87. Suurjooks ümber Viljandi järve

Näost näha, et raske oli :D

Viljandi järvejooksule mineku idee tekkis suhteliselt ekspromt. Kuna paar nädalat varem mõtlesime minna Viljandi Discgolfi radu vallutama, siis ühtäkki eelmise nädala alguses meenus mulle, et 1. mail toimub traditsiooniline Ümber Viljandi Järve Jooks, millest olen varasemalt eemale jäänud. Tegemist oli viimase aja kõige kiirema otsusega mõttest kuni osaluspääsme lunastuseni. Kuni selleni läks kõik kenasti. Millegipärast vaevas mind terve nädala jooksul totaalne unetus. Nelja päeva jooksul seitsmest mul und ei olnud ega tulnud. Järgmistel päevadel kuni tööpäeva lõpuni pidasin kenasti vastu, siis koju maandudes oli väga raske hoiduda õhtuuinaku tegemisest. Lõpuks päästis mind melatoniin, aga see selleks.

Päev enne jooksu sai tehtud üks kiirem hommikune jooksutiir (esimene viga), viimase kilomeetri tempo alla 5 min/km (minu viimase aja keskmise tempo puhul kõva saavutus), sai ka kõvasti suvilas mütatud - on ju uusi istikuid vajalik istutada, lisaks porgandi-, tilli-, lilleseemned maha külvata, herned ka.

Õhtul mõtlesime O. ja S.-ga pastat teha. Pasta tegemine lükkus edasi ja liikusime hoopiski Annikorgu discgolfi mängima ja lõpuks kui tagasi Tartusse jõudsime oli kellaaeg pasta tegemiseks juba liiga palju ning hüppasime Fastersist läbi ja ostsime pastaisu leevendamises hiinapärast pastat. Kahjuks oli seal ainult paar pastajuppi sees, ülejäänud kaste ja aedviljad. Vaatamata pastadefitsiidile sai kõht väga täis. Lausa nii täis, et järgmisel hommikul ärgates oli väga raske tunne. Külmkapis pesitses totaalne tühjus, kiirelt panin asjad kokku, hüppasin poest läbi ja juba tuligi autoga põrutada Viljandisse.

Kas panete tähele, et vee või vee/viinamarjamahla joomisest pole sõnagi juttu? Just nimelt, eelmise nädala jooksul jäi see väga tähelepanuta (viga nr 2).

Viljandisse sõit kulges ladusalt ja kenasti leidsime ka stardipaiga üles. Viljandisse saabudes tundus ilm olevat aga oluliselt jahedam ja tuulisem kui Tartus vaatamata päikesepaistelisele ilmale, niisiis otsustasin viimasel hetkel, et panen lühikeste pükste asemel pikad püksid jalga (viga nr 3). 

Stardimaterjalid käes, tuli kiirelt seada sammud tualettijärjekorda (järjekord oli ilmatu). Imestasime, et stardimaterjalide ümbrikus oli tavapäraselt vähe muud nänni ehk ainult stardinumber. Samas tavaliselt muu nänn ongi suhteliselt mõttetu ja me tulime ikkagi jooksma, mitte nänni hankima. Enam polnudki aega, et niisama jalgu kõlgutada, seadsime sammud stardikoridorri. 

Stardikoridoris hakkas kuidagi väga palav (juba kahetsesin pikkade pükste valiku osas). Kõlas stardipauk, kulus aega 10, 20, 30.. sekundit. Ja veel ja veel. Kokku kulus 1 minut ja 45 sekundit, et üle stardijoone saada! Tundus nagu oleks rattavõistlusega tegemist. Ma pole ilmselt kunagi nii kaua jooksuvõistluse stardijoone taga pärast stardipauku olnud. 

Eelnevalt olin lugenud asjalikku kokkuvõtet Viljandi jooksust siit. Mistõttu teadsin, et jõuvarusid tuleb arukalt hoida ja jagada. Rahvast oli palju, väga palju ja esialgu ei proovinudki ma kellestki mööduda. Rahulikus tempos liikusime suure massiga esimese tapjamäe suunas, mis oli 1,5. kilomeetril ja see oli kõrge, kuid esialgu üritasin jooksusammu hoida. Keset mäge hakkasid kõik kõndima ja siis ma ka teiste eestkujul võtsin kiirema kõnnisammu sisse. Varsti silmasin raja ääres O. ja L.-i, kes olid samal ajal Discgolfi mängimas ja meile kaasa elamas. 

Mägi vallutatud, oli rahvast ümber veidi hõredamalt, üritasin hoida tempot 5:53 min/km. Selja taha ilmus üks meesterahvas, kes ütles, et mul olevat hea tempo ja ta jookseb minuga koos. Mul polnud selle vastu midagi. Samas oli minu plaan see rada läbida pigem tugeva trenni eesmärgil, ei kavatsenud ma sugugi joosta "veri ninast väljas". Hea oli joosta, rääkisime isegi juttu. 

