Wednesday, July 29, 2015

Kui plaanid ei lähe plaanipäraselt

Olen juba ammu tahtnud sellest kirjutada. Alati ei lähe elu nõnda nagu peas olevas ettekujutuses või paberile kantud plaanis on. Esimene olukord, mis ei kujunenud kuigi plaanipäraselt on situatsioon, millest ma mõni postitus tagasi rääkisin, et kolin septembrist Tallinnasse elama. Sellel teemal ma hetkel peatuda ei tahagi, kuna muresid üürikorteri leidmisega jagub.

Mis mind aga veel murelikumaks teeb on hoopiski järgmine. Pean kahetsusega tõdema, et juulikuu treeningkalendris ilutseb üle 1,5 aasta kõige viletsam seis. Süstamatk, veidi ratast, kõndimine reisil olles ja AINULT ÜKS JOOKS ning seegi 4 km. Mis toimub?

Allikas



















Nüüd tulevad vabandused, miks jooksu on nii väheks jäänud. Res.eksami ja reisi vahele jäi liiga vähe aega ja liiga palju tegemisi, sh süstamatk ja 24 h töö, et kusagilt ei suutnud midagi juurde pigistada. Reisil olles kahetsesin korduvalt, et ei võtnud jooksuriideid, -jalaseid kaasa, kuna hommikust õhtuni oli pidevalt näha mööda promenaadi jooksvaid inimesi. Reisi viimastel päevadel jäin ma haigeks ning kolm korda üle vasaku õla sülitades võin vast öelda, et külmetushaigus on nüüdseks läinud. Eelmisel nädalal olin mitmel korral tööl. Vabadel päevadel sajab vihma. Lisaks eelnevale esineb juba pikemat aega (~ 3 kuu jooksul) ebameeldiv valu parema jala Achilleuse kõõluse ja calcaneuse piiril. Valu tugevneb eelkõige füüsilise koormuse järgselt, vahepeal oli isegi trepist käimine ebameeldiv. Võttes arvesse perekonnaanamneesi, siis algav liigeshaigus on võimalik põhjus.

Ma tahaksin väga jooksma minna, kuid millegipärast ma leian viimasel ajal üha enam vabandusi, miks seda mitte teha. Ja see kõik teeb mind väga kurvaks

Veel enam, kui mul oleks õnnestunud Tartusse jääda, siis suur-suur plaan oli sügisest liituda mõne jooksuklubiga, kas spordiklubi ProRunneri või TYSK jooksutiimiga või mõne muu taolisega. Hetkel ei ole mul Tallinnas tegutsevatest jooksugruppidest aimugi ja kardan, kas uue elukorralduse juures jääbki mul jooksmiseks aega. 

Antud postitusega ei palu ma kellegi kaastunnet. Ma lihtsalt pidin selle endast välja purskama.

Et postitus ei lõppeks nii mustades toonides, siis on mul hea meel on öelda, et vähese sportlikkuse kompensatsiooniks on mul õnnestunud veidi kultuuri juulikuusse mahutada. Käisin esimest korda elus Viljandi Folgil "Svjata vatrat" kuulamas. Käisin kinos "Pabelinnu" ja veidi labast suveteatri lavastust "Kurt, tumm ja pime läksid kohtingule".

Paar nädalat tagasi saabusid ka mu SportsDirectist tellitud rattariided ja need on ülivahvad.

2 comments:

Margit Partei said...

Ku keegi teab, mis tunne see on, et miski ei lähe plaanipäraselt, siis olen see mina. I feel you. :)

ProRunner peaks muidu Tallinnas ka trenne läbi viima. Teisi klubisid on ka, aga ProRunner vist on kõige soodsam. Küll asjad paika loksuvad.

Miina said...

Küll peagi tuleb meie aeg ka ;)

ProRunneri kohta olen ma ka uurinug. Aga aitäh :)