Kui plaanid ei lähe plaanipäraselt

Olen juba ammu tahtnud sellest kirjutada. Alati ei lähe elu nõnda nagu peas olevas ettekujutuses või paberile kantud plaanis on. Esimene olukord, mis ei kujunenud kuigi plaanipäraselt on situatsioon, millest ma mõni postitus tagasi rääkisin, et kolin septembrist Tallinnasse elama. Sellel teemal ma hetkel peatuda ei tahagi, kuna muresid üürikorteri leidmisega jagub.

Mis mind aga veel murelikumaks teeb on hoopiski järgmine. Pean kahetsusega tõdema, et juulikuu treeningkalendris ilutseb üle 1,5 aasta kõige viletsam seis. Süstamatk, veidi ratast, kõndimine reisil olles ja AINULT ÜKS JOOKS ning seegi 4 km. Mis toimub?

Allikas

Nüüd tulevad vabandused, miks jooksu on nii väheks jäänud. Res.eksami ja reisi vahele jäi liiga vähe aega ja liiga palju tegemisi, sh süstamatk ja 24 h töö, et kusagilt ei suutnud midagi juurde pigistada. Reisil olles kahetsesin korduvalt, et ei võtnud jooksuriideid, -jalaseid kaasa, kuna hommikust õhtuni oli pidevalt näha mööda promenaadi jooksvaid inimesi. Reisi viimastel päevadel jäin ma haigeks ning kolm korda üle vasaku õla sülitades võin vast öelda, et külmetushaigus on nüüdseks läinud. Eelmisel nädalal olin mitmel korral tööl. Vabadel päevadel sajab vihma. Lisaks eelnevale esineb juba pikemat aega (~ 3 kuu jooksul) ebameeldiv valu parema jala Achilleuse kõõluse ja calcaneuse piiril. Valu tugevneb eelkõige füüsilise koormuse järgselt, vahepeal oli isegi trepist käimine ebameeldiv. Võttes arvesse perekonnaanamneesi, siis algav liigeshaigus on võimalik põhjus.

Ma tahaksin väga jooksma minna, kuid millegipärast ma leian viimasel ajal üha enam vabandusi, miks seda mitte teha. Ja see kõik teeb mind väga kurvaks. 

Veel enam, kui mul oleks õnnestunud Tartusse jääda, siis suur-suur plaan oli sügisest liituda mõne jooksuklubiga, kas spordiklubi ProRunneri või TYSK jooksutiimiga või mõne muu taolisega. Hetkel ei ole mul Tallinnas tegutsevatest jooksugruppidest aimugi ja kardan, kas uue elukorralduse juures jääbki mul jooksmiseks aega. 

Antud postitusega ei palu ma kellegi kaastunnet. Ma lihtsalt pidin selle endast välja purskama.

Et postitus ei lõppeks nii mustades toonides, siis on mul hea meel on öelda, et vähese sportlikkuse kompensatsiooniks on mul õnnestunud veidi kultuuri juulikuusse mahutada. Käisin esimest korda elus Viljandi Folgil "Svjata vatrat" kuulamas. Käisin kinos "Pabelinnu" ja veidi labast suveteatri lavastust "Kurt, tumm ja pime läksid kohtingule".

Paar nädalat tagasi saabusid ka mu SportsDirectist tellitud rattariided ja need on ülivahvad.

Süstamatk

Olen veidi tõbisena reisilt tagasi. Haigestusin reisi viimasel päeval konditsioneeri tõttu ning pole siiani sellest täielikult taastunud. Aga loodan siiski uuel nädalal veidi sportlikumas võtmes hakata tegutseda. Olen võlgu ühe jutustuse seiklusesest Võhandu jõel.

Mõni päev enne Itaaliasse sõitmist käisime neljakesi (mina, vend, venna elukaaslane ja minu elukaaslane) süstamatkal. Tegemist oli sünnipäevakingitusega mu vennale. Süstamatka idee tekkis juhuslikult cherry.ee portaali külastades, kus pakuti võimalust Ahja või Võhandu jõel teha üks tore matk. Kellelgi meist polnud eelnevat kogemust süstaga sõitmisel, kanuuga aga küll. 

Matka broneerides sain täpsemad kontaktid, kuhu tuleks sõita. Kuna viibisime eelmisel päeval Võrumaal, siis vajas üksjagu kaardilugemisoskust, et mööda väiksemaid teid Võhandu sild (kohtumispaik) üles leida. Õnneks 10 minutit enne matka (arvatavat) starti me saabusimegi. Ilm oli päikeseline, kuid mitte liialt palav (21*C).

