kilomeetril nii palav, et olin sunnitud pikkade varrukatega pluusi seljast võtma. Jooksmise ajal, kui võistlusnumber on haaknõeltega rinnale kinnitatud, on enda lahtiriietamine üpris tülikas ettevõtmine. Mul hakkas sellest pusimisest täiega pistma ja joostud oli vaevalt 1 km, korraks isegi peatusin, et saaks numbri uuesti rinnale kinnitatud. Järgnes tappev Õnne tänava tõus.

Väike tiir Karlovas mõjus hingamisele ja pistmisele paremini. Raua tänavale jõudes oli mul tunne, et ma vist ikka jaksan täna joosta. Hoidusin kellal üldaja vaatamisest, olin sättinud seaded nii, et minu ees on vaid distants, pulss ja kilomeetri aeg. Vahetult enne Sõpruse silda märkasin elukaaslast, kes elas mulle innukalt kaasa, viskasin talle ka üleliigseks osutunud pikkade varrukatega särgi.

Sõpruse sillale jõudes hakkas taaskord pistma ja tekkis tugev joogijanu. Õnneks juba sillalt maha tulles 4,5 kilomeetri peal oli joogipunkt koos muu söödavaga. Ma ei tea, mis mul arus oli, kuid haarasin lisaks joogiveele ka hapukurgi kaasa. 10 kilomeetrit ei ole kindlasti märkimisväärselt pikk distants, et peaks sööma, kuid millegipärast nii juhtus. 

Plaan oli nägemisulatuses olevaid selgu mitte väga kaugele lasta. Atlantise juures olev treppide tõus oli endiselt vastik, kuid meelierutav oli kaasaelava publiku rohkus. Hõigati, et püüdku ma eesolevad mehed kinni. :D Mõnele meesindiviidile tegingi tuule alla, kuid 3 kilomeetrikest oli veel ees.

Tartu Ülikooli spordihoone juures olev lõik on minu jaoks eriti ebameeldiv. Enesetunne polnud kõige parem ja fakt, et lõpuni on veel kõvasti minna. Supilinna tiirul ei jõudnud ma finišit ära oodata. Õnneks varsti olingi juba Tartu Ülikooli juures. Raske oli! Jõudes Barclay hotelli juurde, muutsin kellal režiimi üldaja peale. Kell näitas 55 minutit ja mul oli veel 400 meetrit minna. 150 meetrit enne finišit lisasin veel kiirust, kui nägin, et mul õnnestub ehk alla 58 minuti joosta.  Finišisse jõudsin, kui aeg oli 57 min 59 sek.

Imeilus medal

Tegemist oli hooaja kõige raskeima ja pikima jooksuvõistlusega. Imestasin, et hoolimata valutavatest ja tinarasketest jalgadest ning veidi ebaõnnestunud jooksuhooajast suutsin ma joosta enam-vähem normaalse aja. Meel muutus koheselt palju paremaks!

Peale väikest kosumist suundusin supi järjekorda. Väga palju ei suutnudki süüa, kuna jooks oli oma jälje jätnud ja mõningase iivelduse tõttu ei olnud väga isu süüa.

Jooksuvõistlusele järgnevate tundide jooksul ma ennast väga hästi ei tundnud. Sain aru, et olin südamele veidi liiga teinud. Süda oli pisut tahhükardiline ja eelistasin horisontaalset asendit seni kuni mu elukaaslane ja minu vend kutsusid mind kaasa vanemate juurde. Hea seltskond mõjus hästi ja  südamevaevused taandusid peagi.

Võistlus numbrites:

Aeg: 57 min 59 sek (hooaja parim 10-kilomeetri aeg)
Distants: 10,15 km
Üldkoht: 668/1202
N koht: 211/597
Vanuseklassi koht: 108/306
Avg pulss: 186 x/min
Avg kiirus: 197 x/min

Positust lugedes võib tunduda, et tegemist on ühe ebameeldiva ja vastiku jooksuvõistlusega, kuid seda ei ole ta kindlasti. Ma lihtsalt ei ole jooksurajal esinevate tõusude suurim fänn  ja sellest ka veidi liigne pessimism. Kahtlemata on Tartu Sügisjooks väga vaheldusrikas ja kaunis sügisene jooksuvõistlus!

Midagi halba, midagi head

Esmaspäeval toimus järjekordne NRC trenn, sel korral siis niiöelda tavatrenn (mitte lõigutrenn). Peale õhtusööki oli raske ennast välja külma kätte sundida minema, kuid võtsin ennast kokku ja asusin teele.

