Skechers 5 km jooks (2015.a)

Uni läks võistluspäeva hommikul juba varakult ära. Sõin hommikusöögiks jogurtit banaaniga ja lugesin veidi Vahur Kersna raamatut "Ei jäta elamata", surfasin netis ning varsti oli uni jälle silmas. Veidi enne 10 ärkasin uuesti üles ja otsustasime elukaaslasega käia autoga kiirelt stardipunktis, et väljastada enda stardimaterjalid ja hoida ära eelmise aasta situatsioon, kus ma esialgu soovitud suuruses jooksusärki ei saanud. Stardimaterjalid käes siirdusime tagasi koju ja ma otsustasin teha teise hommikusöögi, kuna kõht hakkas vaikselt tühjaks minema. Teiseks hommikusöögiks oli kaerahelbepuder vaarikate ja banaaniga.

Palju aega kodus sättimiseks enam polnudki. Et jõuda kenasti kohale, väljusime kl 11:18, et teha kerge sörk võistluspaika, mis asus ca 1 km kaugusel meie kodust. L. küsimuse peale, mis ajaga ma võistluse tahaks läbida, ei osanud ma midagi vastata. Minu jaoks oli Skechers jooks selle hooaja esimene võistlus ja jooksuvorm kriitikat ei kannata, mistõttu ei panustanud mingile kindlale ajale. 

L. jaoks oli Skechers 5 km jooksuvõistlus selle aasta esimene jookstrenn üldse. Seega oli tema plaan püsida minu kõrval ja vajadusel mind ergutada. Tegime stardipaigani soojendussörki/jooksu ja mul oli tunne, et hoopiski mina pean hakkama teda selle jooksu ajal utsitama, kuna korduvalt katkestas ta jooksu ja hakkas kõndima.

Kiire tualetis käimine, kerge võimlemine enne starti koos teistega ja peagi kutsutigi stardikoridorri. Stardikoridoris lasin silmadel ringi käia lootusega näha tuttavaid. Varsti nägingi kallist sõbrannat Liisi, kellele oli Skechers 5 km jooks üle 7 aasta esimene jooksuvõistlus.

Kui ma 2007.a alustasin jooksuvõistlustel osalemist, siis minu jooksukaaslaseks oli just nimelt minu klassiõde Liis. Koos oli alati tore septembri teisel nädalavahetusel sõita rongiga Tallinnasse, joosta SEB 10 km jooksuvõistlusel ja siis sõita rongiga tagasi Tartusse ning terve tee muljetada võistlusest. Vahepealsetel aastatel on Liis keskendunud teistele ettevõtmistele ja vähem jooksule. Mul oli väga kahju, et ta enam ei võistelnud, kuigi sageli kutsusin teda kaasa. 

Käesoleva aasta kevadel, kui Liisil oli sünnipäev, tegin ma talle kingituse - Skechers 5 km jooksu pääse ehk Liis tagasi rajale! Etteruttavalt ütlen ära, et jooksu lõpus oli Liis väga rõõmus, et ma talle sellise kingituse tegin. Jooksurõõm oli tema silmist selgelt näha ja usun, et enam ta jooksuvõistlustest nii pikka pausi ei tee.

Stardikoridoris koos Liisiga

Varsti kõlaski stardipauk. Inimesed hakkasid küll liikuma, kuid kuna me olime Liisi ja mu elukaaslasega täiesti stardikoridori lõpus ehk viimased hingelised, siis tundus, et me jäämegi sinna. Hakkasin slaalomit jooksma. Oh, see slaalomi jooksmine meenutas mulle vanu häid aegu SEB 10 km jooksudelt, kui sai ka nõnda toimitud, et ettepoole kiiremini saada.

Peagi oli 1 km joostud ja ma taipasin, et ega mul võhma 5:15 min/km tempos kauem jooksmiseks väga polegi. Tuli tempot alandada ja loota, et pean vastu ning et esimese kilomeetri hullus ei rikkunud tervet jooksu. Edasi kilomeetrite ajad aeglustusid: 5:33, 5:38, 5:44, 5:52 ja viimased 300 meetrit 5:22.

Rääkides Treenituse sarja võistlustest, siis mulle on need jooksuvõistlused alati meeldinud. Väga väikese osalustasu eest korraldatakse supervõistlus. Saab joosta, jooksusärgi, süüa, pilte ja muud nänni, aga ka korraldustiimi kuuluvad inimesed on lahedad. Sel korral oli kihvt, et teise kilomeetri paiku oli fotograafi juures ergutamas üks vanem naisterahvas, kes ütles, et naeratage nüüd kaamerasse ka, kui te seda veel ei ole teinud. Kohe läks nägu naerule. Järgmise nurga peal oli Contra lehvitamas. Tervitasin ka Contrat, mille peale Contra veel enam elavnes.

Mingil hetkel püüdis rannavõrkpallur Rivo Vesik meid kinni. Olin selleks hetkeks juba väga väsinud. Jooksin ju pidevalt anaeroobses tsoonis - pulss keskmiselt 182 x/min, maksimaalne 191 x/min. Ütlesin elukaaslasele, et mingu püüdku Vesik kinni, et ta ei pea minuga siin vaikselt "tiksuma".

Metsa vahel oli nii mõnus varjuline, ei tahtnudki lõõskava päikese kätte tagasi minna. Elukaaslane jäi siiski minuga. Utsitas mind pidevalt, et pangu ma hoogu juurde ja enam alla ei anna jne. Oh, see on kohati päris väsitav, kui teine inimene ei oska hinnata minu hetkelist seisundit. 1 km enne lõppu tahtis mu elukaaslane, et ma võtaks ikkagi kiirema tempo üles ja läheks raketina finišisse. Aga mida ei olnud, seda ei olnud. Jalad olid väga töntsid, energiaraasukest ei olnud kusagilt tulemas. 

Tekkis deja vu moment. Jah, ma olen seda kogenud, see oli 2012.a Tartu 1. sügisjooks(10 km), kui L. jooksis ka minuga koos ja pidevalt utsitas. Ma pean tunnistama, et kuigi ma oma elukaaslast väga armastan, siis jooksuvõistlustel ma temaga enam koos joosta ei taha. Lihtsalt kohutav on! Ma jõuan üksinda joostes isegi kiiremaid samme teha, kui temaga koos.

Fotomeenutus 2012.a sügisjooksult

Tervisespordiblogija Liisa jooksis tervitades paarsada meetrit enne lõppu mööda. Aitäh sulle, see andis veidi erksust juurde. Ja tuligi finiš.

Peale jooksu istusin veidi ühes varjulises kohas, varsti tuli ka Liis, kes oli hea jooksu teinud arvestades seda, et polnud 7 aastat võistlustel käinud. Elukaaslane tahtis juba parematele jahimaadele tormata, mistõttu läksime kiirelt sööma. Supp oli imemaitsev!

Kuigi esialgu oli õhtul plaan minna NRC Pop-Up: Hit The Streets treeningule  siis perekondlikud ettevõtmised nõudsid oma ja veetsin aega vanematega, käisin venna ja tema elukaaslasega ujumas Külitse järves ning peale seda liikusime Tähtvere dendroparki selle suve menukat harrastust, Discgolfi mängima.

Võistlus numbrites:

Aeg: 29:43 min  (3 min 43 sek kehvem kui eelmisel aastal)
Distants: 5,3 km
Üldkoht: 101/272-st      
N koht: 40/159-st            

Avg pulss: 182x/min (max 191x/min)

Avg kiirus: Garmini andmetel 5:35 min/km, kuid see on täiesti vale; tegelikult peaks olema ~5:55 min/km