Silla vahetus läheduses oodates selgus, et me polegi ainukesed matkalised. Matka toimumise eelduseks oli muidugi see, et vähemalt 10 matkalist osaleks. Kohal oli 6 kanuud ja 5 süsta ning ~20 inimest. Õigepea loeti matkalised üle ja siirduti jõe äärde. Autojuhid aga suunati tagasi autodesse ning sõideti autodega matka lõpp-punkti. Selleks ajaks, kui autojuhid olid tagasi, oli matka arvatavast algusajast möödas veidi vähem kui 1 tund.

Vahepeal me arutasime, kuidas küll on võimalik kahekesi mahtuda ühte süsta, kuna matka kirjelduses oli kirjas, et matkaks on olemas 2- või 3-kohalised süstad. Õnneks peagi seletati täpsemalt, kuidas ja milliseid liigutusi kanuutajad ja süsta-matkajad tegema peavad ja mis meid ees ootab. 

Mainin veel ära, et Võhandu jõgi on pikim täielikult Eesti territooriumil kulgev jõgi, mille pikkuseks on 162 kilomeetrit. Meie matk aga tervet jõge ei kata ning pidavat kestma ca 3-4 tundi.

Varsti selgus, et süstamatkale tulijad sõidavad siiski igaüks enda eest ehk ühekohalises süstas. Asetasime päästevestid selga, lisaks ka süstaseelikud, mis on vajalikud selleks, et vesi süsta ei tungiks. Seejärel aidati süstad vette, kinnitasime süstaseelikud süsta külge ja sõit võis alata.

Matka alguse fotosessioon

Alguses sai päris palju naerdud, itsitatud, pritsitud ja nii edasi. Ja nii me olimegi juba kohe matka alguses viimaste matkaliste seas. Kui umbes tunnike sai sõidetud, siis minu kaaslased tahtsid juba söögipausi teha. Hommikusöögi aeg oli 10 paiku, kella kaheks oli kaaslastel intensiivsest liigutamisest juba jõuvarud otsas. Kogenematusest olime võtnud nelja peale ainult 1 paki matka-vorstikesi, paki kummikomme ja 0,5 l vett. Vaatamata sellele, et elektroonikat ei soovitatud kaasa võtta, siis pakkisin telefoni igaks juhuks ja pildimaterjali tarvis kilekotti (matkakorraldajad soovitasid kasutada ka kondoomi, mis pidavat kenasti vett pidama). 

Aktsioonis

Peale väikest söögipausi liikusime mööda Võhandut edasi. Mingil hetkel jäime mina ja mu venna elukaaslane meesterahvastest maha, kuid kulgesime oma rahulikus tempos mitmest kanuust (kus oli 2-3 aerutajat) mööda. Kui olime umbes 9 kilomeetrit (~2 tundi) tasase vooluga jõel seigelnud, märkasime kaldal inimesi ja selgus, et ka meie peame nüüd kaldale sõitma. Vahepeal olime jõudnud mõelda, et kas matk ongi nüüd läbi. Tõepoolest, kätel olid juba mitmes kohas villid ja õlalihased non-stop aerutamisest väsinud.

Kuna ees oli tamm ja sellest üle/läbi sõita on päris ohtlik, tuli süstad mööda maismaad 100-150 meetrit vedada edasi. Väga hea, et meie seltskonnas oli ka meesterahvaid, kes süstade tassimisega said kenasti hakkama. Seejärel koguti kogu matkaliste grupp jälle kokku ja seletati, et matka teine pool on kindlasti huvitavam ja kiirem, kuna nüüd ootas meid ees 6 kärestikku. Ja kiirem pidi teine osa matkast seetõttu olema, et eelneval päeval oli tamm alla lastud ja vett järgmises jõe osas enam. Meile seletati orienteeruvalt millal mingisugune kärestik tuleb ja kuidas nende puhul talitleda. Et oleks kõige turvalisem kärestikke ületada oli skeem järgmin: (sellises järjekorras tuli kärestike puhul hoiduda vastavasse kärestiku ossa) keskelt - keskelt - paremalt - keskelt - vasakult - vasakult.

Matka kauneimas paigas

Matka II pool oli tõesti huvitavam ja kiirem, kuid väsimus ja tühi kõht andsid selgelt tunda. Matka lõpetasime veidi enne kella 17, kui olime kokku sõitnud 17 km ja pidevas liikumises olime 3 h 43 minutit. Pärast matka võrdlesime, kel on kätel rohkem ville.

Kokkuvõttes võib öelda, et süsta manööverdamine pole sugugi keeruline, kuid küllaltki vastupidavust nõudev. Võrdlesime süstamatka maratoniga, kuna käed olid pärast matka täielikud makaronid. Lisaks andis mul ka alaselg veidi tunda. Süstamatka järgne öö oli veidi rauhutu, kuna intensiivsest aerutamisest tegid käed magadeski valu. Ka järgmisel päeval olid kõikvõimalikud käelihased ja ka kõhulihased valusad. 

