 |
| Esimesed jooksusammud. Pilt: Krista Mikk |
Eelmise aasta sügisel tekkis mul esimest korda mõte osaleda Pekist priiks jooks-matkal. Kahjuks või õnneks jäin toona osavõtupääsme lunastamisega hilja peale ja pidin leppima "minu stiilis pekist priiks nädalaga", kus 2014.a lõpus ühe nädala jooksul jooksin kokku 52 km. Minu stiilis pekist priiks nädala ehk minu kõige intensiivsema trenninädala kohta võib lugeda siit.
Suure hurraaga registreerisin ennast käesoleva aasta sügise alguses Pekist priiks jooks-matkale. Mida lähemale 26. detsember tuli, seda enam hakkasin ma endas kahtlema, kas mul tasub nimetatud üritusele minna.
Kellel on veel jäänud selgusetuks, millega Pekist priiks puhul tegu on, siis Margit kirjutas oma blogis väga ilusasti:
Pekist Priiks on TriSmile triatloniklubi poolt korraldatav jooks/matk, mis on Tartumaal toimunud traditsiooniliselt 26. detsembril ehk 2. jõulupühal. Nii ka sellel aastal. Transpordiga liigutakse alguspunkti (sellel aastal rongiga Taevaskojas Põlvamaal) ning hakatakse siis jalgsi Tartusse tagasi liikuma. Rada on ~ 47 km pikk (!!!) ning see läbitakse järgmise süsteemiga: 5 minutit joostakse, 5 minutit kõnnitakse, siis jälle 5 min jooks, 5 min kõnd ja nii kuni 47 kilomeetrit läbi saab (orienteeruvalt 5–… tundi). Osalejad on jagatud erinevatesse gruppidesse jooksutempo järgi: 5:00 -5:15, 5:30-5:45 või 6:00-6:30 min/km. Kuna sellel aastal on start Tartus hilisem, siis jäädakse ilmselt ka pimedasse. Ekstreemne!
Nädal enne üritust olin 95% kindel, et ma Pekist priile ei lähe. Miks? Sest ma olin nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnatud. Kõige meelsamini oleks ma pühad voodis veetnud. Paar päeva enne üritust olin kõhu heast ja paremast jõulukraamist nii täis söönud, et tekkis tungiv vajadus liigutamise järele. 47-kilomeetrine matk tundus selleks ideaalne. Päev enne Pekist priid olin kindel, et kui järgmisel hommikul on sama nõme ilm nagu 25. detsembril - tugev tuul + vihm, siis minu jaoks jääb see üritus ära.
26. detsembri hommikul säras taevas ilus päike ja tundus tobe tuppa jääda konutama ja hiljem matkale mitteminemist kahetseda.
Väike eellugu veel: kuna 23. detsembril olin sunnitud veidi kauemaks tööle jääma, siis kujunes kojusõit Tartusse nii tormakaks, et ma Tallinna kodust enam läbi ei jõudnudki ja mitmed asjad jäid maha, sealhulgas jooksujakk ja jooksukindad. Oh well! Selle kõige tõttu muretsesin päev enne pekist priid (vaatamata kahtlustele matkale minemise osas) uue jooksujaki ja pealambi, kuna S-lt laenatud jooksulambike kahjuks tööle ei läinud.
Igastahes olin täies rüüs 26. detsembri hommikul Tartu raudteejaamas ja ootasin koos teiste matkalistega rongi. Kõige hädavajalikumad asjad toppisin taskusse: salvrätikupakk, pealamp, 2 geeli, Bounty šokolaad, telefon, raha. Koti, kus oli lisavarustus (jook, teine pikk jooksupluus, 2 salli; 2 banaani), panin pakiautosse.
Matkale läksin ma üksinda, kuna mu sõbrad-matkalised ei saanud tulla. Rongis tutvusin ühe toreda matkalisega, kes oli Pekist priiks üritusel juba kolmandat korda ja lubas olla platsis ka järgmisel aastal. Juttu jätkus terveks rongisõiduks ja kiiresti saigi rongisõit läbi.
