#100blogipäeva (1/100)

Alustan oma positust suhteliselt ebaoriginaalselt, aga märkasin täna Heidi blogis põnevat postitust:

Niisiis ma mõtlesin nüüd, et hakkan 100 päeva jooksul iga päev blogima – üks päev, üks postitus. Ma kirjutan oma igapäevastest tegevustest, mõtetest, tunnetest… nii ausalt kui vähegi võimalik. Ma ei tea kuidas on teiega, aga mulle niii meeldib lugeda teiste blogidest just seda vahetut emotsiooni, mitte „ideaalseid“ lauseid ja „täiuslikke“ postitusi.

Ta kutsus selles posituses ka teisi blogijaid võtma vastu väljakutset kirjutada oma tegemistest 100 päeva jooksul. Ja miks mitte seda teha?! Seda väljakutset vastu võttes tahan ma Heidile oma tänu avaldada, kuna tema blogi suunas mind taaskord spordi ja tervisliku toitumise poole. Nimelt kirjutasin mais 2012 Heidile ühe üpris "meeleheitel" kirja, vastusest sain aga palju indu, jõudu ja jaksu juurde. Aitäh!

Siinkohal avaldangi selle pisut meeleheitel ja isikliku kirja:

Tere!

Umbes kuu aega tagasi sattusin ma juhuslikult Sinu blogi lehele. Ja  sellest ajast saadik kuulub selle lugemine mu igapäevaste virtuaaltoimetuste hulka. See on nii huvitav ja samas väga inspireeriv.

Endast rääkides, olen tegelikult terve elu vahelduva eduga tervisespordiga tegelenud. Talvel uisutan, suusatan; suvel jooksen, sõidan rattaga ujun jne. Aastatel 2007-2010 osalesin ka SEB sügisjooksudel (parim aeg 10 km  54:41), kuid millegipärast jätsin 2011. aastal jooksu vahele. Ja nüüd  polegi enam jooksususse jalga pannud.

2011. aasta sügisel oli üldse ülikoolis väga raske semester, mistõttu õppimine oli prioriteet nr 1 ja sport jäi väga unarusse. Tänavu kevadel pidin aga kurvastusega tõdema, et raske  semestri tõttu olen 5-6 kg kaalus juurde võtnud. Alustasin toitumispäeviku pidamist, käin nüüd enam-vähem paar kuni 5 korda nädalas spordiklubis  aeroobikas: fatburnis, stepis (see on mu lemmik); muretsesin endale ka rulluisud. Lisaks sellele registreerisin ennast SEB sügisjooksule sel aastal. Ometi pole ma suutnud veel ennast kätte võtta ja välja jooksma minna. 
Vahel on põhjuseks see, et on palju õppida (päris ausalt on - õpin arstiks), vahel on külm ja kole ilm (mis siin Eestis on väga sage nähtus), vahel olen  ma lihtsalt väsinud ja mu pulsikellal on patarei ka tühi.

Ma tean, et ühel hetkel, kui ma ennast kätte võtan ja ükskord jooksma lähen, siis miski ei hoia mind enam kinni, et mitte jooksma minna. Kas ka Sul on olnud momente, kus ei ole sugugi tahtmist jooksma minna? Mida selle vastu ette võtta? Ma annan nüüd väikse lubaduse, et hiljemalt 17. mai ma siiski lähen jooksma. Ja kui ma päris aus olen, siis spordiklubis käies olen ma mõned korrad üritanud jooksulindil isegi 20 minutit joosta.

Teine probleem on see, et kui ma õpin mingiks  kontrolltööks/arvestuseks, siis ma tunnen pidevat vajadust näksida. Ma isegi lähen ekstra sellepärast poodi ja varustan ennast kõige hea ja paremaga, et need 2-3 päeva (mil ma kodus õppima pean) kenasti vastu pidada ja siis pugin selle kõik ühe  õhtuga sisse. Õnneks toitumispäeviku pidamine natuke küll motiveerib mind.  Ma tõesti ei tea, kuidas end pidurdada söömasööstudest.

Ma isegi ei tea, miks ma Sulle kirjutan, kuid äkki on Sul paar  soovitust anda, mida teha ja mida mitte?

Aitäh,

M.

Teine oluline põhjus, miks ma selles kaasa löön on see, et blogimine motiveerib mind veel enam tegudele ja kas pole mitte vahva samal ajal lugeda ka teiste mu lemmikblogijate - Annaliisa, Gätly, Margit ja Elari tegemistest?!