Esmaspäevase trenni kogunemispaigaks oli Estonia teatri esine, kuhu meid kogunes külma ilma trotsides 4 inimest koos treeneriga. Esmalt tegime kiire jooksu Šnelli tiigi juurde ja seal hakkasime erinevaid jooksuharjutusi tegema.

Olgem ausad, ma polnud NRC lõigutrennist ja laupäevasest Tartu Sügisjooksu 10 kilomeetri võistlusest sugugi taastunud. Lihased olid ja on endiselt valusad. Seal ma siis koos kahe teise trennitegijaga hüppasin, kargasin ja tegin kükk-harjutusi kuni mul tekkis tugev valu vasaku reie ees- ja tagapinnal. Esialgu oli selline nõme krambitunne, kuid kui ma vähegi liigutada püüdsin, siis lõi tugev valu taaskord sisse. Rumala peaga tegin jooksuharjutusi ja ülejäänud trenni väiksema intensiivsusega edasi, kuid hea see polnud.

Joostes ma trennist koju minna ei suutnud, isegi kõndides andis reis tunda. Tänaseks kõndimine enam valu ei tee, kuid kogemata kükki laskudes annab lihastrauma endast ikka märku. Tõenäoliselt peab jalale rahu andma, külmaaplikatsioone kasutada pole enam mõtet ning valuravimeid ma pole samuti tarvitama pidanud, sest hetkel see mind väga ei häiri.

Vaatamata sellisele õnnetule lihastraumale (kerge rebestus?) olin ma eile sunnitud ostma uued jooksujalanõud. Sportlandis olid mugavad ja kerged Nike-i jalanõud väga hea hinnaga müügil, et ei raatsinud ostmata jätta.  Nüüd ootan igatsusega, kuna saaks tasapisi jälle jooksuradu vallutama minna. Karta on, et lähipäevadel seda ei juhtu.

PS: Varsti (hiljemalt nv-l) looodan üllitada Tartu Sügisjooksu postituse.

 

Minu nunnud Nike Tri-fusion Run jalanõud

NRC lõigutrenn

Allikas

Olen varasemates postitustes korduvalt rääkinud, kuidas ma tahaksin ka kuuluda mingisugusesse jooksugruppi. Teha koos ühist asja, rääkida jooksujutte ja nii edasi. Ma ei saa veel 100% öelda, et ma kuhugi kuulun, kuid väikese alguse ma selleks tegin.

Esialgu oli plaanis esmaspäeval võtta osa NRC (Nike Run Club) tasuta ühistrennist Tallinnas. Kehva ilma ja mitte kõige parema enesetunde tõttu jätsin ma aga sinna minemata.

Teisipäeval peale tööd säras taevas imekaunis päike, oli kaunis sügisilm. Enam ei saanud ettekäändeid tuua, et ühistrenni mitte minna. Kõhklesin ja kahtlesin küll enne koduuksest väljumist, kuid lõpuks võtsin ennast kokku.

Tegemist oli NRC lõigutrenniga, mis toimus erandkorras Šnelli staadionil. Kodust treeningpaika ma tegin väikese 1,5 kilomeetrise sörgi ja nibin-nabin paar minutit enne 18:30 jõudsin kohale. Kuna olin ainuke uustulnuk, siis treener tutvustas end mulle ja küsis, millised ootused mul trenni suhtes on. Ma oskasin vaid öelda, et tahan head trennielamust.

Trenn algas nelja soojendusjooksu ringiga staadionil. Seejärel tegime 3-kaupa jooksuharjutusi: põlve- ja sääretõstejooksud, keksimine, kiirendused. Kui nahk oli kenasti märjaks jõudnud saada, siis algas treeningu põhiosa ehk lõigud. Need on tegelikult minu suurimad õudusunenäod. Vabal ajal ma lõikude jooksmist iseseisvalt väga ei harrasta. Ja kui ma seda ka üliharva teen, siis intensiivsuse poolest jäävad nad oluliselt alla NRC trennis tehtule.

Lõiguharjutused nägid välja sellised: kahekaupa paaris tuli joosta 100 meetrit 80%-lise intensiivsusega, seejärel 1 min pausi ja siis 150 meetrit kiiret jooksu ja siis 3 minutit pausi. Ja seda kordasime me 4 korda. Minu paariliseks oli üks noormees ja ma ei suutnud üle 3 sekundi temaga küll tempot pidada. Veel enam, ka tagumise grupi tüdrukud jõudsid mulle järele.

Peale esimest lõikude ringi olid mu jalad täiesti "süldid". Üldse täheldasin ma, et kui ca 50 meetrit pean ma kenasti vastu, siis järgmised 50 meetrit oleks nagu "köis kaelas". Vot nii raske oli!