Rongist väljudes koguneti jooksugruppidesse. Uus tuttav läks kiiremasse stardigruppi, mina valisin viimase stardigrupi kilomeetri ajaga 6:00-6:30 min/km. Tõele au andes aimasin ma, et suure tõenäosusega ei jõua ma täna tervet matka läbi teha. Seega olin elukaaslasele öelnud, et ta hoiaks telefoni pidevalt enda läheduses.
Haarasin kätte ka väikese joogipudeli, kuna uus tuttav seda tungivalt soovitas. Ja kuna kõht hakkas tasapisi tühjaks minema, siis pistsin enne starti ühe banaani nahka. Esimesi jooksusamme alustades oli enesetunne ja tuju hea. Peagi jõudsime Taevaskoja maastikukaitsealale ja, kas põhjuseks oli pidev tõusude ja languste vaheldumine või miski muu, kuid esimesed 9-10 km läbisime me suuremas jaos kõndides. Mõtlesin, et kas nii lihtne saabki see olema?
Rongist väljudes koguneti jooksugruppidesse. Uus tuttav läks kiiremasse stardigruppi, mina valisin viimase stardigrupi kilomeetri ajaga 6:00-6:30 min/km. Tõele au andes aimasin ma, et suure tõenäosusega ei jõua ma täna tervet matka läbi teha. Seega olin elukaaslasele öelnud, et ta hoiaks telefoni pidevalt enda läheduses.
Haarasin kätte ka väikese joogipudeli, kuna uus tuttav seda tungivalt soovitas. Ja kuna kõht hakkas tasapisi tühjaks minema, siis pistsin enne starti ühe banaani nahka. Esimesi jooksusamme alustades oli enesetunne ja tuju hea. Peagi jõudsime Taevaskoja maastikukaitsealale ja, kas põhjuseks oli pidev tõusude ja languste vaheldumine või miski muu, kuid esimesed 9-10 km läbisime me suuremas jaos kõndides. Mõtlesin, et kas nii lihtne saabki see olema?
 |
| Järgmised kõnnisammud Pilt: Krista Mikk |
Hetk peale rongist lahkumist tekkis mul tugev metsapeatuse vajadus, kuid kuna mets oli hõre, siis ei tihanud hõreda kuuse alla kükitama minna. Nii ma kannatasin kuni pika kõnniosa lõpuni ehk 10 kilomeetrit, aga see oli ka piir. Õnneks vahetult enne kui saime metsast välja, oli väike välikäimla. Seoses pisike järjekorraga jäin suurest jooksugrupist maha, kuid veidi kiirema jooksusammuga püüdsin teised peagi kinni. Grupi üks vedajatest Vembu tuli veel uurima, kuidas läheb. Ja tõesti oli hea olla.
12,5. kilomeetril oli väike joogipunkt. Jõime janu kustutamiseks jääkülma vett, sõime banaani ja mandariini ning tegime grupipildi. Leia mind pildilt!
 |
| 6:00-6:30 grupi grupipilt Pilt: Krista Mikk |
Peale esimest joogipunkti läks minu mäletamist mööda maastik üha üksluisemaks, kruusased külavaheteed ning tuul muutus järjest tugevamaks. Umbes 15-kilomeetri paiku tundsin, kuidas labajalad kisuvad natuke krampi. Oleks mul üks Mg-ampullike kaasas olnud. Mõtlesin, et oleks pidanud parema ettevalmistuse mineraalainete tarbimise näol tegema. Kõrval matkalised rääkisid, kuidas eelnevatel päevadel olid joonud rohkelt viinamarjamahla ja Värskat. Ja mida kilomeeter edasi, seda raskemaks muutus 5-minutiline jooksmine. Jooksmise ajal unistasin, millal ometi saan kõndida. Kõnnitempo oli üpris kiire, kuid jõukohane.
