Mõnikord on targem vähem hoolida, et mitte valu tunda...

Minu ebaordinaarne elu ja uus tulemine.

Võtsin julguse kokku ja hakkan uuesti blogi pidama. Mul on liiga huvitav elu, millest peavad kindlasti ka teised osa saama. Praegu on käimas 9. õppenädal ja ma tunnen end kui tühjaks pigistatud sidrun. Ma enam ei suuda. Kas ma sellist elu tahtsingi?! Kui aus olla, siis jah, tahtsin küll. Ja mis ma ikka virisen. ELu on ilus, inimesed on toredad ja ilm on endiselt mõnus. Ma loodan, et järgmine sissekanne on sisukam. Une-Mati käis mul külas ja ma olen üliunine. Õnneks suudan veel ärkvel olla. Päris hirmus oleks, kui mul narkolepsia oleks. Ma nüüd teen väikse uinaku ja siis teen seda, mida ikka - õpin. Ehk on siis lootust, et mul kunagi need os temporaled jt selgeks saavad. Mida ma veel sooviks, oleks see, et seebiooper, millesse ma sattunud olen, lõppeks.

Adios.