Lahe oli see, et kõik trennikaaslased olid väga sõbralikud ja kohe tekkis selline ühtekuuluvustunne.  Mainimata ei saa jätta ka seda, et kõik trennid on tasuta. Kindlasti tahan ma edaspidigi NRC jooksutrennidest osa võtta. 

Nüüd 2 päeva hiljem ma enam nii rõõmus ei ole. Või noh, väga kurb ka mitte, kuid lihasvalu on peale lõigutrenni lausa tappev. Mul valutavad sellised lihased, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Näiteks valutavad plantaar fastsia, sisemine kõhu põikilihas ja kõhu ristilihas. Isegi köhatada ja nuusata on väga-väga valus. Ei saa magada, kummardamisest ja trepist käimisest ma parem ei räägigi.

Kuna viibin ühe koolituse tõttu parasjagu Tartus, siis nädala alguses oli plaan võtta osa Prorunneri ühistrennist, kuid praegusel hetkel on igasugune liigutamine väga raske.

Loodetavasti laupäevaks olen valudest vaba, sest peaksin ju Tartu Linnamaratoni 10 kilomeetri stardis olema.

Ja juba järgmisel esmaspäeval tahaksin uuesti NRC jooksutrenni minna. Rohkem infot NRC trennide kohta siit.

18. Tartu Rattamaraton - minu esimene

Tartu Rattamaraton tuli nii äkitselt peale, et ärevustunne ei jõudnud minus veel tekkida. Ärevustunde puudumise üheks põhjuseks võis olla asjaolu, et ma ei püstitanud minu esimesele rattavõistlusele suuri eesmärke. Oma osa võis mängida ka tõsiasi, et sel korral olin võistlustulle minemas koos 3 kaaslasega.

Päev enne võistlust sai palju ringi käidud, sest nädalavahetuseks sünnilinna tulles tuleb kõiki lähedasi külastada, edasi Expo, kust ma muretsesin antud võistluseks vajalikke tarvikuid (joogipudeli hoidja, joogipudel, rattakindad) ja kuna meesterahvastel olid kõhud tühjad, siis tegime ka ühe pasta party.

Plaani järgi pidime võistluspäeva hommikul kl 10 hakkama 4-liikmelise seltskonnaga nelja rattaga kahes autos liikuma. Esmalt pidime sõitma Otepääle, seejärel Elvasse ja siis uuesti Otepääle, kuid asjatamiste tõttu lükkus väljasõiduaeg veidi edasi. Umbes täpselt kl 10:30 suundus rattaid täis auto nr 1 Otepääle, kus oli ka Tartu Rattamaratoni start. Mina koos elukaaslasega liikusime aga ilma ratasteta autos (nr 2) Elvasse, et parkida auto võistluskeskuse parklasse, et pärast võistluse läbimist ei peaks ratastega uuesti 40 km sõitma tagasi starti. Kõik see võttis päris palju aega, kuid varsti tuli auto nr üks meile Elvasse järele, et minna uuesti starti. 

Kõige tobedam oli autode majandamise juures see, et finišis oli kõikjal tee ääres parkimist ja peatamist keelavad sildid. Selleks, et me saaks aga õigesse kohta pargitud autost nr 2 hüpata meile Elvasse vastu tulnud autosse (nr 1), tuli auto nr 1 korraks keelualas peatada. Selle paariminutilise seisaku jooksul jõudis politseiauto meieni ja saime peatumise eest noomida. Väga huvitav, kuidas oleks saanud seesugust situatsiooni küll vältida?! Suhteliselt jabur korraldus!

Otepääle jõudsime ~ 50 minutit enne starti. Kui enne jooksuvõistlust on vaja mõelda vaid enda riietumise ja tualetis käimise üle, siis rattavõistlusele eelneb palju rohkem tegevusi. Jalgratta esiratas ja pudelihoidja tuli jalgratta külge kinnitada. Riietumine ning kohustuslik tualetis käik. Aega niisama istumiseks ei jäänudki. Banaani sõin ka käigu pealt ära ja 4 minutit enne stardipauku jõudsin enda stardikoridorri.

