Vahekokkuvõte

Eile kella 15-st algas ka minul lõpuks suvi. Täiesti uskumatu! Ja ma olen seda oodanud 2014.a kevadest saadik, kui mitte varem.

Sel hetkel, mil teatati, et sain soovitud erialale sisse, oli tõeline pingelangus. Konkurendid olid tõesti tugevad ja see tundub kohati lausa uskumatu. Nüüd ~8 h hiljem, kui mulle see kõik pärale on jõudnud, on mul lisaks eufooriale ka teistsugused tunded. Ma ei oskagi seda kirjeldada, millised, aga ilmselt see annab aimu, kui ma ütlen, et ma lähen sügisest neljaks aastaks Tallinnasse elama. Appi! Muidugi olen ma varem korduvalt ja korduvalt nii iseseisvalt kui sõpradega Tallinnas käinud ja viibinud seal päevi kuni nädal, kuna ka mu sugulased elavad seal. Ja mulle väga meeldib Tallinnas KÄIA. Aga sellist lahendust poleks ma osanud küll näha. Kõige õigem oleks ilmselt öelda ambivalents. Pean nüüd kiirelt hakkama tegelema organisatoorsete küsimustega, kus ma Tallinnas elama hakkan. Eile korraks juba piilusin üürikortereid. Täiesti uus situatsioon minu jaoks, kuna pole kunagi kodulinnast ja lähedastest nii kauaks ära läinud. Elukaaslasele, kes ka soovitud erialale sai, anti võimalus valida, kas Tallinn või Tartu ja nüüd teeb temagi oma elus muudatusi. 

See kohatine ambivalentsus ei kahanda siiski mu rõõmu. Lõpuks ometi saan ma hakata korralikumalt trenni tegema, sest 3-kuuline metaboolse sündroomi tekitamine režiimil istumine (õppimine) + söömine + istumine + söömine + pikutamine + istumine + söömine + istumine + magamine on mõjunud laastavalt. 5.korrusele, kus ma elan, tammumine valmistab ilma hingelduseta juba raskusi.

Tahan hakata ka korralikumalt toituma. Hesburger + Metro + Asian Chef + purgisupp + Rimi pitsa + šokolaad + McDonalds ei ole kindlasti ideaalne ettekujutus tervisesportlase toitumisest. Aga selline nägi mu viimased paar kuud suuremas osas välja. Väga piinlik on seda tunnistada. Viimasel kahel nädalal polnud mul absoluutselt isu enam ühegi normaalse toidu järele, iga toiduamps tundus suhteliselt vastumeelne. Viimased 2 päeva ei saanud ma suure pinge ja iivelduse tõttu midagi peale hapude puuviljade suhu pandud.

Juba pühapäeval teen midagi uut ja põnevat sportlikus mõttes. Läheme väiksema seltskonnaga Võhandu jõele süstamatkale. Ma juba väga-väga ootan seda. Matka kestus on ca 3-4 h. Ainult kardan, et matka lõppedes on biits (musculus biceps brachii) ja triits (musculus triceps brachii) koos sõpradega surnud. 

Vähem, kui nädala pärast sõidame elukaaslasega reisile Itaaliasse - Riminisse. Nii ootan, sest pole kunagi Itaalias käinud. Mõte Itaaliast paneb kohe süljenäärmed kiiremini tööle. Tahaks nimetatud reisi jooksul vähemalt ühe väljasõidu Veneetsiasse teha.

Nagu ma mitu kuud tagasi kirjutasin ootab käesoleval suvel paar kui mitte rohkem head raamatut lugemist. "Eesti jooksjate lood" ja "Jooksjana sündinud" nende seas.

Jutu lõpetuseks annan eluks vajaliku soovituse. Õppige lugema (ma ise peaks sellest kõige enam õppust võtma): mis on õige/mis ei ole õige vastus. Võimalik, et nimetatud probleem ( ja kaotatud 3 punkti) määras minu edasise elu ehk siis elagu Tallinn!