Tartu Rattamaraton tuli nii äkitselt peale, et ärevustunne ei jõudnud minus veel tekkida. Ärevustunde puudumise üheks põhjuseks võis olla asjaolu, et ma ei püstitanud minu esimesele rattavõistlusele suuri eesmärke. Oma osa võis mängida ka tõsiasi, et sel korral olin võistlustulle minemas koos 3 kaaslasega.
Päev enne võistlust sai palju ringi käidud, sest nädalavahetuseks sünnilinna tulles tuleb kõiki lähedasi külastada, edasi Expo, kust ma muretsesin antud võistluseks vajalikke tarvikuid (joogipudeli hoidja, joogipudel, rattakindad) ja kuna meesterahvastel olid kõhud tühjad, siis tegime ka ühe pasta party.
Plaani järgi pidime võistluspäeva hommikul kl 10 hakkama 4-liikmelise seltskonnaga nelja rattaga kahes autos liikuma. Esmalt pidime sõitma Otepääle, seejärel Elvasse ja siis uuesti Otepääle, kuid asjatamiste tõttu lükkus väljasõiduaeg veidi edasi. Umbes täpselt kl 10:30 suundus rattaid täis auto nr 1 Otepääle, kus oli ka Tartu Rattamaratoni start. Mina koos elukaaslasega liikusime aga ilma ratasteta autos (nr 2) Elvasse, et parkida auto võistluskeskuse parklasse, et pärast võistluse läbimist ei peaks ratastega uuesti 40 km sõitma tagasi starti. Kõik see võttis päris palju aega, kuid varsti tuli auto nr üks meile Elvasse järele, et minna uuesti starti.
Kõige tobedam oli autode majandamise juures see, et finišis oli kõikjal tee ääres parkimist ja peatamist keelavad sildid. Selleks, et me saaks aga õigesse kohta pargitud autost nr 2 hüpata meile Elvasse vastu tulnud autosse (nr 1), tuli auto nr 1 korraks keelualas peatada. Selle paariminutilise seisaku jooksul jõudis politseiauto meieni ja saime peatumise eest noomida. Väga huvitav, kuidas oleks saanud seesugust situatsiooni küll vältida?! Suhteliselt jabur korraldus!
Otepääle jõudsime ~ 50 minutit enne starti. Kui enne jooksuvõistlust on vaja mõelda vaid enda riietumise ja tualetis käimise üle, siis rattavõistlusele eelneb palju rohkem tegevusi. Jalgratta esiratas ja pudelihoidja tuli jalgratta külge kinnitada. Riietumine ning kohustuslik tualetis käik. Aega niisama istumiseks ei jäänudki. Banaani sõin ka käigu pealt ära ja 4 minutit enne stardipauku jõudsin enda stardikoridorri.
 |
| 5 min enne starti |
Mu vend ja tema elukaaslane, kes on juba kogenud rattavõistlustel käijad (selja taga 4-5 aastat Tartu Rattamaratoni sõitu erinevatel distantsidel), liikusid minust mitu stardikoridori ettepoole, mu elukaaslane oli aga paar koridori tagapool. Kiirelt tegin Instagrami väikese postituse ja stardini oli jäänud 1 minut. Tasapisi hakkasid stardikordidoris olevad rattad mind igalt poolt ümbritsema, kohati olid neid isegi liiga palju ja liiga lähedal. Ma kartsin, kartsin väga. Küsite, et mida ma kartsin? Kartsin, et jään selle massi alla, kui mu ratas ei peaks nii kiirelt hoogu üles võtma. Suurel määral selle kartuse tõttu polegi ma varem rattavõistlustest osa võtnud. Etteruttavalt ütlen ära, et õnneks keegi minust üle ei sõitnud ja terve distantsi vältel ma kukkuma ei pidanud.
Selle kartuse ja muu tõttu alustasin ma stardipaugu kõlades sõitu väga rahulikult. Rahulikult ka seepärast, et ma ei teadnud, mis mind ees ootab ja milleks tuleb jõuvarusid säästa. Esialgu oli tunne, et kõik ratturid sõidavad minust mööda. Jõudsime vaevalt paarsada meetrit allamäge sõita, kui ees oli juba mudane maapind ja sellele järgnev mägi ning seltskond minust eespool ronis ratta seljast maha. Ka mina talitlesin nõnda, sest ju nemad teavad, kuidas Rattamaratonil sõidetakse.
Tagantjärele meenutades tundub nagu ma veetsin esimesed 10 kilomeetrit rohkem ratta kõrval kõndides/joostes, kui ratta peal. Ok, veidi liialdan, kuid väga palju seismist, kõndimist oli siiski ja mitte sellepärast, et ma ei julgenud/ei tahtnud rattaga sõita, vaid sellepärast, et suur inimmass minu ees ei liikunud edasi. Mu vend ja tema elukaaslane ei suutnud finišis seda ära imestada, sest nende rada polnud sugugi mudane ja ratta seljast nad sõidu ajaks maha ei roninud.
