Beware of bees

Eile oli tore päev, mis kulmineerus emos käiguga. Hommiku poole käisime Lauriga linnas. Kella nelja paiku läksin Karoli juurde, kus me chillisime Karoli, Kadri, Kanni ja Heleriga. Rääkisime, peesitasime murul päikese käes ja sõime Karoli tehtud head ja paremat ROHELIST KRAAMI. Väga maitsev karask, ürdivõie, ubadega salat, suvikõrvitsa-kitsejuustu pannkook ja üldse mõnna oli!! Enne päikese loojumist jõudsin koju, peagi tuli ema ning rääkis, et oli rattaga suvilas käinud. Ta oli suu lahti teinud ja äkitselt lendas mesilane talle suhu ja nõelas kurku. Alguses polnud häda midagi, kuid poolel teel tundis, et kõri on paiste läinud ja neelamine muutus raskeks. Imelik hääl oli tal ka koju jõudes. Ma ütlesin, et peaks igaks juhuks kiiresti emos käima, kuna mõned päevad tagasi oli üks tuntud TÜ õppejõud samuti mesilase käest nõelata saanud, tekkis anafülaktiline šokk ja suri ära. Sinna me siis tormasimegi. Hullult kaua ootasime emo registratuuri järjekorras, sest see õde oli suht aeglane ja nagu õde ütles, siis mõni tuleb alles poolteist nädalat hiljem õhtusel ajal emosse, kus on isegi palju rahvast (et kui nii kaua on oodanud, siis seda häda annab kannatada ju hommikuni ka). Palju rahvast oli tõesti. Aga kui meid ette võeti registratuuris, siis emal oli hääl sootuks ära kadunud. Õde ütles kohe edasi kellelegi: "kood punane". Peagi juhatati meid ühte protseduuriruumi ja paluti mu emal pikali heita. Varsti tuli arst-resident meie juurde. Hästi tore oli ta, pakkus mulle, et ma võiks ise emale kanüüli panna. Ema sai siis Prednisolooni koos füsioloogilise lahusega. Kui see oli ära tilkunud, manustati veel tilkinfusioonina Solumedooli 125 mg, kuna Prednisoloonist polnud eriti abi. Solumedool oli tõesti efektiivsema toimega. Südaöö paiku käisime veel raeapteegis ja muretsetsime veel mingi allergiavastase ravimi, mida resident soovitas. Täna on emal oluliselt parem ja normaalne hääl on täiesti tagasi. Täna kui ma rattaga sõitmas käisin, siis üritasin terve tee suvilasse suu kinni hoida. Nii raske oli see. Tagasiteel ma otsustasin sellisest tegevusest loobuda, sest see, et mesilane suhu lendab on ju tõesti juhus ja minuga pole kunagi midagi sellist juhtunud. Aga valvsaks teeb see kindlasti!! Käisin täna jooksmas ka. Suht raske oli, võhma pole üldse. 46 päeva sügisjooksuni veel. Kõva treeningkava tuleb nüüd augustis paika panna. Laupäeval lähme terve perega Tlna Evelini lapse katsikule ja siis käime Lauriga mujal ka ringi vist. Baila-baila