Friday, September 18, 2015

Nike Noortejooks

Olete ilmselt juba 1000 korda kuulnud, et 2015.a jooksuhooaeg on minu jaoks olnud väga niru. Aga nii see on, mistõttu ei riskinud sel aastal SEB jooksudele registreerida. Siiski tundus üpriski totter jääda sellest kõigest eemale, elades vaid kilomeetri kaugusel võistluskeskusest. 4-kilomeetrine Nike Noortejooks Tallinna vanalinna tänavatel tundus olevat väga jõukohane jooksuvõistlus praegusel hetkel. Mõeldud, tehtud! Lisamotivatsiooni jooksule registreerimisel andis kaunis erkoranž Nike jooksusärk.

Võistusele eelneva nädala alguses tegin koos venna elukaaslasega tugevas tuules ja vihmas 10,6 km-se jooksutrenni, sest tema valmistus poolmaratoni debüüdiks. Tõenäoliselt oli see trenn minu jaoks liiga intensiivne, arvestades minu treenitust. Järgmisel päeval oli külmetuselaadne tunne ja lihasvalu garanteeritud. Polnud selle üle väga rõõmus.

Mida lähemal nädalavahetusele, seda enam kahetsesin, et polnud ennast siiski käesoleval hooajal piisavalt kokku võtnud, et pikemale distantsile minna. Hommikul tööle minnes oli näha mitmeid tumedanahalisi jooksusõpru tegemas hommikuses Tallinna vanalinnas jooksutrenni enne suurt võistluspäeva.

Nike jooksuvõistlus algas laupäeval alles kell 17. Minu päevakava nägi ette, et olen kella 15-ni tööl ja seejärel liigun kiirel sammul koju, võistlusriided selga ja uuesti minek. Tööpäeva lõpuks olin ma päris väsinud, et jõudsin paar korda kahetseda, et pidin ühe lisakohustuse võtma. Ei saanud kodus olles korralikult mahagi istuda, kui pidin juba võistluse stardipunkti suunduma.

Millegipärast olin pannud jalga pikad jooksupüksid ja kott oli samuti täis pikkade varrukatega üleriideid. Koti viisin pakihoidu, kuid lühikesi pükse ei taibanud jalga panna. VIGA! Stardikoridorri suundudes märkasin, et inimesed jagunesid kaheks: lava ees võimlemisharjutusi tegevad ja stardikoridoris juba aegsasti valmistuvad jooksjad. Kuna roidumus mu kehast polnud veel stardikski kehast kadunud, siis liitusin stardikoridori inimestega, kus valdava osa moodustasid minust palju nooremad jooksusõbrad.

Stardipaugu kõlades ei liikunud rahvas sugugi üle stardijoone. Me seisime seal ja seisime veel. Umbes  poole minuti möödudes sain ma üle stardijoone. Oli neid, kes hakkasid kohe slaalomit jooksma, sest stardikoridoris ettepoole trüginud jooksjad osutusid tegelikult aeglasemalt alustajateks. Ka mina olin sunnitud slaalomit tegema. Esimesel jooksukilomeetril taipasin, et riietusega olin täiesti puusse pannud. Õnneks Nike jooksusärk, mida kõik jooksjad kandma pidid, oli heleda värviga ja üpris mõnus.

Veidi nooremate jooksusõpradega

























Jooks kulges enam-vähem nendel tänavatel, kus ka mina olen mõned korrad jooksutrenni teinud, mis oli väga tore avastus, sest ma polnud eelnevalt rajaskeemiga tutvunud. Kõige raskem osa antud jooksus oli järsk tõus Šnelli tiigi juures. (SEB Maratonil jooksjad seda lühikest, kuid järsku tõusu ei jookse). See tõus oli kohati nii tappev, et väikesed jooksusõbrad mu ümber hakkasid kõndima, ma punnisin veidi jooksusammu tehes edasi.

Mingil hetkel hakkasin pingsalt jooksukilomeetreid ja aega vaatama, sest munakividel kiiremaid jooksusamme teha ei ole kuigi mõnus. Ühtäkki olimegi juba Niguliste kiriku juures ja finiš käegakatsutav. Veidi suutsin ka spurtida. Kellal stop-nuppu vajutades avastasin, et 4-kilomeetrise jooksu asemel oli tegemist hoopis 3,5-kilomeetrise distantsiga. Finišeerudes ma selle üle ei kurvastanud.

Rõõmus olin ma aga selle üle, et roidumus mu kehast oli selle jooksuga kui pühitud. Ja õhtu kulges juba erksamates nootides.

Tooks siinkohal välja jooksu plussid ja miinused.

Plussid:

  • ilus ilm
  • kaunis rada
  • piisavalt lühike jooksuvõistlus - seega paljudele jõukohane
  • kaunis jooksusärk
  • kodu lähedus
Miinused:

  • munakividel kiiremaid samme tehes on suur oht libastuda ja ma väga ei nautinud seda sel korral
  • kompanjonide puudumine jooksu eel ja selle ajal, aga selles ei ole kindlasti jooksukorraldaja süüdi :D
  • stardis oli suur pudelikaela efekt - raske oli aeglasematest jooksjatest mööda saada
  • jooksjatest suurema osa moodustavad teismelised ja veel nooremad jooksusõbrad, kes peale esimest kilomeetrit hakkasid tasapisi kõndima - see pole absoluutne miinus. Pealegi, keegi ei sundinud mind (peaaegu muldvana) minema noortega võistlusema

Kas ma edaspidi lähen sellele võistlusele? Pigem mitte, kuid kokkuvõttes oli see tore võistlus!

Unustasin veel mainida, et võistluse algusest kuni 8,5 minutit näitas mu pulsikell kauneid aiateibaid, mis oluliselt kergitas keskmist pulssi. Pulss oli vahemikus 194-234 x/min ja seda peaaegu 8 minuti jooksul. Usun, et ma ei jookse nii tugevalt üle ealise maxi, kui mul just kodade virvendus ja laperdus pole. Seni pole olnud :D 

Peale jooksu hea on olla!























Võistlus numbrites:

Aeg: 19:02 min
Distants: 3,5 km
Üldkoht: 552/1589-st
Nkoht: 223/1034-st
Avg pulss: 191 x/min (ma ei usu sellesse arvestades, et max pulss oli 237x/min)
Avg kiirus: 5:28 min/km

Homme lähen juba ise debütandina Tartu Rattamaratonile! Suur hirm on, kuna ettevalmistus võistluseks ei ole kindlasti piisav ja olen kuulnud palju lugusid kukkumistest ja rangluumurdudest  jne. Andke soovitusi, mida veel teha, et mitte päris viimaseks jääda, kuigi suur oht on küll ;)

2 comments:

Unknown said...

Tore ka Nike Noortejooksust muljeid lugeda. :) Arvestades su tänavust jooksuhooaega, tegid ju ikkagi väga hea jooksu. ;) Ma olen täiesti kindel, et rattamaratonil sa viimaseks küll ei jää. Eelmisel aastal olin raja ääres vabatahtlik. Väga tore ja elamusterohke päev oli. Edu Rattamaratonil! :)

Miina said...

Viimaseks ma õnneks ei jäänud :D Ja järgmisel aastal tahaks kindlasti uuesti osaleda. Tule ka ;)