Olümpiajooks 2014

Foto: K.Parksepp; Viimased meetrid enne lõppu

Olen sunnitud selle sissekande kiiresti ära tegema, muidu ununeb täiesti. Ok, nali! See jooks naljalt juba ei unune!!

Alustame sellest, miks ma ei oleks pidanud sellest jooksust osa võtma (sai mainitud ka üleeelmises postituses):

• Ebaharilikult kuum ilm - ma ei tee isegi trenni nii kuuma ilmaga, miks ometi peaksin võistlema?!
• Nädal aega kestnud insomnia - eelkõige tingitud kuumast ilmast + võistluseelne ärevus (?!)
• Piimhape reites - mõned päevad enne jooksu tekkis idee teha läbi 30-päevane challenge: plank, kükid, kõhulihas, kätekõverdused
• Haigestumine - jäin ööl vastu esmaspäeva külmetushaigusesse: kurguvalu, nohu ja veel/juba teisipäeval oli palavik. Ka tänaseks pole veel täielikult tervenenud.
• Suhteliselt lühike ja kehv ettevalmistus - alustasin graafiku järgi treenimist 17.märtsil. Eelmisel aastal oli mul selleks ajaks juba paarikuune ettevalmistus olemas + need lumes jooksmised.
• Kõhklused, kahtlused - tõepoolest, kellel ei oleks, kuid tavaliselt võistluse päeval ma enam ei kõhkle, vaid lihtsalt lähen ja teen oma soorituse.
• Üldine kurnatus - ausalt,  ma tunnan ennast kohati nagu tühaks pigistatud sidrun. Öine töö + kool + projekt (milles hetkel on seisak) + igasugused lisakohustused. Õnneks juuniga lõpetan ma (öö)töö abiõena ja sellega lõppeb ka üks ajajärk minu elus.

Kuigi äratus oli mul sel päeval pandud kella 8-ks, siis ei õnnestunud mul üle 5 magada. Metsik kuumus valitses korteris. Tõusin üles, sõin ühe õuna ja jõin vett. Põsed kuumasid metsikult. Selline haiglane tunne oli. Viisin ennast Postimehes olevate teemadega kurssi ja külastasin sotsiaalvõrgustikke. Kell oli alles 6, kuid ma olin nii väsinud. Heitsin korraks uuesti pikali, kuid uinuda ei õnnestunud. Kahetsesin, et ei läinud ööseks vanemate juurde. Ja mis edasi? Lasin pool vanni sooja vett täis ja läksin vanni. Muidugi andsin mõista, et vannis "suplemine" kurnab mind veel enam ja võistluse stardiks olen ma täiesti kutu. Aga ma pean tunnistama, et soojas vannis kuuma ilmaga olla on päris mõnus. Sellel on hoopiski jahutav efekt!! Super! Igastahes liiga palju aega oli enne starti, jõudsin mitu korda riideid vahetada, Internetis chillida, nõusid pesta. Kõhklused, kahtlused tõstsid veel enam maad.

Siiski kell 10.45 ma korterist väljas astusin. Kuna mul transporti ei olnud ja päris täpselt ei teadnud, kui kaua ma võistluspaika kõnnin, siis asusin väikese ajavaruga teele. Väljas oli veel kuumem kui mu kuumas korteris. Lihased olid kergelt piimhapet täis ja teatav raskus oli jalgades. Tee peal nägin ka Kreete õde ja tema sõbrannat, kes samuti olid sellele võistlusele sammud seadnud. Küsisin neilt jooksule püstitatud eesmärkide kohta ja nagu ühest suust kõlas see : " Eesmärk on ellu jääda!". Enne starti üritasin olla puude all varjus ja kastsin ennast kaasavõetud 1 liitrise veega. Mitmel korral kastsin juuksed täiesti märjaks, kuid mõnus tunne kestis vaid viivu.

Aeg oli suunduda stardikoridori. Kõrbesin seal ja unistasin jahutavast veekogust. Etteruttavalt võin öelda, et õhtul saigi kahel korral ujumas käidud ja seda siis esimest korda sel aastal ning võib vist öelda, et nö väliujulas polegi varem nii varakult käinud.

