Thursday, December 04, 2014

Lugu maratonist

Allikas




















Mõtlesin, et räägin Teile enda loo maratonist ehk sellest, kuidas jõudsin mina esimese (jooksu)maratonini ja millised mõtted on mul seoses sellega praegu.

Olen läbinud ainult ühe täispika maratoni ja selle tegin teoks 23-aastasena 2013.a septembris Tallinnas. Tegelikult ei olnudki maratoni läbimine minu jaoks omaette eesmärk, pigem oli see vaid üks osa suurest plaanist. Aga räägime siis kohe algusest.

See oli 2012.a, mil olin hakanud iganädalaselt Heidi blogi lugema ja seeläbi jõudsin veel ühe ägeda spordiblogijani, kelleks on Annaliisa. Annaliisa kirjutas siis, kuidas ta läbis Linnajooksude sarja ja kui vahva see oli. Lisaks sai ta sarja läbimise eest TASUTA uued jooksujalanõud.

Praegu võib tunduda see pentsik, kuid just nende tasuta spordijalanõude pärast võtsin minagi  Linnajooksude teekonna ette. Tundub suhteliselt tobe põhjus, aga üpris hea motivaator, et mitte sarja katkestada. Nii ma siis kogusingi informatsiooni sarja erinevate osavõistluste, hindade ja kõige sellega seonduva kohta. Plaan oli ju lihtsalt see sari läbi teha ja kui õnnestub, siis ehk mõnel võistlusel jooksen hea aja ka.

Registreerisime (koos elukaaslasega) enne 2012.a jõule esimesele maratonile.  See oli väga kummaline ja aukartustäratav tunne, kuna pikim distants, mille olin varem korraga jooksnud, oli vaid 12 km. Isa pidas mind sõna otseses mõttes hulluks, et lähen ennast maratonile "tapma" ja seda vaatamata minu püüdlustele seletada, et mul on aega maratoni LÄBIMISEKS ju 7 h (jõuab kenasti jalutadeski selle läbi). Imestasin, et just tema on antud ettevõtmise suhtes nii negatiivselt meelestatud, kuigi ta on isegi paaril korral Tartu suusamaratonil (63 km) osalenud. 

(Neile, kes ei ole täispikal maratonil või poolmaratonil osalenud, aga kel plaan seda teha, soovitan minna sinna koos mõne jooksmisest huvituva tuttavaga. Ei, see ei tähenda seda, et te peate 21,1 või 42,195 km kõrvuti jooksma. Palju olulisem on see emotsionaalne tugi enne ja pärast võistlust.)

Olin küll varasemalt jooksmisega tegelenud, kuid regulaarset treenimist alustasin just 2013.a jaanuaris vahetult peale maratonile registreerimist. Üleüldse oli see hulljulge temp nii vähese jooksukilometraažiga maratonile minna (enne maratoni olin kokku jooksnud 510 km 2013.a jooksul). Aga ma kordan veel, plaan oli ju mahtuda 7 h sisse. Ja kui suudan enam-vähem normaalselt joosta, siis miks mitte joosta alla 5 h. 

Nagu ma mainisin, siis 2013.a aasta alguses treenisin tõepoolest üpris regulaarselt kindla kava järgi. Linnajooksude sarja esimesed 2 võistlust läksid päris kenasti: Olümpiajooks ajaga 56:27 ja minu esimene poolmaraton ehk Rakvere ööjooks ajaga 2:04:38. Suvel kadus mitmel erineval põhjusel regulaarsus minu treeningutes ja ehmusin augustis toimuval Narva energiajooksul päris ära, kui 21,1 km tundus nii võimatult raske. See oli ju ainult kuu aega enne minu maratonidebüüti. Sellest hetkest alates hakkasin veel enam informatsiooni maratoni kohta koguma. Hirm ja ärevus maratoni ees kasvas ja kasvas. 

Nädal enne maratoni toimus veel sarja 4. jooks (Kahe silla jooks Pärnus), antud võistlus kulges juba paremini, kuid ei saa võrrelda 9 kilomeetrit 42,195 km-ga.

Lõpp hea, kõik hea. Jooksin maratoni läbi 4 h 51 minutiga, aga kindlasti oleks saanud parema aja, kui ma poleks esimest ringi (Tallinna Maratonil joostakse 2 x 21,1 km) suures eufoorias liiga kiiresti jooksnud. Teisel ringil maksin selle eest korralikult lõivu. Loe vahetuid emotsioone siit.