5 min enne starti

Mu vend ja tema elukaaslane, kes on juba kogenud rattavõistlustel käijad (selja taga 4-5 aastat Tartu Rattamaratoni sõitu erinevatel distantsidel), liikusid minust mitu stardikoridori ettepoole, mu elukaaslane oli aga paar koridori tagapool. Kiirelt tegin Instagrami väikese postituse ja stardini oli jäänud 1 minut. Tasapisi hakkasid stardikordidoris olevad rattad mind igalt poolt ümbritsema, kohati olid neid isegi liiga palju ja liiga lähedal. Ma kartsin, kartsin väga. Küsite, et mida ma kartsin? Kartsin, et jään selle massi alla, kui mu ratas ei peaks nii kiirelt hoogu üles võtma. Suurel määral selle kartuse tõttu polegi ma varem rattavõistlustest osa võtnud. Etteruttavalt ütlen ära, et õnneks keegi minust üle ei sõitnud ja terve distantsi vältel ma kukkuma ei pidanud.

Selle kartuse ja muu tõttu alustasin ma stardipaugu kõlades sõitu väga rahulikult. Rahulikult ka seepärast, et ma ei teadnud, mis mind ees ootab ja milleks tuleb jõuvarusid säästa. Esialgu oli tunne, et kõik ratturid sõidavad minust mööda. Jõudsime vaevalt paarsada meetrit allamäge sõita, kui ees oli juba mudane maapind ja sellele järgnev mägi ning seltskond minust eespool ronis ratta seljast maha. Ka mina talitlesin nõnda, sest ju nemad teavad, kuidas Rattamaratonil sõidetakse.

Tagantjärele meenutades tundub nagu ma veetsin esimesed 10 kilomeetrit rohkem ratta kõrval kõndides/joostes, kui ratta peal. Ok, veidi liialdan, kuid väga palju seismist, kõndimist oli siiski ja mitte sellepärast, et ma ei julgenud/ei tahtnud rattaga sõita, vaid sellepärast, et suur inimmass minu ees ei liikunud edasi. Mu vend ja tema elukaaslane ei suutnud finišis seda ära imestada, sest nende rada polnud sugugi mudane ja ratta seljast nad sõidu ajaks maha ei roninud.

Toitlustuspunkte oli võistluse ajal 3, lisaks RC-Cola peatus ja finišis suur söömine. Kohati tekkiski tunne, et see ei olegi võistlus, vaid matk, kus iga 10 kilomeetri järel sai soolakurki, leiba, banaani ja soola söödud. Peale jõin vett. Rääkides lisaenergiavarudest, siis kaasas oli mul õlavarrekotis 2 SIS-geeli. Profülaktika mõttes jõin enne starti ka ühe magneesiumiampulli tühjaks, kuid SIS-geele ma võistluse ajal ei kasutanud. Üks põhjus oli see, et ei tundnud vajadust nende järele. Teine põhjus oli see, et väga ebamugav on rattasõidu ajal õlavarrekotist midagi kätte saada. Lisaks sellele mind kohati lausa häiris see, et ma olin õlavarrekoti kaasa võtnud. Mudasest ja konarlikust mäest alla sõites hakkas õlavarrekotike õlavarrelt alla vajuma ja ühel suurel laskumisel muutus õlavarrekott nii ebastabiilseks, et üks uus ja kasutamata SIS-geel vupsas sellest lihtsalt välja. Sellele järgi minna oleks olnud enesetapp.

Mõni sõna riietusest. Suures plaanis sai tehtud õige valik. Lühikesed rattapüksid, lühikeste varrukatega jooksusärk, mille peal pikkade varrukatega rattajakk ja põlvikud. Korraks oli tunne, et oleksin võinud rattajaki jätta starti, kuid järgmisel hetkel puhus juba tugev tuul ja vihmapilved kerkisid taevasse. Ainult põlvikud oleks võinud koju jätta, sest vahepeal hakkas jalgadel liiga palav.

Selleks hetkeks kui olin 25 km sõitnud tekkis tahtmine juba finišeeruda. Märkasin, et laskumistel sõitsid kõik minust mööda, kuid tõusudel jõudsin ma neile järele. Kahetsesin ka, et polnud rattahoolduses käinud. Õigupoolest pole mu ratas kunagi hoolduses käinud ja seda võiks pidada lausa õnneks, et mu ratas pidas kenasti lõpuni vastu.

Mõningaid raskemaid tõuse võtsin sarnaselt kogenumatele sõitjatele ka mina jalgsi kõndides, kuid enamasti tegin ma seda joostes. Viimase 5 kilomeetri jooksul, olid mu jalad nii tugevalt piimhapet täis, et rattaga mäest üles joosta üritades, oli see praktiliselt võimatu, kuna jalad olid tinarasked.

Ja lõpuks tuligi finiš! Sain kauni esimese rattavõistluse medali kaela. Imestasin, et elukaaslane ootas mind seal juba ees. Ma tõesti ei näinud selle 40 kilomeetri jooksul kordagi teda möödumas.

