SEB Tallinna 1/2 Maraton - #100blogipäeva (79/100)

Enne jooksu

Nii naljakas kui see ka pole, siis olen varasemalt viiel korral jooksnud SEB Tallinna Sügisjooksul (10 km) ja eelmisel aastal jooksin SEB Tallinna Maratoni (42,195 km), kuid kordagi ei ole Tallinnas võistelnud poolmaratoni distantsil. Ometi maratoni käigus jooksin poolmaratoni rajal ja seda siis kaks korda.

Koheselt peale maratoni läbimist eelmisel aastal võtsin plaani joosta järgmisel aastal poolmaratonil. Tulenevalt minu vasaku jala hädadest otsustasin seekord minna poolmaratoni distantsile mitte võistlema, vaid pikema trenni mõttes rada lihtsalt läbima. 2 päeva varem tehtud väike kerge jooks andis indu juurde, et ehk on tõesti võimalik valuvabalt joosta. Rutates sündmustes ette ma jooksingi terve jooksu ilma valuta ja tänase päevani pole luuümbrisepõletik endast märku andnud. Ptüi, ptüi, ptüi (sülitan 3 korda üle vasaku õla).

Sel korral ma erilisi ettevalmistusi poolmaratoniks ei teinud. Kusjuures pastat käisime küll söömas, isegi kahel korral, kuid esimene kord tegime seda 2 päeva enne poolmaratoni, kuna premeerisime ennast remondi lõpetamise puhul ja teisel korral vahetult pärast poolmaratoni läbimist Vapianos enne koduteele minekut. Peedimahla ja selle kontsentraate seekord ma ei tarbinud. Mineraalvett jõin ainult ühel korral nädala alguses, aga viinamarjamahla jõin küll.

Võistlusele (üritusele) eelneval päeval ja nädalal oli päris palju tegemist. Kui nädala sees tegelesime remondiga, siis laupäeval võtsime ette suurema koristuse kodus ja peale seda läksin vanematele appi õunu korjama. Õhtuks olin sellest rassimisest päris väsinud, jõudsin veel spordikoti järgmiseks päevaks kokku panna. Uinusin õhtul kiiresti ja magasin sügavalt. Äratuskella helisedes olin kiirelt püsti, sest juba 45 min pärast oli vaja kodust lahkuda, et rongile jõuda.

See on ainult üks kastike

Kaalusin veel, kas võtta nokamüts ja Footbalance sisetallad kaasa. Nokamütsi võtsin, kuid sisetallad jätsin seekord koju, kuna värskelt oli meeles esmaspäevane trenn, mis oli väga ebameeldiv. Ja ma ei süüdista antud juhul taldasid. Nokamütsi ma aga pähe lõpuks ei pannudki.

Jõudsime kenasti 5 minutilise varuga rongijaama, kuid mida ei olnud, see oli rong. Umbes täpselt kl 7:30 rong siiski saabus ja asusime minu ning mu kaaslase jaoks uut põnevat Elron reisirongi uudistama. Näeb tõesti kena ja uhke välja, kuid toolid ei ole pikema sõidu jaoks kõige mugavamad ja ergonoomilisemad. Rongis trehvasin ka Margitit, kes suundus rekordi mõtetega samuti poolmaratonile. Ja võin öelda, et enda hooaja tippmargi ta Tallinnas jooksiski.

Vahepeal tegi rong peatuse Jõgeval ja meie ning kaassõitjate üllatuseks venis peatus seal 35-40 min pikkuseks, sest teel olid mingisugused taristu probleemid. Kartsime, et kui seisak venib veel pikemaks, siis ei jõuagi jooksma või läheb väga kiireks.

Vaatamata väikesele seisakule jõudsime Tallinna ca 1h 20 min enne starti. Kiirelt liikusime oma kompsudega Vabaduse väljakule, kust saime stardimaterjalid. Andsime kogutud Activia korgid üle ja meile ulatati stardinumbrid, poolmaratoonlaste kotike + Activia särk (tegemist ei ole kahjuks jooksusärgiga, aga pole hullu).

Enne starti jõudsime veel süüa banaani ja korduvalt tualetis käia. Järgmisena rivistusime stardikoridoris üles, sest tahtsin mööduvatele maratoonlastele kaasa elada. Nii äge oli see, hoidsin ennast tagasi, et pisar ei tuleks silma. Nähes maratoonlasi meist möödumas tundsin ma jälle seda ägedat maratoni tunnet, mis eelmiselgi aastal. Lihtsalt peab maratoni jooksma, et teada, mis tunne see on. Sõnadesse on seda raske panna.

Üldiselt olin ürituse suhtes seekord päris rahulikult meelestatud. Ei tiksunud mul peas mingisuguseid eesmärke. Otsustasin vaadata, kuidas läheb. Kui vaja, siis kõnnin, kui vaja, siis rooman. :P

Ja anti stardipauk. Reaalsuses seisime või kõndisime aeglaselt ca 1 min paigal. Jah, ma sain üle stardijoone alles 1 min pärast stardipauku. Ja siis hakkasin vaikselt ennast liigutama. Väga paljud jooksid mööda, kohati oli tunne, et ma jään viimaseks, aga mul oli suva. Esimese kilomeetri läbisin ajaga 6:29 min/km. 10 esimest kilomeetrit oli küll tunne, et ohh küll need kilomeetrid lähevad kiiresti.

Igas joogipunktis haarasin oma tavapärased 2 veetopsi: üks joogiks ja teine pähe. Kraadiklaas näitas 18*C ja üha soojemaks läks. Jõudsin veel mõelda, et oli vaja need kompressioonsäärised jalga panna, isegi on päris soe. Täna võin aga öelda, et ilmselt tänu kompressioonsääristele ma ei ole tundnud peale poolmaratoni absoluutselt mingit lihasvalu. Tõesti hämmastav!

