Mulle meeldib väga uduvihmas joosta. Minu ja ilmselt kõigi uduvihma nautlejate arvates oli täna absoluutselt ideaalne ilm jooksmiseks. Võrreldes eilsega oli tuul vaibunud ja oli mõnusalt soe. Esialgu imestasin, et suhteliselt palju jooksusõpru oli pimedas vihmas vastu jooksmas, aga mõne aja pärast ei imestanud enam. Nii mõnus ilm ju!
 |
| Allikas |
Pulss oli täiesti normaalne, tempo oli jõukohane ja üldse oli üle hulga aja väga mõnus trenn!
Kui nüüd järele mõelda, siis ilmaolude poolest on minu arvates kõige mõnusam joosta uduvihmases pimeduses, kevadel esimeste soojade päikeseliste ilmadega ja kolmandana meeldib mulle väga lumes joosta.
Üks tähelepanek veel, mida ma pean endale pidevalt meelde tuletama. Mul on üks väga halb komme. Nimelt, kui ma pean õppima arvestusteks/eksamiteks (ühesõnaga lugema midagi, mida ma meelsamini ei loeks), siis suurest stressist hakkan suures koguses head ja paremat sööma. Sageli lõppeb see sellega, et kui arvestus on lõpuks tehtud, siis kaalun ma 2 kg rohkem ja ma tunnen ennast väga halvasti. Kompulsiivne söömishäire? Võimalik.
Aga ma vähemalt liigun üha enam selles suunas, et ma üritan ennast sellest "stressist" äratada ja motiveerin õppimises pausi tegema. Olen aru saanud, et see 1-1,5 h, mille ma kulutan trennile, ei ole nii suur ajakulu, et väga palju jääks lugemata/õppimata.
Terves kehas terve vaim ju!
2 comments:
Oi kuidas ma praegu ennast ära tundsin! (:
Esiteks pole midagi mõnusamat kui jooks uduvihmas (või palaval suvepäeval ka paduvihmas) ning teiseks see arvestuseks/eksamiks valmistumine. Ainus võimalus kuidas ma end mitmeks tunniks keerulise materjali külge naelutatud sain oli see, et käe ulatuses oli suur valik maiustusi/snäkke.
Tore, et leidub veel minusuguseid uduvihma ja komminautlejatest jooksjaid :)
Post a Comment