Veidi jõudsime muljetada, kuid kuna aeg tiksus pidevalt kuklas, siis kiirel sammul panime vahetusriided selga, väljastasime diplomid ja liikusime toitlustusalasse, kus sai maitsvat suppi süüa.

Minu esimene rattavõistlus

Supi söömise järgselt tuli taaskord ratta selga hüpata, et sõita parklasse. Ilma rattapüksteta sadulas istuda oli üpris ebamugav. Parklas panime kotid autosse ja meesterahvad sõitsid autoga Otepääle, et tulla 2 autoga uuesti tagasi Elvasse ja võtta meid koos ratastega peale. Me ei tahtnud S.-ga võistluskeskuse parklasse jääda ja nii me kõndisimegi kumbki kahe rattaga mööda maantee äärt 3 km Elva kesklinna. Kahe jalgratta vedamine tundus isegi raskem ülesanne kui 40-kilomeetri läbimine. Õlad ja õlavarred said rataste vedamisest kõvasti vatti.

Kella poole seitsme paiku õhtul jõudsime koju, kiire pesemine ja asjade kokkupanemine, et sõita Tallinna koju. Terve tee lõid jalad tuld. Ma panin juba vaimu valmis, et võistlusele järgneval päeval võivad jalad väga tugevalt valutada. Minu üllatuseks esmaspäeva hommikul polnud lihasvalu jalgades sugugi, hoopis õlad tegid häda.

Võistlus numbrites:

Aeg: 2h 28 min 24 sek

Distants: Garmini andmetel 39,96 km

Üldkoht: 1674/1949-st

Nkoht: 395/554

Avg pulss: 163x/min (max 188x/min)

Avg kiirus: 16,2 km/h (kõige aeglasem 8.km - 9,2 km/h, kiireim 18.km - 29,8 km/h)

Rattamaratoni järgselt tekkis suur tahtmine võtta osa ka teistest Tartu Maratoni võistlusest. Nii ma registreerisingi ennast Tartu Linnamaratoni kõige lühemale distantsile ehk 10-kilomeetrisele jooksuvõistlusele, mis toimub juba järgmisel nädalal. Saab näha, kuidas mu jalad peavad sellisele pingutusele vastu.

Kindlasti on plaan ka edaspidi rattavõistlustest osa võtta, kuid selleks on vaja treenitust parandada. Ja miks mitte proovida järgmisel aastal Kõrvemaa neliküritust?

Nike Noortejooks

Olete ilmselt juba 1000 korda kuulnud, et 2015.a jooksuhooaeg on minu jaoks olnud väga niru. Aga nii see on, mistõttu ei riskinud sel aastal SEB jooksudele registreerida. Siiski tundus üpriski totter jääda sellest kõigest eemale, elades vaid kilomeetri kaugusel võistluskeskusest. 4-kilomeetrine Nike Noortejooks Tallinna vanalinna tänavatel tundus olevat väga jõukohane jooksuvõistlus praegusel hetkel. Mõeldud, tehtud! Lisamotivatsiooni jooksule registreerimisel andis kaunis erkoranž Nike jooksusärk.

Võistusele eelneva nädala alguses tegin koos venna elukaaslasega tugevas tuules ja vihmas 10,6 km-se jooksutrenni, sest tema valmistus poolmaratoni debüüdiks. Tõenäoliselt oli see trenn minu jaoks liiga intensiivne, arvestades minu treenitust. Järgmisel päeval oli külmetuselaadne tunne ja lihasvalu garanteeritud. Polnud selle üle väga rõõmus.

Mida lähemal nädalavahetusele, seda enam kahetsesin, et polnud ennast siiski käesoleval hooajal piisavalt kokku võtnud, et pikemale distantsile minna. Hommikul tööle minnes oli näha mitmeid tumedanahalisi jooksusõpru tegemas hommikuses Tallinna vanalinnas jooksutrenni enne suurt võistluspäeva.

Nike jooksuvõistlus algas laupäeval alles kell 17. Minu päevakava nägi ette, et olen kella 15-ni tööl ja seejärel liigun kiirel sammul koju, võistlusriided selga ja uuesti minek. Tööpäeva lõpuks olin ma päris väsinud, et jõudsin paar korda kahetseda, et pidin ühe lisakohustuse võtma. Ei saanud kodus olles korralikult mahagi istuda, kui pidin juba võistluse stardipunkti suunduma.