Peale 10 km haarasin igaks juhuks esimese geeli, kuigi kõht ei olnud üldsegi tühi. Seekord kasutasin SIS õunamaitselist ja troopilist geeli. Kaasas oli ka üks magneesiumi ampull. Mg ampulli neelasin 15. kilomeetril alla, kuna jalad muutusid kuidagi loiuks ja teise geeli manustasin 18.-19. kilomeetril. Tee peal pakuti Squeezy nimelist geeli, mille haarasin lihtsalt mälestuseks kaasa. Ei riskinud uut geeli proovida.

Umbes 10 km paiku hakkasin rohkem maratoonlasi märkama, kelle halli rinnamärki nähes toetasin paari hea sõnaga. Nii tore oli, et paljud naeratasid või soovisid vastu midagi head. Ma tean seda tunnet, kui mõni võhivõõras inimene ütleb sulle maratoni ajal midagi julgustuseks. See annab jooksule nii palju juurde. Just maratoni puhul!  Siinkohal kutsungi üles teisi jooksjaid (eelkõige poolmaratoonlasi), kes jooksevad paljudel võistlusel maratonijooksjatega samal ajal ja rajal. Leidke see moment ja tervitage neid tublisid inimesi.

Kilomeeter-2 km enne tagasi keeramist nägin enda eelmise aasta 5:00 tempomeistrit Valdo Jahilot, kellel sellelgi aastal oli kaasas arvukas grupp maratoonlasi. Tervitasin teda ja ütlesin, et nii tore oli tema grupiga eelmisel aastal joosta. Valdo rõõmustas ja soovis mulle head jooksu.

Jooksin edasi ja tunne oli hea. Umbes 14-15. kilomeetrist alates ei joostud enam nii palju minust mööda, hoopis mina püüdsin teiste selgu. Ja see tunne on hea. Nägin veel mõnda maratoonarit ja tervitasin.

15.kilomeetrist muutusid jalad tõepoolest pisut töntsimaks, manustasin magneesiumit. Seekord oli see eriti läila maitsega ja väga mõnus see ei olnud. Mõtlesin korra, et kas tõesti eelmisel aastal jõudsin ma 2 ringi joosta. Tol momendil olid mu jalad nagu eelmise aasta maratoni 34.kilomeetril.

Jooksin aga edasi. Peagi tuli munakivine raske tõus vanalinna. Oh, mulle see koht üldse ei meeldi. Möödusin tol momendil maratoni 4:45 grupist ja kuulsin, kuidas tempomeister ütles: "... tempo võib teil langeda kuni 7:30 min/km, meil on 3 minutit varu..".

Jäänud oli veel tehissild ja Šnelli tiigi äärne rada. Seal on ka üpris mõnus joosta, kuna kaasaelajad annavad nii palju juurde. Viimane pööre ja tuleb see kõige vastikum tõus enne Kaarli kirikut. No kohe üldse mulle need tõusud ei istu. Peale tõusu võtsin oma jõuvarud kokku ja panin tuhatnelja finiši poole. Selle paarisaja meetri jooksul ei jooksnud keegi minust mööda, kuid suutsin mööduda paarikümnest inimesest.

Superhea tunne oli finišis olla. Sain medali kaela ja olin väga rõõmus. Jooks ei väsitanud mind sugugi nii ära kui eelmisel aastal Narva poolmaratonil, kus ma jooksin 4 min kehvema aja.

Vapianos ilusat medalit imetlemas

Väga kihvt vihmavarjudega ala oli tehtud lõpetajatele. Läksin korraks sinna ja venitasin ennast pisut. Ulatati 2 veepudelit ja pähklikotike näppu. See pähklikotike oli samuti sellel aastal väga tore idee.

Möödusin maratoonarite VIP-alast. Mõelda vaid, eelmisel aastal istusin isegi seal ja nautisin peale jooksu head ja paremat. Nii äge koht on see. Seal lähedal ulatati mulle kätte ricotta rosinatega kohupiim. Sealt liikusin pakihoidu. Ootasin oma elukaaslast, väga kaua ootasin. Vahepeal piilusin telefoniga finišiprotokolli ja õnneks selgus, et ta oli ikkagi lõpetanud. Ja ta tegi oma uue parima aja, milleks on 1h 36min. Täiesti müstika minu jaoks, kuidas saab nii kiiresti joosta. Õnneks umbes 20 min hiljem me siiski kohtusime, tegime Vabaduse väljakul mõned pildid ja läksime riideid vahetama. Peale seda premeerisime ennast Vapianos pasta söömisega.

Medal kaelas ja olen õnnelik!

Vot nii tore üritus oli see ja kokkuvõttes oli hea trenn! Ja kõige ägedam oli muidugi ilm. Superilm mõnusal päeval.

Palju nänni võistluselt

Võistlus numbrites:

Aeg: 2:09:49 (netoaeg 2:08:57)
Koht: 1880/2674-st
N koht: 553/1095-st
Vanuseklassi koht: 356/707-st
Keskmine kiirus: 6:05 min/km
Keskmine pulss: 177x/min 
Max pulss: 195x/min

Seda kõike kirjutades ja sellel toredal üritusel käies tekkis mul veendumus, et kuigi õppeaasta 2014/2015 saab raske olema, siis üks plaan on mul peas tiksumas. Ma tahan järgmine sügis olla ka nende ägedate inimeste seas ja joosta veel korra maratoni!