Ja läkski jooksuks. Kusjuures sel aastal ei olnud nii suurt pudelikaela jooksu alguses võrreldes eelmise aastaga, sai suhteliselt kiiresti alustada endale meelepärase tempoga. Eesmärk oli siiski hoida tempot 5:30 min/km, kuid kui vähegi kehvem enesetunne tekib, siis langetan tempot. Juba esimesel kilomeetril tundsin tohutut janu, ometi olin alles stardikordidoris viimased lonksud vett võtnud. See ei tõotanud head. Võtsin ühe naise taha, kelle tempo mulle ja mu kellale sobis. Korraks piilusin pulsinäitu - 190 x/min. See ei olnud hea! Põhimõtteliselt kuni 4 km-ni jooksin ma enam-vähem samas tempos. Siis kuulasin oma sisemist häält ja võtsin tempo alla. Ma olin juba eelnevalt arvestanud, et täna ei ole minu päev ja mul ei ole mõtet päikesega võidu joosta. Motivatsiooni tõmbas alla ka see, et inimesed mu kõrval kõndisid, kiirabide sireenid huilgasid. Ma hakkasin ka kõndima. Arvestasin, et sellest tuleb ilmselt siiani kõige kehvema tulemusega jooks. Suur-suur kiusatus oli rajalt maha hüpata ja paaristõugetega üle Sõpruse silla koju minna, kuid mu asjad olid ju stardis/finišis.

Ühel hetkel tundus, et nägin nö "tuttavat" selga. See oli tervisesportlastele tuttav spordiblogija Margit Partei. Nähes teda kõndimas, tundsin ma vajadust talle järele jõuda ja pisut ergutada. Sellisel hetkel vajame me seda kõik.

Oli tore näha, et järgmisel hetkel jooksis ta jälle ja jooksis minust mööda. Järgmised kilomeetrid ma sõna otseses mõttes surin. Jooksin ja kõndisin ja vaatasin pulssi. Keskendusin sellele, et pulss ei oleks pidevalt üle 190 x/min. Tempo oli mul vahepeal ka 7:49 min/km. Ma jooksin isegi maratoni kiiremini :O

Umbes 7,5 kilomeetril nägin ma sarnase särgiga jooksjat. Mõtlesin, et nii lahe oleks koos finišijoont ületada. Tema püsis siiski sadakond meetrit eespoolt ja mul ei olnud üldsegi jõudu ega tahtmist talle järele joosta. Umbes kilomeeter hiljem tundsin, et minu energia hakkas justkui taastuma ja temal hoopis vastupidi. Nii ma olingi 9.kilomeetril praktiliselt tema taga jooksmas. Ja siis paarsada meetrit hiljem läksin tema kõrvale ja ütlesin, et "Jõuame küll, ainult 500 meetrit veel!". Ta oli suhteliselt väsinud ning ütles midagi sellist, et ei tea, kas ikka jõuab. Jooksime veidi veel koos, kuid siis panin ma täiega minema. Viimased paarsada meetrit oli tempo 4:53 min/km. Ma tahtsin lihtsalt sellest kuumusest ja kõigest pääseda. Mõni veel hõikas, et "Juurde, tubli!!". Nii ma finišeerusingi ja kuulsin, kuidas mu nimi ka valjuhääldist maha hõigati. Seejärel läksin ma kiiresti spordihoonesse toibuma ja kohtasin venna elukaaslast, kes oli taaskord suurepärase jooksu teinud ja muljetasime jooksust.

Aeg: 1:05:18 (absoluutselt kõige kehvem aeg so far)
Üldkoht: 834 (1319-st)
N. koht: 271 (680-st)
Vanuseklassi koht: 165 (292-st)
Keskmine pulss: 188 x/min
Max pulss: 201 x/min  EBANORMAALNE!!!
Keskmine kiirus: 6:26 min/km

 Kõike seda arvesse võttes olen õnnelik, et selle katsumuse siiski läbi tegin ja kohati olen ka õnnelik, et ma täiega ebaõnnestusin. Alati ei saa olla hea ja suurepärane. Mul on eelnevalt isegi olnud kaks suhteliselt edukat hooaega. Sel aastal ehk peaksin rohkem keskenduma lihtsalt mõnusale jooksmisele ja toredate elamuste kogumisele. Hetkel ei sea ma järgmistele jooksudele (momendil olen ainult Ööjooksul kirjas) mingeid ajalisi eesmärke. Tore oleks joosta alla eelmise aasta aja (2:04:38) ja veel enam alla 2 h, kuid vahepeal on tore ka lihtsalt jooksmisest mõnu tunda. Elame näeme!!


PS! Täna käisin üle hulga aja jõusaalis ja ühtlasi jooksin viimased 4 km, mis lahutas mind kuu eesmärgist (kuu limiit: 80 km). Kui homme tubli olen, siis ehk õnnetub mul üle aegade kuu km rekord teha.