Millegipärast olin pannud jalga pikad jooksupüksid ja kott oli samuti täis pikkade varrukatega üleriideid. Koti viisin pakihoidu, kuid lühikesi pükse ei taibanud jalga panna. VIGA! Stardikoridorri suundudes märkasin, et inimesed jagunesid kaheks: lava ees võimlemisharjutusi tegevad ja stardikoridoris juba aegsasti valmistuvad jooksjad. Kuna roidumus mu kehast polnud veel stardikski kehast kadunud, siis liitusin stardikoridori inimestega, kus valdava osa moodustasid minust palju nooremad jooksusõbrad.

Stardipaugu kõlades ei liikunud rahvas sugugi üle stardijoone. Me seisime seal ja seisime veel. Umbes  poole minuti möödudes sain ma üle stardijoone. Oli neid, kes hakkasid kohe slaalomit jooksma, sest stardikoridoris ettepoole trüginud jooksjad osutusid tegelikult aeglasemalt alustajateks. Ka mina olin sunnitud slaalomit tegema. Esimesel jooksukilomeetril taipasin, et riietusega olin täiesti puusse pannud. Õnneks Nike jooksusärk, mida kõik jooksjad kandma pidid, oli heleda värviga ja üpris mõnus.

Veidi nooremate jooksusõpradega

Jooks kulges enam-vähem nendel tänavatel, kus ka mina olen mõned korrad jooksutrenni teinud, mis oli väga tore avastus, sest ma polnud eelnevalt rajaskeemiga tutvunud. Kõige raskem osa antud jooksus oli järsk tõus Šnelli tiigi juures. (SEB Maratonil jooksjad seda lühikest, kuid järsku tõusu ei jookse). See tõus oli kohati nii tappev, et väikesed jooksusõbrad mu ümber hakkasid kõndima, ma punnisin veidi jooksusammu tehes edasi.

Mingil hetkel hakkasin pingsalt jooksukilomeetreid ja aega vaatama, sest munakividel kiiremaid jooksusamme teha ei ole kuigi mõnus. Ühtäkki olimegi juba Niguliste kiriku juures ja finiš käegakatsutav. Veidi suutsin ka spurtida. Kellal stop-nuppu vajutades avastasin, et 4-kilomeetrise jooksu asemel oli tegemist hoopis 3,5-kilomeetrise distantsiga. Finišeerudes ma selle üle ei kurvastanud.

Rõõmus olin ma aga selle üle, et roidumus mu kehast oli selle jooksuga kui pühitud. Ja õhtu kulges juba erksamates nootides.

Tooks siinkohal välja jooksu plussid ja miinused.

Plussid:

• ilus ilm
• kaunis rada
• piisavalt lühike jooksuvõistlus - seega paljudele jõukohane
• kaunis jooksusärk
• kodu lähedus

Miinused:

• munakividel kiiremaid samme tehes on suur oht libastuda ja ma väga ei nautinud seda sel korral
• kompanjonide puudumine jooksu eel ja selle ajal, aga selles ei ole kindlasti jooksukorraldaja süüdi :D
• stardis oli suur pudelikaela efekt - raske oli aeglasematest jooksjatest mööda saada
• jooksjatest suurema osa moodustavad teismelised ja veel nooremad jooksusõbrad, kes peale esimest kilomeetrit hakkasid tasapisi kõndima - see pole absoluutne miinus. Pealegi, keegi ei sundinud mind (peaaegu muldvana) minema noortega võistlusema

Kas ma edaspidi lähen sellele võistlusele? Pigem mitte, kuid kokkuvõttes oli see tore võistlus!

Unustasin veel mainida, et võistluse algusest kuni 8,5 minutit näitas mu pulsikell kauneid aiateibaid, mis oluliselt kergitas keskmist pulssi. Pulss oli vahemikus 194-234 x/min ja seda peaaegu 8 minuti jooksul. Usun, et ma ei jookse nii tugevalt üle ealise maxi, kui mul just kodade virvendus ja laperdus pole. Seni pole olnud :D 

Peale jooksu hea on olla!