Kärestikku ületamas / pilt: kanuumatkaja.ee

Vend ütles, et järgmine kord, kui seesugune matk plaanis, peab eelnevalt kätele rohkem trenni tegema, et neid selleks piisavalt ette valmistada. Ka on soovitatav võtta matkale rohkem süüa ja juua kaasa, eriti kui kaaslaste seas on meesindiviide. Päikeselisema ilmaga tasub kanda nokamütsi. 

Kõigile huvilistele soovin lõbusat matka!

Vahekokkuvõte

Eile kella 15-st algas ka minul lõpuks suvi. Täiesti uskumatu! Ja ma olen seda oodanud 2014.a kevadest saadik, kui mitte varem.

Sel hetkel, mil teatati, et sain soovitud erialale sisse, oli tõeline pingelangus. Konkurendid olid tõesti tugevad ja see tundub kohati lausa uskumatu. Nüüd ~8 h hiljem, kui mulle see kõik pärale on jõudnud, on mul lisaks eufooriale ka teistsugused tunded. Ma ei oskagi seda kirjeldada, millised, aga ilmselt see annab aimu, kui ma ütlen, et ma lähen sügisest neljaks aastaks Tallinnasse elama. Appi! Muidugi olen ma varem korduvalt ja korduvalt nii iseseisvalt kui sõpradega Tallinnas käinud ja viibinud seal päevi kuni nädal, kuna ka mu sugulased elavad seal. Ja mulle väga meeldib Tallinnas KÄIA. Aga sellist lahendust poleks ma osanud küll näha. Kõige õigem oleks ilmselt öelda ambivalents. Pean nüüd kiirelt hakkama tegelema organisatoorsete küsimustega, kus ma Tallinnas elama hakkan. Eile korraks juba piilusin üürikortereid. Täiesti uus situatsioon minu jaoks, kuna pole kunagi kodulinnast ja lähedastest nii kauaks ära läinud. Elukaaslasele, kes ka soovitud erialale sai, anti võimalus valida, kas Tallinn või Tartu ja nüüd teeb temagi oma elus muudatusi. 

See kohatine ambivalentsus ei kahanda siiski mu rõõmu. Lõpuks ometi saan ma hakata korralikumalt trenni tegema, sest 3-kuuline metaboolse sündroomi tekitamine režiimil istumine (õppimine) + söömine + istumine + söömine + pikutamine + istumine + söömine + istumine + magamine on mõjunud laastavalt. 5.korrusele, kus ma elan, tammumine valmistab ilma hingelduseta juba raskusi.

Tahan hakata ka korralikumalt toituma. Hesburger + Metro + Asian Chef + purgisupp + Rimi pitsa + šokolaad + McDonalds ei ole kindlasti ideaalne ettekujutus tervisesportlase toitumisest. Aga selline nägi mu viimased paar kuud suuremas osas välja. Väga piinlik on seda tunnistada. Viimasel kahel nädalal polnud mul absoluutselt isu enam ühegi normaalse toidu järele, iga toiduamps tundus suhteliselt vastumeelne. Viimased 2 päeva ei saanud ma suure pinge ja iivelduse tõttu midagi peale hapude puuviljade suhu pandud.

Juba pühapäeval teen midagi uut ja põnevat sportlikus mõttes. Läheme väiksema seltskonnaga Võhandu jõele süstamatkale. Ma juba väga-väga ootan seda. Matka kestus on ca 3-4 h. Ainult kardan, et matka lõppedes on biits (musculus biceps brachii) ja triits (musculus triceps brachii) koos sõpradega surnud. 

Vähem, kui nädala pärast sõidame elukaaslasega reisile Itaaliasse - Riminisse. Nii ootan, sest pole kunagi Itaalias käinud. Mõte Itaaliast paneb kohe süljenäärmed kiiremini tööle. Tahaks nimetatud reisi jooksul vähemalt ühe väljasõidu Veneetsiasse teha.

Nagu ma mitu kuud tagasi kirjutasin ootab käesoleval suvel paar kui mitte rohkem head raamatut lugemist. "Eesti jooksjate lood" ja "Jooksjana sündinud" nende seas.

Jutu lõpetuseks annan eluks vajaliku soovituse. Õppige lugema (ma ise peaks sellest kõige enam õppust võtma): mis on õige/mis ei ole õige vastus. Võimalik, et nimetatud probleem ( ja kaotatud 3 punkti) määras minu edasise elu ehk siis elagu Tallinn!