Suvi on selleks korraks paraku läbi. See aasta oli see jällegi omanäoline. Mitte sellepärast, et kuumakraade oli rohkem kui Vahemere ääres või et ma ei saanud isegi koristajana tööd, mitte ka sellepärast, et ma lugesin piinlikult vähe raamatuid, või et kokkasin nii palju, et terve aasta ei taha ilmselt enam kokkata. Pigem seetõttu, et see suvi oli esimene suvi koos Männyga:)
Mulle jääb sellest suvest meelde see, et käisime L-ga Rootsis, mis oli omamoodi põnev trip - sai rohkem vihma kui sügiseses Eestis. Siis kindlasti kahtemoodi jaanipäev. Kõigepealt minu familiaga ja seejärel L-i perega. Hirmus öö minu suvilas. Lõbus hiirtega öö L suvilas. Aga muidugi ka minu brand new TUBA!!! Mu vend ütles, et isegi tema elaks sellises toas. See on küll kompliment:) Veel enam.. botaanikaaeda sai imetlemas käidud korduvalt nii Lauri, Karoli kui ka minu Haapsalu sõbranna Kreetega. Ema ja venna sünnipäev koos Tallinna sugulastega ja ilma. Karoli ja teiste sõprade nägemine ning kroket. Minuga võib seda ikka mängida, sest ma jään ALATI viimaseks. Aga keegi peab ju ometi viimane ka olema:P Ekskursioonid Eesti kaunitesse paikadesse nagu Kauksisse, kus olid ikka megalained(pole kunagi nii kaua korraga vist vees olnud)ja ka suvepealinna Pärnusse(vihmasest ilmast hoolimata oli vesi mõnus). Üleüldse olen tänavu väga palju ujumas käinud. Marju sai ka hulganisti korjatud. Tegin esmakordselt punasõstraželeed. Loodetavasti ei lähe mu suur meistriteos käärima, sest mu moositegemisvõtted väga steriilsed polnud. Eks paistab, mis sellest suurest keetmisest ja küpsetamist sai. Soojale suvele pani mingil moel punkti augusti keskpaiku toimuv armastusfilmide festival Tartuff. Ma lihtsalt armastan seda üritust. Hea kohv, sumedad suveõhtud, mõnusad filmid ja veel parem seltskond. Muidugi ka külastuskäigud Grete juurde, keda polnud terve suvi näinud. Teisipäeval käisin ka libedasõidul, mis oli ikka väga hirmus ja ebameeldivalt nõme. Sai ka Lauri venna sünnipäeval käidud, mille märksõnadeks on Saboteur ja porgandikook, millel nähtavasti oli menu. Veel eile sai käidud maal vanaema juures ja kambakesi kartuleid korjatud. Tundub, et selleks korraks on kõik. Isegi kilpkonn tunneb, et sügis on vargsi hiilinud meie päevadesse ja tuleb otsida villased sokid üles ja hakata tubasemate tegevustega tegelema.
Inimene on kummaline olend, kes ei oska väärtustada häid asju. Tahab aina midagi juurde, midagi uut ja paremat. Kas see uus ja "parem" just parem on, see on juba omaette jant. Selleks aga, et aru saada, kui mõnus suvi tegelikult on, peab taaskord kooli minema. Aga kes on öelnud, et see pole uus ja parem!?