Toitlustuspunkte oli võistluse ajal 3, lisaks RC-Cola peatus ja finišis suur söömine. Kohati tekkiski tunne, et see ei olegi võistlus, vaid matk, kus iga 10 kilomeetri järel sai soolakurki, leiba, banaani ja soola söödud. Peale jõin vett. Rääkides lisaenergiavarudest, siis kaasas oli mul õlavarrekotis 2 SIS-geeli. Profülaktika mõttes jõin enne starti ka ühe magneesiumiampulli tühjaks, kuid SIS-geele ma võistluse ajal ei kasutanud. Üks põhjus oli see, et ei tundnud vajadust nende järele. Teine põhjus oli see, et väga ebamugav on rattasõidu ajal õlavarrekotist midagi kätte saada. Lisaks sellele mind kohati lausa häiris see, et ma olin õlavarrekoti kaasa võtnud. Mudasest ja konarlikust mäest alla sõites hakkas õlavarrekotike õlavarrelt alla vajuma ja ühel suurel laskumisel muutus õlavarrekott nii ebastabiilseks, et üks uus ja kasutamata SIS-geel vupsas sellest lihtsalt välja. Sellele järgi minna oleks olnud enesetapp.
Mõni sõna riietusest. Suures plaanis sai tehtud õige valik. Lühikesed rattapüksid, lühikeste varrukatega jooksusärk, mille peal pikkade varrukatega rattajakk ja põlvikud. Korraks oli tunne, et oleksin võinud rattajaki jätta starti, kuid järgmisel hetkel puhus juba tugev tuul ja vihmapilved kerkisid taevasse. Ainult põlvikud oleks võinud koju jätta, sest vahepeal hakkas jalgadel liiga palav.
Selleks hetkeks kui olin 25 km sõitnud tekkis tahtmine juba finišeeruda. Märkasin, et laskumistel sõitsid kõik minust mööda, kuid tõusudel jõudsin ma neile järele. Kahetsesin ka, et polnud rattahoolduses käinud. Õigupoolest pole mu ratas kunagi hoolduses käinud ja seda võiks pidada lausa õnneks, et mu ratas pidas kenasti lõpuni vastu.
Mõningaid raskemaid tõuse võtsin sarnaselt kogenumatele sõitjatele ka mina jalgsi kõndides, kuid enamasti tegin ma seda joostes. Viimase 5 kilomeetri jooksul, olid mu jalad nii tugevalt piimhapet täis, et rattaga mäest üles joosta üritades, oli see praktiliselt võimatu, kuna jalad olid tinarasked.
Ja lõpuks tuligi finiš! Sain kauni esimese rattavõistluse medali kaela. Imestasin, et elukaaslane ootas mind seal juba ees. Ma tõesti ei näinud selle 40 kilomeetri jooksul kordagi teda möödumas.
Veidi jõudsime muljetada, kuid kuna aeg tiksus pidevalt kuklas, siis kiirel sammul panime vahetusriided selga, väljastasime diplomid ja liikusime toitlustusalasse, kus sai maitsvat suppi süüa.
 |
| Minu esimene rattavõistlus |
Supi söömise järgselt tuli taaskord ratta selga hüpata, et sõita parklasse. Ilma rattapüksteta sadulas istuda oli üpris ebamugav. Parklas panime kotid autosse ja meesterahvad sõitsid autoga Otepääle, et tulla 2 autoga uuesti tagasi Elvasse ja võtta meid koos ratastega peale. Me ei tahtnud S.-ga võistluskeskuse parklasse jääda ja nii me kõndisimegi kumbki kahe rattaga mööda maantee äärt 3 km Elva kesklinna. Kahe jalgratta vedamine tundus isegi raskem ülesanne kui 40-kilomeetri läbimine. Õlad ja õlavarred said rataste vedamisest kõvasti vatti.
Kella poole seitsme paiku õhtul jõudsime koju, kiire pesemine ja asjade kokkupanemine, et sõita Tallinna koju. Terve tee lõid jalad tuld. Ma panin juba vaimu valmis, et võistlusele järgneval päeval võivad jalad väga tugevalt valutada. Minu üllatuseks esmaspäeva hommikul polnud lihasvalu jalgades sugugi, hoopis õlad tegid häda.
Võistlus numbrites:
Aeg: 2h 28 min 24 sek
Distants: Garmini andmetel 39,96 km
Üldkoht: 1674/1949-st
Nkoht: 395/554
Avg pulss: 163x/min (max 188x/min)
Avg kiirus: 16,2 km/h (kõige aeglasem 8.km - 9,2 km/h, kiireim 18.km - 29,8 km/h)
Rattamaratoni järgselt tekkis suur tahtmine võtta osa ka teistest Tartu Maratoni võistlusest. Nii ma registreerisingi ennast Tartu Linnamaratoni kõige lühemale distantsile ehk 10-kilomeetrisele jooksuvõistlusele, mis toimub juba järgmisel nädalal. Saab näha, kuidas mu jalad peavad sellisele pingutusele vastu.
Kindlasti on plaan ka edaspidi rattavõistlustest osa võtta, kuid selleks on vaja treenitust parandada. Ja miks mitte proovida järgmisel aastal Kõrvemaa neliküritust?