Vahetult pärast esimest maratoni
























Praegusel hetkel mõlgutan uusi maratoni mõtteid, aga mitte enam niisama läbimise korras, vaid tahaks midagi enamat. Ma usun, et maratoni läbimine mistahes ajaga on alati ületus, eneseületus ja see väärib tunnustamist. Kui mitte teiste, siis enda poolt kindlasti. Kardan, et seoses minu ülikooliõpingute lõppemisega kevadel 2015.a võib see saada väikeseks takistuseks korralikuks maratoniks treenimiseks, kuid elame-näeme. Hetkel ei luba, et olen 100%-lt 2015.a septembris SEB Tallinna Maratoni stardis.

Mul on eesmärk seoses maratoni jooksmisega. Võib-olla tundub see rumal/tobe/hulljulge see siin blogis välja hõigata, veel enne, kui uus hooaeg on korralikult pihta hakanud, kuid teen seda sellegipoolest. Kindlasti mõtlete, et millist aega ta kavatseb nüüd ületada? Kas paljude jaoks ihaldatud 4:00 h piiri või võtab pisut tagasihoidlikuma eesmärgi (a la 4:15, 4:30 jne)? Kuigi kiiremaid ja kiiremaid aegu on alati põnev joosta ja seda kavatsen minagi teha, siis minu eesmärgiks pikemas perspektiivis pole see sugugi mitte. Samuti ei pürgi ma kõige enam maratone läbinud naiste/meeste edetabelisse. Ok, ütlen välja. Ma unistan sellest, et kunagi saaksin ma olla mõnel ägedal maratonil tempomeister. Võib-olla see jääbki unistuseks, aga minu arvates on see isegi ägedam, kui joosta mõnel võistlusel nö "kõva" tulemus. 

Septembris, kui ma käisin SEB Tallinna 1/2 maratonil, siis ei läinud ma sinna üldse aega jooksma. Ma läksin sinna lihtsalt jooksma, sest jalg oli terve suve mulle probleeme valmistanud. Konkreetsest võistlusest mäletan, kui äge oli minu kõrval jooksvatele maratoonaritele kaasa elada. Ma usun, et paljud maratonijooksjad teavad seda tunnet, kui keegi sind hea sõnaga raskel teekonnal aitab, kuid mulle pakub nendele tublidele inimestele kaasaelamine emotsionaalselt sama palju.

Tempomeistrid - allikas









Tempomeister - allikas




Isegi, kui see "salaunistus" kunagi ei täitu, siis unenägudes olen juba mitmel maratonil tempomeistriks olnud :D

6 comments:

Margit Partei said...

Väga ilus number oli sul maratonil. :) Su lugu kindlasti andis mulle ka kunagise maratoni suhtes motivatsiooni ja julgust juurde.
Ning see on väg õige: "Neile, kes ei ole täispikal maratonil või poolmaratonil osalenud, aga kel plaan seda teha, soovitan minna sinna koos mõne jooksmisest huvituva tuttavaga. Ei, see ei tähenda seda, et te peate 21,1 või 42,195 km kõrvuti jooksma. Palju olulisem on see emotsionaalne tugi enne ja pärast võistlust." See on tõesti väga kasulik soovitus.

Miina said...

Täiega ilus number oil jah, pälvis rohkelt tähelepanu :)

Tore, kui minu lugu andis sulle ja teistele julgust enda unistuste suunas liikuda ;)

Regiina said...

Olen ammu ammu unistanud maratonist... Noh umbes nagu sina oled tempomeistriks olemisest und näinud :) Aga pole unistamisest senini kaugemale jõudud, sest maraton tundub midagi suurt ja ilmvõimatut. Sinu postitus annab usku juurde, et kui tahta siis saab :)

annaliisa said...

Oh, kui vinge! Rõõm näha, et olen ka kedagi oma kirjutistega natuke mõjutanud :)

Ja su maratonieesmärk võttis muigama - olen sellest täiesti ausalt ise ka juba mitu korda mõelnud :D

Ehk näeme SEB maratoni stardis! (ka mina pole veel päris kindel, kas minna)

Unknown said...

Väga huvitav lugemine! Ma pole kunagi isegi mõelnud selle peale, et olla tempomeister. Idee on vahva muidugi. :) Ka endal liiguvad tihti mõtted oma esimese täispika maratoni läbimise poole. Ma loodan, et see ei jää pelgalt ainult mõtteks, vaid saab ka järgmisel jooksuhooaajal teoks. :)

Miina said...

Regiina, unistamine on väga tore ja rõõm on minu poolel, kui need kirjutised annavad usku juurde ja viivad suurtest unistustest tegudeni ;)

Annaliisa, hehee :D Me võime ju mõlemad tempomeistriks hakata. Ma esialgu oleksin 5:00 tempomeister ja sa võid mõne kiirema aja valida :D

Järgmiste maratonideni ;)