Veel 6,5 päeva

Veel kuus ja pool päeva pingutusi, mille järel õnnestub minulgi suverõõme nautima hakata.

Praegusel hetkel on tunne, et kui ma siis välja jooksma saan, siis enam ei peatu.

Lõpp hea, kõik hea

Ülikool sai neljapäeval ametlikult läbi ja mina sain oma kraadi - MD. Kardetud vihmasabin ei rikkunud pidupäeva sugugi. Pärast ametlikku osa siirdusin koos perekonna ja sõpradega restoran Polposse, kus toit maitseb imeliselt. Kodus on nüüd peale lõpetamist tõeline lillemeri. Oleks, et need lilled ei närtsiks ainult nii kiiresti. 

Motivatsioon, kus sa oled?

Pärast lõpueksami sooritamist on väga raske ennast kokku võtta ja uuesti õppima asuda. Õigupoolest alustasin käesoleva nädala esmaspäeval taas õppimist, aga õppimine läheb kuidagi eriti vaevaliselt. Mu tähelepanu hajub peale 5 minutilist keskendumist. Lihtsalt kohutav! Ja mitte ainult see ei ole kohutav. Nõme on veel see, et ma ei taha enam välja jooksma ka minna. Vorm on kehv ja ei suvatse selle parandamiseks midagi ette ka võtta.

Wow Jooks

Mõte Wow Jooksule minekust tekkis umbes 1,5 nädalat tagasi, kui ma märkasin Helemai blogis, et tal on müüa enda pääse sellele jooksule + päikeseprillid + värvipulber. Natukene asjaajamist ja olingi  jooksul kirjas. Mida ma sellest jooksust eelnevalt teadsin oli see, et olin üht youtube-i videot näinud, milles jooks tundus tõesti äge.

Kui rääkida üleüldse käesolevast nädalast, siis oli see veidi pöörane, kuna toimus ka minu ülikooli viimane eksam ehk lõpueksam oma miljoni küsimusega ja nädala sees jooksule ei mõelnud ma üks põrm.  Imeline on aga see, et eksam läks suurepäraselt, mis on väga kena punkt ülikoolile.  Siiski olen 2 kuulisest kl 8- 24 õppimisest nii väsinud, et viimased 2 päeva olen suurema aja voodis veetnud. Vaatamata sellele olen ikka väsinud ja jalad on kuidagi kanged. 

Täna enne jooksu oli muudki asjatamist, mistõttu koju jõudes oli napilt 1 tund stardini aega. Kiirelt riided selga (tundus, et väljas on päris soe). Jah, ma pole peale talve möödumist eriti väljas käinud ja ei oskagi ennast enam riidesse panna. Lühikesed püksid + jooksusärk kiiresti selga ja hüppasin ratta selga, et jõuda 30 minutiga kõikidest olulistest punktidest läbi käia.

Wow Run toimus tänavu Tähtvere spordipargis. Eelmisel (esimesel) aastal toimus see Vabaduse tänaval ja selle ümbruses. Kohale jõudes avanes pilt suurest valgetes särkides rahvamassist ja mul polnud õrna aimugi, kust ma stardimaterjalid saan ning kus pakihoid on. Stardini oli aega jäänud selleks hetkeks 15 minutit.

Sekretariaadis sain kiirelt löögile, kuid mitu vabatahtlikku ei suutnud minu stardikomplekti kusagilt leida. Küsisid mitmel korral, mis mu võistlusnumber on ja kas ma üleüldse olen jooksule registreerinud. Seletasin, et olen olnud kontaktis ka võistluse korraldajaga. Järgmisel hetkel saabuski võistluse korraldaja minu juurde, kes ulatas mulle mu numbri. Ja läbi mõningaste järjekordsete seletuste õnnestus mul ka ülejäänud asjad: päikeseprillid, värvipakike ja õiges suuruses T-särk ( mulle pakuti korduvalt M-suuruses särki, kuigi olin Internetist tellinud S-suuruse).

Seejärel kibekähku särki vahetama ja pakihoidu. Stardikoridorri jõudsin täpselt 3 minutit enne starti. Pean veel ütlema, et kindlasti on üritusest osavõtmine kordades lahedam, kui oled koos mõne sõbra või suurema seltskonnaga, kuid sel korral olin üksi.

Stardipaugu kõlades hakkasin kiirelt liduma, kuid tempo polnud üldsegi midagi pöörast. 3,6 kilomeetrisel rajal (eelnevalt võistluse kirjelduses oli kirjas 5 km) oli 4 värvipunkti, kus vabatahtlikud jooksjaid värvipulbritega loopisid. Esimesel korral läbisin värvipunkti nii, et ükski värvaine, minu külge ei jäänud. Järgmistes punktides tundsin värvi ninas, suus ja isegi silmades hoolimata sellest, et mul olid päikeseprillid ees.

Rääkides ilmast, siis ilm oli suviselt soe ja kohati meenutas 2014.a Paf Olümpiajooksu, kus ma kõrbesin. Ning ilma ning kangete jalgade tõttu hakkas ka tempo varsti langema. Aga tegemist ei olegi ju võistlusega.

Jooksurada kulges Tähtvere spordipargist mööda Emajõe kaldaid kuni Vabaduse sillani ja tagasi. Sel ajal, kui ma seal jooksin, siis mul tekkis suur-suur igatsus päris jooksuvõistluse järele. Pole ju tänavu ühelgi võistlusel osalenud, kuid ma ei saa öelda, et mu vorm lubaks käesoleval hetkel suvalistest võistlustest osa võtta. 2 kuud toas istumist + 20 kg šokolaadi söömist on mu jooksuvormile laastavalt mõjunud. Mistõttu ei saa öelda, et tänanegi jooks oleks imelihtne olnud. 

Jooksu lõpuks olin ma aga kena värviline ja õnnelik, et see läbi sai. Veel jäi oodata kõigi jooksul osalejate finišeerimist, et siis üheskoos korraldada tõeline värvidisko. Vot see oli küll lahe lõpp nimetatud jooksule.

Kas ma edaspidi läheks sellele jooksule? Tõenäoliselt mitte. Sain maigu suhu, kuid minusugune varasem jooksuhunt ihkab ikka tõelist võistlust. 

Rääkides natuke muud juttu ka, siis vahepeal oli mõtteid maratonil osalemise suhtes igasuguseid, kuid praegusel hetkel olen kindel, et maratonile ma sel aastal siiski ei lähe. Maraton nõuab järjepidevat treenimist ja minu eelnevad 2 kuud on selle võimaluse kustutanud, lisaks ootab mind umbes 3,5 nädalane õpimaraton veel ees, kuna peale ülikooli lõpetamist on vajalik kandideerida residentuuri. Ühesõnaga 3 kuuline auk treeningust ei luba mul maratonile ennast kirja panna. Siiski olen tõenäoliselt 13.septembril SEB 1/2 maratoni stardis ja elan vingetele maratoonaritele (sh Margit, Kaili, Annaliisa) täiega kaasa.