Mingil hetkel muutusid jalad eriti kangeks ja ma mõistsin, et lõunasöögi kilomeeter jääb ilmselt viimaseks. Hakkasin tasapisi telefoni mapi vaatama, et lokaliseerida asukoht. Kahjuks ei olnud läheduses ühtegi kindla nimega kohanime. Küsisin ka grupijuhtidelt, et kuidas on selle kohanimi, kus meil söögipunkt on. Plaanisin nimetatud punkti elukaaslase järele kutsuda. Paraku ei osanud ka nemad seda öelda.
23-kilomeetril helistasin elukaaslasele, et öelda, et ma hakkan katkestama. Ta oli parasjagu ühele järjekordsele jõuluüritusele läinud ja arvas, et vast jõuan ikka edasi minna. Siiski, olin oma otsuses kindel. Pärimise peale, et kus ma asun, ei osanud ma midagi konkreetset vastata, sest iPhone-i kaardil ei olnud ühtegi kohanime läheduses. Oskasin öelda, et kusagil 61-maantee juures metsade vahel. Elukaaslane palus, et ma katsuks ikkagi paremini enda asukoht tuvastada. Google maps õnneks lokaliseeris täpsemalt mu asukoha. Lõpuks suutsin öelda, et olen Vana-Kuuste-Lootvina teel.
Ootasin juba, et millal saabub lõunapaus, sest kõht oli tühi ja see tähistas minu jaoks ka matka lõppu. Kuulsin, et see pidi olema 25-kilomeetril, kuid ometi ei paistnud toidupunkti kusagil. Varsti oli juba 26 kilomeetrit joostud, kuid endiselt ei näinud oodatud punkti. Veel umbes 500 meetrit ja seal see oligi. Esmalt võtsin ma pakiautost enda seljakoti, selga pannes hakkas kohe veidi soojem. Sõime suppi, pirukat ja jõime kuuma teed. Midagi enamat ei osanudki sel hetkel tahta.
 |
| Lõunapaus Pilt: Krista Mikk |
Taamal paistis üks jooksugrupp tulemas. Lähemale tulles selgus, et tegemist on minu tuttava 5:30 jooksugrupiga. Nimelt olid and Taevaskojas metsas kogemata valele rajale läinud ja nii olid nad 5-kilomeetrise lisatiiru teinud. Jõudsin rääkida, et ma kardan, et edasi ei jõua täna minna. Motiveerivate sõnadega püüti katkestamismõtted kõrvale heita ja edasi matkata.
Varsti hõigati, et 6:30 grupp peab edasi minema. Peale söögipunkti hakkas mu kehal kuidagi eriti külm. Mul ei olnud kotis väga palju soojemaid riided, et vahetust teha. Nii ma toppisin olemasolevad asjad selga ja hakkasin kõndima. Kõndisin lihtsalt selleks, et sooja saada, aga nii külm oli. Lootsin, et elukaaslane leiab varsti mind üles. Jõudsin vast 1 kilomeeter kõndida, kui minu kõrvale sõitis korraldajate buss. Bussist küsiti, mis plaanid mul on. Ütlesin, et tahan Tartusse minna ja võimalikult ruttu, sest mul oli väga külm. Lahke korraldaja kutsus mind bussi, kus oli teisigi katkestajaid. Nii me sõitsimegi järgmisesse joogipunkti ja sealt edasi lõpp-peatusesse Kantri hotelli.
Suunasin elukaaslase hoopiski Kantri hotelli juurde järele.
 |
| Kojusõit Trismile bussis |
Koju jõudes läksin esimese asjana ma kuuma vanni, et eluvaim sisse soojendada.
Garmini andmetel läbisin kokku 27,12 kilomeetrit 3 h 44 minutiga. Keskmine pulss oli 161x/min.
Ma pole 100% kindel, kas ma järgmisel aastal Pekist priiks üritusele lähen. Kokkuvõttes pean ma ütlema, et kahtlemata on tegemist vahva üritusega.