Võistlus numbrites:

Aeg: 19:02 min

Distants: 3,5 km

Üldkoht: 552/1589-st

Nkoht: 223/1034-st

Avg pulss: 191 x/min (ma ei usu sellesse arvestades, et max pulss oli 237x/min)

Avg kiirus: 5:28 min/km

Homme lähen juba ise debütandina Tartu Rattamaratonile! Suur hirm on, kuna ettevalmistus võistluseks ei ole kindlasti piisav ja olen kuulnud palju lugusid kukkumistest ja rangluumurdudest  jne. Andke soovitusi, mida veel teha, et mitte päris viimaseks jääda, kuigi suur oht on küll ;)

Jooksjate pidupäev

Kätte on jõudmas igaaastane jooksjate pidupäev ehk SEB Tallinna Maraton. Kolme eelneva aasta jooksul olen läbinud 10 km, poolmaratoni ja maratoni. Sel aastal jääb minu jaoks SEB-l osalemine ära. Natuke kurb on ka, sest palju sõpru ja tuttavaid nii blogijate seas kui ka mujalt  on tänavu seal jooksmas. Praegusel hetkel kahetsen väga, et ei registreerinud ennast pühapäevasele jooksule. Oh, kui mõnusat ärevust ja "liblikaid" võivad poolmaratonile ja maratonile minejad tunda. Siiski usun, et  hiljem teiste jooksjate tagasisidet lugedes/kuuldes on see päev ka minu jaoks põnev.

Aga pole hullu, loodetavasti ja ma väga-väga loodan, et uuel hooajal olen ka mina SEB Tallinna Maratoni stardis ja siis juba palju paremas vormis kui praegu. 

Õnneks päris vaeslapse rollis ei ole ka mina käesoleval nädalavahetusel. Juba homme võtan ma esimest korda osa Nike Noortejooksust. 4-kilomeetrine vanalinna jooksuvõistlus on väga mõnus viis laupäeva lõpetada.

Elan kõigile pühapäeval SEB Tallinna Maratoni jooksjatele kaasa ja loodan Teid kõiki raja ääres tervitada!

Minu Nike Noortejooksu stardimaterjalid

Skechers 5 km jooks (2015.a)

Uni läks võistluspäeva hommikul juba varakult ära. Sõin hommikusöögiks jogurtit banaaniga ja lugesin veidi Vahur Kersna raamatut "Ei jäta elamata", surfasin netis ning varsti oli uni jälle silmas. Veidi enne 10 ärkasin uuesti üles ja otsustasime elukaaslasega käia autoga kiirelt stardipunktis, et väljastada enda stardimaterjalid ja hoida ära eelmise aasta situatsioon, kus ma esialgu soovitud suuruses jooksusärki ei saanud. Stardimaterjalid käes siirdusime tagasi koju ja ma otsustasin teha teise hommikusöögi, kuna kõht hakkas vaikselt tühjaks minema. Teiseks hommikusöögiks oli kaerahelbepuder vaarikate ja banaaniga.

Palju aega kodus sättimiseks enam polnudki. Et jõuda kenasti kohale, väljusime kl 11:18, et teha kerge sörk võistluspaika, mis asus ca 1 km kaugusel meie kodust. L. küsimuse peale, mis ajaga ma võistluse tahaks läbida, ei osanud ma midagi vastata. Minu jaoks oli Skechers jooks selle hooaja esimene võistlus ja jooksuvorm kriitikat ei kannata, mistõttu ei panustanud mingile kindlale ajale. 

L. jaoks oli Skechers 5 km jooksuvõistlus selle aasta esimene jookstrenn üldse. Seega oli tema plaan püsida minu kõrval ja vajadusel mind ergutada. Tegime stardipaigani soojendussörki/jooksu ja mul oli tunne, et hoopiski mina pean hakkama teda selle jooksu ajal utsitama, kuna korduvalt katkestas ta jooksu ja hakkas kõndima.

Kiire tualetis käimine, kerge võimlemine enne starti koos teistega ja peagi kutsutigi stardikoridorri. Stardikoridoris lasin silmadel ringi käia lootusega näha tuttavaid. Varsti nägingi kallist sõbrannat Liisi, kellele oli Skechers 5 km jooks üle 7 aasta esimene jooksuvõistlus.

Kui ma 2007.a alustasin jooksuvõistlustel osalemist, siis minu jooksukaaslaseks oli just nimelt minu klassiõde Liis. Koos oli alati tore septembri teisel nädalavahetusel sõita rongiga Tallinnasse, joosta SEB 10 km jooksuvõistlusel ja siis sõita rongiga tagasi Tartusse ning terve tee muljetada võistlusest. Vahepealsetel aastatel on Liis keskendunud teistele ettevõtmistele ja vähem jooksule. Mul oli väga kahju, et ta enam ei võistelnud, kuigi sageli kutsusin teda kaasa. 

Käesoleva aasta kevadel, kui Liisil oli sünnipäev, tegin ma talle kingituse - Skechers 5 km jooksu pääse ehk Liis tagasi rajale! Etteruttavalt ütlen ära, et jooksu lõpus oli Liis väga rõõmus, et ma talle sellise kingituse tegin. Jooksurõõm oli tema silmist selgelt näha ja usun, et enam ta jooksuvõistlustest nii pikka pausi ei tee.

