Sellest ajast alates, kui ma viimati oma elulugu ümber jutustasin, on möödunud 3 teguderohket nädalat. Vahepealseid sündmusi on tõesti palju, millest ma ka õigepea kõnelen. Aga enne veel..
viimase 2 nädala jooksul oleme Lauriga kahekesi kodus toimetanud, sest mu vanemad läksid reisile Italysse. Elu meil siin on üpris tore, v.a see, et toiduained nii külmikus, kui ka väljaspool külmikut lähevad poole kiiremini halvaks, sest me ei jõua kahekesi neid nii palju ära süüa, kui me neid ostame. Ja kes teab, mis ajast on kapis munad või veel miski. Igastahes tegime siin palju süüa, pannkooki, lihtsalt kooki ja makrasalatit jne. Kõige sees olid munad.
Millegipärast teisipäeva õhtul hakkas mul järsku väga halb, iiveldas. Tõusis ka palavik. Terve öö mul und ei tulnud. Järgmine päev olin ma täiesti jõuetu, sest süüa ei suutnud ma midagi, sest kõik muu peale teede ja õunte oleks vallandanud automaatselt okserefleksi. Ja kellele seda veel vaja oleks?!! Kolmapäeva õhtuks oli mul palavik tõusnud 38,9'C. Lauri tahtis juba kiirabi või perearsti kutsuda. Õnneks sain ma järgmisel ööl juba paremini magada. Ka palavik oli hommikuks oluliselt langenud. Neljapäeval oli elu juba ilusam. Samuti uni oli juba õige une moodi.
Siit loo moraal: Ärge katsetage kodus munadega!
No comments:
Post a Comment