Teadsin, et kui rada hargneb, tuleb hoida paremale, kus on asfaltkattega tee ja majad. Parempoolne rada pidi olema lihtsam ja lühem. Kummalisel kombel ma seesugust hargnemist ei näinudki. Hoopiski metsavaheteel, kus mina jooksin toimus veel üks hargnemine ja seal hoidsin siis paremale, aga ei olnud seal ei asfaldit ega maju. No läks veidi maad edasi ja varsti nägin, et minu paremalt käelt tuleb veel inimesi kusagilt juurde. Hästi, suutsin valida vale raja.

Mingil hetkel oli minu uuest jooksukaaslasest saanud jänes mulle, kuna ma ei suutnud enam tempot hoida ja sellises tempos veidi kehvema enesetundega jooksmine polnudki mul eesmärk. Tema aga hõikas pidevalt järele: "Tule nüüd, tule  nüüd!". Kuni 7. kilomeetrini pidasin sellises järelveetavas tandemis vastu, siis jäin nimme maha ja üritasin oma enesetunnet parandada. Tempo langes tugevalt, samas rajaprofiil muutus taaskord mägisemaks. Kohati meenutas rajaprofiil ka Kõva Mehe Jooksu. Ühtäkki pidi jooksma kuhugi orgu, hüppama üle oja ja siis jälle jooksma mäest üles. 

Esimene joogipunkt oli umbes 5,5 kilomeetril. Tegelikult oleks soovinud, et oleks juba veidi varem end kasta saanud. Huvitav leid, et pakuti ka veest läbiimbunud svamme nagu Euroopa või maailmameistrivõistlustel. See oli päris mõnus! Üks lisajoogipunkt oli pealtvaatajate poolt organiseeritud, võtsin ka sealt topsiku vett ja viimane joogipunkt oli 10. kilomeetril. 

8.-9. kilomeetri paiku oli üks äärmiselt ebameeldiv koht - põld. Jooksime mööda tolmust põldu, mööda kitsaid traktorivagusid. Päike paistis lagipähe ja jalgadel oli mööda konarlikke ja kitsaid traktorivagusid väga ebameeldiv joosta. Siis tahtsin küll, et see jooks lõppeks nüüd ja kohe. Õnneks peale põllul jooksmist sai veidi ka asfaldil joosta, tempo tõusis, oli ka rohkem rahvast raja ääres ergutamas ja tuju ning tempo paranesid. Viimase kilomeetri jooksin isegi 5:35 min/km tempos. 

Lõpuks tuli ka finiš ja sain medali kaela. Oli see vast jooks. 

Medal on ilus!

Peagi sain S-ga kokku, kes oli väga hea jooksu teinud ja ta oli rajast ülimalt vaimustuses. Muidugi on ta Tartu Jooksumaratoni läbimise ettevalmistuseks ennast harjutanud mägedest jooksmisega. 

Varsti liikusime supi järjekorda. Pean tunnistama, et sel korral oli ülihea supp või oli mu kõht väga tühi. Pärast supi söömist liikusime oma asjadega uuesti 1,5. kilomeetri tapjamäe suunas, kus meie Discgolfi kaaslased ootasid ja tegime väikese peatuse Viljandi korteris.

Ammu ei ole lihased pärast jooksu niivõrd piimhapet täis olnud ja järgnevatel päevadel tunda andnud. Õhtul jätsin selle tõttu ujumistrenni minemata. 

Koos superjooksu teinud S-ga

10 õpetust Viljandi Järve Jooksult (need ei ole kindlasti universaalsed reeglid kõigile - pigem kehtivad minu puhul):

1)  Ära tee võistlusele eelneval päeval tugevat lihastrenni, kiirendusjooksu või remonti - valutavate lihastega on jooks palju vähem nauditavam!

2) Joo eelnevatel päevadel piisavalt vedelikku - ära koonerda!

3) Kui kahtled, kas panna pikad või lühikesed püksid (a la "äkki hakkab jooksu ajal külm"), siis tõenäoliselt ei hakka külm - pane lühikesed!

4) Pane ometi müts pähe!

5) Ära jookse kellegi teise järgi, eriti kui keegi kamandavalt ütleb: "Kas tuled juba?". Jookse enda tempoga!

6) Söö õiget toitu ja piisavalt! "Hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga, õhtusöök anna vaenlasele"!

7) Ära söö eelneval õhtul kõhtu nii täis, et järgmisel hommikul on halb olla!

8) Treeningutesse rohkem vaheldust - ei tasu pidevalt lonkida tasasel rajaprofiilil samas tempos ja loota, et mägisemal rajal õnnestub sul väga kiiresti joosta. Aitab suvalisest lonkimisest, muretse endale jooksukava!

9) Kvaliteetne ööuni - ei lõunauinakutele tavapäevadel (v.a öövalvete päevadel)!

10) NB! Päikesekreem! Suutsin näo (eeskätt nina) ära kõrvetada ja ööuni oli selle ning valutavate lihaste tõttu taaskord häiritud.

Aeg: 1:18:21
kilometraaž: 11,98 km
Koht: 2264 (2777 st)
Nkoht: 595 (924 st)
Vanuseklassi koht: 270 (405-st)
Avg pulss: 177
Max pulss: 190
Avg kiirus: 6:32 min/km