Stardikoridoris koos Liisiga

Varsti kõlaski stardipauk. Inimesed hakkasid küll liikuma, kuid kuna me olime Liisi ja mu elukaaslasega täiesti stardikoridori lõpus ehk viimased hingelised, siis tundus, et me jäämegi sinna. Hakkasin slaalomit jooksma. Oh, see slaalomi jooksmine meenutas mulle vanu häid aegu SEB 10 km jooksudelt, kui sai ka nõnda toimitud, et ettepoole kiiremini saada.

Peagi oli 1 km joostud ja ma taipasin, et ega mul võhma 5:15 min/km tempos kauem jooksmiseks väga polegi. Tuli tempot alandada ja loota, et pean vastu ning et esimese kilomeetri hullus ei rikkunud tervet jooksu. Edasi kilomeetrite ajad aeglustusid: 5:33, 5:38, 5:44, 5:52 ja viimased 300 meetrit 5:22.

Rääkides Treenituse sarja võistlustest, siis mulle on need jooksuvõistlused alati meeldinud. Väga väikese osalustasu eest korraldatakse supervõistlus. Saab joosta, jooksusärgi, süüa, pilte ja muud nänni, aga ka korraldustiimi kuuluvad inimesed on lahedad. Sel korral oli kihvt, et teise kilomeetri paiku oli fotograafi juures ergutamas üks vanem naisterahvas, kes ütles, et naeratage nüüd kaamerasse ka, kui te seda veel ei ole teinud. Kohe läks nägu naerule. Järgmise nurga peal oli Contra lehvitamas. Tervitasin ka Contrat, mille peale Contra veel enam elavnes.

Mingil hetkel püüdis rannavõrkpallur Rivo Vesik meid kinni. Olin selleks hetkeks juba väga väsinud. Jooksin ju pidevalt anaeroobses tsoonis - pulss keskmiselt 182 x/min, maksimaalne 191 x/min. Ütlesin elukaaslasele, et mingu püüdku Vesik kinni, et ta ei pea minuga siin vaikselt "tiksuma".

Metsa vahel oli nii mõnus varjuline, ei tahtnudki lõõskava päikese kätte tagasi minna. Elukaaslane jäi siiski minuga. Utsitas mind pidevalt, et pangu ma hoogu juurde ja enam alla ei anna jne. Oh, see on kohati päris väsitav, kui teine inimene ei oska hinnata minu hetkelist seisundit. 1 km enne lõppu tahtis mu elukaaslane, et ma võtaks ikkagi kiirema tempo üles ja läheks raketina finišisse. Aga mida ei olnud, seda ei olnud. Jalad olid väga töntsid, energiaraasukest ei olnud kusagilt tulemas. 

Tekkis deja vu moment. Jah, ma olen seda kogenud, see oli 2012.a Tartu 1. sügisjooks(10 km), kui L. jooksis ka minuga koos ja pidevalt utsitas. Ma pean tunnistama, et kuigi ma oma elukaaslast väga armastan, siis jooksuvõistlustel ma temaga enam koos joosta ei taha. Lihtsalt kohutav on! Ma jõuan üksinda joostes isegi kiiremaid samme teha, kui temaga koos.

Fotomeenutus 2012.a sügisjooksult

Tervisespordiblogija Liisa jooksis tervitades paarsada meetrit enne lõppu mööda. Aitäh sulle, see andis veidi erksust juurde. Ja tuligi finiš.

Peale jooksu istusin veidi ühes varjulises kohas, varsti tuli ka Liis, kes oli hea jooksu teinud arvestades seda, et polnud 7 aastat võistlustel käinud. Elukaaslane tahtis juba parematele jahimaadele tormata, mistõttu läksime kiirelt sööma. Supp oli imemaitsev!

Kuigi esialgu oli õhtul plaan minna NRC Pop-Up: Hit The Streets treeningule  siis perekondlikud ettevõtmised nõudsid oma ja veetsin aega vanematega, käisin venna ja tema elukaaslasega ujumas Külitse järves ning peale seda liikusime Tähtvere dendroparki selle suve menukat harrastust, Discgolfi mängima.

Võistlus numbrites:

Aeg: 29:43 min  (3 min 43 sek kehvem kui eelmisel aastal)
Distants: 5,3 km
Üldkoht: 101/272-st      
N koht: 40/159-st            

Avg pulss: 182x/min (max 191x/min)

Avg kiirus: Garmini andmetel 5:35 min/km, kuid see on täiesti vale; tegelikult peaks olema ~5:55 min/km